Esiletõstetud lood

Jutlus kolmainupühal (Jh 3:1–8)

Juri Barg

„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“ Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“ Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:1–8).

Armsad sõbrad, me oleme tulnud siia kogudusekotta, et pühitseda oma Jumala nime. Nii üteldes ei ütle me end tegevat ju midagi erilist – eks igal pühapäeval kogunetakse siia sedasama tegema. Kuid tänane pühapäev on see eriline, kus omamoodi oktaavina nelipühile püütakse kokku võtta meie Jumala nimesse seda, mis on seljataha jäänud nii ülestõusmisajas kui nelipüha Püha Vaimu väljavalamises. Täna on Kolmainu Jumala püha, selle Jumala püha, kelle me oleme ühena tunnistanud „Isaks, Pojaks ja Pühaks Vaimuks“, tunnistanud seda tervitustes, õnnistussoovides ja kiituse ning tänuna. Selle Jumala püha, keda me oma usutunnistuses kinnitame selle kolmes osas ühtse olevat, kogu elava Looja, selle loodu hoidja ja lunastaja püha. Sõna „jumal“ ei ole võõras ühelegi inimesele, tegelikult kuuleme seda sõna tänapäeval liigagi sageli, seejuures inimeste suudelt, kellele see sisuliselt midagi ei tähenda. Veel enam aga võime kohata eneste ümber neid kvaliteete või omadusi, mis tingimusteta üksnes Jumalale kuuluvad, mida aga on omistatud asjadele või nähtustele, millel nendega midagi ühist pole. Sest tõepoolest ei saa me Jumalale mõelda kui mingile abstraktsele, ebamäärasele mõistele, vaid selle nimega käivad kaasas konkreetsed ilmingud ja väärtused kuni meie elu kõige pisimate osadeni välja. Kristlastena ei ole meie jaoks lihtsalt jumalat või jumalaid, meie jaoks saab olla üksnes „minu Jumal“ või kui me üheskoos Tema poole pöördume: „Meie Jumal“. Selles isiklikkuses, mille on võimaldanud meile meie Issand Jeesus Kristus, saab aga ühtlasi avalikuks ka see Jumala ligiolek, see, et Jumal on üha tegev siin maailmas, et Ta on inimesele ligi. Seda ligiolekut ise kogenenuna saame möönda selle võimalust, aga ka kaasinimeste juures. Ja nii võime kogeda sedagi, mida tunneme kui osadust, seda inimlikku ühtviisiolemist, mis meile jõudu ja tuge annab. Ja küllap oleme sedagi kogenud, et see ühtviisioleminegi, see osaduski on ju üsna kummaline. Kuuleme ju pea igat inimest oma jumalatundmisest kas siis erinevalt kõnelevat või siis nii üldiste käibetunnistustega, et sageligi tunneme kiusatust tõrkeks, tunneme kiusatust teda kuhugi madalamale või eemale asetada. Meie ise arvaksime nagu oma jumalatundmist ülemaks või siis ei söandaks me nii enesekindlalt teatud asjadest rääkida. Ja teinekord võib olla niigi, et meie oma tunnistus hoopiski kahtlasena ja väetina võib tunduda. Kuid, armsad sõbrad, ärgem laskem sel puhul end norgu, meil kõigil peab niipalju head usku olema, et me tahame uskuda, et iga inimene usub ja tahab siiski oma meelest hästi ja õieti talitada – kuigi see tal alati ja võib-olla liigagi sageli ei õnnestu.

Kui eelmisel jumalateenistusel, nelipüha teise päeva õhtupoolikul, juhtusite kuulma jutluses, kuidas Jeesus enne oma kannatusteele minekut küsib jüngritelt, kelle inimesed ütlevad Tema olevat ja kelle nemad ise, ning kui Peetrus Talle vastab: „Sina oled Kristus, Elava Jumala Poeg,“ mille peale Jeesus Peetrusele kostab, et selle peale ei tulnud oma meelega mitte Peetrus ise, vaid et Jumala Vaim, see meile hiljem avanenud nelipühavaim, talle selle on ilmutanud, siis tänane kirjakoht, tuntud lugu Nikodeemosest, viib meid sealt veidi edasi. Tegelikult oli seal Peetruse tunnistusegi juures kõik, mis meie Jumala juure kuulub – Jeesus Kristus, Elava Jumala Poeg, Isaga üks ja Püha Vaim, Jumalaga üks –, Peetrusele seda ilmutamas. Kui tuleb juttu meie Jumala kolmainsusest, siis kaldutakse seda käsitlema kui mingit kiriklikku õpetust sellest, koguni targutavat laadi õpetust. Tõepoolest, selle üle on palju vaieldud, on palju vaeva nähtud, et see õpetus võimalikult terviklik oleks ning kõik lahtised otsad seotavad oleksid. Sest kirik peab oma õpetuse selgelt ja õigesti sõnastama, see on tema osa ja kohus. Inimene seda aga selliselt vastu võtta ei saa ja on nii, et selliselt seda tal vastu võtta pole vajagi. Jumal Isas, Pojas ja Pühas Vaimus on lihtsalt usuline tõsiasi, kogetav reaalsus selle jaoks, kes Jumala häält kuulnud on. Jumala taoline olu on ilmne nii Vanas kui Uues Testamendis, ning siin, evangelist Johannese poolt edasi antud loos ehk nihkubki esile just see, mis on oluline inimese jaoks Jumala tundmises ning kui palju ja mida üldse on inimesel vaja ja võimalik teada. Mitte et inimesele oleks midagi suletud või et inimene oleks nagu millestki talle kuuluvast ilma jäetud või eemale tõrjutud Jumala poolt. Ei mitte, vaid Jeesuses Kristuses on kõik avalikuks saanud. Pigem on siin Nikodeemose looga antud edasi seda, mis on õige teadmine, mis on inimese jaoks õige Jumala tundmine ning läbi mille see talle on antud. Samas aga on siin tõsiasjana ka inimese loomupärane suletus vastu võtta midagi, mis on tõeliselt uus.

Nikodeemos oli mees variseride seast – valitute seast, seega õpetatud ja tollaste juutide mõtteviisi järele Jumala teese peensusteni tundev mees. Et tema seisundiga mees üldse Jeesuse juurde omal algatusel tuli, on omamoodi jumalik märk tema sisemisest kutsest. Ta kuulus ilmselt juutide suurkohtusse – süneedrionisse –, oli jõukas, sest me kuuleme temast hiljem veelgi: ta on see, kes tõi Jeesuse surnukeha võidmiseks mürri ja aaloed. Erinevalt aga variseridest üldiselt tundis ta Jeesuse vastu poolehoidu. Miski tõmbas teda Tema poole ja kuigi juba vana mees, ei olnud igatsus millegi uue ja tundmatu vastu temas surnud. Seepärast ei tulegi ta mitte kiuslike küsimustega nagu paljud tema kaaslased, ei tule isegi mitte usulisele vaidlusele, vaid tõepoolest täis siirast soovi midagi enesele olulist teada saada Jeesuselt, kelle poole ta aupaklikult pöördub kui õpetaja poole. Nikodeemos tuleb keskööl ja selles on nähtud seda, et ta tuli salaja, et ta ei söandanud päeval tulla, aga ka seda, et juutide mõtteviisi järele oli öö rahulik aeg, kus võis Toorat õppida, kus polnud midagi segamas ja häirimas. Nii siis tuli Nikodeemos ööpimeduses lootusega leida valgust.

Kuigi nendevaheline vestlus ei alga Nikodeemose küsimusega, vaid tema kinnitusega selles, et Jeesuse poolt tehtud imetegude läbi, märkide järgi, usub ta tõesti Jeesuse olevat Jumalast läkitatu, võtab vestlus suuna, mis ajab segadusse nii Nikodeemose kui ka meid. Nagu mujalgi, tuleb meil siin imetleda seda viisi, kuidas Jeesus ennast välja ütleb. Kui me vaatleme Uues Testamendis, kuidas Ta vastab otseküsimuste peale, siis leiame väga vähe selliseid kohti, kus Jeesus neile ka otse vastab, Ometi ei jäta ta peaaegu kunagi vastamata: kui mitte sõnaga, siis teeb ta seda mingi žesti või teoga, ning teeb nii, et küsija saab vastuse. On öeldud, et õigesti seatud küsimuses on pool vastust. Ja taas: kui tahad õiget vastust saada, siis küsi õigesti. Ning see küsimuse püstitamine ongi üks inimese armetuse ja võimetuse mõõt. Küllap oleme isegi kogenud, kui rumalasti võivad inimesed, nii hea tahtega kui nad selle juures olla võivad, meile kui usklikele pärimisi esitada meie usu ja Jumala kohta. Meid viib see tavaliselt kimbatusse ja kuigi me vastame, tunneme ka ise südames, et meie vastus ei jõudnud kohale. Jeesus aga on tõeline meister: ta vastab inimesele seda, mida vaja. Ja nii ka siin Nikodeemosega. Ka Nikodeemost huvitab küsimus: kuidas see või teine asi, millest Jeesus räägib, võib sündida. Teda ei pane hämmelduma Jeesuse esitatud vajadus ümbersünniks, vajadus, et inimene läbinisti muutuma peab. Ta teab ja tunneb isegi, et see on vajalik, nii nagu meiegi ehk seda kõik tundnud oleme. Kuid ta tunneb, et see on võimatu. Nikodeemos tunneb inimese loomust, tunneb maailma, ta on seadnud juba mingid piirid. Ometi teab seda kõike Jeesuski ja ikka rõhutab Ta mitmes variandis inimese uuestisünni vajalikkust selleks, et inimene võiks kogeda Jumala riiki. Vastates siin Nikodeemosele, näeme Jeesust kasutamas just seda eelpool arutletud viisi: üha arusaamatumaks jääva Nikodeemose küsimustele annab Jeesus üha raskemaid vastuseid, sulgedes niimoodi need kesköise külalise küsimused, mis olid viljatud, ja suunates ta sinna, kus Jeesus sai välja tuua selle olulise: mida sa vajad, on uus sünd, uus meel ja uutmoodi küsimuste püstitamine. On öeldud, et inimene, kes sünnib ühe korra, sureb kaks korda, kes sünnib kaks korda, see sureb vaid korra. Tänapäeva maailma ja inimesi vaadeldes näeme ilmekalt seda kahekordset suremist. Suur hulk inimesi on aastateks, mis võiks olla nende parimaks eaks, jõudnud sinnamaani, kus nad seesmiste inimestena on juba niivõrd tuimenenud, et nad on sõna otseses mõttes elavad laibad. Nad on täielikult muutunud keskkonnas toimuva objektideks, seega omandanud eseme väärtuse ja minetanud elava, minetanud inimese oma. Ehk ütlesin ma seda vast raskelt ja arusaadamatult. Eks ma siis püüan selgitada. Nimelt on üks filosoofiline algtõde, millega eristatakse eset/asja elavast/olendist sellega, et ese on see, millele tegevus on suunatud, temast enesest ei lähtu tegevust. Olend ja elav seevastu on, kellest lähtub tegevus, kes on tegevuse subjektiks, kellest lähtub initsiatiiv. Siin aga ei tohi end petta lasta sellest üldisest inimtoimekusest – nad võivad olla tööeesrindlased, nad võivad olla rahvajuhid jne. Kuid ometi on nad allutatud keskkonna diktaadile. Ning see ka nimetab neid vastavalt: tootlikud jõud, tööjõud, kaader, inimressursid jne. Norbert Wiener ütleb oma raamatus „Küberneetika ja ühiskond ehk inimolendite inimlik kasutamine“, et kui inimest kasutatakse masina osana, siis ongi ta tõeliselt masina osa. Ja ärge mõistke mind valesti, meil on ühiskondlik osa, me peame oma leiva teenima koos kaasinimestega, kuid üle selle oleme me inimesed: lastena, täiskasvanutena, vanuritena. Ja meie inimlik osa on elusus, et meist lähtuks inimtegevus, et see laps, keda me oma rinnas kanname, ei sureks meis, vaid püsiks elus, kuni aeg saab täis. Ja see on, mida ma tahan öelda, et enamike inimestega tänapäeval ei juhtu ega sünni midagi kui inimestega. Nad hääbuvad seesmiselt enne keskikka jõudmist ja vähe sellest, nad usuvad, et see peabki nii olema. See on kahetsusväärt ja meil ei tule neid kusagil ega milleski ära põlata. Kuid neid vaadates pidagem tänuga meeles seda, et meid nende hulka pole arvatud. Juhul, kui me seda tunnetame ja mõistame. See on see ümbersündimise saladus, et kui meie lapsemeel otsa saab, siis ei pikenda me seda lapsikuseks, vaid me saame täiskasvanuiks. Me sünnime uuesti inimlasteks oma Looja loodusse, oma taevase isa riiki.

Ja see ei ole mingi kiriklik erivaldkond, vaid see on pakiline ajanõue, kui psalmist ütleb oma laulus: „Rumal ütleb oma südames: Jumalat ei ole“. Hüva, olgu see Vana Testamendi vana tarkus aastasadade tolmus. Tänane on eilsest targem – nii usutakse ja öeldakse. Olgu nii, et Jumalat ei ole, on inimesed, on inimeste teadmised, on inimene nii-öelda ise. Kuid ka see inimlik teadmine ütleb juba paljuski ja üha sagedamini sedasama, mida Jeesus paar tuhat aastat tagasi Nikodeemosele ütles. Alvin Toffler, üks, kes püüab inimese tulevikku ette näha, nõuab oma raamatus „Tulevikušokk“ kategooriliselt: „Vaid üks asi päästaks veel inimkonna: mida me vajame, on murranguteadvus.“ Inimene peab teistmoodi oma küsimusi püstitama. Meiegi riigis räägitakse palju uutmoodi mõtlema hakkamisest, et saaks taas vanamoodi elama hakata. Ja ikkagi on kõigel sellel tõsi taga. Miks aga neid hoiatavaid hääli siis kuulda ei võeta? Aga sellepärast, et neis puudub see üks ja peamine – Jumal ise, kõikide asjade algus ja lõpp. Sest vaid Tema võib anda suuna inimelule, niisamuti ka rahvale. Sõna „peab“ ei maksa inimese jaoks eriti palju, kui inimene pole sisemiselt haaratud. Just see sõna „peab“ muudabki inimese esemeks, kui see tuleb väljastpoolt. Vaid siis, kui see tuleb tema sisehäälena, kui see on seotud tema inimeseksolemisega, vaid siis on ta tõeliseks tõukejõuks, ja inimene on taas olend, elus ja elav. Sellise inimese sisemise mõõtme, selle sisemise „peab“ võib anda vaid Jumal, see Jumal, keda me tunneme nime all „Ma olen see, kes ma olen“ – Jahve, vägede Jehoova. Ise ühtne kõiges, annab ta seda sellisel kummalisel viisil, nii Nikodeemosele tollal käsitlematul viisil kui ka meile alatiseks imeliseks jääval viisil. Ta tahab jagada seda sisemist ühtsust, seda elusust ka meiega ja Ta annab seda läbi armastuse, läbi oma lepitusohvri meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meie tunneme enestes seda armastust elu vastu, elu vastu, mis on avardunud sinnani, et on hetki, kus me võime seda enestes hoomata, selles igavikulises voos, mida me nimetame igaveseks eluks ja tõeliseks eluks, kus me tunneme endid Jumala lastena.

Meie kirjakoht lõppeb salmiga, mis on tuntud vist küll igaühele. See on, kuidas Jeesus räägib Pühast Vaimust kui tuulest: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Siin ütleb Jeesus seda, kust ja mille läbi on meil seda uuestisündi loota ja ihata. Kuid ka seda, et me ei saa seda kirjeldada ega mõõta, kõige vähem määrata ära kellegi teise inimese juures. Apostel Paulus soovitab, et me vaimud läbi katsuksime, kuid otsus kaasinimese üle tuleb jätte siiski Jumala kätte. Püha Vaim on loov vaim ja ta kõneleb või puhub, kus ta tahab. Seda ei anna koguda ega talletada, ega anna teda ka piirata mingitesse raamidesse või harjumusekssaanud valdkondadesse. See Jeesuse õpetuslause on olnud alati ja on ka nüüd manitsuseks ja hoiatuseks enesekindlatele kristlikele ringidele, kogudustele, inimestele. Kui meie liigse agarusega hakkame asju ja inimesi mõõtma ja jagama, siis reedame sellega selle peamise – nimelt usalduse Jumala vastu. Me laulame ju „Kõik teeb hästi Jumal“ ja nii see on, see kõik saab lõpuks avalikuks. Meie Jumal on nähtamatu, meie Issand Kristus Jeesus, kord inimesena inimeste rada kõndides, on meist lihalikult eraldatud asjadest, meie Vaim, Jumalalt, tuule sarnane – see kõik on avalik ja saab üha avalikumaks. See saab avalikuks inimeses ning meie jaoks, minu, sinu jaoks, esmajoones iseenestes. Aastad söövad meid üheltpoolt ja et kasvõi püsida sellenagi, kes oleme, peame muutuma, olles uuesti sündinud, peame kasvama. Me võime teha enestele etteheiteid, me ehk ei märkagi, et meis midagi muutunud oleks, kuid siin tasub meenutada otse sõna tõsises mõttes oma lapsepõlve: kuidas me märkamatult suuremaks saime, kuidas see päevast päeva kandis meid lähemale sellele, milles oleme praegu. Me ei märka oma kasvamist. Ent me võime vaadata peeglisse. Selleks aga on nüüd meie kaasinimesed. Mida me näeme? Kuidas me näeme?

Niisiis pöördugem oma südametega Jumala poole ja laskem Teda meid sünnitada ja kasvatada. Andkem end Jumala lastena selle kätte, kelle poole meil on sisemiselt pöörduda nii ahastuses kui rõõmsas tänus ja andkem end Temal kutsuda ja hoida. Sest ei ole meile inimlastele antud teist nime siin taeva all, kui vaid see – Kolmainus Jumal, kes õnnistagu meid Isas ja Pojas ja Pühas Vaimus. Aamen.

 

Jutlus on peetud Tallinna Püha Vaimu kirikus 2. juunil 1985 ning Juuru Mihkli kirikus 29. mail 1988.

 

Jüri Bärg (1940-1999) oli EELK Juuru Mihkli koguduse ja EELK Vahastu koguduse õpetaja. Varemalt on tema jutlustest ilmunud mahukas kogumik Hoida ja harida. Jüri Bärgi jutlused, kirjastaja Tiit Pädam (Tallinn, 2005).

Vt Andrus Norak,  „Tavapäratu pastor Bärg“.

 

Print Friendly, PDF & Email
English