Arvamused

Jumalaga unistustes ja reaalsuses

Einike Pilli

Hiljuti istusin meie kitsukeses elutoas paarikümne noorega. Pooled olid rootslased ja teine pool meie, Tartu Salemi Baptistikogudusest. Palusin neil ennast tutvustada, öeldes, millest nad unistavad. Noori kuulates hämmastas mind, kui erinevatest asjadest nad rääkisid – soovist kool lõpetada, tahtmisest reisida ja maailma näha, igatsusest abielluda ning tahtmisest midagi tähendusrikast oma eluga ära teha.

Inimesest räägivad kõige paremini tema unistused. Võib-olla võime enda ja teiste parimates unistustes isegi Jumala ära tunda. Lubage, et ma jagan mõnda oma unistust teiega.

Ma unistan tähendusrikkast elust, mille jooksul inimesed arendavad ja kasutavad oma parimaid ande ja neid ei sega sotsiaalsed piirid ega nende endi minevikuvarjud. Igatsen ühiskonna järele, milles rikkad ei kasuta vaeseid ära, vaid loovad neile võimalusi väärikalt töö kaudu oma elujärge parandada. Ma unistan puhta loodusega tulevikust, kus kõigile jagub joogivett ning värsket õhku. Unistan haridussüsteemist, milles lapsed ei kaota loovust ega julgust ise mõelda ja arvata. Pean ideaaliks pulmaööl alanud mehe ja naisega perekonda, kus kasvavad oma lapsed, kelle elust saab tunda vaid rõõmu. Unistan kogudusest, mis pole „poiste klubi“, vaid milles nii mehed kui naised, nii kogenumad kui nooremad saavad kaasa teenida erinevate nimetustega rollides vastavalt oma kutsumusele ning milles on inimeste kaudu äratuntavalt tegutsemas Jumal ise.

Olen näinud oma unistusi täitumas, mis sest et osaliselt ja aeglaselt. Aga olen õppinud ka, et elu on harva niisugune nagu unistustes ja et suurekssaamise osa on ka leppimine (veel) täitumata unistustega, leppimine elureaalsusega. Jumal on kummalisel kombel unistustest veelgi reaalsemalt kohal päris-elu segadustes ja ebaõnnestumistes.

Noor mees Taavet, kes on võitud kuningaks veel teise kuninga valitsusajal, põgeneb aastaid oma elu hinnaga. Aga oma teekonnal õpib ta usaldama Jumalat, kellele pole midagi võimatu. Naine Samaaria kaevul, kelle paarisuhted on ebaõnnestunud üksteise järel, kohtub juudi õpetajaga ja õpib uuel viisil oma elujanu kustutama. Lastetu Hanna, kes on aastaid palvetades meeleheiteni viidud, kuuleb ühel päeval Jumala vastust ja hoiab seda varsti oma süles. Jalutu, kes hakkab kõndima; pidalitõbine, kelle nahk saab jälle puhtaks; meeletu, kes saab tagasi rahu – Jumal kohtab inimest keset tema ebaõnnestumisi, kaotusi, haigust ja meeleheidet. Ja ta ei tee mitte kunagi etteheiteid neile, kes elavad murdunud unistustega. Hoopis kõnnib kaasas, aitab pikast lootusetusest tulla välja lootuse valguse kätte ja tervendab.

Öelda seda, mis on tema meelest õige, suudab pea igaüks. Eks selleski on peidus omamoodi unistus paremast maailmast. Teada, et lahutus on halb, ei nõua suuremat tarkust. Aga olla haavatud ja eneseusu kaotanud mahajäetu kõrval ning temaga koos kõige raskemast läbi kõndida – seda tähendab minu jaoks olla kristlane. Pahandada, et koolisüsteem on kehv, pole suurem avastus. Aga minna ja õppida õpetajaks ja teha tagasihoidliku palga eest suurepärane elutöö, luues lastele eneseusku koolis ka siis, kui nad seda kodunt kaasa ei saa – usun, et see on üks ilusamaid kutsumusi. Muretseda loodusvarade lõppemise pärast pole midagi erilist – aga keerata hambapesu ajal kraan kinni, osta kaupa kohalike talunike turult ning minna sinna jalgrattaga – see on järgimist väärt eeskuju. Lüüa käega elus libastunud inimesele ja ehk arvata ta oma Facebooki sõpradegi seast välja tähendab käituda vastupidiselt Jeesuse üleskutsele andestada, toeks olla, koos edasi minna. Ja mitte kunagi loobuda uskumast – uus algus, lunastus minevikust on Jumala abiga võimalik, ükskõik mitu korda.

Jumal tuli oma pojas meile lähedale, sai inimeseks. Kõigi puusepakojas näppulõikamiste, hambavalude, eneseotsimise ja kiusatuse kogemustega. Aga lähedaletulek on risk – võid saada valesti- ja mittemõistetud, tagakiusatud, ja isegi surma. Seepärast tundub meile, inimestele, ka Kristuse järgijatele, tihti turvalisem jääda keerukates olukordades kaugelt vaatama ja hinnangut andma, isegi hukka mõistma. Aga see pole Kristuse tee.

Mul on üks unistus veel – igatsen tervendava kristliku kogukonna järele, milles inimestele ei panda suuremaid koormaid kui nad suudavad kanda ega eeldata neilt täiuslikkust, vaid kus ennast tunnevad teretulnuna nii need, kes veel usuvad, et kõik on võimalik, kui ka need, kes teavad: Jumal ja inimesed ei jäta neid maha ka siis, kui mõned unistused purunevad. Sest Jumal kohtab meid mõlemas.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Tartu Salemi koguduse diakoniss, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht.

Print Friendly, PDF & Email
English