Arvamused

Olümpiaadiessee: Religioonikäsitlus filmis „Viimne reliikvia“

Film „Viimne reliikvia“ ja selle aluseks olnud Eduard Bornhöhe romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (Bornhöhe 1977) erinevad teineteisest peale põhiloo ja tegelaste üsna palju. Muutumatuna on aga püsinud üks asi: kiriku negatiivne roll. Nii võimegi kohe nentida, et religioonil on filmis „Viimne reliikvia täita negatiivne osa.

Agnese rollis filmis peaosa mänginud Ingrida Andriene on meenutanud, et ta sai selle rolli, mõistatades, mis on filmi ideeks ehk kandvaks mõtteks. Selleks oli vabadus (Kangur 2011, 67). Vabadusest ei tohtinud aga maailma „kõige vabamas“ riigis kõva häälega rääkida, sellest tuli rääkida ridade vahel ja inimestel oli ridade vahelt lugemise oskus hästi selge. Algul sooviti teha palju filosoofilisemat filmi, välja tuli aga siiski „mõõga ja mantli“ seiklus (Kotta 2012). Väidetavalt oli selles süüdi ka osatäitjate vahetamine ning nende omavahelised suhted. Nii tuligi välja lihtne armastuslugu. Filosoofilisem film oleks võimudele kahtlasemalt mõjunud, puhas meelelahutus viis aga filmi tegelikku sõnumit laiemalt edasi.

Hiljuti ilmunud raamatu „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“ väitel võttis Bornhöhe oma loo aluseks legendi pühast Agnesest (Agnes kui Agnus DeiJumala tall), keda mitmel moel kiusati ja ahvatleti, kuid kes kõiksugu keerulistes oludes siiski oma puhtuse säilitas ja kelle peaingel Gabriel ise lõpuks ära taevasse viis. See sümboolika kajastub tegelaste nimedes ja on säilinud ka filmis, sellele viitab ka stseen filmi alguses Agnese ja valge lambatallega (Kangur 2011, 68). Ilmselt aga nõukogude tsensor sellest aru ei saanud. Kiriku kujutamine negatiivses rollis sobis väga hästi nõukogude ideoloogiaga, kiriku negatiivsuse varjus oli võimalik rääkida vabadusest, ilma et oleks olnud võimalik kahtlustada. Kirik ja klooster on antud filmis mõeldud vanglana, ehk siis tähendavad tegelikult nõukogude võimu; tuleb vaid kujutada nõukogude võimu kiriku asemele ja sellega ridade vahelt näidata, et eestlastel pole vabadust.

Bornhöhe raamatu tegevus toimub Liivi sõja ajal. Sel ajal oli religioon inimeste jaoks lahutamatu osa elust. Inimesed pidid sellega arvestama ja see oli olemas kõigi jaoks. Tänapäeval on paljudel valikuvõimalus, kas uskuda või mitte. Liivi sõja aegu seda võimalust ei olnud ja arvatavasti ei tekkinud inimestel isegi sellist mõtet. Teos on Bornhöhe loomingule omaselt üsna saksavastane. Riigivõimudele endast soodsa mulje jätmiseks lisandub „Vürst Gabrielis“ ka venelaste ja vene vägede väga positiivses valguses näitamine, mis sobitus venestamise aega. Venestusajal üritati ka inimesi suunata vastu võtma vene õigeusku seega sobis antud konteksti ka katoliku kiriku negatiivne roll. Huvitav on ka see, et kirik on üldiselt negatiivne ka teistes Pirita kloostrit käsitlevates kirjandusteostes, nagu näiteks raamatus „Pirita kloostri lugu“, autoriks August von Kotzebue (1929). Aga ka baltisaksa kirjaniku Mia Munier-Wroblewska teostes (1929a, 1929b) on üldjuhul tegu kloostris oleva neiuga, keda sealt kas päästa üritatakse või päästetakse.

Keset Liivi sõja üleüldist muutuste ja segaduste aega oli kirik tegelikult ainus organiseeritud ja reeglistatud nähtus. On paratamatus, et reeglid loovad ühiskonnas arusaamu ja organiseeritust. Reegleid järgides loome endale kindlad seisukohad ning võimu, mis meie üle mingis mõttes valitseb. „Viimses reliikvias“ omistati võim kirikule. Kirik on inimeste ja nende soovidega võrreldes igavene. Kui talupojad tulid ning põletasid maha Pirita kloostri, siis lausus vend Johannes: Meie püha üritus sellega ei lõpe. Ilmselt tuleb siin vaadelda ka asja laiemat konteksti reformatsioonijärgsel Liivimaal. Ammugi siis ei kõigutanud kirikut väikesed tagasilöögid, nagu näiteks see, kui Agnes oli lubanud (ise seda ilmselt teadmatagi, mida ta tegelikult tahab) Jumala tallena ohvri tuua, abielluda mehega, keda ta ei armasta. Siis aga äkki muudab ta meelt ja põgeneb, sest on enda jaoks leidnud hoopis parema variandi. Aga kas ka kogu elu kõige parema variandi?

Sellest aru saamiseks tuleb meil peigmehi võrrelda. Risbieter, Schenkenberg, Gabriel ja Kristus on neli peigmeest, keda kõik pakuti Agnesele valida. Neil kõigil on kindlasti häid külgi. Tegelikult võib väita, et meestegelased karakteritena filmi jooksul ei arene, jäädes kõik samaks. Ainus, kes areneb, on Agnes, muutudes hellitatud aadlipreilist üsna ettevõtlikuks ja soodsate asjaolude korral enda eest seisvaks nooreks daamiks.

Risbieter oleks Agnesele kahtlemata taganud seltskonnas hea positsiooni, arvatavasti oli ka ürituse varanduslik külg arvestatav ning sidemeid jätkus samuti. Sellest kõigest hoolimata osutus ta otsustaval hetkel araks, kerglaseks ja pinnapealseks, lastes jalga, jättes oma kihlatu Jumala ja saatuse hooleks. On otse arusaadav, miks Agnes ta ära põlgas.

Schenkenberg, vastupidiselt, oli iseloomult ja tõekspidamistelt tugev. Kuid liialt tugevana, oma tahtmist peale surudes ja vägivaldsena hirmutas ta Agnese hoopiski ära. Temaga abielludes oleks Agnes boonusena võitnud hea positsiooni kuritegelikus maailmas, kuid oleks pidanud elama ise eluaegse hirmu all, ning see ei oleks ilmselt kuigi kestlik elu olnud.

Neist neljast kõige stabiilsema elujärje, teisisõnu elu nunnana, oleks Agnesele lubanud Jumal. Hingerahu ja kindla toe oleks ta selles leidnud, kuid sellelgi oli oma halb külg. Agnes oleks pidanud loobuma liialt paljust: perest, maistest asjadest, ning oleks pidanud oma elu vaid ühele ja ainsale pühendama. See variant oleks aga mõistagi enim sobinud kirikule, saades seeläbi reliikvia Agnese kaasavarana enda valdustesse. Nunnaks pühitsemise loo puhul jätkatakse filmis samuti üht peamist joont – kiriku roll on negatiivne ja seda suurendatakse seeläbi, et Jumalaga abiellumine ehk nunnaks saamine ebaõnnestub, mistõttu jääb vägisi mulje, nagu see ebaõnnestumine näitaks kiriku kindlat läbikukkumist kõiges. Seda see loomulikult aga ei ole.

Võib öelda, et Agnest hirmutati ja ahvatleti kõikide kandidaatidega nagu legendiski. Nende kolme ebaõnnestumise kõrval leidis Agnes endale kõige sobivamaks (peaingel) Gabrieli, kes oli igas rollis positiivne, päästjana kangelaslik ja hooliv. Nii jääb vägisi mulje, et Gabriel oli kõikidest teistest parem. Kui ta teistest parem oli, siis kuidas ja millisel moel andis ta Agnesele stabiilsust ja tuge, kuidas täitis need soovid, mida oli lubanud? Ja kas ta tegelikult lubas üldse midagi („Mis meist saab?“ „Ei tea.“)? Jääbki mulje, et Gabriel tegelikult polegi veenev, ja ma pole kindel, kas ta filmiväliselt, ehk siis pärast filmi sündmusi teistest nii väga parem oligi. Küll aga oli ta parim variant filmi kestel.

Viimset reliikviatib nimetada kaasaegseks muinasjutuks, ja nagu muinasjutule omane, peab seal olema moraal. Lugu soovib arvatavasti näidata, et võimu, millel on oskus teisi valitseda, saab kuritarvitada. Selles loos on kuritarvitajaks kirik, kellele antud võim oli rohkem vahend inimestele reeglite ja arusaamade loomiseks. Kirik oli võimu kuritarvitanud sellega, et oli isoleerinud end muu maailma küsimustest ning toimis selle järgi, mida ise heaks arvas. Samas, kuigi kirikut näidati negatiivsena, oli klooster just see paik, kus hoiti alles haridust ja tarkust. Säilitati teadmisi, mis oleksid läinud kaotsi vahepealsetel segastel aegadel. Huvi ürikute ja teadmiste vastu näitab ka stseen, kus seltskond munki uurib sitikat. On näha, et ka filmitegijad soovisid sellele viidata. Samuti anti kloostris võimalus inimestele, kes olid ühiskonnast välja tõugatud või sellega konfliktis. Tänapäeva maailm üritab käituda järgmise mõttelaadi järgi: ükski inimene pole teisest halvem selle tõttu, mida ta on teinud. Ses mõttes on filmis kujutatud kirik väga kaasaegne: mõelgem stseenile, milles vend Johannes, saates munki teele Agnest otsima, loeb üles nende eelneva kriminaalse tausta. Filmis taheti sellega ilmselt küll pigem näidata, millised kurjategijad on mungarüü all peidus ja kui kuritegelik on kirik sisemiselt. Aga asja teistmoodi vaadates võib ju siiski mõelda, et neile anti võimalus end parandada, et keegi pole ära tõugatud ja kõigile leidub koht: teadmiste alalhoidmisel, sellega ühiskonda aidates ja edasi viies.

Arvan, et Pirita kloostri hävimine ja rüüstamine oli tingitud sellest, et mässumeelsed nägid vaid võimu kuritarvitamist kiriku poolt. Samuti tekkis hea võimalus kehtestada vabadus ja oma võim maksma panna. Kuid kirikut põlema pannes ja reliikviat purustades ei saanud nad aru, et nad üritavad purustada religiooni, mis oli sel ajal ju tarvilik ning elutähtis element. Nad ei taibanud, et mõne aja pärast oleks mingil muul moel tulnud uus kord, uus religioon, uued reeglid, aga taaselustades vanu. Kui jääda mõtisklema lause üle Meie reliikvia on vabadus“, siis võib seda mõista kui kiidulaulu anarhismile. Nii võib isegi öelda, et selle filmiga on pigem näidatud, mida vabadus ei ole, ehkki ei jõuta ka selle defineerimiseni, mis see vabadus on peale endise korra sümbolite purustamise ja põletamise. Sest kui neil see vabadus siis lõpuks käes oli, siis mida kavatsesid nad sellega edasi teha? Arvatavasti oleksid tekkinud uued reeglid, sest ilma nendeta on võimatu elada, ja mõne aja pärast oleks jälle võideldud vabaduse pärast, sest need uued reeglid ei oleks kellelegi jälle sobinud. Seda võiks siis nimetada surnud ringiks. Samuti tekib filmi lõpus, kui Pirita klooster tagaplaanil põleb ja talupojad kaamerasse ratsutavad, küsimus, et kuhu nad ratsutavad? Mis siis edasi? Ka Gabrielile võinuks sama küsimuse esitada: kuhu ta edasi läheb ja kuidas tõestab, et ta on tõesti see õige, kes Agnesele sobib?

Kokkuvõtteks võib öelda, et pealtnäha üheplaanilisest romantilisest vaatemängust saab mõtisklemise käigus üsna mitmekihiline film. See, mida on filmis kenana näidatud, pole järele mõeldes parem sellest, millele seda vastandatakse, ja vastupidi. Nii on esialgselt üsna veenvalt esitatud negatiivselt ka religiooni, mis tegelikult ehk ikkagi nii negatiivne ei ole. Samuti defineeritakse see, mida vabadus ei ole, kuid samas ei seletata ka, mis vabadus on. Sellega antakse igaühele õigus arvata ja mõelda, kuidas asjalood on, jättes võtmata kindla seisukoha, mis tekitaks erimeelsusi.

 

Allikad:

Bornhöhe, Eduard (1977)Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevadAjaloolised jutustused. Tallinn:Eesti Raamat, 165–308.

Kangur, Paavo (2011)Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. Tallinn:AS Ajakirjade Kirjastus.

Kotzebue, August von (1929)Maa-alune käik Pirita ja Tallinna vahel. Eestimaa rahvajutt. Pirita Kaunistamise Seltsi kirjastus4. Tallinn: Pirita Kaunistamise Seltsi väljaanne.

Kotta, Kristel (2012)Viis Viimset reliikviat. Süžee dünaamika mängufilmi tootmisprotsessisAkadeemia 9 (Eesti filmi erinumber), 1661–1684.

Munier-Wroblewska, Mia (1929a)Pirita (Sankt Brigitten). Jutustus Pirita kloostri ja Tallinna elust viissada aastat tagasi. Pirita Kaunistamise Seltsi kirjastus kirjastus 5. Tallinn: Pirita Kaunistamise Seltsi väljaanne.

Munier-Wroblewska, Mia (1929b)Pirita kloostri valitsejanna (Domina). Jutustus nunnade elust Pirita kloostri algpäevilt. Pirita Kaunistamise Seltsi kirjastus6. Tallinn: Pirita Kaunistamise Seltsi väljaanne.

Viimne reliikvia. Film. Režissöör Grigori Kromanov, stsenaariumi autor Arvo Valton. Tallinnfilm 1969 (86 min)http://www.youtube.com/watch?v=i45B46VvdyU (18.12.2012).

Eeva Liisa Bender (1999) on Tartu Katoliku Kooli õpilane.

 

Print Friendly, PDF & Email
English