Esiletõstetud lood

Hea Karjane (Jh 10:11–16)

„Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane“ (Jh 10:11–16).

Hea Karjase lugu loetakse kirikus ülestõusmispühadele järgneval ajal. See on aeg, mil oleme vaimusilmas Jeesuse jüngritega, kes olid olnud tunnistajateks tema ristisurmale ja ülestõusmisele. Jeesusega toimunu oli jüngreid sügavalt vapustanud, nende senised arusaamad ja ootused olid segipaisatud ning vajasid uuesti lahtimõtestamist. Igal õpetaja lausutud sõnal oli nüüd uus ja sügavam tähendus, seda kaaluti ja vaagiti.

Jeesus oli oma missioonist rääkides kasutanud erinevaid allegooriaid. Pilti heast karjasest, kes tunneb ja armastab oma lambaid ning on valmis andma oma elu nende eest, mäletati hästi. Vaevalt et Jeesuse kuulajatele oli selles allegoorias klantspildile omast staatilist idüllilikkust, karjaseelu teati ja tunti. Karjasel tuli karja juhtida, et loomad jõuaks rohumaale ja saaks joodetud, tal tuli hoolitseda haigete loomade eest ning kaitsta karja kiskjate eest nii ööl kui päeval. Hea karjane oli julge, ennastsalgav ja ustav. Ometi oli karjasel, keda sellise töö jaoks palgati, õigus teatavatel tingimustel oma turvalisust esiplaanile seada. Kui karja ründas mitte üks hunt vaid mitu, oli karjasel õigus pageda.

Hea ja halva karjase vahe selguski kriisiolukorras, kui kari oli ohtu seatud, kui tuli teha midagi enamat kui seaduses või lepingus oli ette nähtud. Jeesuse õpilased olid olnud nagu kriisiolukorras kari, nende liikumist oli rünnatud, nende õpetaja oli vahistatud ja tapetud kõige alandavamal moel, nad olid kartnud oma elu pärast ja peitunud kinniste uste taha.

Tugeva mahajäetuse ja kaitsetuse tunde kontrastiks oli aga nüüd sündinud midagi täiesti ootamatut. Jeesus oli end neile ilmutanud, tulnud ülestõusnuna ja muudetuna, ent ikka sellesama Jeesusena – jüngrid tundsid ta ära! Endiste uhkete, isepäiste ja omavahel puid ning maid jaganud jüngrite hulgake oli nüüd märksa taltunum. Nendega oli sündinud ime, nad kuulasid oma õpetajat ja võtsid südamesse seda, mida ta rääkis ja õpetas.

Mida nad oma õpetajalt olid varem lootnud, mäletas igaüks vististi oma südames. Nüüd aga hakkasid idanema sügavama usalduse seemned, kari oli võtmas karja hoiakut, lastes Karjasel end õpetada, toita, juhtida ja kaitsta. Selles valguses paistis nii mõnigi varasem oluline väärtus tähtsusetu ja tühisena. Nii mindi üheskoos vastu nelipühapäevale, Püha Vaimu anni vastuvõtmisele.

Selline on lugu, millele mõtleme ja kaasa elame, aga tänapäeva inimestena küsime ka, kuidas kõnetab hea karjase allegooria meid siin ja praegu. Oleme ju põlluharijate ja karjakasvatajate ühiskonna seljataha jätnud, ajad ja olud on muutunud. Vanem põlvkond mäletab veel, mida tähendas karjas käimine, karja hoidmine ja kadunud looma otsimine õhtuhakul. Tänapäeva inimesele sobiks ehk enam võrdum hellitatud lemmikloomast, šampooniga pestud ja kammitud lambukesest. Lemmiklooma-kultuur peegeldab hästi meie individualistlikku maailma, aga sellel maailmal on ka pahupool. Me teame, et iga loom vajab peremeest ja hoolitsust, aga samas näeme hüljatud loomadest tulvil varjupaiku ning teede servadesse ja suvilarajoonidesse maha jäetud endiseid „lemmikuid“. Küllap on lugejate hulgas neid, kes jagavad netiportaalides agarasti kodutute loomade pilte. Neid on ühtviisi valus nii jagada kui vaadata, sest vähesed neist loomadest leiavad kodu…

Hüljatud ja kodutu loom on tänapäevane allegooria, mis räägib meile hoolivuse ja armastuse kriisist meie ühiskonnas, mis laieneb lemmikloomadelt paraku ka inimestevahelistele suhetele ja inimese suhtele Jumalasse. Me vajame Karjast, kes meid koguks, juhiks ja lepitaks. Nii nagu piibliaegadelgi, selgub ka nüüd hea ja halva karjase vahe kriisiolukordades. Jeesuse jüngrid tegid ristilöömise tunnistajatena ja ülestõusnuga kohtudes läbi sisemise kriisi, mille käigus nad hindasid kriitiliselt ümber oma usu ja tõekspidamised. Jeesuse sõnad, et tal on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, sundis neid astuma välja hellitatud väljavalitu seisusest ning suunama pilgud ja kuulutuse paljudele inimestele. Püha Vaim, Hea Karjase Vaim andis neile selleks jõu ja väe.

Jeesuse kui Hea Karjase loomus ja püüdlused on samad ka tänapäeval. Ta on Jumala Poeg, kes otsib kadunut, ta tahab meid tuua osadusse ja lepitusse endaga ja kaasinimesega. Temal on olemas lahendus meie hinge kriisidele ja muredele. Ta saab meid aidata siis, kui loobume oma uhkusest ja isekusest ning laseme end juhtida. Selleks ei ole vaja kauniks ja veatuks tuunitud „lemmiklooma kasukat“, vaid alandlikku meelt ja valmidust uuteks teedeks ja muutusteks. Jeesus on meie Karjane ja meie oleme tema kari. Oma ohvrisurma ja ülestõusmisega on ta tõestanud oma ennastsalgava armastuse suurust, teda ei ole vaja karta, tema ei juhi meid hukatusse, vaid ellu – igavesse ellu! Aamen.

 

Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English