Artiklid

Elami ja Ahhemeniidide-aegse Iraani aja- ja usundiloost, 2. osa


Elam ja Uus-Sumeri kuningriik ning Elam pärast 2000 a-t eKr

Kui gutilaste võim Sumeris ja Akkadis 21. saj lõpus lõppes, rajas Sumeri kuningas Ur-Namma (2112–2094) võimsa Uus-Sumeri suurriigi ning allutas kogu Mesopotaamia. Elam oli tol ajal nõrk. Ilmselt suutsid Ur-Namma ja ta poeg Šulgi kontrollida ka mõningaid Elami alasid (Хинц 1977, 79–80).

Sumeri võimu sai Elam eriti tunda siis, kui Sumeris tuli võimule kuningas Šulgi (2094–2047), Uus-Sumeri kõige hiilgavam ja võimsam kuningas, kes kontrollis Lähis-Ida Vahemerest kuni Pärsia laheni, nagu kunagi varem Naram-Su’en või Sargon I. Šulgi vallutas Susa piirkonna, kus asusid valitsema Uri linnast määratud asehaldurid, ning korraldas mitu retke ka Anšani elamiitide vastu (Хинц 1977, 79–81).

Šulgi[1] korraldas näiteks ehitustöid mitte ainult Sumeris ja Akkadis, vaid ehitas ka Susasse templi „oma isandale, jumal Inšušinakile“ ning tegi rikkalikke annetusi teistele Elami templitele. Šulgi oli nutikas poliitik ning ta hakkas oma valitsemise lõpus looma Elami palgasõduritest väeosi. Nende eesmärk oli tugevdada Sumeri garnisone ja armeeüksusi. Uus-Sumeri kuningad andsid oma sugulasi Elami valitsejatele naisteks, näiteks kuningas Šu-Su’en, Šulgi pojapoeg, andis ühe oma tütre kaasaks Anšani valitsejale. Nii sidusid Sumeri kuningad Elami valitsejaid oma dünastiaga (Хинц 1977, 79–80).

Olukord Lähis-Idas muutus, kui 2030. a paiku tõusis võimule viimane Uus-Sumeri kuningas Ibbi-Su’en. See auahne ja alguses edukas valitseja lõpetas äärmiselt nukralt. Kui läänest sisse tunginud lääne-semiidi päritolu amoriidi hõimud hakkasid hõivama Sumeri ja Akkadi linnu, reetis Isini linna asehaldur ja kindral akkadlane Išbi-Erra 2017. a oma kuninga ning kuulutas ennast „Isini kuningaks“. Temaga ühinesid veel mitu Ibbi-Su’eni asehaldurit, mis nõrgestas veelgi Uri võimsust ja Uus-Sumeri kuningriik hakkas lagunema. Seda asjaolu ei jätnud kasutamata elamlased, kes tungisid Sumerisse. Elamlaste retke saatis edu ning 2004. a eKr vallutasid ja rüüstasid Elami väed Uri, hävitades Uus-Sumeri riigi jäänused. Nad viisid kuningas Ibbi-Su’eni vangi Elamisse, kus too nähtavasti jõhkralt hukati (Дьяконов 1990, 10–11).

Nii võis Elami kuningas nautida võitu oma vana verivaenlase üle, kuna kontrollis Uri linna. Oma roll selles edus oli ka kuningas Šulgi loodud elami väeüksustel, kes reetsid Ibbi-Su’eni. Sumeri kuujumala Su’eni (Nanna) kuju, mis asus Uris, ja ka teised jumalate kujud viis Elami kuningas Anšani. Sumer kui riik kadus lõplikult maailma areenilt, sumeri keel aga suri tasapisi välja, jäädes üksnes kirjanduse ja teaduse keeleks.

Sellega Elami ja Mesopotaamia suhted siiski ei lõppenud. Sõjad jätkusid ka hiljem, 2. ja 1. at eKr. Elamit laastas ka Hammurapi, hiljem korraldasid elamlased omakorda ülimalt jõhkraid retki Babülooniasse.

1. at eKr tekkis Mesopotaamias Uus-Assüüria riik, mille ekspansionistlikule poliitikale ei suutnud vastu panna ka kunagi võimsad Babüloonia, Elam, Egiptus ja Urartu. Assüürlased vallutasid ja peaaegu hävitasid Elami 7. saj eKr. Elam tõstis Assüüria ikke vastu küll korduvalt pead, aga vähese eduga. Lõpuks aga kadusid poliitiliselt areenilt nii assüürlased, babüloonlased kui elamlased, olles 6. saj eKr kergeks saagiks pärslastele.

Täheldusi Pärsia riikluse tekkest ning pärsia kultuste ja zoroastrismi seostest judaismi, kristluse ja islamiga

Muistsed iraani hõimud kuulusid indoeurooplaste hulka, nagu ka muistsed kreeklased, roomlased, keldid, slaavlased või germaanlased. Seega leidub iraani keeltes, folklooris, mütoloogias ja usundis palju ühist nii India rahvaste kui ka eurooplastega. Muistsed iraanlased, kelle algkodu võis asuda Kesk-Aasias, olid Iraani aladel olemas juba 1. at alguses eKr. Seega pole täpselt teada, millisel ajal tulid nad Kesk-Aasiast Iraani. See võis aset leida kusagil 2. või 1. at vahetusel eKr (Дандамаев 1985, 5).

Esimene kindel teadaolev iraanlaste rajatud riik oli Meedia kuningriik Lääne-Iraani aladel kusagil 9.–8. saj eKr. Iraani päritolu meedialased vallutasid Lääne-Iraani ning ka pärslased sattusid nende võimu alla (Олмстед 2012, 48–53).

6. saj eKr sai Lähis-Ida kergeks saagiks pärslastele. Selleks ajaks olid nad juba õppinud assüürlastelt, babüloonlastelt, meedialastelt, elamlastelt ja teistel rahvastelt, kuidas riiki valitseda.

Nii kerkis esile esimene pärslaste suurriik ja seda riiki valitsesid kuningad Ahhemeniidide suguvõsast (558–330).[2] Ahhemeniidid olid Pärsia kuningate dünastia, mis sai alguse müütilisest tegelasest Ahhemenist, legendaarsest pärsia hõimude muistsest liidrist. Üks Ahhemeniididest, Kyros II Suur[3] (558–530) vallutas terve Lähis-Ida. Ta lõi võimsa impeeriumi, mis järgmised 220 aastat oli valitsev kogu tollaegses maailmas ja mis sai eeskujuks paljudele hilisematele impeeriumitele – Aleksander Suure, Partia, Rooma, Sassaniidide impeeriumiltee, hiljem juba ka Safaviidide suurriigile, Pahlavī dünastiale, mis valitses Iraanis 1925–1979 ja isegi tänapäeva Iraanile.

Ahhemenidiide dünastia tuntuim esindaja oli Dareios I (522–486 eKr). Ta oli suur vallutaja, reformaator, aga ka pärsia ametliku propagandaaparaadi tähtsamaid eestvedajaid. Propagandistlikke võtteid ja suurkuningluse ideoloogia elemente õppisid pärslased Assüüria ja Babüloonia impeeriumitelt, aga ka Elamilt (vt nt Widengren 1959; Westenholz 2000). Iraanlaste arhailine „imperialistlik mõtteviis“ kujunes mitme faktori koosmõjul – alates sellest, et iraanlased olid pikka aega vasallsõltuvuses mitmest suurriigist, kõige rohkem mõjuvõimsast Uus-Assüria impeeriumist (9.–7. saj eKr), mille eesotsas oli piiramatu võimuga, despootlik kuningas-väejuht, kes ühtlasi pretendeeris nii universumi valitseja, päikesejumala ja kangelase kui ka jumalate asehalduri staatusele maa peal.

Kui Dareios I sai kuningaks, algasid riigis mässud – ta kirjutab sellest oma „Behistuni raidkirja“ esimeses ja teises tulbas. Kohe alguses, 522. a eKr algasid ülestõusud Babüloonias ja Elamis. Babüloonias alanud rahutused osutusid Pärsia riigi jaoks väga ohtlikuks. Babüloonlane Nidintu-Bēl kuulutas rahvale, et ta on viimase Babüloonia kuninga Nabonidese[4] (556–539) poeg, ning võttis endale Babüloonia tuntud valitseja Nebukadnetsari nime, olles seega järjestikku kolmas Nebukadnetsar. Üllataval moel toetas peaaegu terve Babüloonia usurpaatori pretensioone Babüloni troonile. Pärslastel õnnestus vallutada Babüloonia ja kukutada kuningas. Kuid siis tõusid üles Pärsia, Sattagüüdia, Meedia, Partia, Elam, Egiptus jt. Algas raske ja verine võitlus, mis nõudis Dareioselt ning tema toetajatelt kõiki jõupingutusi, et hoida ära impeeriumi hävingut. Ka Pärsias oli ohtlik ülestõus, mis algas 522. a sügis-talvel ja mida juhatas Vahyazdata (vt Behistuni raidkiri, tulp IV, 26–28[5]), kes nimetas ennast kuningas Kyrose II (558–530) pojaks Bardijaks. Alles suvel 521. a suutis Dareios I võita Vahjazdata[6] armee ja ta vangistada. Dareios pidi võitlema veel Fravartišega, kes kontrollis Assüüriat, Meediat, Armeeniat, Partiat ja Hürkaaniat. Ka selle suure ülestõusu surus Dareios edukalt maha. Kuid taas tõusis üles Babüloonia, kus oli võimul uus usurpaator Nebukadnetsar (IV), kes samuti väitis, et ta on Nabonidese poeg. Dareios oli sunnitud taas vallutama Babüloni ja teised Babüloonia linnad 521. a eKr (Дандамаев 1985, 85–100).

Pärast kõikide ülalmainitud mässude edukat mahasurumist alustas Dareios I oma vallutuspoliitikat erinevates suundades ja laiendas edukalt impeeriumi piire. Suur vallutaja tegi retke sküütide vastu (ajavahemikul 516–512 eKr), tegi vallutusi Indias, Traakias ja ka Makedoonias. 522. a eKr langes Pärsia võimu alla Samose saar, 516. a eKr Hiose saar. Traakiast ja Makedooniast said 512. a eKr Pärsia impeeriumi provintsid. 5. saj eKr leidsid aset Kreeka-Pärsia sõjad, mis algasid ülestõusuga Ioonias (499–494 eKr). 494. a eKr hõivasid pärslased mässulise Mileetose linna. Siis otsustas Dareios I vallutada ka Mandri-Kreeka. Algas sõjategevus linnriikidega nagu Ateena ja Sparta. Selles sõjas osutusid kreeklased edukateks. 490. a eKr suutsid kreeklased võita Maratoni lahingus pärslasi. 486. a eKr Dareios I suri ja ta maeti hauakambrisse Naqš-i-Rustamis (Дандамаев 1985, 112–133).

Olles usurpaator, katsus Dareios I oma võimu tugevdada. Esiteks sõjaliselt, surudes maha kõik mässulised ja olles selles edukas. Teiseks, kõrvaldades kõik võimalikud konkurendid, ka selles oli ta edukas. Kolmandaks, olles küll Ahhemeniid, aga siiski ebaseaduslik usurpaator, abiellus ta Ahhemeniidide impeeriumi rajaja Kyros II tütre Atossaga. Lisaks lasi ta koostada hiigelsuure bareljeefi[7] koos kolmekeelse (akkadi, vana-pärsia ja elami) raidkirjaga kohas, mis on nüüd tuntud Behistunina (vt Sazonov 2012, 27–44).

Behistuni raidkirjast üldisemalt, selle ülesehitusest ja struktuurist

Bisitun ehk Behistun paikneb muistse Meedia riigi (tänap Lääne-Iraani) aladel, täpsemalt asub see Kermanšahist Hamadani viival teel. Tuntud Behistuni mäel on üle 100 meetri kõrgusel kivisse raiutud Dareios I bareljeef koos raidkirjaga, mida erialakirjanduses nimetatakse Behistuni raidkirjaks. See on monumentaalne ja kaugele paistev muistis kõrgusega 7 meetrit ja laiusega u 22 meetrit. Muidugi on bareljeefi keskse isikuna kujutatud kuningat, keda näidatakse jumala Ahura Mazda protektsiooni all olevana. Kuningat on kujutatud loomulikus suuruses, krooniga peas, ning tema parem käsi on palves pööratud jumal Ahura Mazda[8] poole, mis näitab kuninga jumalakartlikust; vasaku käega toetub ta aga vibu peale. Kuninga ees seisavad üheksa kuningat ja klannijuhti, kelle käed on kinni seotud, kaelas nöör. Dareios I seisab kümnenda kuninga surnukeha peal (Weissbach 1911, XII; Дандамаев 1985, 98–103; Олмстед 2012, 137–139).

Bareljeefil asub ka jumal Ahura Mazda, kes ulatab oma vasaku käe Dareiosele, andes sümboolselt talle kuningluse, ja kes õnnistab parema käega kuningat. Vasaku jalaga tallab Dareios lamavat maagi Gaumatat, kelle Dareios kukutas troonilt 522 a eKr. Seejärel on kujutatud veel kaheksat suurt mässajat ja sakide juht, kes ei tahtnud Dareiosele alluda. Dareios võitis nad ja allutas oma võimule. Kuninga selja taga seisavad ka kaks tema sõjameest.

Raidkiri on kõige pikem vana-pärsiakeelne tekst, mis on säilinud, selles on 414 rida ja vana-pärsiakeelses versioonis kokku viis tulpa. Kuid akkadi- ja elamikeelses tekstis on vaid neli tulpa. Viies vana-pärsiakeelne tulp on hiljem juurde kirjutatud.

Behistuni raidkirja kompositsioon on üsnagi lihtne – see koosneb vaid kolmest osast. Alguses on sissejuhatus, kus on ära toodud Dareios I genealoogia. Teises osas mainitakse ajaloolisi sündmusi, mis on tema ajal aset leidnud. Behistuni raidkirja järelsõnas palub kuningas Ahura Mazda õnnistust kõikidele neile, kes kavatsevad raidkirja kaitsta, ja needusi nendele, kes kavatsevad raidkirja hävitada või mingil moel kahjustada (Дандамаев 1985, 98–103).

 

Raidkirja eesmärk, otstarve ja ideoloogiline taust

Kuigi Dareios I oli pärit Ahhemeniidide[9] kuninglikust suguvõsast, mis valitses Pärsia impeeriumi alates Kyros II-st, oli ta usurpaator, kes haaras võimu ebaseaduslikult. Seetõttu lasigi ta koostatada Behistuni raidkirja, eesmärgiga ülistada oma võitu vaenlaste ja mässajate üle ning legitimeerida oma võimu. Samuti üritas ta teha nii, et selle raidkirja sisu oleks saanud teatavaks kõikidele tema kuningriigi alamatele. Dandamajevi väitel oli tekst tõlgitud ka paljudesse teistesse keeltesse. Tõepoolest avastasid arheoloogid XX saj alguses Elefantiine saarel papüüruse sama teksti fragmendiga aramea keeles. Lisaks leiti 1899. a Babülonis, endises Nebukadnetsar II palees kivitükk, mis osutus Behistuni raidkirja fragmendiks (Дандамаев 1985, 98).

Selles ülimalt propagandistlikus raidkirjas loetleb Dareios I oma esivanemaid, alates Ahhemenist, poolmüütilisest Ahhemeniidide dünastia rajajast.[10] Behistuni raidkirja I tulp käsitleb Dareios I valitsemisele eelnenud aastat ja tema valitsemise algust – seega 522. a algusest kuni selle lõpuni.

Raidkirja algus, read 1–11 käsitlevad Dareiose titulatuuri ja genealoogiat, kus ta toonitab, et ta pärineb Ahhemeniidide kuninglikust suguvõsast, kes valitsesid Pärsias juba ammu ja kes said suurkuningateks ja impeeriumi valitsejateks alates kogu Lähis-Ida vallutanud Kyros II-st ning tema pojast Kambysesest (530–522), kes vallutas 525 eKr Egiptuse. Kuna aga Dareios ei maini ei Kyrost ega Kambysest oma suguvõsas, küll aga Ahhemeni oma esiisana, siis võib järeldada, et ta polnud nende lähedane sugulane, vaid kuulus Ahhemeniidide kõrvalharusse.

Behistuni raidkirja alguses (read 1–2) loetleb Dareios I oma suuremas osas Mesopotaamia päritolu tiitleid, s.h leidub ka koguni Akkadi kuningate tiitleid 24.–23. saj-st eKr. Dareios kirjutab: „Mina olen Darayavauš, suurkuningas, kuningate kuningas, Pärsia (Parsa) kuningas, maade kuningas, Hystaspese poeg, Arsamese poeg, Ahhemeniid“.[11]

Dareios nimetab ennast „suurkuningaks“ ja „(kõikide) kuningate kuningaks“, kopeerides muistsete Assüüria ja Babüloonia valitsejate tiitleid. See on üks kõige esimesi ja tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Ahhemeniidide kuninglusele on appelleerinud hiljem nii mitmedki Iraani valitsejad. Dareios soovis olla pantokraator ehk „kõiksuse valitseja“, „kuningate kuningas“, nagu olid ta eelkäijad Assüürias ja Babüloonias, ning ka Kyros II. Pantokraatori motiiv on tuntud samuti Vanas ja Uues Testamendis ning Koraanis. Näiteks Vanas Testamendis on kirjas (Tn 2:37): „Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au“.

Koraanis aga leiame sellise koha (1. suura): „Kiitus Jumalale, maailmade Isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale“ (H. Udami tõlkes, Koraan, 14).

Soome assürioloog Simo Parpola kirjutab: „As rulers of the universe, the „great gods“ were similar in rile and function to the gnostic archons (litterary, „rulers“), who were in turn essentially equivalents of the Jewish and Christian „archangels““ (Parpola 2000, 180). Samuti oli zoroastristide jumal Ahura Mazda kõiksuse valtseja, kõikvõimas looja, sarnane kristlikule jumalale, keda ladina keeles nimetati Deus ja heebrea keeles Adonai.[12] Allāh esineb Koraani lõpus „Palves lugemiseks Koraani lõpetamisel“ kui „kõikide maade isand“ (Koraan, 360). Peatuksime sellel viimasel epiteedil „kõikide maade isand“. Vana-pärsia keeles on olemas kuninglik epiteet xšāyaθiya dahyūnām – „maade kuningas“, mis on laenatud Mesopotaamiast, kuna juba Sumeris 24. saj eKr kasutati epiteeti lugal-kur-kur-ra – „kõikide maade kuningas“ (RIME 1, E.1.14.20.1, 436).

Selle sumerikeelse epiteedi teine variant on EN KUR.KUR(hia) – „kõikide maade isand“. EN.KUR.KUR(hia)[13] või selle akadikeelne vaste bēl mātāti, mida kasutati Babüloonia peajumal Marduki puhul, on oma sisult ja vormilt sama mis kaks ülejäänud universaalset akkadikeelset tiitlit šar kiššatim „universumi kuningas“ ja šar kibrātim arba’i „nelja ilmakaare kuningas“. Andreas Johandi kirjutab oma artiklis (2012, 171): „In this text the Sumerian title lugal-kur-kur-ra („king of all the lands“) appears. In the Sumerian texts it was used as a title of the gods Enlil and An. The title could be a distant predecessor of the Old Persian title xšāyaθiya dahyūnām („king of countries“)“. Veel üks Assüüria ja Babüloonia kuningate epiteet „kuningate kuningas“ (šar šarrani) on oluline ja esineb ka Taanieli raamatus (Schäfer 1974, 26; vt Tn 2:37 ja Hs 26:7). Sellega sarnased või lausa sünonüümsed on järgmised tiitlid bēl bēlē – „kõikide isandate isand“ ja malīk malikī – „kõikide vürstide vürst”. Vana-pärsia keeles on selle vasteks xšāyaөiya xšāyaөiyānām ja elami keeles sunkuk sunkukipinna.[14] Pärsia kuningad Sassaniidide suguvõsast toonitasid, et on Ahhemeniidide järeltulijad, ehkki nad muidugi polnud nende järeltulijad, kuid Sassaniidide suguvõsa oli siiski saanud alguse sealtsamast, Persepolise linna kandist, mis oli kunagi Ahhemeniidide pealinn. Sassaniidide kuningad alates Ardašir I-st (224–241 pKr) nimetasid ennast järgmiselt: šāhān šāh Ērān ud-Anēran – „kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas“ (Wiesehöfer 2005, 53–54). Kas siin näeme pärsia või pärsia-mesopotaamia mõjutusi? Võimalik, et jah.

Avesta

Avesta[15] on, lühidalt öelduna, kõige püham raamat zoroastristide jaoks. Pole teada, mida tähendab sõna Avesta. Sõna osad pärinevad erinevatest ajastutest ning need erinevad märgatavalt ka vormi ja sisu poolest. Oletatavasti juba 6.–4. saj eKr oli olemas esimene Zoroastri õpetuse terviktekst. See pandi kirja pärgamendile, töödeldud härjanahale, ja asus Iraanis, muistses Persepolise linnas Pärsia kuninga lossis. Kuid esimese Avesta versiooni hävitas 330. eKr Aleksander Suur Persepolise linna vallutamise ja põletamise, s.h ka suure Pärsia kuningate raamatukogu põletamise käigus. Alles mõni sajand hiljem tehti katse taastada esialgne Avesta. Uus Avesta tekst oli pandud kirja aramea kirjas, mis aga ei kajasta vokaale. Rääkides Avestast, ei tohi unustada, et kultuslik avesta keel on üks muistsemaid säilinud kirjalikest iraani keeltest. Ka tänapäeval kasutavad zoroastristid Iraanis ja Indias avesta keelt kultuslik keelena. Avesta sõnad on tugevasti mõjutanud pärsia jt iraani keeli. Tänapäeva pärsia keeles on palju avesta päritolu sõnu, nt kasvõi sõna behešt, tähendades „paradiisi“.

Zoroastrism

Tasub ehk mainida mõne sõnaga, et iraanlaste poolt loodud monoteistlik religioon, mida me teame zoroastrismi[16] nime all, on tegelikkuses maailma vanim monoteistlik usund. See tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel ja on religioonina üks huvitavaimaid fenomene. Ilmselt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad nähtused, nagu näiteks ülestõusmine, inimkonna lunastaja või apokalüpsis, tulid ilmselt kristlusesse zoroastrismist. Viimane mõjutas teatud määral isegi muistset kreeka filosoofilist mõtet ja antiikfilosoofia arengut (Бойс 1994, 11).

Zoroastrismi rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Erinevate allikate kohaselt dateeritakse ta eluaastad lausa 2. at-sse eKr, kõige hiljem aga 6. saj-sse eKr. Usundi õpetuse kohaselt on Ahura Mazda peajumal ning maailma ja inimkonna looja (tõlkes tähendab „Hea Mõte“). Temale vastandub kurjust kehastav jõud Ahriman („Kuri Vaim“). Need kaks, oma loomult erinevat jõudu ehk teisisõnu „headus“ ja „kurjus“ võitlevad omavahel. Selline dualistlik idee esineb ka teistes suurtes monoteistlikes religioonides. Nt on Ahura Mazda ja Ahrimani vastasseisuga mingil määral võrreldav Jumala ja Saatana vastasseis kristluses.

Järelsõna

Lõpetuseks aga tahaksin mainida, et kahtlemata on Idamaad tugevasti mõjutanud Läänemaailma, ning siin on just tuntavat rolli mänginud zoroastrism ja ka teised iraani päritolu kultused nagu Mithra[17] jne. Iraanist ja Idamaadest laiemalt levis Mithra kultus Rooma ja eelkõige oli see seotud roomlaste vallutustega Idamaades. Jaan Lahe sõnul „Rooma keisririigis tekkisid Mithra müsteeriumid, mis levisid erakordselt ulatuslikul alal ja leidsid endale rohkesti poolehoidjaid, ehkki vaieldakse selle üle, kuidas tuleks mõista Iraani Mithra kultuse ja Rooma Mithrase müsteeriumide omavahelist suhet“ (Lahe 2005, 12). Mithraisimi baasil tekkis Roomas idee keisrist kui „Võitmatust päikesest“ ehk Sol Invictus (Lahe 2005, 18–19). Nagu on näha, levis päikesejumala idee muistsetest Idamaadest ka läände – Rooma. Nii zoroastrtism, mithraism kui ka Mani õpetus, aga ka teised ida kultused ja religioonid jätsid tugeva jälje Õhtumaade tsivilisatsiooni kujunemisele. Siiski pole zoroastrismi mõju monoteistlikele usunditele nagu judaism, kristlus ja islam lõplikult välja selgitatud.

Kirjandus

www.avesta.org, viimane külastus 18.4.2013.

Boyce, M. (1979) Zoroastrians: Their Religious Beliefs and Practices. London, Boston, Kenley.

Cooper, J.S. (1986) Presargonic Inscriptions, Translation Series, Volume I: Sumerian and Akkadian Royal Inscriptions, Volume I. New Haven, Connecticut.

Dumézil, G. (1988) Mitra-Varuna. New York.

Heltzer, M.; Avishur, Y. (2009) „The Royal court of the last Kings of Babylon, Nabonid and Belshazzar, and the Function of Daniel and Other Provincials according to the Bible and Other Sources“ – Transeuphratène 37, 21–36.

Johandi, A. (2012) „Mesopotamian Influences on the Old Persian Royal Ideology and Religion: the Example of Achaemenid Royal Inscriptions“ – KVÜÕA Toimetised 16, 159–179.

TWAT I = E. Jenni, C. Westermann. Theologische Handwörterbuch zum Alten Testament, Band I. München, Zürich, 1971.

Kent, R.G. (1953) Old Persian. Grammar, Texts, Lexicon. Second Edition, Revised. American Oriental Series 13. New Haven, Connecticut.

Koraan. Tõlk H. Udam. [Tallinn], 2007.

Kuhrt, A. (2010) The Persian Empire. A Corpus of Sources from the Achaemenid Period, London, New York.

Lahe, J. (2005) „Mithra kultus Rooma keisririigis“ – Tuna 3, 10–30.

Parpola, S. (2000) „Monotheism in Ancient Assyria“ – One God or Many? Concepts of Divinity in the Ancient World. B.N. Porter, ed. Transactions of the Casco Bay Assyriological Institute 1. Casco Bay, 165–209.

RIME 1 = D.R. Frayne. Presargonic Period (2700–2350 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, Volume 1. Toronto jm, 2008.

Sazonov, V. (2008) „Kuningas Šulgi laul: mõned märkused uus-sumeri kuninga Šulgi (2093-2046) kuningavõimu ideoloogia kohta“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (57), 84–107.

Sazonov, V. (2012) „Behistuni raidkirja I tulp“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 27–44.

Schäfer, G. (1974) „König der Könige“ – „Lied der Lieder“. Studien zum paronomastischen Itensitätsgenitiv, vorgelegt am 17. Januar 1970. Heidelberg.

Schmidt, W.H. (1966) Königtum Gottes in Ugarit und Israel. Zur Herkunft der Königsprädikation Jahwes. Zweite, neu bearbeitete Auflage. BZAW 80. Berlin.

Stausberg M. (2002, 2004) Die Religion Zarathushtras: Geschichte, Gegenwart, Rituale. Band 1–3, Stuttgart.

Stronach, D. (2003) „Early Achaemenid Iran: New Considerations“ – Symbiosis, Symbolism and the Power of the Past. Canaan, Ancient Israel, and Their Neighbors from the Late Bronze Age through Roman Palestina. Proceedings of the Centennial Symposium W.F. Albright Institute of Archaeological Research and American Schools of Oriental Research, Jerusalem, May 29–31, 2000. W.G. Dever, S. Gitin, edd. Winona Lake, Indiana, 133–144.

Waters, M. (2004) „Cyrus and the Achaemenids“ – Iran 42, 91–102.

Weissbach, F.H. (1911) Die Keilinschriften der Achämeniden. Vorderasiati­­sche Bibliothek 3. Leipzig (uustrükk 1968).

Westenholz, J.G. (2000) „The King, the Emperor, and the Empire. Continuity and Discontinuity of Royal Representation in Text and Image“ – The Heirs of Assyria. Proceedings of the Opening Symposium of the Assyrian and Babylonian Intellectual Heritage Project. Held in Tvärminne, Finland, October 8–11, 1998, Melammu Symposia 1, S. Aro, R.M. Whiting, edd. Helsinki, 99–125.

Wiesehöfer, J. (2005) Das Antike Persien. Von 550 v. Chr. bis 650 n. Chr. Düsseldorf.

Widengren, G. (1959) „The Sacral Kingship of Iran“ – La regalità sacra. Leiden, 242–257.

Venekeelne kirjandus

Авеста 1997 = Авеста, в русских переводах (1861-1996), составление, общая редакция, примечания и справочный раздел И.В.Рака. Санкт-Петербург, 1997.

Бойс, М. (1994) Зороастрийцы. Верования и обычаи. 3-е издание, полностью переработанное. Санкт-Петербург.

Дьяконов, И.М. (1990) Люди города Ура. Москва.

Дандамаев, М.А. (1960) „Восстания Вахьяздаты (Из истории народных движений в древней Персии“ – Вестник Древней Истории 1, 1960, 11–20.

Дандамаев, М.А. (1985) Политическая история Ахеменидской Державы. Москва.

Олмстед, А.К. (2012) История Персидской империи, перевод А. Карпова. Москва.

Ставиский, Б.Я.; Яценко, C.А. (2002) Искусство и культура древних иранцев. Москва.

Тюрин, В.О. (1962) „Аншан. Новые чтения и восстановление текста III столбца Бехистунской надписи“ – Вестник Древней Истории 4, 1962, 111–130.


[1]Šulgi kohta vt Sazonov 2008, 84–107.

[2]Ahhemeniide ajastu allikate kohta vt Kuhrt 2010; vt ka Wiesehöfer 2005.

[3]Kyros II kohta vt Waters2004; Дандамаев 1985, 12–55; Олмстед 2012, 53–77.

[4] Nabonidese kohta vt Heltzer / Avishur 2009.

    [5] Dareios I, Behishtun: http://www.avesta.org/op/op.htm#db1 (viimane külastus 18.4.2013).

[6]Vahjazdata ülestõusu käsitleb Dareiose raidkirja III tulp, vt http://www.avesta.org/op/op.htm#db1 (viimane külastus 18.4.2013); vt samuti Дандамаев 1960; Тюрин1962.

[7]Pärsia bareljeefide kohta vt Ставиский 2002, 88–90.

[8] Ahura Mazda – vana-pärsia religiooni peajumal ning zoroastrismi jumal-maailma looja. Eriti tähtis roll on Ahura Mazdal zoroastrismis, kus ta kannab nimesid „Hea Mõte“, „Tark Valitseja“ jne.

[9]Varasemate Ahhemeniidide kohta vt Stronach 2003.

    [10] Vt Darius I, Behistun: http://www.avesta.org/op/op.htm#db1(viimane külastus 18.4.2013); Weissbach 1911, 8–13 (II. Darius I. Hystaspis, a) Inschriften von Bīsitûn, paragrahvid 1–6); vt ka Kent 1953, 116–120.

[11] DB I, 1-2 – http://www.avesta.org/op/op.htm#db1 (viimane külastus18.4.2013).

[12] Adonai kohta vt TWAT, 34–38; Jhvh kui jumalate kuninga kohta vt Schmidt 1966, 85–91.

[13]Vt Cooper 1986, Um 7.1. (Luzag. 1.), lk. 94; vt Text Luzag. 1: FAOS 5/II, pp. 310–325; Seux 1965, 15.; RIME 3/2, Ur-Nammu E3/2 1.1.25, lk61, read 1–10.

[14] Weissbach 1911, 8–9; Hudson-Williams 1963, 31; Kent 1953, 116, read 1–2; vt Avesta – Zoroastrian archive, Old Persian Texts, Darius, Behistun, Column 1, read 1–2, http://www.avesta.org/op/op.htm#db1 (viimane külastus 18.4.2013).

[15]Avesta kohta vt www.avesta.org, (viimane külastus 18.4.2013), vt ka Авеста 1997.

[16] Vt lähemalt Stausberg 2002, 2004 ja Boyce 1979, Бойс 1994.

[17] Mithra kohta vt lähemalt Lahe 2005; Dumézil 1988.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English