Artiklid

Elami ja Ahhemeniidide-aegse Iraani aja- ja usundiloost, 1. osa

Sissejuhatus

Käesolev kirjutis pole teaduslik artikkel, vaid on populaarne käsitlus, mille eesmärk on anda põgus ülevaade Elami ning muistse Ahhemeniidi-aegse Iraani aja- ja usundiloost ning peatuda vaid mõningatel sündmustel ja nähtustel.

Iraan ehk Pärsia on läbi ajaloo olnud Lähis-Ida üks suurimaid, mõjuvõimsamaid ning püsivamaid tsivilisatsioone, mille kultuur, poliitika, usundid ning ideoloogia on avaldanud tohutut mõju ning teatud ajalooperioodidel olnud lausa domineerivad Idamaades (nt Ahhemeniidide või Sassaniidide ajastutel)[1]. Iraani mõjutusi võib leida nii kreeka filosoofias, budismis, islamis, judaismis kui ka kristluses. Iraanist sai alguse palju nähtusi ja usundeid (nt mithraism, zoroastrism, Mani õpetus) ning seal asub teadaolevalt üks varasemaid paiku maailmas, kus võeti kasutusele keraamika: Kesk-Iraanis asuv Tepe Sialgis, u 5000 eKr.[2] Just Iraanis tekkis esimene teadaolev monoteistlik usk zoroastrism, mis mõjutas peaaegu kõiki suuremaid religioone. Iraani kunst ja arhitektuur on mõjutanud tervet Lähis- ja Kesk-Ida kultuuriruumi.[3]

 

Elami tsivilisatsiooni üldjooni

Selleks, et mõista Iraani ja selle kultuuri algeid, tuleks alustada ülevaatega Elami tsivilisatsioonist, mis pole küll iraanlaste loodud, kuna elamlased polnud indoerooplased, vaid tundmatu päritoluga rahvas. Loode-Iraani Pärsia Lahe kandis asunud Elamist sai paljuski Iraani tsivilisatsiooni vundament, vähemalt on see tugevasti mõjutanud muistsete pärslaste ideoloogilise ja religioosse maailmapildi teket ja arengut ning Iraani riikluse aluspõhimõtteid. Ei tohi ka unustada et Elami tsivilisatsioon asus Loode-Iraani aladel, Sumeri, Induse oru ja Egiptuse kõrval ühes kõige muistsemas ja mõjukamas maailma tsivilisatsioonide koldes.[4] Elam avaldas suurt mõju tervele Lähis-Idale. Kaudseid Elami mõjutusi võib leida isegi Piiblist, võimalik, et lausa otseseid.

Muistne Elam oli oma territooriumi poolest umbes sama suur kui tänapäeva Eesti. Muistsetel aegadel oli see väga viljakas ala, kus kasvas kõik vajalik ja kus oli palju ressursse – kivimeid ja metsa. Soodne kliima soodustas tsivilisatsiooni teket, linnastumist. Niisutamiskanaleid rajati Elamis samal ajal kui Egiptuses ja Sumeris ehk juba 4.–3. at eKr või varemgi. Elamlaste niisutuskanalite võrgustik oli niivõrd efektiivne ja püsiv süsteem, et see toimis edukalt veel 3.–7. saj pKr, Sassaniidide ajastul ja isegi hiljem, pärast araablaste vallutusi ning islami võidukäiku Iraanis.

Elami südameks oli Susiana piirkond, mille tähtsamaks keskuseks võib pidada Susa linna. Susa oli oluline majanduslik ja poliitiline keskus juba vähemalt 5.–4. at eKr, sest asus strateegiliselt ja geograafiliselt ülimalt soodsas ning mugavas kohas, kus ristusid kaubateed. Susale suhteliselt lähedal paiknesid Eufrati ja Tigrise jõed ning Mesopotaamia. Susa on üks maailma vanimaid linnu ning mänginud ajaloos suurt rolli. Tuntud on silmapaistev ja omapärane Susa keraamika, mis pärineb 5.–4. at-st eKr. Hiljem kujunes Susast üks tähtsamaid Elami keskusi ning pikaaegne pealinn, kuni Uus-Assüüria kuningas Aššurbanipal (668–630; Borger 1996; vt ka Sazonov 2006a, 80–87) Elami ja Susa vallutas. 6. saj eKr langesid Elam ja Susa pärslaste kätte. Ahhemeniidide ajal (558–330 eKr) ehitati Susa ümber ning see oli üks tähtsamaid Pärsia impeeriumi linnu. Susat on vallutanud mitu vallutajat, nende hulgas Aleksander Suur, kes seda linna ihaldas. Seda on kontrollinud kreeklastest Seleukiidid ja seejärel Partia kuningad. 116. a pKr vallutas Susa isegi Rooma keiser Marcus Ulpius Trajanus. Araablased purustasid linna 638. a ja taastasid uuesti. Kuid allakäik oli juba käimas, linn kahanes. Lõpliku hoobi andsid Susale 13. saj mongolid, kes ühtlasi purustasid ka elamlaste ehitatud niisutussüsteemi.

Mesopotaamia on nime saanud Eufrati ja Tigrise järgi, Elamis voolas aga koguni kolm suurt jõge. See võiks olla Kolme jõe maa. Tõsi, Tigrisele ja Eufratile jäid need jõed oma suuruselt tunduvalt alla. Üks neist oli Kerhe, mida assüürlased nimetasid Uknu jõeks – tõlkes tähendas see lasuriiti ehk lasuriidijõge (Хинц 1977, 13–14). Kerhe oli üsna pikk ning tuntud muistsetes Idamaades oma väidetavasti väga meeldiva maitsega vee poolest. 5. saj eKr elanud kreeka ajaloolane Herodotos Halikaranassosest kirjutas oma teoses Historia, et Pärsia kuningas Kyros II (558–530) võttis alati sõjaretkele kaasa kristallpuhast Kerhe vett.[5] Teine jõgi oli Diz ja kolmas jõgi oli Karun.

Riikliku moodustisena kujunes Elam välja juba vähemalt 4. at lõpuks või 3. at alguseks eKr ning püsis riigina üpris visalt päris kaua, kuni 7. või isegi 6. saj-ni eKr, olles võrreldes oma naabri Sumeriga tunduvalt pikaealisem. Elami riiklusele tegid lõppu assüürlased 7. saj II poolel eKr ning selle jäänused neelasid alla pärslased 540. aastatel eKr, siis, kui Kyros II Suur hakkas alles looma võimsat Ahhemeniidide suurriiki.

Kõige suuremaks Elami tsivilisatsiooniga seotud mõistatuseks võib pidada elamlasi endid ja nende päritolu, millest ei teata õigupoolest midagi. Vähemalt 4. at eKr olid elamlased Edela-Iraanis juba olemas. Samal ajal elasid tänapäeva Lõuna-Iraagis juba sumerid, elamlaste läänepoolsed naabrid ja peamised konkurendid, teatud aegadel lausa verivaenlased. Elamlaste sugulust mõne teise rahvaga pole suudetud tõestada. Elamlased ise nimetasid oma maad Hal-tampt, mida elami kiilkirjas kirjutati silpidega Hal-ta-am-ti. Sõna hal tähendab maad, tampt (heldet) isandat. Niisiis oli elamlaste jaoks nende asuala „(helde) isanda maa“ või „jumala maa“. Elamlaste läänenaabrite, sumerite allikais esineb Elam hoopis kui NIM, korrektsema kirjaviisiga isegi kui NIM(ki), mis sumeri keeles tähendas „üleval“. Teisisõnu: „maa, mis asus üleval“. Niisugune nimetus tundub igati loogiline, arvestades asjaolu, et Sumer asus Tigrise ja Eufrati vahelisel tasandikul, aga Elam oli mägine maa (Хинц 1977, 16).

 

Elam ja elamlased Piiblis

Siin tuleks kohe mainida, et nimetus Elam on pärit hoopis Vana Testamendi heebrea sõnast ‛ēlām. See oli omakorda laenatud akkadi keelest, ilmselt kas assüürlastelt või babüloonlastelt, kuna nad kasutasid akkadikeelset sõna Elamtu. Akkadikeelne Elamtu tekkis ilmselt elamikeelsest nimetusest Haltamti (vt ülal). Kokku mainitakse Elamit Vanas Testamendis rohkem kui 20 korda ja üks kord ka Uues Testamendis (Хинц 1977, 6). Just tänu Piiblile said eurooplased Elamist teada (samas). Elamit mainitakse nt 1Ms 10:22 või 14:15, viimases seoses kuningas Kedorlaomerina. Elamitoloog W. Hinz kirjutab: „See nimi kõlab elami keeles kui Kutir-Lagamar ja tähendab „[Jumalanna] Lagamar – kaitsja“ (Хинц 1977, 6). Elam esineb Vanas Testamendis veel korduvalt näiteks Tn-s, kus on juttu sellest, et Babüloonia kuninga Bel-šarra-usuri valitsemise kolmandal aastal, ehk ca 543 eKr, oli Taanielil nägemus Susa linna kindluses Elamimaal ja peaingel Gabriel seletas talle selle nägemuse sisu (Tn 8:2).

Uues Testamendis on Ap-s kirjas (2:5–11): „Jeerusalemmas aga oli elamas juute, vagasid mehi kõiksuguste rahvaste seast, kes taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõik hämmeldusid, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma keelemurret, milles me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja elamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kapadookiamaal, Pontoses ja Aasias Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küürene pool, siis siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreeklased ja araablased – kuidas me kuuleme neid rääkivat meie endi keeles Jumala suuri asju?““ (T. Pauli tõlge).

 

Elamlaste usundi üldjooni

Muistsete elamlaste religioosse maailmapildi rekonstrueerimine on aga päris keerukas ülesanne. Tänapäeval suudetakse sellest anda üksnes ligikaudne ja kõige üldisem ettekujutus. Vaatamata sellele, et Elami tsivilisatsioon sai tugevaid mõjutusi Mesopotaamias elavatelt rahvastelt, oli sel oma eripära – selle juured pärinesid mujalt. Elamis leidus nähtusi, mida Sumeris või Akkadis kunagi polnud. Näiteks oli Elami kultuuri ning religiooni tähtsaimaks leitmotiiviks madu, keda Elamis ka austati ja lausa jumalikustati. Mesopotaamias seevastu ei tehtud seda kunagi, seal oli madu hoopis negatiivne olend. Näiteks Gilgameši eeposes varastab madu peategelaselt taime, mis pidi andma Gilgamešile surematuse (11, 305–307; vt Annus 2010, 183). Ka indoeuroopa ja semiidi mütoloogias on maod ja lohed enamasti negatiivsed ning pahatahtlikud, lausa kurjuse kehastused, mida me näeme nt hetiidi mütoloogias[6], Indra ja Vritra võitluses India mütoloogias, Zeusi ja Typhoni vastasseisus kreeka mütoloogias, Püha Jüri võitluses lohega. Piiblis ja üldse kristlikus maailmavaates samastatakse madu tihti kurjuse ja Saatanaga[7]. Seega ei ole siinkohal mingit analoogiat Elami ja Piibli kultuuriruumi vahel.

Siinkohal ehk tasuks paari sõnaga kirjeldada elamlaste panteoni ning selle kujunemist.

Elamlaste panteon on omapärane ning see erineb teiste rahvaste omast. Alguses oli elamlaste panteoni eesotsas peajumalanna. Ta nimi oli Pinenkir. Mesopotaamlased (sumerid, akkadlased, assüürlased ja babüloonlased) nägid Pinenkiris sumeri armastuse- ja sõjajumalannat Inannat, akkadi Ištarit. Pinenkir oli Elamis ilmselt suur emajumalanna, mis viitab tugevale maajumalanna kultusele. Foiniikias samastati Ištarit Astartega. Juudid, keda assüürlased deporteerisid Uus-Assüüria ajastul 8.–7. saj eKr, sattusid kindlasti ka Elamisse ning puutusid kokku Elami kultuuriga ja ka nende jumalustega nagu Pinenkiri või Kiririša (Хинц 1977, 38–39).

 

Millisel määral kokkupuude teoks sai, pole aga teada. Ka 6. saj eKr valitsenud Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II küüditas juute ja viis neid Babülooniasse ning nii mõnigi neist sattus Elamisse. Seega võib oletada, et Iisraelil ja Elamil esines kokkupuuteid juba üsna varakult – veel enne Ahhemeniidide impeeriumi teket, nagu seda on näha Vanast Testamendist.

Lisaks Pinenkirile austasid elamlased veel mitut samasugust jumalannat. Üks analoogne emajumalanna oli näiteks Kiririša. Tõlkes elami keelest võiks ta nimi tähendada „Suur jumalanna“. Teda austati väga, peamiselt idas ja kagus, kusagil Pärsia lahe kandis. Nende kahe jumalanna kultus kokku ei sulandunud, kuid 2. at tunnistas Kiririšat kogu Elam (Хинц 1977, 38–39).

Iga jumalanna või jumala jaoks, olgu kohalik või tulnud võõrsilt, ehitasid elamlased templeid ning tõid rohkelt ohvreid.

Tänu Kiririša suurele tähtsusele Elamis ning elami kultuuri levikule ka Sumeri ja Akkadi aladel, samuti sellele, et Pärsia lahel tegutsesid peamiselt sumerid ja elamlased, tunti Kiririšat juba varakult ka Sumeris. Teisalt tundsid elamlased Sumeri ja Akkadi jumalusi, nagu taevajumal An, armastuse ja sõjajumalanna Inanna, sumeri ja akkadi peajumal Enlil, tarkuse, maagia ja vetejumal Enki[8], päikesejumal Utu, kuujumal Su’en (Nanna). Elamlased pidasid neid siiski võõrasteks, ehkki mõnikord ohverdati Susas, Anšanis, Avanis ja mujal Elami linnriikides ka neile.

2. at eKr hakkasid meessoost jumalused jumalannasid välja tõrjuma. Mis selle muutuse põhjustas, pole teada. Võimalik, et protsess sai tõuke tugevatest semiidi mõjutustest, mis jõudsid Elamisse läbi Mesopotaamia juba 2300–2200 eKr, kui Akkadi suurriik sai Elami oma kontrolli alla ning Elamisse viidi mitmed sumeri ja akkadi nähtused – akkadi kiilkiri tõrjus välja elami kirjasüsteemi, Mesopotaamiast võeti üle palju ametinimetusi ja tiitleid. Kuna semiitidel (akkadlastel ja teistel semi rahvastel) olid tugevamal positsioonil meesjumalused, ei saa ka välistada, et pööre Elami panteonis on seotud just akkadi, babüloonia, assüüria ja amorea religioosse ning ideoloogilise maailmapildi otseste ja kaudsete mõjutustega, hiljem, 1. at eKr oli kindlasti tegu ka areamea mõjutustega. Tähtsaimaks muutus meessoost jumalus Humpan, kes oli Taeva valitseja ja Elamis alati väga austatud, kuid 3. at eKr asus ta jumalate panteonis veel teisel positsioonil. Hiljemalt 2. at keskpaigaks oli temast saanud Elami panteoni tähtsaim jumal, lausa jumalate kuningas. Humpanit kummardati eelkõige just Susas ja peeti Taeva emanda abikaasaks – alguses peeti Humpani naiseks Pinenkiri, seejärel Kiririšat. Väga tähtsaks tõusis ka jumal Inšušinak, kelle nimi tekkis ilmselt sumerikeelsest sõnast Nin-šušin-ak, mis tõlkes tähendas „Susa isand“ (Хинц 1977, 40-41).

Ligikaudu 2300–2200 eKr asus Inšušinak panteonis 37 jumala seas alles kuuendal kohal, kuid tuhat aastat hiljem oli ta juba võrdne Humpani ja Kiririšaga. Raidkirjades esinevad nad kõige sagedamini sellises järjekorras: Humpan – Kiririša – Inšušinak (Хинц 1977, 37–65).

Niisiis, ca 1300–1000 eKr asus see jumalate triaad Elamis valitseval positsioonil.

 

Elami ajaloost ja riiklikust süsteemist ning ideoloogiast üldisemalt

Muistse Elami ajaloo rekonstrueerimine on raske ja kohati võimatu, sest väga paljusid asju pole teada. Allikaid on väga vähe. Peaaegu mitte midagi ei tea me Elami ajaloost 3. at eKr. Natuke parem olukord on mõnede hilisemate perioodidega. Suurem osa varasemast Elami ajaloost on vaid üldisemates joontes rekonstrueeritav Sumeri kuningate nappide raidkirjade abil, mis mõnikord väga põgusalt mainivad Elamit või mõnda Elami valitsejat või konflikti Elamiga.

Elam 3. at eKr koosnes paljudest linnriikidest ning on võimalik, et nagu Sumeriski võitlesid need linriigid omavahel hegemoonia pärast. Vähemalt tundub see loogiline. Sageli juhtuski nii, et üks või teine linnriik sai niivõrd võimsaks, et suutis vahel valitseda kogu Elami territooriumi või kontrollida suuremat osa sellest. Oli ka aegu, mil osa Sumeri linnriike oli elamlaste võimu all, nagu näiteks Avani dünastia ajal 2600–2500 eKr, mis teatud perioodil domineeris osades Sumeri linnriikides.

Elami riiklikust ideoloogiast ja kuningavõimust teame sama vähe kui selle riigi poliitilisest ajaloost. Kuid osa asju on õnneks teada. Elam oli ülesehituselt ilmselt mingit föderatiivset laadi riikliku moodustis, kuhu kuulusid väga erinevad, raskesti ühendatavad alad.[9] Tsentraliseerida selliseid väga erinevaid piirkondi ja hõime oli raske. Seetõttu üritasid Elami ülemvalitsejad pigem siduda piirkondade valitsejaid dünastiliste abielude abil ja luua mingi vasallsuhete süsteem. Selle tulemusena tekkis äärmiselt huvitav, ainulaadne ja väga komplitseeritud riiklik moodustis, millele pole ajaloos ilmselt analoogigi. Vähemalt siinkirjutajale pole teada midagi analoogset.

Elamlaste suhetest teiste rahvaste ja hõimudega, kes elasid Iraani platool, ei teata samuti eriti midagi. Arheoloogiliste andmete põhjal on tehtud oletusi, et nende rahvastega käis aktiivne kaubitsemine ja läbisaamine oli suhteliselt sõbralik. Suhted Mesopotaamiaga seevastu olid hoopis vastupidised, st paljuski vaenulikud, sel suunal pidas Elam tihtipeale pikki ja veriseid sõdu. Sumereid huvitasid Elami loodusvarad, nii et mõnes mõttes võib öelda, et Elami ja Sumeri konfliktid olid esimesed sõjad ressursside pärast inimkonna ajaloos. Järgnevalt peatumegi Sumeri ja Elami suhetel.

 

Esimene teadaolev Sumeri kuninga raidkiri kõneleb Elami vallutamisest

Esimesed Sumeri kuningate raidkirjad pärinevad umbes 2800. või 2700. a-st eKr. En-Meberagesi on esimene kindlaks tehtud ajalooline isik Sumeri ajaloos (elas 28 või 27. saj eKr), kellest on säilinud ka mõned väga lakoonilised raidkirjad. Näiteks sumerikeelne raidkiri EN.ME-barage-si E1.7.22.1 kõlab Me-bára-si’, ja ülejäänud tekst on hävinenud, kohe järgneb lakuun (RIME 1, EN.ME-barage-si E1.7.22.1, rida 1, lk 57). Siin on näha, et säilis vaid valitseja nimi – En-Mebaregesi. Veel üks tekst on ülilakooniline, aga siiski rohkem loetav. Sellel tekstil on D. Frayne’i järgi antud järgmine tähistus – EN.ME-barage-si 1.7.22.2 ning siinkohal toon selle sumerikeelse transliteratsiooni: 1) Me-bára-si 2) lugal 3) [K]IŠ (RIME 1, EN.ME-barage-si E1.7.22.2, read 1–3, lk 57). Tõlkes kõlaks see nii: „(En)-Meberagesi, Kiši linna valitseja (e kuningas)“.

Nagu võib näha, olid esimesed Sumeri kuningate raidkirjad väga lühikesed, kuid aegamööda muutusid need pikemaks, keerulisemaks ja detailsemaks. Mainimisväärt on ka asjaolu, et kõige varasem informatsioon Sumeri-Elami suhetest ja ka Elami poliitilise ajaloo kohta on samuti pärit valitseja En-Meberagesi raidkirjadest (RIME 1, lk 37; Хинц 1977, 67). Seega üks esimesi sumeri raidkirju jutustab meile Sumeri sõjast Elamiga generatsioon enne Gilgameši valitsemist. Kui Gilgameši kohta pole tõestatud, kas ta oli ajalooline isik, kuigi seda peetakse tõenäoliseks, siis En-Meberagesi oli ajalooline isik, kellest on säilinud raidkirjad ja keda samuti nagu Gilgamešigi oli mainitud ka hilisemas sumerikeelses kroonikalaadses kuningate nimistus „Sumeri kuningate nimekiri“[10]. See on sumerikeelne kuningate nimistu, mis loetleb valitsejad, kes valitsesid Sumeris aegade algusest kuni ca 2000 eKr. Nimekirja sattusid nii mütoloogilised ja legendaarsed isikud kui ka reaalselt valitsenud isikud.[11] En-Meberagesi on mainitud ka teises sumerikeelses tekstis – „Tummali ajaloos“[12]. En-Meberagesi tegi vähemalt üks kord vallutus- või röövretke Elamisse, aga võib-olla ka rohkem. En-Meberagesi hoopleb, et „viis sõjasaagina relvad Elamimaalt ära“ (ИДВ I, 168; vt ka Хинц 1977, 67). En-Meberagesit on mainitud mh ka hilisemas sumerikeelses lugulaulus „Gilgameš ja Akka“ Kiši kuninga Akka isana ja teisteski tekstides. „Gilgameši ja Akka“ loos oli Kiši kuningas Akka Uruki kuninga Gilgameši rivaal (Sazonov / Veede 2005).

Järgnevad 2000 aastat olid Mesopotaamia ja Elami suhted enamasti teravad. Teist nii pikaajalist konflikti naabermaade vahel ajalugu ilmselt ei tea. Selle aja vältel vahetusid Lõuna-Mesopotaamia geopoliitilisel maastikul mitmed võimud, rahvad ja riigid – Sumeri varadünastilised valitsejad, tsentraliseeritud despootlik Akkadi suurriik, gutilased, Uus-Sumeri suurriik, amoriitide linnriigid nagu Isin ja Larsa ning teised, Hammurapi loodud Vana-Babüloonia suurriik, hurriidid, kassiidid, assüürlased, aramealased, kaldealased jne – Elamis aga valitsesid endiselt elamlased, kuid nende kõrval elas palju teisi rahvuseid ja hõime. 1. at alguseks said nende naabriteks iraani hõimud – sh meedialased ja pärslased. Huvitav on asjaolu, et Mesopotaamia ja Edela-Iraani alad on olnud sõjajalal ka hiljem. Näiteks 539. a eKr suundusid Edela-Iraanist Babüloonia vastu pärslased.

Ettevaatlikult võiks paralleele ju tõmmata ka tänapäevaga. Iraagi-Iraani sõda aastail 1980–1988 oli mõnes mõttes kahe tsivilisatsiooni kokkupõrge, sest pärslased, kuigi moslemid, erinevad tugevasti araablastest. Ent seda sõda peeti ka ressursside pärast ning ideoloogilistel, religioossetel ja poliitilistel põhjustel. Kõigil neil põhjustel sõdisid ka Sumeri, Akkadi, Babüloonia ja Assüüria kuningad Elami valitsejatega, ihaldades peamiselt siiski Elami rikkust ja maavarasid (Sazonov 2012c).

 

Elam ja Sumer pärast Gilgameši surma

Muidugi toimisid ka tihedad kultuurilised ja majanduslikud sidemed. Sumerlased, akkadlased, assüürlased ja babüloonlased tegid sadu vallutus- ja röövretki Elamisse, et tuua sealt kive, puitu, metalli ja hiljem ka hobuseid. Elamlased korraldasid vasturetki, et maksta kätte ja hoida mesopotaamlased Elamist nii kaugele kui võimalik. Näiteks teame, et elamlased ilmselt võitsid ajavahemikul 2600–2550 Uri linnriiki ja kukutasid Uri dünastia (Хинц 1977, 67).

Järgmised tuhat aastat (2500–1500 eKr) valitsesid Elamis kolm dünastiat – Avani dünastia, seejärel Simaški kuningad ning nende järel ülemvalitsejad, kes tõenäoliselt olid samuti pärit Simaškist. Tänaseni pole tegelikult teada Avani ja Simaški asukoht, ehkki oletatakse, et Avan asus kusagil Anšanis, Simaški aga tänapäeva Horremabadi põhjaosas (Хинц 1977, 67).

26. saj paiku eKr sai Avani dünastia niivõrd võimsaks, et domineeris mõnda aega isegi Sumeris, kuid 2550. a paiku vallutas Kiši kuningas Avani ning Avan sattus mõneks ajaks Sumeri võimu alla. Natuke hiljem kerkis Avanis esile dünastia, mille rajajaks oli keegi Peli (ei ole teada isegi seda, kas see nimi on õigesti kirjutatud).

 

Elam ja Akkadi kuningad

Mõnevõrra kindlamad andmed Elami ajaloost pärinevad Akkadi kuninga Sargon I ja tema järglaste ehk Sargoniidide ajast (2334–2154 eKr; Sazonov 2008; Sallaberger / Westenholz 1999). Aastail 2334–2279 eKr valitsenud akkadlane Sargon I vallutas Sumeri, Akkadi, Süüria ja tõusis kogu Mesopotaamia ülemvalitsejaks, allutades ka Zagrose mägedes asuvad hõimud või vähemalt osa neist. Ta tungis oma vägdega ka Elamisse. Just Sargon I hävitas oma 55-aastase valitsemisaja lõpus Elami võimsuse.

Nagu iga piiramatu võimuga auahne valitseja, tegi „tagasihoidlik“ Sargon aktiivselt propagandat oma eesmärkide saavutamiseks. Näiteks väidab Sargon oma tekstides ametlikult, et hävitas Elami (vt FAOS 7, 50). Ent Elami territoorium oli suhteliselt suur ja seda polnud kerge allutada, sest maa oli mägine ning maastik raskesti läbitav. Pole usutav, et Sargon suutis vallutada ja liita oma riigiga kogu Elami, muutes selle oma impeeriumi provintsiks. Pigem võiks rääkida Elami vasallsõltuvusest. On säilinud Elami kuberneri silinderpitsat, mis kuulus akkadlasele Ešpumile, kes oli Elamis Akkadi kuninga Maništušu (Sargon I poeg) funktsionär, kuid seegi võib olla puhas Akkadi propaganda (FAOS 7, 39). Ilmselt mõnes Elami piirkonnas võis Akkadi administratsioon ka tegutseda, kuid oletan, et paljud Elami alad olid sel ajal siiski Akkadist üksnes vasallsõltuvuses, aga mitte selle otsese kontrolli all.

Pärast Sargon I surma pääses Akkadis võimule tema poeg, vallutaja ja jõhker valitseja Rimuš (2279–2270). Rimuši ajal puhkes Sumeris laiahaardeline ülestõus, mida üritas Akkadi ülemvõimust pääsemiseks ära kasutada Elami kuningas Hišepratep. Ent Rimuš surus ülestõusu maha, vallutas Sumeri taas ning tungis 2275. a paiku Elamisse. Ta purustas elamlased ja nende liitlased. Seejärel peeti kusagil Susa ja Avani vahel suur lahing. Elam kaotas. Mis sai Elami kuningast, pole teada. Aga võib oletada et ta lõpetas halvasti. Just Rimuši ajast pärinevad esimesed andmed Elami riikliku ülesehituse kohta: Elamis valitses korraga kolm valitsejat, üks neist ülemvalitseja (Хинц 1977, 72).

On säilinud kuningas Rimuši ühe huvitava raidkirja koopia (Rīmuš C6), milles loeme järgmise lõigu: „Rimuš, maailma kuningas, lahingus Abalgamaši, Barahšumi kuninga, võitis: ja kuigi Zahara ja Elam Barahšumi keskel lahinguks kogunesid, ta (Rimuš) jäi võidukaks. Ja 16212 meest tappis; 4216 vangistas. Samuti Emahsini, Elami kuninga, võttis ta vangi“ (FAOS 7, 205–211). Nagu näeme, purustas Rimuš Zahara ja Elami, kes olid liitlased, ja võttis siis Elami kuninga vangi.

Sellest ajast hakkab Akkadi ideoloogia roll Elamis veelgi kasvama. Akkadi keel muutub Susas bürokraatia keeleks, Elami valitsejad, kellest on saanud Akkadi kuninga vasallid, hakkavad kasutama sumerikeelseid tiitleid, nagu ensi ehk kuberner ja šagina ehk kindral, mis Akkadi ajal muutusid lihtsalt kõrgametnike tiitliteks. See ei pruugi siiski veel tähendada, et Elam oli lõplikult vallutatud, vaid võis vaatamata Sargoniididest kuningatele säilitada suveräänsuse.

Sargon I lapselapse Naram-Su’eni (2254–2218) ajal saavutas Akkadi impeerium oma võimsuse tipu. Elam oli nüüd üks Akkadi riigi vasall või provints, see oli Akkadi impeeriumi üks kõige idapoolsemaid alasid. Naram-Su’eni raidkirjad ei anna paraku infot sõdade kohta Elamiga. Avanis valitses sel ajal ilmselt Hita ja just Hitaga sõlmiski Naram-Su’en keskmise kronoloogia järgi 2223. a paiku või hiljem sõpruslepingu. Lepinguga tugevasti kannatanud savitahvel leiti Susast ja peaks asuma Pariisis Louvre’is. Tekst on suhteliselt pikk – kuus tulpa kummalgi savitahvli poolel (vt Hinz 1967). Tegemist on esimese teadaoleva rahvusvahelise kirjaliku lepinguga kahe riigi vahel. Samuti on see üks tähtsamaid Elami ajaloo dokumente. Nähtavasti sõlmiti taolisi lepinguid veel varemgi, aga neid pole veel avastatud. Kõige hämmastavam on see, et leping on sõlmitud elami keeles, vähemalt pole akkadi versiooni teada (Хинц 1977, 73–75).

Osa lepingu sisust on väga hägune, aga üht-teist on sellest siiski välja loetud. Isegi Elami kuninga nimi on hävinud, kuid ilmselt oli see Hita. Tegemist on olnud liidulepinguga, milles Hita ning Naram-Su’en on enam-vähem võrdsed partnerid. Oletatavasti oli kuningas Naram-Su’enil valitsemise lõpupoole probleeme Zagrose mägedes elanud gutilastega; seetõttu vajaski ta lepingut kuningas Hitaga. 2218. a paiku läks Naram-Su’en sõjaretkele gutilaste vastu – õnn oli talle pööranud selja ning ambitsioonikas nelja ilmakaare kuningas ja elav Akkadi jumal, nagu ta ennast nimetas,[13] langes lahingus. Akkadi riik hakkas nõrgenema, mida Elam tahtis muidugi ära kasutada. Elami kuningal Kutik-Inšušinakil õnnestuski vabastada Elam Akkadi ikkest ja see oli tema silmis ülitähtis sündmus. Kutik-Inšušinak oli Naram-Su’eni ajal Susa linna valitseja, kes allus Elami kuningale. Pärast Naram-Su’eni surma 2218. a paiku, kui Akkadis võimule tulnud Šarkallišarri pidi riigi säilitamiseks võitlema gutilaste ja teistega, avanes Kutik-Inšušinaki jaoks hea võimalus teha Elamis hiilgavat karjääri. Ta ei saanud küll kohe kuningaks, kuid suurendas tänu sõjaretkedele tohutult oma võimu (Хинц 1977, 75–76).

Elami kuningaks sai Kutik-Inšušinak millalgi 23. saj lõpus. Oma akkadikeelsetes raidkirjades nimetas ta ennast sestpeale „võimsaks Avani kuningaks“, aga elamikeelsetes raidkirjades koguni „kogu maa kuningaks, väljavalituks, võidukaks“. Huvitav on ka see, et just Kutik-Inšušinaki raidkirjas näeme universalistlikke väljendeid, mida kasutas Naram-Su’en, kes mõtles välja tiitli „nelja ilmakaare kuningas“[14].

Kutik-Inšušinak oli formaalselt Akkadi kuninga Šarkallišarri vasall, aga Šarkallišarril polnud enam nii palju võimu, et kontrollida Elamit. Ta pidi võitlema Akkadi eksistentsi pärast ja loobuma oma isa tiitlitest „Akkadi jumal“ ja „nelja ilmakaare kuningas“. Seevastu Kutik-Inšušinak kirjutas enda kohta steelil, et jumal Inšušinak „pööras tema poole oma helde pilgu ning andis talle neli ilmakaart“, võttes sellega Naram-Su’enilt üle tiitli. Karta polnud ka midagi, kuna suur, jõhker vallutaja, juht ja õpetaja, rahvaste isa, Akkadi võimas ja kangelaslik jumal oli juba mõned aastad hauas ja tema poeg Šarkallišarri isegi ei pretendeerinud isa jumalikule staatusele ja titulatuurile. Ei saa ju nii jääda, et suure juhi ja maailmavallutaja koht on vaba, keegi peab ju olema „maailma kuningas“ (Хинц 1977, 75–77).

Kutik-Inšušinaki loodud Elami-Avani suurriik ei olnud siiski kaugeltki võrreldav isegi nõrgenenud Akkadiga, rääkimata Naram-Su’eni tohutust impeeriumist, mis laius tänapäeva Lõuna-Türgist Edela-Iraanini. Aga ambitsioone Kutik-Inšušinakil jätkus, nagu nt ka 14.–15. saj Bütsantsi keisritel, kelle käsutusse jäi vaid väike lapike maad Konstantinoopoli linna ümber, aga keiserlik titulatuur säilis täies mahus.

Avani dünastia kadus ajaloo areenilt 2200. a paiku või natuke hiljem, pika kronoloogia järgi 2220. a. Koos sellega kadus igaveseks ka elami lineaarkiri. Tõenäoliselt vallutasid nii Elami kui ka Akkadi gutilased ja muud hõimud. 2150. a paiku langes lõplikult juba väga nõrk Akkadi riik. Gutilased kehtestasid Sumeris ja Akkadis ülemvõimu ligikaudu 70 a-ks.

 


[1] Ahhemeniidid valitsesid 558–330 eKr ja Sassaniidid 224–651 pKr.

[2] Iraani arheoloogia kohta vt lähemalt Vanden Berghe 1959.

[3] Iraani kunsti kohta vt Lukonin 1986.

[4] Elami kohta vt lähemalt Sazonov 2012b, 24–30; Selz 1991, 27–43; Elami ajaloo kohta vt ka Potts 1994; Carter / Stolper 1984; Camerom 1936; Elami kohta vt nt Amiet 1966; Hinz 1964.

[5] Herodotos 1, 188. Kyros II kohta vt lähemalt – Weissbach 1911 (I. Kyros, Tonzylinder-Inschrift, lk 4–5, rida 20); Waters 2004; Peat 1989; Briant 2002.

[6] Vt mao Illujanka ja jumala Tešubi võitluse kohta Sazonov 2011.

[7] Vt näiteks Фрэзер 1989, 30–36.

[8] Enki kohta vt Espak 2010.

[9] Vt lähemalt Хинц 1977, 85–88.

[10] The Sumerian king list, ETCSL transliteration: c.2.1.1; Jacobsen 1939.

[11] Vt lähemalt ИДВ I, 163–167, ja Espak 2009.

[12] Lühike sumerikeelne tekst, mis mainib valitsejaid, kes tegid 3. at jooksul eKr ehitustöid Tummali templis Nippuri linnas. Tummali tempel kuulus jumalanna Ninlile, kes oli sumerlaste peajumala Enlili abikaasa. „Tummali ajaloo“ kohta vt Sazonov 2006b.

[13] Akkadi kuningate jumalikustamise kohta vt Sazonov 2007.

[14] Akkadi kuningate tiitlite kohta vt Sazonov 2008.

 

Kirjandus

Amiet P. (1964). Elam. Auvers-sur-Oise, 1966.

Briant, P. (2002) From Cyrus to Alexander: A History of the Persian Empire. Winona Lake, Indiana.

Annus, A. (2010) Gilgameši eepos. Bibliotheca Antiqua. Tallinn.

Borger R. (1996) Beiträge zum Inschriftenwerk Assurbanipals: die Prismenklassen A, B, C = K, D, E, F, G, H, J und T sowie andere Inschriften; mit einem Beitrag von Andreas Fuchs. Wiesbaden.

Camerom, G.G. (1936) History of Early Iran. Chicago.

Carter E., Stolper M.W. (1984) Elam. Surveys of Political History and Archaeology, University of California Publications: Near Eastern Studies 25. Berkeley jm.

Espak, P. (2009) „Sumeri kuningate nimekirja dateerimisest“ – Usuteaduslik Ajakiri 2(59), 53–63.

Espak, P. (2010) The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 19. Tartu, 2010.

ETCSL = J.A. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor, and G. Zólyomi, The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford.

FAOS 7 = I.J. Gelb, B. Kienast, Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends v.Chr. FAOS 7. Stuttgart, 1990.

Hinz, W. (1964) Das Reich Elam. Stuttgart.

Hinz, W. (1967) „Elams Vertrag mit Narām-Sîn von Akkade“ – Zeitschrift für Assyriologie und Vorderasiatische Archäologie 58, 66–96.

Jacobsen, Th. (1939) The Sumerian King List. Assyriological Studies 11. Chicago, London.

Lukonin, V. (1986) Kunst des alten Iran. Leipzig, 1986.

Peat, J. (1989) „Cyrus „King of Land“, Cambyses „King of Babylon“, the Disputed Co-Regency“ – JCS 41/2, 199–213.

Potts T.F. (1994) Mesopotamia and the East. An Archaeological and Historical Study of Foreign Relations ca. 3400–2000 B.C. Oxford University Commitee for Archaeology, Monograph 37, Cambridge.

RIME 1 = D.R. Frayne. Presargonic Period (2700–2350 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, Volume 1. Toronto jm, 2008.

RIME 3/2 = D.R. Frayne. Ur III Period (2112–2004 BC), The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, Volume 3/2. Toronto jm, 1997.

Sallaberger, W.; Westenholz, A. (1999) Mesopotamien. Akkade-Zeit und Ur III-Zeit. OBO 160/3. Freiburg, Göttingen.

Sazonov, V.; Veede, R. (2005) „Gilgameš ja Akka“ –Muinasaja kirjanduse antoloogia. A. Annus, toim ja koost. Tallinn, 49–53.

Sazonov, V. (2006a) „Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile“ – Tuna 1, 80–87.

Sazonov, V. (2006b) „История Туммаля. Tuulelohe“ – Воздушный Змей. I. Kotjuh, toim. Tartu, 93–95.

Sazonov, V. (2007) „Vergöttlichung der Köninge von Akkade“ – Studien zu Ritual und Sozialgeschichte im Alten Orient / Studies on Ritual and Society in the Ancient Near East. Tartuer Symposia 1998–2004, T.R. Kämmerer, Hg. BZAW 374. Berlin, New York, 325–342.

Sazonov, V. (2008) „Akkadi kuningavõim kui arhetüüp“ – Ajalooline Ajakiri 3, 195–214.

Sazonov, V. (2011) „Müüt „Illujanka ja Tešub“ ja EZEN.purulliyaš pidustused hetiidi religioosse ideoloogia ja kuningavõimu kontekstis. Mesopotaamia ja hatti mõjutused“ – Usuteaduslik Ajakiri 1(62), 143–161.

Sazonov, V. (2012b) „Helde Isanda Maa. Muistne Elam III eelkristlikul aastatuhandel“ – Horisont 6, 24–30.

Sazonov, V. (2012c) „Vanad rivaalid“ – Postimees, 29, 6–7.

Selz, G.J. (1991) „′Elam′ und ′Sumer′ – Skizze einer Nachbarschaft Quellen der vorsargonischen Zeit“ – Mesoppotamie et Elam. Actes des la XXVIème recontre Assyriologique Internationale, Gand, 10-14 juillet 1989, Ghent, 27–43.

L. Vanden Berghe (1959) Archéologie de L’Iran ancien, Leiden.

Waters, M. (2004) „Cyrus and the Achaemenids“ – Iran 42, 91–102.

Weissbach, F.H. (1911) Die Keilinschriften der Achämeniden. Vorderasiati­­sche Bibliothek 3. Leipzig (uustrükk 1968).

 

Venekeelne kirjandus

ИДВ I = И.М. Дьяконов (ред.), История Древнего Востока, часть первая, Месопотамия. Москва, 1983.

Фрэзер, Дж. (1989) Фольклор в Ветхом Завете. Москва.

Хинц, В. (1977) Государство Элам. Москва.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent.

Print Friendly, PDF & Email
English