Arvamused

Vabamüürluse hukkamõistmise ettepanekust

Alljärgnev kirjutis ei ole vabamüürlusest. Alljärgnev kirjutis on pigem sellest, kuidas olla ristiinimene ja kirikuõpetaja ja kirik, ning kainestavast äratundmisest, et ühes või teises olukorras võib see olla keeruline või isegi ebaõnnestuda. Elu on olemine suhetes ning ikka ja jälle tuleb ette hetki, kus meid ohustab oma näo kaotamine – ja seda mitte üksnes kuidagi n-ö väliselt, vaid tõesti oma identiteedi kaotamise ja sellele ebatruuks muutumise mõttes. Neil hetkedel paistab meie pale teistele, k.a Jumalale, ent viimaks loodetavasti ka iseendale, veel vaid moonutatuna, grimassina – ei tunne ära ristiinimest, ei tunne ära kirikuõpetajat, ei tunne ära kirikut. Nägu on võõras. Täiesti võõras.

 

Pilguheit viimastele nädalatele

Viimastel nädalatel on nii kitsamas kui laiemas avalikus meedias üsna palju – avalikkuse eest osaliselt varjatud luterliku kiriku vaimulike siselistides aga lausa tüdimuseni – olnud ülal vabamüürlusega seonduv. Eriti kirjaderohke oli 21. veebruar, mil praost Veiko Vihuri esitas vaimulikkonnale ametliku üleskutse avalikustada oma kuulumine vabamüürlaste sekka, sest „oleks väga kahju, kui me vaimulike kokkusaamistel ja ametlikel koosolekutel peame üksteist umbusklikult seirama ja ka tühjade juttude kuulamise ja levitamise pattu tegema“, järgnes Tartu praostkonna vaimulike konverentsi pöördumine, mis kutsub „kõiki vabamüürlusse kuulujaid“ sealt välja astuma ning „teisi“ selle üleskutsega ühinema, ning siis veel kord ametlikus siselistis kõlanud üleskutse oma kuuluvus avalikustada, sedakorda ajalehelt Eesti Kirik (vt Sirje Semmi sündmusteülevaadet „Kas vabamüürlased ohustavad kirikut?“, EK 27.2.2013). Nädal hiljem jõudis sündmustejada kõrgpunkti EELK ametliku häälekandja ilmumisega, milles avaldati peapiiskopile, piiskopile ja konsistooriumile suunatud pöördumine, mis palub „ühemõtteliselt keelustada vaimuliku kuulumine vabamüürlikku organisatsiooni“ (vt „Pöördumine“, EK 27.2.2013). Salaja koostatud ja väljavalitutele allkirjastamiseks esitatud pöördumisele olid EELK ca 235 vaimulikust kirjutanud alla 30. Avalikustatud ei ole, kas allkirjastamiseks pöörduti enamate poole. Kaks vaimulikku on mulle omal initsiatiivil teatanud, et neilt küsiti allkirja, ent nad keeldusid seda andmast. Avalikustatud ei ole, kelle poole pöörduti ega seda, miks ei pöördutud kõigi vaimulike poole. Igatahes on ka see läbipaistmatul moel tekkinud ja ehk ca 15% EELK vaimulikkonnast esindav pöördumine hoolimata oma adressaadist (piiskopid ja konsistoorium) loetav mitmetest meediaväljaannetest (Meie Kirik, Eesti Kirik, Postimees, Delfi jne).

 

Ühe praostkonna konverentsi üleskutse ja osade vaimulike pöördumine

Nii Tartu praostkonna konverentsi üleskutse kui 30 vaimuliku pöördumine on küll lühikesed, kuid kätkevad endas palju – nii arusaamade ja praktikate osas, mida nad eeldavad, kui arusaamade ja praktikate osas, milleks nad end kohustavad ja paluvad kohustada ka teisi. Käesolevas seoses piisab kõige tähtsama esiletõstmisest: esiteks, mida palutakse, et üldkiriklikul tasandil tehtaks, ja teiseks, millega seda üleskutset või palvet põhjendatakse?

Vaimulike ametlikku listi saadetud Tartu üleskutse kutsub „kõiki välja astuma“ ning (ainult või ka?) meedia kaudu kiriku juhtkonnale saadetud pöördumine palub vaimulike kuuluvuse ühemõttelist keelamist. Tegemist on radikaalsete nõuetega. Nõuda võib igasuguseid asju. Kui tõsiselt neid saab ja tohib võtta, sõltub sellest, millega seda põhjendatakse.

Kolmkümmend EELK kirikuõpetajat ja diakonit leiavad, et „kuulumine vabamüürlaste organisatsiooni on kokkusobimatu vaimuliku ametiga“. Miks? Miks ometi? Pöördumise sõnastus on ettevaatlik. Ei väideta, et vabamüürlus oleks vastuolus kristlusega. 3. märtsil ütles Veiko Vihuri, kogu käimasoleva protsessi üks eestvedaja, ERR raadiosaates Kirikuelu (järelkuulatav siit) otsesõnu, et vabamüürlust ta eriti ei tunne ning see ei huvita teda eriti. Kui pöördumine hoidub andmast sisulist põhjendust, siis milline põhjendus antakse?

 

Keelata, kuna tekitab segadust?

Ühemõttelist keelustamist nõutakse viitega segadusele. See tekitavat „palju segadust nii EELK vaimulike kui ilmikute seas ning võõristust ja eelarvamusi Eesti ühiskonnas tervikuna“. Üks asi, mida tahaks siin küsida, on üsna pinnapealne: kas „palju segadust“ tekib sellega mõnede seas või paljude seas? Nii või naa tahaks teada – avalikult ja ilma saladuseta, nagu on pöördujate põhinõue –, kes need segadusesolijad siis ikkagi on? Kui palju neid on? Kui palju on konkreetselt luterlikus kirikus? Kui palju on „Eesti ühiskonnas tervikuna“? Seni, kuni ei ole toodud allkirjastatud ja aadressidega nimekirju või korraldatud üldkirikliku või üleriikliku referendumit, on sõnaühend „palju segadust“ üsna sisutühi. Võib-olla on nt Saaremaa praosti poole viimaste nädalate jooksul pöördunud 10 või 100 või 1000 kirikuliiget ja 100000 Eesti kodanikku, ent tõendid selle kohta puuduvad. Juba selles tähendus on „ühemõttelise keelamise“ põhjendus pehmelt öeldes nõrk ja suvaliselt subjektiivne.

 

Kuivõrd on ikkagi usalduslik suhe evangeeliumikuulutamise eeldus?

Keelamise põhjendusena viidatud rohke segaduse, võõristuse ja eelarvamuse tekitamine on aga pöördumises laiendatud. Miks on segadus probleem? Sest kirikuõpetaja ja koguduseliikmete „usalduslik suhe on eelduseks Hea Sõnumi kuulutamisele“. See näib esmapilgul võib-olla süütu ja igati kohane kaalutlus. Väite eksitav iseloom seisneb aga asjaolus, et seda võib liiga kergesti kalduda lugema vääral viisil. Nimelt nii, et ilma usaldusliku suhteta ei ole võimalik evangeeliumi kuulutada või siis ei saa evangeelium ilma usaldusliku suhteta avaldada oma usku äratavat ja kinnitavat mõju. Kui seda väidet mõista nii, on tegemist tõsise eksitusega. Rõõmusõnumi kuulutamise mõju ei sõltu mingisugusest usalduslikust suhtest. Loomulikult on iga kirikuõpetaja ülesanne hinnata oma tegutsemise konteksti ja viisi, kuidas selles evangeeliumi kuulutades üles astuda, ent mitte iial ei sõltu ei kuulutuse ega sakramentide mõju ja vägi otsustavas, põhimõttelises tähenduses sellest, milline on inimeste omavaheline suhe. See jääb Jumala imelise ja haldamatu tegutsemise tulemuseks. Usalduslik suhe on pastoraalselt ja kommunikatsioonitehniliselt oluline ja kasuks, ent tõsiasi on ju juba seegi, et „usalduslik suhe“ ning seda selgitav kriteerium – „tööle Jumala riigi heaks ei tohi saada takistuseks töövälised suhted ja sidemed“ – ei ole Eesti ühiskonnas „ühemõtteliselt“ rakendatavad. On ju nii, et paljude jaoks tekitavad kuulumine kirikusse ja iseäranis kuulumine kirikuõpetajate sekka ise „võõristust ja eelarvamusi.“ See, et kristlane elab ja kirikuõpetaja töötab n-ö päevast päeva tegelikult ühiskondlikus atmosfääris, mis on pigem ükskõikne või skeptiline kristluse ja Hea Sõnumi suhtes, on jäänud pöördumises kahe silma vahele. Hoolimata sellest keerulisest olukorrast, on pöördumine lihtne ja ühemõtteline: usaldus on evangeeliumi kuulutamise eeldus; vabamüürlusse kuulumine tekitab segadust ja seega usaldamatust, võõristust ja eelarvamusi, siit järeldub „ühemõtteliselt“, et evangeeliumi kuulutaja ei tohi kuuluda vabamüürlusse. Sancta simplicitas!?

 

Mis tekitab segadust?

Segadust võivad tekitada väga paljud asjad. Erinevatel aegadel ja paikades – ka Eestimaal – võivad tekitada segadust erinevad asjad. Õpetaja Jaan Nuga kirjutab oma ametlikus kaaskirjas Tartu praostkonna üleskutsele: „Me ei taha kedagi hukka mõista, kuid sellest organisatsioonist lahkumine on vajalik vendade ja õdede pärast, kellele meie seotus võib saada komistuseks. (Umbes samuti, nagu lühikestes pükstes kirikus käimine.)“

Nii üleskutse kui pöördumine muudavad üleüldiseks põhimõtteks olulise pastoraalse ja hingehoidliku tarkuse (ära tekita segadust!) ning tuletavad sellest nõude keelustada ühemõtteliselt kuulumine vabamüürlaste sekka. Kui keelustamise põhjuseks on segadus, tuleb muidugi lisaks lühikestele pükstele meenutada ja tuua näiteks ka pikki juukseid ja kollaseid botikuid, rockmuusikat (mõni aeg tagasi ilmus vastavasisuline artikkelgi ajalehes Eesti Kirik; vt Jüri Raudsepp, „Psühhedeelne revolutsioon on hoos“, 22.8.2012) ja jazzi, jalgpallile kaasaelamist, keskealisi mehi, kes ikka veel ei ole abielus, talaarikandmist, albakandmist, uut jumalateenistuse korda, vana korda, vaimuliku abikaasat (kes on selline ja selline) ning tema lapsi (kes on sellised ja sellised), kuulumist Augsburgi Usutunnistuse Seltsi või Martin Lutheri Ühingusse, teadmist, et ka vaimulik osaleb nii kohalikel kui riiklikel valimistel ja valib võib-olla erakonna, mis ei ole õige jne. Mingil moel sõltub Hea Sõnumi kuulutamine muidugi kõigist neist faktoritest. Ent kas saame neid asju viitega „segadusele“ „ühemõtteliselt keelata“?

Igatahes võib mingil tasandil lõputult palju asju tekitada kelleski „palju segadust“. Praost Veiko Vihuri väljendas rahvusringhäälingus seisukohta, et tema jaoks lõpetaks ühemõtteline üldkiriklik ärakeelamine kiusatuse teha asju, mis tekitavad segadust. Üks asi, mida võib küsida üldisemalt, on muidugi see, kas kunagi on keelamised lõpetanud ära kiusatuse? Konkreetsemalt võib küsida, millal on nt meie üldkiriklik otsus ja tava loomulikult ordineerida ka naisterahvaid, takistanud üksikuid ametivendi avalikult kritiseerimast naiste tegutsemist vaimulikuna – ning sellega külvamast segadust? Ent lahus neist küsimustest: kui miski tekitab koguduses segadust, siis on see esmajoones hingehoidlik-pastoraalne väljakutse ja ülesanne. Vajalik on olukorra- ja inimesetundlikult selgitada ja juhtida tähelepanu esmalt sellele, millele või kellele ristiinimene õieti toetub, mida võib ta oma elus ja surmas tingimatult usaldada. Loomulikult on põhjust enese- ja kirikukriitiliselt küsida, kas muutusteks ja ümbermõtlemisteks on põhjust ka siin. Ent „segadus“ kellegi südames või peas ei ole veel piisav indikaator, et midagi on tõepoolest evangeeliumiga vastuolus. Konkreetselt: praeguses olukorras oleks vaimulikel, kelle juurde tulevad „segaduses“ inimesed, ülesandeks juhtida tähelepanu sellele, et meie usaldus ja lootus toetub Jumalale, samuti sellele, et ilma piisava ja adekvaatse informatsioonita võime, isegi peame, austama teiste inimese, k.a vaimulike isikut ja otsust. Kuni ei ole „ühemõttelist“ või piisavat tõestust, et Eesti vabamüürlus on kristlusega vastuolus, ei tohiks ega saaks me seda – isegi kui see tundub meile veider või imelik – hukka mõista.

Niisiis, kindlasti on kirikuõpetajal vastutus ja ülesanne pidada silmas ka asjaolu, et ta oma elu ja tegevusega ei tekitaks tarbetuid takistusi oma vaimulikutööle. (Küsida nt võib, kas viis, kuidas viimastel nädalatel kiriku liikmed on kirikut avalikkuse tähelepanu all hoidnud, tekitab äkki kelleski segadust, võõristust, eelarvamusi?) Ent erinevates inimestes võivad tekitada segadust, eelarvamusi ja võõristust väga erinevad asjad. Kristlik eetika ei ole võetav kokku sõnumis, et ära tekita teisele segadust, ära tekita küsimusi ja probleeme vmt. Kahtlemata on segaduse tekitamisest hoidumine oluline pastoraalne tarkus, ent seda ei saa tõsta mingisuguseks absoluutseks printsiibiks, mille abil üldkiriklikul tasandil midagi ühemõtteliselt ära keelatakse. See nõuaks antud juhul ikkagi ühemõttelist näitamist, et segadusetekitaja on ühemõtteliselt usku välistav ja tühistav asi. Ma ei tunne Eesti vabamüürlust isiklikult, kuid kuna vähemalt kolm meie kiriku tublit töötegijat sinna kuuluvad ja seda tunnevad, siis pole mul alust arvata, et tegemist on usku välistava ja tühistava asjaga. Ilma selge ja veenva sisulise põhjuseta kuhugi ühingusse või seltsi kuulumise keelustamine – olgu see Opus Dei, Piuse vennaskond, Konstantinuse ordu või Templirüütlite ordu, Augsburgi Usutunnistuse Selts või Martin Lutheri Ühing, Rotary või Lions Klubi, Padjaklubi või Teeklubi – oleks seetõttu meelevaldne ja autoritaarne käsutamine, millega nõustumine oleks ebakristlik ja ebaeetiline.

 

Ühemõtteline ärakeelamine, kuna on saladusi?

Kas võib „ühemõttelise ärakeelamise“ ja seega kristlusega kokkusobimatuse põhjuseks olla aga vabamüürluse saladused? Ma ei tea neist saladustest eriti midagi ning ma ei ole kunagi nende suhtes uudishimulik olnud. Küll aga ei saa saladuste olemasolu ilma pikemata kuulutada iseenesest evangeeliumiga vastuolus olevaks. Entsüklopeediate info põhjal ei mõista vabamüürlased end tänapäeval salaorganisatsioonina. Pigem on nad organisatsioon, millel on saladusi. Ka Eesti vabamüürlased on ametlikult registreeritud, seeläbi ka avalikud ning EV õiguskorda tunnustavad. Et aga mitte kõik meie isiklikus või ühises elus kirikuna ei ole loetav Delfis, ei ole vist siiski ainult halb ja õnnetus. Nii indiviididena kui ühiselt on meil kõigil, ka vaimulikel, elus paljut, mis lihtsalt ei ole teiste asi. Nt töötavad kirikus paljud organid nii, et sugugi mitte iga istung ei ole avalik, mitte kõik otsused intranetti (sisevõrku!) üles riputatud jne. Taolise ühekülgse ja vildaka avalikkusele keskendumise asemel – justkui kõik peaks olema inimese või osaduskonna elus kõigile viimseni avalik –, rõhutab nii konfirmatsioonil antav tunnistus kui vaimulike ametivanne üht: meie eesõigus, rõõm ja kohus on teha avalikuks evangeeliumi – Jumalat Jeesuses Kristuses. Kristlaseksolemine, samuti vaimulikuksolemine, ei tähenda seda, et inimesel ei ole õigust – isegi kohustust – olla tema ise viisil, mis ei ole vahetult tema kuulutuse sisuks ja seega avalikustatav. Teisalt võime samuti küsida: kas teadaolevad vabamüürlastest vaimulikud on teinud avalikuks mingit teist evangeeliumi? Kas nt Jaan Tammsalu avalikud „Vaimulikud mõtisklused“ on ebakristlikud?

 

Ühemõtteline ärakeelamine ilma sisulise põhjuseta?

Nii praostkonna üleskutse kui 30 vaimulike pöördumine ühemõttelise keelamise põhjendusena midagi enamat ei too. Veiko Vihuri intervjuu ERR-s oli küllap siiras: seda, mida vabamüürlus endast kujutab, on raske öelda. Ühemõttelise keelamise põhjendus on teine. Tõepoolest, hoolimata nii mõnegi kirikuõpetaja ühemõttelistest sisulistest hinnangutest, hoidub nii üleskutse kui pöördumine sisuliste hinnangute andmisest. Küllap õigusega. Vabamüürlus on erinevatel aegadel ja erinevates paikades olnud nii erinev, et mingeid õiglaseid ja asjakohaseid üldistusi teha on väga raske. Selles suhtes on nii üleskutse kui pöördumine asjalikud ja realistlikud – meil ei ole kirikus tõesti sisulist informeeritust ja pädevust, et anda hinnangut tänapäevasele vabamüürlusele just Eestis. Ega olukord ei ole tegelikult väga erinev kristlusest. Ka seda on erinevatel aegadel väga erinevalt mõistetud. Ja kristlus ise on end väga erinevalt mõistnud. See, mida kujutas endast kristlus nt 9. sajandi Iirimaal, erineb küllap tugevalt sellest, mis on kristlus tänapäeva Iraagis. Ja jällegi: see, mida mõistavad kristluse all roomakatoliiklased või nelipühilased, erineb kindlasti päris palju sellest, mida mõistab see 1% kristlasi USA-s, kes ülejäänut 99% USA kristlastest kristlasteks ei pea. Ma olen tänulikult ja rõõmsalt – ja mitte ainult vaimuliku ametivande tõttu kriitiliselt – luterlane Eestis, kuid ilmselt enamikuga maailma ca 30000 kristlikust rühmitusest ma end eriti siduda ei sooviks.

 

Ühemõtteline keelamine kui (poolvarjatud) hukkamõist

Otsustava tähendusega on praegusel hetkel see: kui meil ei ole „ühemõttelisi tõendusi“, et kaasaegne Eesti vabamüürlus on kristlusega vastuolus, siis on nii üleskutsed, et „kõik“ sellest välja astuksid, kui palved, et kiriku juhtkond „ühemõtteliselt keelustaks vaimuliku kuulumise vabamüürlikku organisatsiooni“, paraku mitte midagi muud kui vabamüürluse varjatud hukkamõist. See on vabamüürluse stigmatiseerimine, mille kõige rängema hoobi alla satuvad avalikkusele teada olevad vabamüürlased, antud seoses iseäranis vabamüürlastest vaimulikud. Kas oleme valmis üldkiriklikul tasemel mõistma hukka midagi, mida me tegelikult ei tunne?

Mina tunnen Eesti vabamüürlust vaid niivõrd, kui sellest on kõnelenud aastaid sellesse kuulunud Jaan Tammsalu. See, mida ta on vabamüürlusest rääkinud, ei ole äratanud minus vabamüürluse vastu erilist huvi, ent samuti ka mitte erilisi negatiivseid tundeid. Pigem olen nentinud, et vabamüürlus omal moel näib toetavat kiriku tegevust. Avalikkuses nimetatud meie kiriku liikmetest ja vaimulikest vabamüürlaste kohta – keda ma ei tunne isiklikult, ent kelle tööd ma tean – julgen rahuliku südamega ütelda, et tegemist on pühendunud kiriku kaastööliste ja südamega ristiinimestega. Mul ei ole tõendeid, mis lubaks ütelda, et nt Jaan Tammsalu selgitused Eesti tänase vabamüürluse kohta ei pea paika. Mingisuguseid kiirelt end kätteandvaid tarku definitsioone ja raamatuseletusi, et vabamüürlus on ju see ja see, ei saa – arvestades nähtuse ajalist ja geograafilist mitmekesisust – pidada õigustatuks.

Kuna praegu ei ole ei vabamüürlusest lahkumise ega vabamüürluses mitteosalemise nõue sisuliselt kaetud, siis oleks üldkiriklik keelamine vabamüürlaste ja vabamüürluse stigmatiseerimine. Avalikkuse ees hukkamõistmine on päris ulatuslikul määral juba toimunud peaasjalikult ühe isiku tasandil. Sellele, millised segadust tekitatavad tagajärjed võivad viimasel kolmel nädalal olla koguduseliikmetele, ei paista usu ja kiriku hea nime eest seisjad olevat mõtelnud. Keelamine, mis ei toetu piisavalt tõendatud sisulistele kaalutlustele – ja see on vabamüürluse varieeruvat fenomeni arvestades keeruline –, on varjatud hukkamõistmine, millel puudub lõppkokkuvõttes õigustus. Sellega kaasaminemine on käitumine viisil, mis ei ole kohane ühelegi ristiinimesele ega kirikule tervikuna.

Kui praegu langetataks üldkiriklikul tasandil otsus, et ühemõtteliselt on kuulumine keelatud – s.t kui vabamüürlus ja vabamüürlased varjatult hukka mõistetaks –, siis näib kristlikust perspektiivist küll kõlbeline harrastada n-ö hädavalet, s.t eitada oma kuuluvust. Antud aktis oleks üldkiriklikul tasandil astutud ilma piisava põhjenduseta vabamüürlaste ja vabamüürluse suhtes tagakiusav samm. Näib õiglane ja kõlbeline, kui praegused ja tulevased kristlastest vabamüürlased annavad oma kaasvendadele mõista, et ei pea niisugust käitumist õigeks. Samuti näib, et sellises olukorras legitimeeriksime tegelikult kirikuna silmakirjalikkust, kuna ei saaks kõlbeliselt panna pahaks – pigem vastupidi: peaks toetamagi –, kui inimesed oma kuulumisest või mittekuulumisest teistele adekvaatset informatsiooni ei anna. Ilmselt tuleb ka nentida, et situatsioonis, kus õhus on vabamüürluse hukkamõistmine, on üleskutsed oma liikmelisuse avalikustamisele vägagi küsitava väärtusega. Sellises olukorras sattuvad kõige tugevama löögi alla ju konkreetsed isikud ja nende lähedased. Nii on taolised avaliku „ülestunnistuse“ üleskutsed küllap kõlbeliseltki, ent igal juhul pastoraalselt taunitavad ja kahetsusväärsed.

 

Kuidas edasi?

Nii palju sellest. Möödunud aasta kannatusajal – täpsemalt vaiksel nädalal – pääses kirik laia meedia pildile. „Kitsa meedia“ kaudu selgus, et vaimulikele suunatud kirjas olevat peapiiskop mõistnud hukka Eesti Vabariigi presidendi. Taas on kannatusaeg ning taas on kitsas meedia teinud meie kiriku nähtavaks. Mulle hakkab paistma teatud seaduspärasus. Kas teilegi? Igal juhul tuletavad viimaste nädalate sündmused meelde, et oleme tõesti kannatusajas.

Kuidas edasi? Mida teha? Üldkiriklikul tasandil võiksime tunnustada innukust küsida selle kohta, mis on usu ja kiriku vaatepunktist kohane ja mis mitte. Samas võiksime üldkiriklikul tasandil paluda avalikkuses andestust, et kannatusajal on luterlik kirik suutnud taas saada ühiskonnas nähtavaks viisil ja sõnumiga, millel pole evangeeliumi, ristiinimeseks ja kirikuks olemisega suurt midagi pistmist. Me võiksime üldkiriklikul tasandil ka vabandada selle eest, et oleme Eesti vabamüürlasi ja vabamüürlust ilma sisulise teabe ja informatsioonita – täpsemalt: vastupidiselt nt kirikuõpetaja Jaan Tammsalult saadule – ikkagi soovinud hukka mõista. Ja me võiksime kutsuda üles vaatama kannatava ja ristilöödud Kristuse peale, kelle ülestõusmise valguses võiksid üksteisele kõigest hoolimata muutuda taas usaldus- ja armastusväärseks ka need, kes on viimase kolme nädala sündmustes olnud eri meelt.

Seni kuni pole selgeid tõestusi, et Eesti vabamüürlased tegutsevad kirikuvastaselt või kirikut kahjustades – viimase kolme nädala jooksul oleme seda teinud kõige rohkem vist küll ise! –, võiksime jätta iga inimese ja tema südametunnistuse otsustada küsimuse, kas kristlus resp kirik ja Eesti vabamüürlus on kooskõlas või mitte, ehk siis üldisemalt ka seda, kas ta peab õigeks sellega liituda või mitte.

Seni kuni ei ole signaale, et inimene kuulutab oma elus mingit teist (vabamüürlikku) evangeeliumi, pole põhjust vabamüürluse teemale rohkem aega pühendada. Või on tõesti vabamüürlus põhjus, miks meie olukord kirikuna eriti kiita pole?

Loomulikult võime luua komisjoni, mis vabamüürlusega lähiaastatel põhjalikumalt tegeleks. Nt Saksamaal toimus aastaid dialoog Evangeelse Kiriku Saksamaal ja Saksamaa vabamüürlaste keskinstantsi vahel. Tulemuseks oli, et asi ei ole vastuolus kristluse ja kirikuga ning igaüks võib otsustada ise. Ka praegu on Evangeelse Kiriku Saksamaal juurde kuuluv Maailmavaadete uurimiskeskus samal seisukohal. Niisiis, kui tahame vabamüürlust varjatult hukka mõista – sellega, et kuulutame praeguste ja tulevaste vaimulike kuulumise vabamüürlikku organisatsiooni „ühemõtteliselt keelatuks“ –, peaksime nägema oluliselt rohkem vaeva, kui viitama vaid segadusele. Vastasel korral on see samm, mida astudes lakkame olemast kirik. Siiski näib mulle, et vabamüürluse teema ei ole meie kiriku ja ühiskonna olukorras kuigi põletav. Seetõttu võiksime leppida kokku, et tuleme teema juurde – kas ikka asi „ühemõtteliselt keelata“ või mitte – tagasi nt 10 või 100 või 500 aasta pärast. Oleme kannatusajas – kannatlikkust!

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English