Artiklid

Surmast ja koiduvalgusest

Detsembris 2012 kirjutasin siinses väljaandes peamiselt oma praktilistele kogemustele tuginedes mõningatest tähelepanekutest muutuvas matusekultuuris (Engman 2012). Artiklile tuli lugejailt mitmesugust tänuväärset tagasisidet, mis kinnitab, et surmaga seonduvad teemad on midagi, millega enamus inimesi kokku puutub. Küllap on see ka seetõttu üks põhjus, miks võime surmaga seonduva käsitlusi kohata väga erinevates ainevaldkondades (usuteaduses, folkloristikas, ajaloos, kirjanduses, kunstis, muusikas). Käesolev artikkel on osaliselt ajendatud eelmainitud detsembrikuisest kirjutisest, kuid keskendub surmaga seotud aspektidele üldisemalt. Artiklit võib käsitleda kui teoloogi vaatlusi ja tähelepanekuid, mis püsivad peamiselt usuteaduse raames, teistesse valdkondadesse põhjalikult süüvimata. Samuti on käesoleva mõtiskluse üheks ajendiks alanud paastuaeg, mille kulminatsioonina võime peagi tähistada Kristuse ülestõusmist, mis on n-ö võtmesündmuseks kristlikus surmakäsitluses. Tänan kõiki, kes käesoleva artikli kirjutamiseks inspiratsiooni andsid!

 

Surma fataalne ja paratamatu olemus

Surm (ld mors, hbr mavet, krk thanatos) kui möödapääsmatu paratamatus tabab iga surelikku. Surm ei tee vahet vanusel, sool, päritolul või sellel, milliste põhimõtete järgi ja kuidas inimene on elanud. Piibel tõdeb korduvalt surma paratamatust: inimesed on määratud saama uuesti põrmuks, millest nad on võetud (1Ms 3:19), inimestele on seatud ükskord surra (Hb 9:27). George Bernard Shaw on kunagi tabavalt täheldanud, et surma statistika on üsna mõjus – viimne kui üks inimene sureb. Teadvuse olemasolu tõttu on inimene maakeral arvatavasti ainulaadne „tsiviil- ja kultuurloom“, kes tavaliselt juba lapseeas suudab teadvustada omaenese ja teiste surelikkust; ta ei ela ainult olevikuhetkele, vaid on suuteline teadlikult meenutama möödunut ja kavandama tulevikuplaane (Hallas 2004). Vaatamata teadmistele ja tehnoloogiale ei ole me surelikena võimelised iseennast surma ja kaduvuse ringkäigust päästma. Surma on alati käsitletud ebaloomulikuna, surma paratamatusest sugenev traagiline elutaju on kõikidel aegadel andnud alust filosoofilistele ja religioossetele käsitlustele surmast, eeskätt hingest ja igavesest elust – see tähendab seisundist, kus pole surma (Kõivupuu 2010, 105). Surm kuulub ülemineku ehk siirderiituse hulka, mis markeerivad indiviidi üleminekuid läbi elutsükli ühest staadiumist, rollist või sotsiaalsest positsioonist teise (vt ka Kõivupuu 2012). Ka EELK aktiivne side oma liikmetega aktualiseerub ennekõike läbi siirderiituste (jätkuvalt koguneb keskmises Eesti koguduses laulatuseks või matuseks märksa suurem hulk rahvast kui pühapäevasele jumalateenistusele [Tiitus 2009]).

 

Kuidas mõista surma ja kuidas selle paratamatusega hakkama saada?

Surm on tavaelus teema, mis lähedastes tekitab leina ja kaotusevalu, põhjustab küsimusi ja sünnitab teadmatust, kõrvalseisjates aga sageli kimbatust. Surmaga on seotud palju müüte, eksi- ja eelarvamusi, aga ka ebausku ja ebakindlustunnet. See, kuidas me surma defineerime, sõltub paljuski meie maailmavaatest ja usulistest tõekspidamistest. Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm organismi elutegevuse lakkamine (exitus letalis). Patsient tunnistatakse surnuks, kui ta elulised funktsioonid täielikult puuduvad. Materialistlik mõtleja näeb surmas täielikku, totaalset ja pöördumatut hävingut. Filosoofiliselt mõistetakse surma all individuaalse elutsükli lõppemist. Usundilooliselt on surm hinge lahkumine kehast ja siirdumine teispoolsusesse või ümbersünd uude kehasse / olekusse, nii nagu see on näiteks hinduismis või budismis. Erinevates usundites peetakse surma kas ebakõlaks, ürginimese ja jumaluse suhtlemisel tekkinud eksituseks (sumeritel), karistuseks ürgpatu eest (Vanas Testamendis), nõiduse tulemuseks (austraallastel), paha vaimu kätetööks (Siberi rahvastel), ümbersünniahela vahelüliks (India usundites) või kulgemisprintsiibi loomulikuks paratamatuseks (Hiina usundites) (Kulmar 1994, 54). Monoteistlikes religioonides on kogu maailmas toimuv allutatud kõikvõimsa jumala tahtele. Kõik, mis on loodud, on tema loodud, ja kõik, mis toimub, sünnib tema tahte kohaselt. Algusest lõpuni, loomisest kohtupäevani. Ka surm kuulub sellesse pingevälja ning, nagu on tõdenud folklorist ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur, Eesti üks tuntuimaid surma- ja matusekombestiku uurijaid Marju Kõivupuu, on surma ja surmajärgse eksistentsi, taassünni, surnuist ülestõusmise ja igavese elu ning vabanemise käsitlus usuliste pärimuste keskseid probleeme (Kõivupuu 2003, 11).

Piibli arusaama kohaselt on füüsiline surm vaimu ja hinge lahkumine kehast: „…ihu ilma vaimuta on surnud“ (Jk 2:26). Loomislugudest loeme, et loomistöö krooniks on inimese loomine, aga selle ülimaks eesmärgiks on hingamispäev. Piibelliku maailmapildi keskmes on Jumal kui projekteerija, kes seab ka piirid, millest tema looming ei saa üle astuda. Inimene on kogu oma eluaja Jumalast sõltuv. Vana Testament ei paku surma kohta ühtset pilti. Surma mõistmine on põhijoontes tingitud inimese ja tema olemasolu mõistmisest üldse: nii nagu Jumal inimese emaihus loob ja talle elu kingib, nii võtab Jumal selle kord ka surmas tagasi. Nii on inimene asetatud kaduvuse seaduse alla. Surm on oma olemuselt patu tasu, mille inimene on ära teeninud. Samas pole surm kui karistus igavene, kuid alles hilisema juutluse apokalüptikas kerkib esile ka mõte surnute ülestõusmise võimalusest.

Uus Testament jagab üldiselt vanatestamentlikku põhivaadet, kuid süvendab seda ühelt poolt ja seob kristliku ülestõusmislootusega teiselt poolt. Surm on Uues Testamendis märksa tihedamalt seotud patuga kui Vanas Testamendis. Inimene on surelik seepärast, et ta on patune ning patusena lahus Jumalast. Surm pärineb Aadama langusest, elu tuleb Kristuse kaudu, sedastab rooma kirja 5. peatükk. Samas asetab Uus Testament surma Kristuse läbi uude valgusesse: Jumal, kes inimese on pannud kaduvuse ja surma seaduse alla, ei taha sellega inimest hävitada, vaid teda päästa nii patu kui ka surma meelevallast. Jeesusega on alanud uus ajastu, kus surma võim on murtud, ent mitte veel hävitatud. Igavese elu lootus saab nüüd inimese elu valdavaks perspektiiviks. Lõplik löök surmale antakse alles Jumala riigi saabumisel koos Kristuse tagasitulemisega. Nii elab kristlane mitte selleks, et surra, vaid selleks, et jõuda igavesse ellu. Nõnda siis tähendab Kristuse surm võitu surma üle. „Tema surma läbi surmati surm,“ ütleb Martin Luther. Surm on „ajutine paratamatus“ neile, kes usuvad sõnumisse Kristuse võidust surma üle (Salumaa 2008, 390–393). Kristuse ülesäratamine surnuist on kristlastele kinnituseks, et ka meile on haud puhkeasemeks enne ülestõusmist. Seda lootust kannab Issanda tõotus: „Mina elan ja teie saate elama“ (Jh 14:19). Niisiis on ülestõusmisusk keskne kristlikus surmakäsitluses. Kristuse surma ja ülestõusmist meenutame regulaarselt ka armulaual ning lausume apostlikus usutunnistuses. Nõnda on Kristuse surm ja ülestõusmine ka kesksel kohal missal.

2008. aasta sügisel, kui olin hiljuti Eestisse naasnud ja esimesi päevi uuel ametikohal, helises telefon. Helistajaks oli kauaaegne sõber ja mõttekaaslane, kes juba pikka aega oli põdenud progresseeruvat haigust. Arstide hinnangul oli tal parimal juhul elada jäänud veel mõned kuud. Olin teda mõned päevad enne tema telefonikõnet haiglas külastanud, kuid ajal, mil haiglas olin, vajas tema väsinud keha puhkust ja ta magas. Kui ta siis mulle mõned päevad hiljem helistas, oli tema hääl vaevatud, kuid selle taga kõlas püüd säilitada talle nii omast lootust ja reipust. Ta küsis, kuidas mul läheb. Püüdsin talle lühidalt seletada, kui palju mul on oma igapäevases töös vaja uut õppida. Seepeale teatas tema: „Ma õpin siin ka, õpin surema.“ Ehkki me mõlemad teadsime, et tema peatne lahkumine on paratamatus, mõjus tema tõdemus kuidagi väga elutervelt. Samal hetkel sain aru, et ajal, mil mina õpin midagi, mis aja jooksul suure osa oma tähtsusest minetab, siis tema õpib seal haiglas voodis jõuetult lebades tegelikult midagi ääretult olulist, kui mitte kõige olulisemat siin elus üldse. See oli meie viimane vestlus. Tema sõnad ja neisse kätketud tõdemus jäävad minusse alatiseks.

Tõik, et kristlastena kutsutakse meid üles surmaks valmistuma, ei olnud minu jaoks uus, kuid alles pärast seda telefonivestlust jõudis minuni selle üleskutse tegelik sisu ja see, et me peame surmaks valmistumist õppima nii nagu paljusid teisi asju siin elus. Ka EELK matusetalituse korras on funeraaliate (piiblimeditatsioonide) hulgas eraldi alateemana tekstid, mis kutsuvad üles surmaks valmistuma. Vana Testamendi psalmidest, mida matustel tihti kuulda võib, kõneleb 90. psalm inimese kaduvusest, selles palub laulik: „Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!“ (Ps 90:12). Aastate ja päevade piiratust oleme me lühemas perspektiivis võimelised üsna hõlpsasti tajuma, pikemate perspektiivide hoomamine on aga märksa raskem ja paljudele soovimatu. Küllap tajume ka oma elu ajalist piiritletust iseäranis siis, kui keegi meie lähedastest või olulistest inimestest ajast igavikku kutsutakse. Kui suudame tunnistada, et võime homme surra, oskame enam väärtustada tänast päeva. Keskajal, mil surma peeti elu lahutamatuks osaks, mis võis inimest tabada igal ajahetkel, oli surmaks ettevalmistamine tavapärane. Surmaks valmistumise toimingute hulka kuulus testamendi tegemine, hinge usaldamine Jumala ja pühakute hoolde, annetused kirikule, perekonna (tuleviku) eest hoolitsemine. Selleks, et inimene võiks maisest elust rahuliku meelega lahkuda, olid vajalikud sakramendid (piht ja patukahetsus, viimane armulaud ja viimne võidmine) (Mänd 2013). Aastal 1519 kirjutas Martin Luther kahekümnest soovitusest koosneva jutluse surmaks valmistumise teemal. Luther lähtus sellest, et inimene peab enne oma surma nii oma maised (nt vara jagamine, testament) kui ka vaimsed asjad – suhted Jumala ja inimestega – enne surma ära korraldama, et seejärel oma mõte ja meel üksnes Jumalale suunata. Enne surma soovitab Luther korralikult pihtida, sakramente austada, Kristusest kinni hoida ning paluda Jumalalt õiget usku viimseks tunniks (Luther 2012).

 

Tähendusrikkad kannatused

Mõiste, mis on surmaga tihedalt seotud, on kannatus. Kannatus on midagi, mida tänapäeva inimene üldjuhul vältida püüab, kui see just ei teeni inimese enda poolt seatud eesmärke. Samas pole kannatus (nagu ka surm) piibelliku arusaama kohaselt läbinisti negatiivne, kannatused pole tähenduseta. Kannatuse tuumaks on millegi kaotus, millele aga kristlikus kontekstis lisandub millegi hoopis olulisema ja suurema saavutamine. Luuletaja ja filosoof Rabindranath Tagore tõdeb: „Meie suurim lootus on see, et on olemas kannatus. Sest kannatlikkus on ebatäiuslikkuse keel. Kannatus on pannud inimesi koputama oma palvega lõpmatu, jumaliku väravale endas, ilmutades nii oma sügavaimat instinkti, oma kahlematut usku selle ideaali tegelikkusse – usku, mida on näha ta valmisolekus surmaks, ta loobumises kõigest, mis kuulub minale. Jumala elu, mis voolab eneseandmisena välja, on puudutanud inimese elu.“ Tanatoloog David Dempsey arvates on sekulariseerunud ühiskond kõrvaldanud surma tema traditsioonilisest religioossest kontekstist, kõrvaldanud usu, et surm on osa elu loomulikust käigust. Kui surma enam teoloogiliselt vaadeldi, kui kannatus oli vaimulikuks puhastumiseks, kui inimesed uskusid mingisugust hauatagust elu, mis õigustas kannatust, siis oli surm ka enam vastuvõetav (Dempsey 1977, 17).

Jeesuse Kristuse kannatust tuletab meile meelde kannatusaeg, vaikse nädala ja Suure Reede sündmustik, mil võime ka tänapäeval, paar tuhat aastat pärast Jeesuse Kristuse ristilöömist Tema surma uuesti ja uuesti oma inimlikus piiratuses „läbi elada“. Kui see, inimajaloo ilmselt üks tuntuim (ohvri)surm toimus avalikult tunnistajate juuresolekul, siis tänapäeval seostub suremine arenenud ühiskondades esmajoones meditsiinisüsteemi, haigla ja mitmesuguste juriidiliste protseduuridega (Kõivupuu 2010, 110),[1] suremine on lükatud igapäevaelu äärealale, sageli eemale surija kodust ja lähedastest, mis omakorda on kinnitus ajas muutuvatest surmakäsitlustest. Samas on surmaks valmistumine, suremine, matused ja leinamine iga kultuuri olemuse väga kõnekad kirjeldajad. Ka oma kultuuris võime märgata, et surmaga seotud uskumustesse ja kommetesse on iga ajajärk ladestanud oma arusaamad ja tavad, mis on kas varasematega põimunud või eelmised välja tõrjunud (Lang 2004, 77). Mida üksikisikukesksemaks ja surmast võõrdunumaks muutub ühiskond, seda üksildasemaks ja personaalsemaks näib muutuvat ka suremine. Luuletaja Jürgen Rooste küsib artiklis „Kas surmakultuuri on asendanud elukultuur?“ (Rooste 2012), kas pole me surmast kaugenedes ka elu enese sügavusest miskit kaotanud. See näiliselt lakooniline küsimus haakub ka siinkirjutaja arusaamaga sellest, et kaugenemine surmast või sellest moonutatud kuvandi omamine ei võimalda hoomata elu tegelikkust ja terviklikkust. Arvatavasti võime ka tänapäeva hoiakutes surma kohata (nii nagu paljudes teistes valdkondades) nõukogudeaegse surma eitava ideoloogia mõjusid.

 

Surma ambivalentsus ja kristlaste lootus

Neis riikides ja nende rahvaste juures, kus inimelu väärtus ei ole kuigi kõrge või kus surma jäist hingust märkimisväärne osa ühiskonnast igapäevaselt tunnetab, on ka suhtumine surma ja suremisse mõnevõrra „loomulikum“ kui heaoluühiskondades, mille hulka me ka Eesti võime liigitada. Loomulikult ei saa pidada normaalseks seda, kui surm muutub igapäevaseks või argiseks (ei pea siin silmas teleekraani kaudu pidevalt vahendatavaid surmasid, mis enamjaolt isiklikult ei puuduta). Küll aga võiks siinkohal küsida, kas tabuteemade kirjutamata nimekirja kuuluv surma teema võiks olla midagi, millesse suhtutakse väärika lugupidamisega ning näha aja ja igaviku piiri ületamises midagi lootusrikast? Oma raamatus Elu alguse ja lõpu dilemmasid, mis hiljuti ilmus ka eesti keeles, tõdeb Londoni ülikooli eetika ja perinataalteaduse professor John Wyatt, et kristlikus suhtumises surma valitseb veider ambivalentsus. Esmalt tunnetame selle võõrast hävitavat ülekohtust loomust, teisalt nõustume, et füüsilise elu lõppedes võime näha Jumala armu, tõelist halastust. Surm võib olla jumalikust ettenägevusest tulenev halastav vabastamine langenud ja laguneva ihu lõksust. Küllap võime igaüks tuua näiteid oma tutvusringkonnast mõne vanuri või paranemislootuseta haigust põdeva inimese kohta, kes on tõdenud, et ta oleks meelsamini juba teisel pool aja ja igaviku piiri. Surma ei ole alati ja kõikjal mõistetud elu lõppemisena, vaid siirdumisena teise olekusse, kus inimese hing jätkab eksisteerimist, sageli palju õnnelikumana kui maa peal (Kõivupuu 2007, 821). Olen korduvalt viibinud matustel, kus vaatamata sündmuse tõsidusele valitseb pigem pühalik ja helgemapoolne kui sünge meeleolu – olgu siis tegemist pika elutee käinud eaka inimese matusega või lahkunuga, kelle surma paratamatusega ja kaotusega leinajad on suutnud leppida.

Meeleolud on muidugi teistsugused, kui lahkunu on laps, noor või „parimais tegevusaastais“ inimene, kellest jäävad maha lapsed ja leinav lesk või kui suremine on olnud vägivaldne või põhjustatud kellegi hoolimatusest. Iseäranis siis kogetakse surma ebaõiglast sekkumist inimese ellu ja leinajatel tekib rohkesti miks-küsimusi. Tänapäeval peetakse ideaalseks surmaks kiiret (loomulikku) surma bioloogilise vananemise tagajärjel ja soovitavalt loomulikus põlvkondade järgnevuses (Kõivupuu 2010, 113). Kui palju on aga neid, kelle surma kohta võime öelda, et see oli „ilus“? Usun, et kristlased ja kõik need, kellel on kellelegi või millelegi surres loota, on siiski paremas olukorras kui need, kes näevad surmas totaalset lõppu. Ka Piibel tõdeb julgustavalt: „Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema mures nagu need, kellel ei ole lootust.“ (1Ts 4:13).

Inimese loomuses on tunda võõristust tundmatu suhtes. Kuna surm on midagi, millega enamus meist igapäevaselt kokku ei puutu, on surm ka pelutav. Surmaga käib vältimatult kaasas hirm. Martin Luther kutsus ülal nimetatud jutluses surmahirmust võitu saama, leides, et surm muutub suureks ja kohutavaks seeläbi, et kartlik ja hirmunud loomus tema (surma) pildi liiga sügavasti meelde sööbida lubab. Luther toonitab, et ükski ristiinimene ei tohiks olla üksi oma suremises. (Luther 2012, 65, 78). Surmahirm kihutab takka nii meditsiinilisi teadusuuringuid kui ka meie meeleheitlikke püüdeid kasutada tehnoloogiat elu pikendamiseks (Wyatt 2012, 73). Kristlastena võiksime siiski meeles pidada, et Kristus on tulnud vabastama neid, „kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves“ (Hb 2:15), ning loota sellele, et Kristus on meiega nii emaüsa kui kalmukünka pimeduses. Aleksandria Clemensi sõnu kasutades – Kristus on muutnud kõik meie loojangud koidikuks. Seda koiduvalguse saabumist võime taas tänulikkuse ja rõõmuga tähistada kannatusaja lõppedes ülestõusmispüha hommikul varakristliku tervitusega tõdedes: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ „Tõesti Ta on üles tõusnud!“

 



[1] Vt täpsemalt veel Torp-Kõivupuu 2003, Ristolainen 2004, Mikkor 2001, 2004. Muutuvast matusekombestikust ja sellega seoses surmakäsitluse muutumisest põgusalt ka Engman 2012. Eesti surma- ja matusekultuuri on käsitlenud küllalt paljud autorid, nt E. Allik, T. Ristolainen, Ü. Tedre, M. Kõivupuu, A. Moor, V. Pino, V. Sarve, M. Hiiemäe, M. Kõiva, E. Vilmoja, K. Salve, M. Mikkor, M. Lang, A. Martin, A. Korb, A. Kiiker, J. Hunt, K. Järve, O. Seliverstova jt. Teoloogidest ja religiooniantropoloogidest U. Masing, J. Kiivit, A. Arumägi, P. Paenurm, E. Salveste, M. Mölder, A. Grubernik, M, Ivanova, K. Illak, M. Ivanova, D. Krõlatov, V. Lust jt. Loetelu ei ole kindlasti täielik.

 

Kasutatud allikad:

Dempsey, David (1977) The Way We Die. New York: McGraw-Hill.

Engman, Kristel (2012) „Tähelepanekuid muutuvast matusekultuurist“ – Kirik ja Teoloogia nr 52, 7.12.2012, http://kjt.ee/2012/12/tahelepanekuid-muutuvast-matusekultuurist/.

Hallas, Jaakko (2004) „Surm vanal Võrumaal“ – Sirp 42, 12.11. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7256:surm-vanal-v-rumaal&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3041, 18.2.2013.

Kõivupuu, Marju (2010) „Surmakultuuri suundumustest tänapäeval“ – Usuteaduslik Ajakiri 1(60), 105–129.

Kõivupuu, Marju (2012) „Siirdeühiskonna siirderiitused“ – Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused. Koost Aili Aarelaid-Tart, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 213–246.

Kulmar, Tarmo (1994) Üldine usundilugu I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lang, Merike (2004) „Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul“ – Mäetagused 25. Surma-kultuuri erinumber, 77–102: http://www.folklore.ee/tagused/nr25/merikelang.pdf, 18.2.2013.

Luther, Martin (2012) „Jutlus surmaks valmistumisest“ – Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 63–81.

Mikkor, Marika (2001) „Muutuvast matusekombestikust linnas ja maal“ – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLV, 103–146.

Mikkor, Marika (2004) „Muutuvast matusekombestikust Eestis“ – Akadeemia 11-12/2004, 2525–2559.

Mänd, Anu (2013) Surnute mälestamisest keskaegsetes gildides ja vennaskondades, loeng näituse „Ars moriendi – suremise kunst“ raames 17.2.2013.

Ristolainen, Tiia (2004) Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartue. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Rooste, Jürgen (2012) „Kas surmakultuuri on asendanud elukultuur?“ – Maaleht 47, 22.11., 16.2.2013.

Salumaa, Elmar (2008) Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVII, Tallinn: Logos.

Tiitus, Marko (2009) „Kiriklikest ja ilmalikest siirderiitustest“ – Eesti Kirik, 19.8. http://www.eestikirik.ee/?p=7798, 19.02.2013.

Torp-Kõivupuu, Marju (2003) Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Tallinna Pedagoogikaülikooli toimetised, Humaniora A22, Tallinn.

Torp-Kõivupuu, Marju (2007) „Haigus kui staatusesümbol“ – Akadeemia 4, 812–846.

Wyatt, John (2012) Elu alguse ja lõpu dilemmasid. Eesti Kristlike Arstide Ühing, Greif.

 

Kristel Engman (1976) on diplomaat ja EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
English