Arvamused

Religioonidevahelise dialoogi lahutatus evangelisatsioonist

Praktilisem vajadus pealkirjas nimetatud teemal mõtisklemiseks tekkis mul esmalt ajal, kui õppisin Tallinna Ülikoolis Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu, spetsialiseerudes India kultuurile. Ülikool viis mind kokku mitmete inimestega, kellega mul oli ühine huvi India kultuuri, keelte, religiooni ja filosoofia vastu, kuid kelle sõpruskond erines kardinaalselt minu omast. Minu baptistliku ning vabakirikliku taustaga tutvusringkonnas leidus küllalt kristlasi, kes olid üsna kriitiliselt meelestatud India religioosse pärandi suhtes, samal ajal kui mitmed minu kursusekaaslased ning nende tuttavad käisid joogatundides ning suhtusid jaatavalt ka muudesse India päritoluga vaimsetesse praktikatesse ning õpetajatesse.

Ehk annab ülalmainitu aimdust, miks tundsin oma kursusekaaslaste suhtes – vaatamata ühisele India huvile – kohati päris ületamatut lõhet, ning seda eelkõige minu poolt, mitte kursusekaaslaste poolt vaadatuna. Seda võiks pidada kitsalt minu isiklikuks probleemiks (argus vms) või siis nende kristlaste probleemiks, kellega lävin (eelarvamuslik hoiak kõige indialiku suhtes). Sissejuhatavalt ning pelgalt illustreerivaks näiteks toodud probleemi kahele ning kindlasti reaalsele aspektile – isiklikule ning uskkondlikule – lisaksin omalt poolt veel dialoogiteoloogilise aspekti. Viimane on kindlasti kahe eelmisega seotud, ületab aga kindlasti kristlike denominatsioonide vahelised piirid, ning probleemiks pole seejuures argus ega põlglikud hoiakud, vaid midagi, millel tahaksin siinkohal pisut peatuda ning visandada omapoolse lahenduse.

Küllap ollakse nõus väitega, et evangelisatsioon ei saa toimuda efektiivselt ilma dialoogita, kuid alljärgnevalt selgitan, miks näen vajadust lisaks ka dialoogivormi järele, mis oleks teadlikult lahus evangelisatsioonist.

Mul on hea meel, et kristlastena otsime üha uusi viise, kuidas teha ennast ja kristlikku sõnumit mõistetavaks „religioossele Teisele“ (edaspidi siinses tekstis lühendatult „Teine“), kelle all pean silmas isikut, kelle juures eristame teadlikult tema religioosset identiteeti meie endi religioossest identiteedist. Leian, et seejuures ei peaks me rahulduma üksnes dialoogivormiga, kus prevaleerib soov teha jüngriks kõik rahvad, ega ka mitte dialoogiga, kus evangelisatsioon on küll dialoogiakti jooksul lahutatud, kuid peamiseks dialoogi käimalükkavaks ning elushoidvaks jõuks on ikkagi vaid kavatsus evangelisatsiooni tõhustada (sedapuhku siis usalduslike suhete ning uute suhtluskanalite loomise kaudu). See oleks dialoogi võimaluste ebaotstarbekas kasutamine: kuigi selle resultaadiks võib olla ühe inimhinge Kristusele võitmine, ei tohiks me kaotada enesekriitikat tõenäoliselt sedasi palju enamate inimhingede Kristuse juurest eemalepeletamise probleemi ees.

Tundub, et põhiprobleem, miks Teine ei usalda meid ka siis, kui me nt sotsiaalabi pakkudes verbaalselt evangeeliumit ei kuuluta, seisneb järgnevas: meiega kontakti loomine, tavainimese kombel suhtlemine on raskendatud, kuna igasugune meie tegevus taotlebki olla vaid üks sidus lüli kuulutustööst või on siis pinnase ettevalmistamine selleks, et evangeeliumi seeme võiks Teisesse millalgi hiljem paremini kinnituda. On võimalik, et seesama Teine ei suuda varsti meie kuulutustöö taha mobiliseerunud usuelu konkreetsetest väljunditest lugeda enam välja midagi eriomast just kristlusele. Ja selles näen ma kristlusele mõningast ohtu, kuna nõnda näitame oma eeskujuga võimalike usuletulijate juures aina ühekülgsemat kuvandit sellest, millised peaksid olema kristlase elu sihid, prioriteedid ning suhtumine Teisesse, kes elab meie kõrval.

Seega võiks kristlaste suhtlemisel teiste religioonide esindajatega leiduda koht muuhulgas dialoogivormile, mis ei toimiks pelgalt evangelisatsiooni osana ega ka mitte selle eeltööna. Kuidas saab ikkagi selline dialoog jääda kristlase jaoks mõtestatud tegevuseks? Nii nagu religioonide suhtes erapooletuks jäävad distsipliinid nagu religioonifenomenoloogia või -antropoloogia jäävad mõttekaks ka siis, kui need teenivad laiemaid huvisid ja eesmärke, niisamasuguse abivahendina võiks näha ka religioonidevahelist dialoogi. Ühtlasi peitub siin loogiliselt järeldatav vastus küsimusele, kas dialoog sellisena peab üldse pretendeerima spetsiifiliselt kristlikuks või mitte, et olla kõigele vaatamata vajalik tööriist kristlasele. Samas võtmes võiks leida vastuseid võimalikele etteheidetele, et selline dialoogivorm rahuldub religioosselt pluralistliku maailmaga, milles ei olegi ette nähtud kristluse võidutsemist; või et sellega nihutame keskpunkti Jumalalt inimesele; või et nõnda domineerib inimene oma tahtmiste ja vajadustega ning Jumala tahe jääb tagaplaanile. Nii nagu on arusaadav ja aktsepteeritav, et religiooniantropoloogia pöörab põhitähelepanu inimesele, tema mõtlemisele ja hoiakutele religiooni küsimuses, niisamuti ei peaks nägema alaväärsena dialoogi, mis asetaks põhirõhu Teisest arusaamisele ning seda evangeliseerimise püüdeta.

See dialoogivorm võib mingil määral panna proovile kristlase enda usukindluse, esitab keerulisi väljakutseid näiteks moraalse isikuterviklikkuse küsimuses. Siiski võib meie isikuterviklikkus kannatada ka siis, kui näiteks ülepakutult evangeelse hoiakuga jutlustades anname üldjoontes Teisele signaali, et ühel või teisel viisil Kristust kuulutamata ei olegi me justkui võimelised teda tõeliselt armastama ja temast hoolima, samal ajal kui reaalselt pole meie tegevus muidugi nii äärmuslik. Isegi kristlastest sõpradega suheldes võib juhtuda, et üksnes episoodiliselt tunneme vajadust siduda oma juttu jumalaasjadega. Ja kui püüaksimegi vaba ja kohati üsna eesmärgipäratut mõttekulgu allutada evangeliseerivale eluhoiakule, siis oleks selle tulemuseks küll suurem isikuterviklikkus, ent seda jälle suhtlemislaadi impulsiivsuse ja mitmekülgsuse arvelt, vähendades veelgi potentsiaali vahetuks religiooniteemaliseks dialoogiks Teisega.

Mis võiks siis olla dialoogi peamine funktsioon ning selle kaudu laiendatud usaldusbaasi otstarbekas rakendus? Kui dialoogipidamine toimub nägemusega Jumalast, kelle aujärje ees ei muutu kõik ümbritsev tühiseks, vaid kelle ligiolus võivad muutuda tähenduslikuks ja mõttekaks paljud nähtused ka teistes religioonides, mida olime seni kristlastena tühisteks pidanud või polnud üldse märganud, siis arvan, et kokkuvõttes kristlaskond pigem võidab kui kaotab. Võiksime tunda vajadust süvenda sellessegi, mis meie arusaamadega ei haaku ja tõenäoliselt ei saagi mitte kunagi haakuma. Sest just nimelt oma religioosse teisitiolemise tõttu saabki Teine olla eriti väärtuslik.

Tundub isegi pisut kohatu näha kristlasi aktiivselt evangeliseerimas kaugete ja isoleeritud loodusrahvaste seas, kelle religioosses maailmas võib olla nii palju unikaalset ja keda igakülgselt liiga vähe mõistes võime selle unikaalse enesele märkamatult maatasa teha. Sellisesse konteksti sobiks paremini dialoog, mis on prii evangeliseerimise ambitsioonist ning mida saaks lugeda piisavalt kordaläinuks juba selle järgi, kui Teine tunneb, et teda ning tema religioosseid tõekspidamisi on mõistetud, ning saab meile anda selleks vahetul viisil omapoolse kinnituse.

Teise mõistmist võiks näha koguni dialoogi kõrgeima eesmärgina, omaette väärtusena. See teeb võimalikuks mitte ainult rahumeelse kooseksistentsi – mis on põhimõtteliselt võimalik ka delikaatselt konfliktset religiooni teemat vältides ning seega pikemat vastavasisulist dialoogi pidamata –, vaid paneb imestama Teise teisitiolemise võimaluste üle, kasvatab meis oskust näha end Teise pilguga, olla ja tegutseda teisiti, õppida oma vigadest. Taolises õppimise protsessis saavutatud isiku küpsusel ja terviklikkusel on hoopis teine kvaliteet, kuna see on sidus mitte ainult iseenese suhtes, vaid suhestub adekvaatselt ka meid ümbritseva religioosselt paljunäolise maailmaga.

 

Riho Alla (1980) on lõpetanud Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo bakalaureuseõppe ja on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) liige.

Print Friendly, PDF & Email
English