Arvamused

Naise Piibel

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) korraldas Tallinna Ülikoolis 2011. aasta märtsis seminari, kus vaadeldi religiooni läbi soolise prisma, seda esmakordselt Eestis. Kuna 2011. aasta sügisest on usundiõpetus valikainena riiklikus õppekavas, võib seminaril räägitu, eelkõige selle eetiline aspekt, pakkuda ka laiemat huvi.

Tutvustasin sel seminaril raamatut The Woman’s Bible („Naise Piibel“). Seda raamatut võib käsitada kui järjekordset sammu ristiusu ajaloos. Nimetaks varasemate verstapostidena rahvakeelde tõlgitud Piibleid: John Wycliffe’i oma inglastele (1382), Martin Lutheri oma sakslastele (1534) ja Anton Thor Helle Piibel eestlastele 1739. aastal. Tänaseks oleme jõudnud feministliku teoloogiani ja „Naise Piiblil“ on selles oluline roll.

Naise Piibel sündis Inglise kiriku välja antud revideeritud Piibli mõjul. Elizabeth Cady Stanton ei olnud selle sisuga nõus ja tal tekkis idee luua Piibli kriitilise analüüsi komitee ning anda välja Piibli oma versioon. Tal õnnestuski 1886. aastal kokku kutsuda 26 kõrgelt haritud naist (teiste hulgas paruness Alexandra Gripenberg Soomest), kes olid naiste piibli ideest huvitatud. Aega võttis, aga 1895. aastal ilmus USA-s teose esimene osa ja sellest sai kohe bestseller – kuue kuu jooksul ilmus kuus kordustrükki, lisaks laialdane kriitika juhtkirjades ja kantslites. Teine osa ilmus 1898. aastal.

Kes oli Elizabeth Cady Stanton? Tema eluaastateks on 1815–1902. Ta isa oli lugupeetud jurist ja kohtunik New Yorgi osariigis. Peres oli viis tüdrukut ja kuus poissi, kuid viis poissi suri lapsena ja ka ainus järelejäänud poeg tuli pärast ülikooli lõpetamist 1826. aastal koju surema. Elizabeth läks venna tuppa ja ronis surivoodi juures istuvale isale sülle. Isa ütles ahastas: „Miks sa ei ole poiss!“ ja Elizabeth lubas olla kõiges oma venna moodi. Ta võttis oma lubadust tõsiselt: õppis tollal peamiselt poisslastele mõeldud õppeaineid ja tuli kõigega hiilgavalt toime. Ta tahtis astuda ka samasse ülikooli, kus oli käinud ta vend, kuid naisi sinna ei võetud. Nii sai tema kooliks Troy Female Seminary, kus ta omandas nii hea hariduse, kui noorel naisel tollal üldse võimalik.

Elizabeth tundis suurt huvi seadusandluse ja õiguse vastu. Pärast seminari lõpetamist luges ta isa juures õigusalast kirjandust, soovides juristiks saada, ent paraku oli New Yorgis see elukutse naistele seadusega keelatud. Siis viis saatus ta kokku orjastamise vastu võitlejatega, kelle hulgas oli ka noormees, kellega ta abiellus. See abielu kestis peaaegu pool sajandit ja perre sündis seitse last.

Elizabeth oli üles kasvanud kalvinistlikus perekonnas ja ta uskus Jumalasse ning ülestõusmisse, kuid täiskasvanuna suhtus ta siiski mõnda asja kriitiliselt. Talle ei meeldinud kiriku, preestrite, seadusandjate, erakondade ja teiste ringkondade veendumus, et naine loodi pärast meest, osana mehest ja mehe jaoks. Ta analüüsis Moosese raamatute tekste ja leidis sealt vastukäivaid tekstilõike. Ühelt poolt Moosese esimene raamat, peatükk 1, salm 27: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.“ Teiselt poolt sama raamatu peatükk 2, salmid 21, 22 ja 23: „Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!““ Kumb versioon on õige?

Piibli kriitilise analüüsi komitee pooldas esimest versiooni, mille järgi Jumal lõi inimese oma näo järgi, lõi tema meheks ja naiseks. Stanton väitis, et täpselt võrdsed ja teineteist tasakaalustavad maskuliinne ja feminiinne element on niisama vajalikud universumi tasakaalule kui tsentripetaal- ja tsentrifugaaljõud ning looduse külgetõmbeseadused, mis hoiavad kõike koos. Kes uskusid, et naine asub mehest alamal, sest ta loodi pärast mees, tuletasid komitee liikmed meelde, et mees loodi pärast roomajaid.

„Naise Piibli“ kolmandas peatükis analüüsitakse Aadama ja Eeva pattulangemise allegooriat. Stanton väidab, et eelarvamusteta piiblilugejale jätab Eeva julge, väärika ja kõrgustesse pürgiva naise mulje. Tema ahvatleja sai aru, et sellist naist ei ole võimalik ahvatleda kalliskivide, uhkete riiete, maailma luksuse või lõbudega. Ei, sellisele isikule pidi lubama teadmisi, jumalate tarkust.

Uues Testamendis toovad autorid viiteid, mis näitavad Jeesuse soolist erapooletust, ja nendivad, et Jeesus ei ole ütelnud, et naine peab mehele alluma. Jeesus pöördus inimese, tema hinge poole, ta ei pidanud silmas inimese sugu kui tema vaimse olemuse tunnust või tegevuse valdkonna määrajat. Luuka raamatu 10. peatükk, salmid 38–42: „Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksi toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.““

Seda salmi on tõlgendatud kui Jeesuse õpetust naistele, et eelistage teoloogia õppimist – või siis õppimist üldse – koduste talituste asemel. Stantoni raamatus on naise eneseareng ja harimine, tarkuse ja tõe otsimine läbiv teema, alates Eeva loost Eedeni aias.

Või siis seisab veel Jeesuse suhtlemise kohta naistega Johannese evangeeliumi 4. peatüki 27. salmis: „Ja sel hetkel tulid ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: „Mis sa temalt tahad?“ või „Mida sa temaga räägid?““ Naatsaretlase sõnade hulgas ei leidu viiteid sellele, et naine valitseb meest või mees naist.

Stantoni loodud komitee liikmed leiavad, et pole mingit kahtlust naiste silmapaistvas rollis muistses kirikus ja toovad näiteid Pauluse kirjadest roomlastele. Näiteks peatükk 16, salmid 1–5, milles Paulus „lausa viitab Priskale kui kaasapostlile, ning kiidab Foibet kui preestrit – sõna, mida võib tõlgendada kui kirikuvanem, piiskop või apostel“.

Teisalt kirjutab Paulus oma 1. kirjas korintlastele, 14. peatükis, salmides 34–35: „Olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb. Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest.“ Miks selline korraldus korintlastele ja mitte roomlastele? Stanton selgitas, et korintlaste koguduses oli ilmselt lahkarvamusi, naised küsisid palju tülikaid küsimusi ning ilmselt soovitati neil lihtsalt oma meestega kodus konsulteerida. Jah, Paulus annab mujalgi naisi alistavaid juhendeid, kuid ta on andnud ka õpetust võrdsuse printsiipi silmas pidades. Kiri galaatlastele, 3. peatükk, 28. salm: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Jeesuses Kristuses.“

 

Ilvi Jõe-Cannon (1937) on lõpetanud Connecticuti Ülikooli (USA) ajaloo alal ning Indiana Ülikooli (USA) politoloogia alal ning on  aktiivne osaleja Eesti kodanikuühiskonna arendamisel.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English