Esiletõstetud lood

Kogumisaeg (Jh 11:47–53)

„Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.“ Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa“ (Jh 11:47–53).

Oleme jõudnud lähedale kannatusaja lõpule. Jäänud on loetud päevad Suure Nädalani. Kirikuaastas kulgeme läbi suure paastu nelikümmend päeva meile antud meeleparandusajas, mis annab võimaluse pikemaks süümejuurdluseks. Võimaluse esitada ka iseenda kohta mitte tavapäraselt mugavaid küsimusi.

„Mis me teeme?“ Nii küsivad kokkutulnud ülempreestrid. Midagi peab ju tegema, kuidagi sekkuma, sündmused kipuvad väljuma kontrolli alt. Jeesuse imetegude hulk valmistab Suurkohtule muret. Enam kui nende erakordsus. Otsustamise protsess tundub küsimuse esitamise ajaks olevat jõudnud sinnamaale, kus tegelik otsus juba asjaosalistel meeles mõlkumas. Valik jääb teha kahe halva – vähem või enam halva vahel.

Kaifas juhib koosoleku ühise otsuse sõnastamise poole kui asjalik reaalpoliitik. On ta ju Rooma okupatsioonivõimu omavoli noateral balansseerides pikemalt kui keegi teine hoidnud ülempreestri ametikohta Jeruusalemmas. Küllap tema juba teab, kuidas asjad tegelikult käivad. Nii võib ta retooriliselt sedastada kõrgetest ametikandjatest kaastöölistele: „Kas te ei oska arvestada?“ või siis „Teie ei tea mitte midagi.“ Ei tea, et on parem, kui üks sureb, selle asemel, et kõik sureksid.

Aga kardetav, mida vältida püütakse, juhtub ometi. Kõigile asistele argumentidele ja peenele poliitikale vaatamata – või siis tänu nendele – saab kogu rahvas tunda laialipildumist ja hävingut. Sest usk Jeesusesse on lämmatatud. Suurkohus otsustab enda teada arukalt, kuid eksib. Nagu ikka ja jälle juhtub. Minnes omakasu püüdlemises ja oma taibule lootes liiga kaugele, kavaldatakse viimaks üle ka iseennast.

Ülempreester määras Jeesuse ohvriks. Täiesti tahtmatult ja endale teadmata kogu maailma lepitusohvriks. Kaifas mitte vaid ei rääkinud, vaid ka talitas prohvetlikult. Need kaks – ülempreestri ja prohveti ülesanne – pole muidu täidetavad ühe ja sama inimese poolt. Traditsiooniliselt ei ole ülempreestrilt prohveteeringut oodatud. Ja prohveteid ei ole Issand endale kutsunud välja preestrisuguvõsadest.

Nüüd aga saavutab Kaifas ülempreestriameti täitumuse selle kõige tõelisemas, viimses, inimlikult lõplikus mõttes. Seni on olnud tema kohustuseks igal aastal välja valida lepituspäeva ohver, „patuoinas“. Aga käes on eriline aasta. Sel paasal valib ta välja selle ühe kõigi teiste eest surema. Ta valib Jumala Talle.

Jeesusel tuleb surra rahva eest. Tema elu kallale on juba korduvalt ja päris plaanipäraselt kiputud. Aga sellest päevast peale nad siis olid otsustanud. Nüüd on see välja öeldud.

Suurkohus kogunes ühtekokku, et langetada Jeesusele surmaotsus. Oma ohvrisurmaga kogus Jeesus Jumala lapsed ühtekokku. Öeldes nõnda enda kohta: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ Teenida ja anda oma elu.

Võtkem seda siis vastu. Avagem end tänumeeles sel erilisel pühadeks valmistumise teel. Laskem end Jeesusel koguda kokku meie hajaliolemisest ja pillutatusest. Saagem tervikuks üheskoos, saagem osa Issanda teenimisest. Aamen.

 

Elve Bender (1966) on EELK Tarvastu Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English