Arvamused

Hing ja selle hoidjad

Mõni aeg tagasi sain, sarnaselt paljud teiste vaimulikega, kutse Tartu Teoloogia Akadeemia ja EELK Usuteatuse Instituudi ühiselt korraldatavale „Hingehoidja baaskoolitusele“. Koolituse sihtgrupina nimetati järgnevaid: „teoloogia üliõpilased, kaplanid, koguduste vaimulikud ja töötegijad, kes igapäevases töös tegelevad erinevate kirikute, organisatsioonide ning asutuste juures ligimese aitamise ja nõustamisega“.

Lugedes koolituse tutvustust, kasvas huvi, ja ka hämmastus, sest „Hingehoidja baaskoolitus on kooskõlas hingehoidja ja kaplani kutsestandardi nõuetega“. Koolituse eesmärgina nimetati „võimaldada hingehoiutööks vajalike pädevuste omandamist ning toetada aitavates ametites töötavate inimeste professionaalset arengut“.

Ma olen sarnaselt paljude teiste ametikaaslastega veendunud, et me vajame hingehoidu. Seda hoolimata asjaolust, et nende hulk ühiskonna, kelle arvates aidatav hing veel olemas on, kahaneb pidevalt. Enamus inimesi näib olevat veendunud, et nii temal kui ka kaasinimestel on hing, kuid kui püütakse täpsustada, mida selle all mõeldakse, siis näitavad inimeste arusaamad väga suuri erinevusi. Ja aidata hinge – see kõlab paljudele, kellega sel teemal kõnelnud olen, kummaliselt.

Käesolevas kirjutises arutlen teoloogi ja vaimulikuna peamiselt hingehoidja ja põgusalt ka kaplani kutsestandardites esitatu üle. Ma ei tea standardite kirjutajate motiivide kohta rohkem, kui vastaval leheküljel koos kutsestandardiga kirjas on, ja lugejana võin ainult aimata registreerimisavalduse esitanute eesmärke. Seetõttu ei püüagi ma tegeleda kirjutajate motiividega, kuigi möönan, et see oleks huvitav ja võiks kutsestandardite puhul paljutki selgitada.

 

Kutsestandardid

Kutsestandard (vt www.kutsekoda.ee) on dokument, mis määrab teatud kutsele selle tasemest tulenevad erialalised ja isikuomaduslikud nõudmised. Neid nõudmisi väljendab kutsekvalifikatsioon, mis kirjeldab kutsealal nõutavat kompetentsust.

Hingehoidja kuulub kutsestandardi järgi „Tervise ja heaolu“ valdkonna alla ning tema kutseala täpsemaks määratluseks on sotsiaaltöö, mille standard kirjeldab nõudmisi kolmel tasemel.

Hingehoidja töö eesmärk „on vähendada haigustest, õnnetustest või muudest elusituatsioonidest põhjustatud kriisi tagajärjel psüühikas väljenduvaid negatiivseid kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Inimese igakülgne toetamine käesolevas hetkes eesmärgiga parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Lisaks tegelemisele inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös eksistentsiaalsetele teemadele (näit. kannatuse tähendus, elu mõte ja elu mõttetus jmt)“.

Kõige kõrgemal tasemel (V kutsetase) hingehoidja „toetab kriisis ja eluraskustes olija toimetulekut, rakendades erialaseid oskusi ning kogemusi vastavalt abivajaja vajadustele. Teeb koostööd teiste erialade spetsialistidega ja jagab hingehoiu- ning kriisiabialaseid teadmisi ja oskusi. Juhendab, arendab ja superviseerib kutsealast tegevust. Tegeleb erialase uurimistööga“.

Töö kirjeldus annab hea ülevaate hingehoidja tegevusest:

1. Abivajajate seisundi kaardistamine.

2. Sekkumine.

3. Jumalateenistuste ja usuliste talituste korraldamine ja/või läbiviimine.

4. Ennetustöö teostamine.

5. Kutsealase tegevuse juhtimine ja arendamine (ainult kõige kõrgema kategooria hingehoidja puhul).

Ainsad kohad, kus viidatakse hingehoidja seosele mõne organisatsiooniga, on jumalateenistuse ja talituste puhul, kus nimetatakse koostööd usuorganisatsioonide esindajatega ning „3.2 Vajadusel usuliste talituste korraldamine ja/või läbiviimine (sakramentaalsed, palve-, õnnistamis- ja pühitsemistalitused) oma usulise ühenduse poolt antud volituste piires“.

Hingehoidja töövahenditeks on standardi järgi „erialane kirjandus, teatmeteosed, käsiraamatud, hindamist ja sekkumist toetavad abivahendid (muusika ja muusikainstrumendid, kunstitarbed, mänguasjad, pildid jms), arvuti, telefon“.

Tema töökeskkonda ja selle eripära kirjeldatakse järgnevalt:

„Hingehoidjal on tööks sobiva sisustusega (istekohad, laud, lukustatav kapp jms) eraldi tööruum.

Hingehoidja tööaeg on paindlik ja jaguneb tööks abivajajatega tööruumides ja väljaspool, iseseisvaks tööks, koostööks teiste spetsialistidega ja enesetäiendamiseks. Töö nõuab vaimset pingutust, kontsentratsioonivõimet ja loovat reageeringut olukorrale.“

Vastavalt standardile peavad hingehoidjal olema järgnevad võimed ning isikuomadused: „Hingehoidja töös on oluline teadlikkus eetilistest põhimõtetest (vt lisa C6), kuulamis- ja vaatlemisvõime, eneseväljendusoskus, usaldusväärsus, empaatilisus, tolerantsus, frustratsioonitaluvus, pühendumus, ausus, iseseisvus, paindlikkus ja loovus.“

Haridusliku (kutsealase) ettevalmistuse kohta ütlevad standardi koostajad: „Hingehoidjaid valmistavad ette akadeemilised akrediteeritud õppekava omavad õppeasutused ning hingehoiu eriala koolituspädevust omavad organisatsioonid. Kutse omandamine eeldab erialast kõrgharidust akrediteeritud kõrgkoolis.“

Kutsestandard annab ka hingehoidja tegevuse mõistmiseks ülevaate tema ametieetikast. Tähelepanuväärne on asjaolu, et selles ei ole ühtegi viidet, et hingehoidjal peaks olema kristlik maailmavaade või et usuline ühendus peaks vastama mõnele kriteeriumile. (Vt www.kutsekoda.ee: Hingehoidja eetilised põhimõtted.)

 

Mis on hingehoid ja kes on hingehoidja kutsestandardi valgusel?

Kuivõrd EELK koolituskutse vihjab ülalkirjeldatud kutsestandardile, siis on põhjendatud ka lähem analüüs, millist hingehoidu nimetatud kutsestandard esindab. Kui see on seostatav EELK põhikirjalise tegevusega, siis peab see mahtuma piiridesse, mille seab EELK põhikiri ning EELK eesmärgilise tegevuse kokkuvõte §3: „EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.“ Kooskõla on eriti oluline seetõttu, et EELK alusdokumendid nimetavad koguduse õpetaja ülesandeks „karjasena vaimulikult juhatada ja hoida tema hoolde usaldatud Kristuse karja; /…/ korraldada muusika-, hingehoiu-, hoolekande-, laste- ja noorsootööd ning misjonitööd“ (Kirikuseadustiku § 69).

Kutsestandardit lugedes selgub, et sellest lähtuvalt tegeleb hingehoidja eelkõige inimese kriisidega, mitte tema usu teenimise ega kasvamisega. Meetodid on standardist lähtuvalt suunatud inimese psüühilise tervise taastamisele ning rõhuasetused inimese eluraskustel ning nendest ülesaamisel. Sellised dimensioonid ei ole võõrad ka kristliku kiriku hingehoiule, kuid ülalnimetatud suunitluse tõttu on põhjust mõelda piirile inimese psühhoterapeutilise toetamise ja hingehoiu vahel.

Kuna hingehoidja kutsestandard lähtub inimese individuaalsest psühhosotsiaalsest käsitlusest, mille aluseks on psühhoterapeutiline inimesemõistmine ja sellele vastavad arusaamad, siis sellise hingehoiu kirjeldamiseks kasutan ma mõistet sekulaarne hingehoid. See on iseenesest mitmetähenduslik ja kindlasti ka problemaatiline mõiste, kuid samas aitab selline metoodiline piiritlemine mõista kutsestandardi hingehoidu traditsioonilisema, kirikliku hingehoiu valgusel. Sellist eristust ei tule mõista kui ühemõttelist ja selgepiirilist vahetegemist kahe erineva käsitluse vahel, kuid see võib aidata näha nende kummagi eripära. See ei ole ka sekulaarsele hingehoiule hinnangu andmine, vaid katse mõista kutsestandardit, selle hingehoiukäsitlust ja arusaamu ning tagamaid.

 

Sekulaarne hingehoid ja kiriklik hingehoid

Sekulaarne hingehoid lähtub psühhoteraapilistest eeldustest, mis kasutab psühholoogilisi protsesse inimese psüühilise tervise taastamiseks ja edendamiseks. Vestluse abil aidatakse abivajajal näha tema sisemiste konfliktide põhjustatud probleeme ning toetatakse tema vaimset paranemist.

Mis on kiriklik hingehoid, mis eristub kahe inimese omavahelisest psühhoterapeutilisest, ka toetavast nõustamisvestlusest? Küsimus ei ole lihtsate killast ja pea igale võimalikule eristusele on võimalik leida vastuargumente, mis viitavad nende kahe valdkonna omavaheliste piiride hägususele või piiride dünaamilisele muutumisele sõltuvalt ajast ja keskkonnast.

Vaieldamatult on neil palju ühiseid jooni, sest mõlemad tegelevad inimesega, ning osaliselt langevad kokku ka töömeetodid. Eelkõige on selleks vestlus kui mõlema käsitlusviisi keskne meetod.

Siiski on siinkohal põhjust nimetada ka nende kahe arusaama mõningaid olulisi erinevusi.

1. Kutsestandardist lähtuvalt on sekulaarse hingehoiu keskmes inimese psühhosotsiaalne olukord, tema vaimne tervis ja selle parandamine. Kiriklikus hingehoius ei ole tähelepanu keskmes inimese (psüühiline) tervis, kuigi kristliku kuulutuse diakooniline dimensioon hõlmab paratamatult endasse ka hingehoiu terapeutilist ja tervendavat mõõdet. Kiriklik hingehoid ei püüa aidata lahendada inimese eluolukordadest tekkinud probleeme ning kriise, vaid aitab usus kasvamise kaudu leida jõudu koormate kandmiseks. Lähtekohaks ei ole siin mitte inimese vajadused, vaid Jumala ilmutus inimesest. Fookus ei ole suunatud inimesele enesele, vaid Kristusele ja tema toodud võimalustele. Seetõttu hõlmab kirikliku hingehoiu toetav, nõuandev, trööstiv, lepitav, õpetav missioon inimest tervikuna, mitte teatud osa temast, teatud omadusi või olukordi.

2. Sekulaarne hingehoidja ei esinda inimeste aitamise töös mingit kindlat ideoloogilist või religioosset maailmavaadet. Pigem on kutsestandardi eetilistest tõekspidamistest lähtudes ideaaliks aitaja neutraalsus aidatava suhtes. Kirikliku hingehoidja puhul on olukord erinev: hingehoidja lähtekoht peaks olema kristliku kiriku usutunnistus ja inimesemõistmine läbi Jumala poolt inimestele ilmutatu. Seega ei saa kiriklik hingehoidja juba oma olemuselt olla neutraalne aitaja.

3. Kutsestandardist lähtuvalt tagab sekulaarse hingehoidja institutsionaalne kuuluvus teatud kutsestandardi ja professionaalse kvaliteedi. Hingehoidja institutsionaalne seotus ei ole selle suhte puhul aidatavaga oluline. Selle asemel on vestluse ja nõustamise puhul oluline sekulaarse hingehoidja ja nõustatava omavaheline professionaalne suhe. Kiriklikule hingehoiule on aga iseloomulik, et hingehoidja ei esinda ennast, vaid tegutseb Jeesuse Kristuse nimel ning kiriku ülesandel. See suhe kirikuga ja kiriklik „mandaat“ koos sellest tulenevate andidega on oluline nii hingehoidjale endale kui tema usaldajale.

4. Nii sekulaarsele kui kiriklikule hingehoidjale on oluline aidatava inimese emotsionaalne ning psüühiline küpsus. Kuid kirikliku hingehoidja töös on lisaks oluline aidatava inimese vaimulik küpsus ja usk. Just nendest lähtuvalt aitab ja toetab kiriklik hingehoidja inimest tema vaimsel kasvamisel.

5. Sekulaarne hingehoidja lähtub sekulaarsest inimesekäsitlusest, esindab ennast ja püüab vältida keskendumist enda isikuga seotud sümbolitele ning isiklikele arusaamadele elust. See tähendab, et kiriklikke dimensioone välditakse ning need ei ole tema abistamistöös olulised. Ka siis, kui kutsestandard nimetab palvuste ja jumalateenistuste pidamist, on need vahenditeks individuaalse inimeseaitamise teenistuses. Standardi sõnadega: „Toetan aidatavat tema väärtushinnangute mõistmisel ning nende rakendamisel elu alusena“. Kiriklik hingehoidja lähtub arusaamast, et aitamine suunab inimese edasi kristliku kiriku liturgilise ja usuelu mitmesuguste võimaluste kasutamise juurde, milles inimese saab usuliselt edasi kasvada. Tõeliselt kristlik kasvamine, vaimulikult ja inimesena, ei toimu lahus kirikust ja selle armuvahenditest. See dimensioon on sekulaarse hingehoiu puhul väheoluline, kuna keskendutakse inimese indiviidisusele.

6. Sekulaarne hingehoidja „lähtub inimeste vajadustest“ (kutsestandard). Kui hingehoidu käsitleda Jumala Sõna kirikliku kuulutamisena vestluse vormis ning hingehoidjat Jumala esindajana kiriku kaudu ja selle mandaadi ning missiooniga, siis selline kuulutustöö ei lähtu inimese vajadustest, vaid Jumala ilmutusest. Loomulikult on ka kirikliku hingehoiu puhul oluline abi vajav inimene, kuid kiriklik hingehoidja aitab tal näha ennast ja oma elu Jumala Sõna valguses ja sellest lähtuvatest eeldustest.

7. Seega on hingehoid kristlikust usust ja maailmakäsitlusest lähtuv vaimulik hoolekanne inimese ning tema usu eest. Hingehoidja töövahenditeks on kirikus traditsiooniliselt olnud vestlus, eestpalve, piht ja vaimulik juhatamine. Seevastu kutsestandardi järgi „Hingehoidja töövahenditeks on erialane kirjandus, teatmeteosed, käsiraamatud, hindamist ja sekkumist toetavad abivahendid (muusika ja muusikainstrumendid, kunstitarbed, mänguasjad, pildid jms), arvuti, telefon“.

Kui lahutada hingehoid kirikust ja jätta ära eestpalve ning kirikliku pihi võimalus hingehoius, nii nagu seda teeb sekulaarse hingehoidja kutsestandard, siis kujuneb hingehoiust üks inimesekeskse sekulaarse teraapia vorm. Sellise sekulaarse hingehoidja juhitud vestlus-teraapia olemus on teatud teraapiliste korduste ja kordamiste ahel, mille eesmärgiks on pääseda maskide taha, mis on abivajajal aja jooksul kujunenud oluliste kaasinimeste suhtes ja ka nende inimeste mõjul. Sekulaarne hingehoidja püüab jõuda lähemale inimese ehtsale minale, tungides maskide taha, mille inimene on endale ise loonud või teistelt üle võtnud, et end ümbritseva eest kaitsta. Selline töö maskidega on eluaegne, sest inimene uuendab end ja loob endale pidevalt uusi maske.

Kui kasutada kristliku hingehoiu puhul seda maskide metafoori, siis on üks eriline mask, mille taha hingehoidja peab aitama inimesel jõuda – tema Jumala maskide taha. Teoloogias nimetatakse neid maske larva Dei. Nende viimaste maskide puhul puudub sekulaarsel hingehoidjal usuline kompetentsus. Selleks et kristlik hingehoidja saaks kaasinimesel aidata usus maskide taha kasvada, peab ta koos kaasinimesega käima ühe teelõigu Jumala teedel ning õpetama usaldajat vastu võtma usku, lootust ja armastust Jumalalt. Erinevalt sekulaarsest hingehoidjast laseb kristlik hingehoidja inimese ühel hetkel „lahti“ ning jätab ta omaette, et aidatav saaks kristliku kiriku osaduses edasi kasvada.

 

Kokkuvõtteks

Küllap on kiriklikult oluline, kuidas me hingehoidu mõistame. See on määrav seetõttu, et meie tegevus, näiteks kutsekoja poolt standardiseeritud hingehoidjana, ei ole pelgalt inimese vajadusest lähtuv ülesannete ja tegevuse teostamine, vaid see tegevus on samaaegselt ka elu ja usu maailmavaateline tõlgendus.

Kiriklik hingehoid on üks kiriku olemuse – diakoonia – teostumise vorme, mille lähtekoht on piibellik hea karjase motiiv. Hingehoid on samas kiriku Jumala Sõna kuulutamise osa. Hingehoidlik maailmanägemus ja inimesenägemus, erinevalt psühhoteraapia immanentsest inimesekäsitlusest, lähtub usust, et iga inimene on loodud jumalanäoliseks. Kui inimene elab suhtes Jumalaga, siis tema Jumala mõistmine ja tundmine kujundab tema „inimesemõistmise“ ja tema suhted kaasinimestesse.

Hoolimata mõnest sarnasusest ei ole kiriklik hingehoid ja sekulaarne hingehoidlik teraapia oma olemuselt sarnased. Kristlikku hingehoidu ei saa taandada kriisi- ega ka mitte eksistentsiaalseks teraapiaks. Miks on oluline teha vahet abivajaja eksistentsiaalsete ja usuliste küsimuste vahel? Kirikliku hingehoiu lähtekohast on vastus ühemõtteliselt selge: nendel valdkondadel on inimese isiksuse kujundamisel täiesti erinev roll ja dünaamika. Kui Šveitsi vaimulik Oskar Pfister tõlgendas eelmise sajandi alguses psühhoanalüütilist meetodit kui väärtusneutraalset ja hakkas hingehoius traditsiooniliste töömeetodite kõrval kasutama ka psühhoanalüütilist meetodit, siis sellise mõtteviisi ja meetodite levimisel muutus hingehoiu mõistmine. Kuni psühholoogia ning psühhoteraapia murrangulise levikuni kirikliku töö valdkondadesse oli kristliku hingehoiu üheks olulisemaks ülesandeks inimese vaimulik juhatamine selleks, et ta leiaks tee sügavama jumalamõistmise ja usuni. Hoolimata muutustest arusaamades on kiriklikult ja teoloogiliselt jäänud oluliseks veendumus, et kiriklikus hingehoius inkarneerub Jumala armastus. Ja hingehoiu proprium’iks on inimese õigeksmõistmine usu kaudu Jumalasse, mitte tema õigeksmõistmine omaenese pingutustest lähtuvalt.

Ülalöeldust lähtudes ei taha ma anda ühemõttelist hinnangut sekulaarsele hingehoiule, mida hingehoidja kutsestandard minu arvates esindab. Küllap on ühiskonnas vajadus ka sellise teenimise järele. Problemaatiliseks muutub selline sekulaarne käsitlus siis, kui see saab bürokraatlike või muude kõverteede abil domineerivaks. Sellise arusaama levimine kirikus toob mitmesuguste professionaalsuse standardite kaudu omakorda kaasa kiriku ja selle erinevate töövaldkondade sisemise sekulariseerumise.

Eesti Kirikute Nõukogu kureeritav kaplanaatide struktuur on seni taganud, et hingehoid oleks ja jääks kirikute kristliku sõnumi kuulutamise teenistusse. See ei välista muid käsitlusi, kuid hoiab ära mõne tõlgenduse püüdluse saada ainsaks legaalseks ja ainuõigeks hingehoiu käsitluseks Eesti sekulaarses ühiskonnas, kus puuduvad traditsioonid kirikliku (hingehoiu)pärandi mõistmisel.

Kutsestandardis on olemas üks iseäralik ja huvitav eriala: „erivajadustega inimese abivahendi spetsialist“, kelle ülesanded on kirjeldatud järgnevalt: „Erivajadusega inimese abivahendi spetsialist hindab inimese toimetulekut, toetavate abivahendite vajadust ja efektiivsust, määrab abivahendi ning vajadusel kohandab ja/või valmistab abivahendi /…/ 4. taseme erivajadustega inimese abivahendi spetsialist töötab muutuvates olukordades, vajadusel teeb asjakohaseid muudatusi ja korraldab töid plaanipäraselt, säästlikult ja tulemuslikult. Erivajadustega inimese abivahendi spetsialist võib töötada abivahendialast teenust pakkuvas ettevõttes, rehabilitatsiooni-, tervishoiu-, hooldekande- või haridusasutuses.“

Lugedes kutsekoja hingehoidja kutsestandardit sobib selline kirjeldus ka sekulaarse hingehoidja kutsestandardist lähtuvate ülesannete kirjeldamiseks.

Käesolevas kirjutises ei ole käsitletud kaplanite kutsestandardit. Sekulaarse hingehoidja ja kaplani kutsestandardites on mõndagi omavahel kattuvat. Kuid sekulaarne hingehoidja on „erivajadustega inimese abivahendi spetsialist“, kelle tööks on mõnede terapeutiliste abivahendite kasutamine kriisi sattunud inimeste aitamisel. Kiriklik hingehoidja (näiteks kaplan või koguduse vaimulik) annab hingehoiule dimensiooni, milleta hingehoid selle algses ja kristlikus tähenduses on mõeldamatu.

Maailmas kogub kuulsust inimeste juhendamine ja aitamine, mille erinevad vormid on koondatavad ühise nimetaja coaching alla. Coaching eeldab personaalset abistajat. Ehk võiks kutsekoja hingehoidja kutsestandardi järgmises versioonis saada sellise hingehoidja ametinimetuseks hinge coach – inimhinge personaalne treener. Lihtsalt selguse huvides.

 

Tiit Pädam (1958), dr. theol., on EELK Stockholmi koguduse õpetaja ning õppejõud Uppsala ülikooli teoloogiateaduskonnas.

Print Friendly, PDF & Email
English