Arvamused

Utilitarismist konfessionaalses võtmes

„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi“ (Rm 5:1). Martin Luther olevat saanud roomlastele kirjutatust lähtuvalt Pühakirja üle mõtiskledes vabaks hirmust ja süütundest. Usu vabaduse dogma sai ka luterliku reformatsiooni aluseks, millest lähtuvalt sooviti kõrvaldada kirikust mõned väärnähtused (nagu materialistlik ahnus ja omakasu). Kuid Lutheri reformide pooldajad arvati kirikust välja. Sarnaselt on nii mõnedki hilisemad reformatsioonijärgsed konfessioonid tekkinud taolise „pereheitmise“ tulemusel.

Utilitaarse teotsemise religioossed ja/või poliitilised ilmingud on peamiselt ebakindlusest tuleneva rahutuse väljendused. Näiteks Dietrich Reuschemeyer väidab, et kuna ebakindlus on tuttav mitmetes elusfäärides, siis valesti mõistetud sotsiaalsete muutuste hirmus enda kindlustatud ideede külge klammerdumine ei rajane ratsionaalselt veenval argumentatsioonil, vaid eesmärgil, mis pakub subjektiivset rahuldust (Reuschemeyer, 42, 55). Sügav sisemine ebakindlus, mis väljendub rigoristlikus enesekehtestamises rajaneb tõenäoliselt süütundel. Süütundest põhjustatud hirm või alaline kartus kindlustunde kaotamise ees ajendab ebakindlust ületama. Selliselt on konstrueeritud pärimuslikke traditsionalistlikke kihistusi, mis võimaldaksid alal hoida asju nii, nagu need on alati olnud. Traditsiooni säilitamine võib tunduda kaasosalistele või kõrvalolijatele aatelisena, kuid lõpuks on see ikkagi normatiivse iseloomuga, pakkudes staatust ja „sertifikaati“ sotsiaalses hierarhias. Üldine seisukoht muutub reegliks, mis nivelleerib arvamuste paljususe.

 

Isekas kultuur

Süütunnet põhjustav ebakindlus võib tuleneda ka vaimsest häirest ja olla koguni patoloogiline. Räägitakse, et nartsissism on täiesti normaalne ja inimesele vajalik omadus, kuni see ei ole häiritud. Vastava isiksushäirega isik on reeglina võimukas ja teisi kontrolliv, projitseerides peenelt oma süütunde ümbritsevatele inimestele. Sellise ärakasutamise taga on aga kõrgendatud ebakindlusest tulenev kontrollivajadus. Olukorrad ja inimesed peavad olema kontrolli all ja häda neile, kui nad seda ei ole.

Nartsissism võib olla ka kollektiivne ja ideoloogiline. On ilmne, et religioossete liidrite isikuomadused kanduvad üle nii õpetuslikult kui eeskujuna. Seega, kultuur või poliitiline ideoloogia saab olla nartsissistliku isiku religioosne konstruktsioon. Käsitledes kultuurilist nartsissismi kui „isekat kultuuri“, kirjutab Heiner Mühlmann: „Religioonid võimaldavad inimestel uskuda omaenese valitud seisundisse universumis. Sel viisil sugeneb metafüüsikal põhinev enesekindlus, kus inimesed jõuavad veendumusele, et neil on looduses eriline koht ning otsene ligipääs jumalatele“ (vt Mühlmann, 1433). Sellise otsese ligipääsu on aga instrumentaliseerinud võimukus. Mühlmann kirjeldab, kuidas paljudes eksootilistes kultuurides lähenetakse jumalatele võimukust dramatiseeriva rituaali kaudu. Näiteks Filipiinide Luzoni saare kolbakütid tungivat pärast neile vaeva teinud muret mõne teise suguharu liikmele kallale, „võtavad“ tema pea ja viskavad selle ägeda, raevuafektist tulvil liigutusega endast kaugele eemale. Pärast seda arvavad nad end olevat jumalatega rahujalal. Samuti on ka kõrgkultuuride jumalad olnud sõjajumalad, kes juhivad „väljavalitute“ väed võidule. „Nii assüürlaste kui babüloonlaste jumalad olid verejanulised ja võimukad sõjaisandad. Roomlastel tähendas imperium küll vägede ülemjuhatust, ent esmaseks ja tegelikuks tähenduseks oli jumalate kingitud karismaatiline võim“ (samas). Muistses maailmas moodustas religioon ja poliitika lahutamatu terviku, mistõttu oli ka nn religioossel nartsissismil ehk suurem mõjuväli kui tänapäeval. Kuid teame ju ka sellist terminit nagu „kirikupoliitika“.

 

Religioosne solvumine

Tänapäeval võib karismaatiline võim seostuda palju kasutatud väljendiga „fundamentalism“, mis on minu arvates eeskätt religioosse võimukuse negatiivne silt. Fundamentalism tuleneb peamiselt võimetusest kaasaegsete arengumuutustega kaasa minna, kuid see võimetus ise on pigem tahtmatus loobuda mingisugusest privilegeeritud ja kindlustunnet pakkuvast seisundist. Nimetatud „seisund“ on aga otseselt seotud vajadusega ekspluateerida midagi või kedagi. See on utilitarismi tunnus, mis omakorda peidab endas nartsissistlikust ebakindlusest põhjustatud hirmu. Inimesed, kes on ses mõttes „haiged“ ja pole saanud tagasi oma isiksuslikku tervikut, täiendavad oma puudust kaasinimesi ära kasutades.

Vähem vaimselt häiritutele (vaimseid häireid esineb teadupärast aeg-ajalt igal normaalsel inimesel) piisab sellest, kui toimub nende maailmapildis sarnane rõhuasetuse muutus nagu see toimus Pauluse, Augustinuse, Lutheri jpt juures. Kui muutust aga ei saabu, solvutakse ja kibestutakse. Süütunde all kannataja, kes pole kogenud andestust, on ka ise andestamatu; kes pole mõistnud usuõiguse doktriini, kehtestab kibestunult käsu ja tegudeõiguse normatiive. Mühlmann selgitab Koperniku näite varal, et taolise solvumise taga on pettumus, mida põhjustab äratundmine, et vana ja kallis maailmapilt polegi enam ainuõige. Koperniku „solvangu“ all on mõistetav „valu, mida tajutakse, kui ollakse sunnitud tundma, et elatakse provintslikul planeedil tähtsusetus päikesesüsteemis mingis mitte eriti suures galaktikas, mis on osa galaktikapilvest, mis omakorda on ainult üks osa tohutu suurest galaktikapilvede hulgast“ (Mühlmann, 1434). See illustratsioon selgitab religiooniloos esile tulevate konfessionaalsete usuliste pingete ja probleemide olemust; meenutab enesesalgamise unustatud kunsti institutsionaalsel tasandil.

 

Konfessionaalne patriotism

Kindlasti ei ole puristlikud ja patriootlikud igatsused alati põhjustatud vaimsest patoloogiast. Mõnikord on selleks lihtsalt eelarvamused ja harimatus, sagedamini ehk varjatud ja tahumatu, kitsast pragmatismist ajendatud egoism. Ka konfessionaalset patriotismi võib pidada negatiivseks, kuna see põhjustab kahtlusi, tõrjumist ja antipaatiat. Armastatud vaimulik kodu, see kristliku traditsiooni osa, kuhu oleme kutsutud, kus oleme leidnud usu ja rahu Jumalaga, võib saada ohustatud; see võib muutuda (nagu iga teinegi kodu) egoismi, nartsissismi ja fundamentalistliku eksklusivismi pesaks. Viidates Kristuse üttele: „Kes oma elu armastab, kaotab selle“ (Jh 12:25), ütleb Adolf Köberle: „Kogu egoistlik olemus tuleb päev-päevalt uuesti surmata, muidu ei saa me osa Kristuse surmast ja ülestõusmisest“ (Köberle, 49). Ta rõhutab, et surmata tuleks ka kogudust ja konfessiooni puudutav egoism – ideoloogiline patriotism, mis lähtub püüdest ületada oma ebakindlus ümbritsevate inimeste mõtlemise kontrollimisega.

Martin Luther manitses omal ajal reformiste, et nad on teinud Piiblist „paberist paavsti“ ehk „ilmeksimatu“ võimuinstrumendi, mis osutub taas südametunnistust ohjeldavaks, isekaks ja kasuahneks valitsejaks. „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9) – on üpris selge, et ajalugu tahab mingis osas korduda. Inimestega seotud mõtteskeemid ja ideoloogilised ambitsioonid kipuvad käima sedasama rahutut rada. Samas, Jeesuse soov: „Rahu teile!“ (Jh 20:19) mõjub küll inspireerivalt. Kummatigi paneb mõtlema Lutheri öeldu algse apostelliku kuulutuse kohta, mil evangeelium kiiresti levis, et „pärast seda aega pole õpetus kunagi enam olnud nii selge ja vägev“ (Luther, 460). Siin on algkristlik antiutilitarism ja kompromissitu Kristuse-kesksus: „Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas“ (Ap 2:45). Kes meist sobiks? Kes oleks valmis?

 

Viidatud kirjandus

Köberle, Adolf. Hingekarjase hingehoid. Tallinn: Logos, 1995.

Luther, Martin. Valitud tööd. Koost Urmas Petti. Tartu: Ilmamaa, 2012.

Mühlmann, Heiner. „Kultuuriline nartsissism, „isekas kultuur““ – Akadeemia 7/1998, 1432–1452.

Reuschemeyer, Dietrich. Analytical Tool for Social and Political Research, Princeton: Princeton University Press, 2009.

 

Ergo Naab (1971) on Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere koguduse vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English