Esiletõstetud lood

Alus ülevalt (Jh 12:25)

Küllap kujunevad igal piiblilugejal välja oma lemmikkirjakohad. Ja väga hea – elu, ka usuelu on protsess, kus Jumal kõnetab meid nii, nagu me parajasti oleme. Ta toidab meid just sellega, mida hetkel vajame. Kuid samas Ta ka õpetab meid ning suunab edasi. Mõnikord aga isegi vastu meie tahtmist. On ka palju neid kirjakohti, mis meile ehk nii meeldivad pole, aga mida me tervikust välja rebida siiski ei saa. Pole parata, meil on vast ikkagi lihtsam sõrmitseda sellest suurest Jumala vitraažist üksikuid värvilisi killukesi kui seista terve särava akna ees. Aga pole parata ka seal, kus Jumal lükkab meid edasi. See liikumine on pidurdamatu.

Jeesus on öelnud ja ka teinud lausa sündmatuid ja kohutavaid asju. Üks selliseid Jeesuse lauseid on siin, loeme seda veel kord: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks“. Kas pole kohutav? Jah, on küll. Kuid kas me tahame Jeesust, kes igaühe pead silitaks ja ütleks, et nonoh, pole midagi? Me võime muidugi tema sõnu nõrgendada, seletades, et ega ta üldse nii ei mõelnud ja et armastamine ja vihkamine siin tähendab midagi muud ja et semi keeltes on neil hoopiski teine tähendus kui meil, ja nii edasi. Seda me võime teha küll. Kuid kas Jeesus vajab vabandusi; kas vajab seda Jumal? Tema toimimist elus, meist igaühe elus me takistada ei saa. Ikka on nii, et mingeid asju ta laseb meil teha ja mingeid mitte – see ongi Tema juhtimine. Võime ju väita, et Tema käitumine väljub mõnikord sündsuse piirest, veel enam, et see on vahel kohutav ja julm. Sündsus on siin midagi tardunut, kivistunut, surnut, kuid Tema asi on meile elu anda. Selge, et vaim tõrgub selle vastu, tajub seda ülekohtuna.

Näiteks mõni, kes eluaeg tahtis kõike kontrollida, käsutada ja juhtida, kes oli ikka tipus, korralik makse maksev edukas firmajuht, kes aga virutatakse ühel päeval aastateks voodisse ja kes siis jõuetus vihas ei suuda omaenese kehagi kontrollida, see tajub oma olukorda kohutava ülekohtuna muidugi. Ja miks ta siis on vihane? Sest ta tahab vana elu tagasi! Aga just seda ta ei saa. Kangus peab lahkuma ja vaim peab siin murduma. Sellest hetkest, kui ta hakkab „vihkama“ oma vana elu, algab paranemine. See võib võtta aega, võibolla palju aega. Ja teine, kes vihkab oma ebaõnnestumisi, oma ühiskonnaredelit, millele ta on justkui määratud – miks vihkab tema? Sest ta ihaldab olla nagu see teine, olla sama, või ka veel edukam – ta on kade. Ka temaga peab midagi juhtuma, et ta hakkaks otsima, et talle hakkaks avanema uus maailm, uus hingamine. Need mõlemad näited on tegelikult samal pulgal ja samas olukorras. Muidugi, edukus on siiski suhteline. Eriti selgelt tuleb see esile vaimses töös. Treial teeb mingi vidina valmis ja, palun, siin see on. Sellega on korras. Kardan, et meie käes ikkagi pole mõõdupuud edukuse mõõtmiseks vaimumaailmas. Oleme nii harjunud, et igasugune elu lihtsalt peab olema Edukas, et ei oska teisiti. Nii igal pool. Elu võrdub Edu ja kui nii pole, siis on tegemist ülekohtuga. Tõeline edu ja areng on aga alati varjul; me näeme vaid vilju. Sedagi tavaliselt alles tüki aja pärast.

Ja siiski peame me sellest Jeesuse karmist lausest veel midagi aimama. „Elu, armastan sind, sulle laulavad tehased hümni. Elu, armastan sind ja loodan, et armastad mindki“. Siin on meil otsene näide edust ja progressiusust. Ja on tähelepanuväärne, et see laul on kirjutatud minooris, seda ei kujutagi mažoorsena ette. Raske on ju sellist elu armastada. Elu, mida elame, annab ju meile nii vähe, nii vähe. Ikka tahame enamat. Meil on oma nõudeleht elule ja loodame, et elu ka meid armastaks. Kuid ehk leiame sageli, et ta on ülimalt pirtsakas daam, pealegi on tal meile hoopis karmim, mahukam nõudeleht. Töö ja kodu, amet ja ühiskond, kool ja kirik – kõik need seovad meid kümne kammitsaga, sest need on kõik tõepoolest elu „selles maailmas“. Aga tarvis on vaid üht. Miks räägib Jeesus küllalt sageli ka muretsemise tühisusest? Eks ikka sellepärast, et neil asjadel on inimese üle suur võim. Ja need suunavad meid ikka tagasi sinna, kust tuleme, seovad jälle vanade sidemetega. Kuna elame ju selles maailmas. Kaugeltki mitte kõik ei saa ju minna munkadeks ja nunnadeks palveid pomisema, lohutame end, ometi tundes, et selles lohutuses on midagi vildakat. Õnneks on meie tänases Eestis vist selles osas mõndagi muutunud. Olen märganud, et inimesed ei räägi enam palju oma tööst; sellest, kui palju nad on rabanud ja kui palju teeninud – pool päeva töötanud panga heaks ja pool päeva endale, nagu see tavaliselt käib. Ei, inimesed on hakanud rohkem rääkima oma hobidest; sellest, kuidas nad on puhanud; mida ette võtnud jõu taastamiseks ja muud sellist.

Selle maailma olemus on muutlikkus. See on sisse programmeeritud. Järelikult ei leia sealt midagi kindlat, millele toetudes oma elu rajada. Elu peamine omadus on paradoksaalsus: ja tõesti, mida nõnda kindlat on elust leida, mis aluseks kõlbaks? Peale maksude ja surma? Vastupidi, meie eludele pannakse alus ülevalt, nii kummaline kui see ka ei tundu. Selle taipamine võib võtta tõesti aega, võibolla isegi terve kellegi elu. Seepärast ongi vanas eas helgeid ja Jumalast tulvil inimesi rohkem kui noorte seas, neil on olnud aega ja neil pole enam vaja olla tegusad. Aga millestki tuleb loobuda, et kätte saada midagi uut ja suurt. Pole vaja ka rääkida tänamisest, tunnustusest. Ega siis sellepärast Jumala peale ei loodeta, et saada Temalt vastutasuks midagi. Me ei saa Temaga kaubelda mingil viisil. Annan, et Sina annaksid – see pole usk, vaid kauplemine. Kuid maailma tunnustus ja tasu – see on nagu leht tuules.

Ulmekirjandus on üks liik usulist kirjandust. Vennad Strugatskid on kunagi kirjutanud vahva raamatu „Väljasõit rohelisse“. See lõpeb stseeniga, kus peategelane, stalker Red läheb Tsooni ära tooma viimast ja kõige väärtuslikumat asja, mis sinna kõigi teiste imede juures veel jäänud: Soovide Täitmise Kera. Pärast ränka teekonda selleni hindab ta endas kõik ümber. Kera täidab kõik soovid, kõik kõige sisemisemad soovid – ja siin ongi konks. Millised on need inimese kõige sügavamad, salajasemad soovid? Red mõistab korraga seda väga hästi ja jätab joonelt kõrvale hea hulga arutlusi, kogu senise elu, mida ta on elanud ja läheb viimaks Kera poole ainult selle palvega: „Ma ei oska mõelda, nad pole mul lasknud mõtlema õppida, aga kui sa oled tõesti selline, nagu sinust räägitakse: kõikvõimas, siis vaata minu hinge, see on ju minu, inimese hing, ma pole seda kellelegi müünud, seal peab see kõik olema, mida sulle vaja läheb! Olgu ära neetud see kõik, ma ei suuda ju midagi muud välja mõelda, peale nende sõnade: ÕNNE KÕIGILE! TASUTA! JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA“. Sellega romaan lõpeb. Aamen.

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
English