Artiklid

Regionaalne misjon. Koostöö regionaalsel tasandil toob kasu mitmes mõttes

I Misjoni mõiste problemaatika ja tähendus

Misjoni mõiste sillerdab – ta tähistab ühelt poolt midagi, mis on kristliku kiriku jaoks fundamentaalne (kuigi misjoni mõistet ennast Piiblis ei kohta). Teisalt tähistab ta midagi, mis on kandnud ajaloos, aga kannab ka tänapäeval mõningast taaka.

* Nii mõistavad paljud inimese „misjoni“ või „misjoneerimise“ all nimetust tegevusele, millega tähistatakse teatud religioosset liikmete värbamise vormi, millel on liikmete ülemeelitamise tunnusjooned. (Kas Te ütleksite kunagi mittekristlasele, kellega Te soovite kõneleda oma usust: „Ma tahan Sind/Teid misjoneerida?“)

* Misjoni puhul mõtlevad paljud inimesed sundristiusustamisele (ristimise läbi surma ähvardusel) või sundislamiseerimisele (džihaadi abil), mida on ajaloos tõepoolest esinenud ja millega misjoni mõiste on kui suure hüpoteegiga koormatud.

* „Misjon“ tähendab samuti peamiselt 19. sajandi suurt kristlik-kultuurilist liikumist märkimisväärsete majanduslike komponentidega (koloniseerimine, kautšuk, puuvill, aga ka misjonikoolid, -haiglad, ohustatud keelte ja kultuuride säilitamine), mille mõjusid tuleb õigustatult pidada ambivalentseteks, mida ei tohi seega lihtsalt demoniseerida ega ka ülistada.

* Iga kristliku ristimise puhul loetakse teksti (Mt 28:16–20), mis on kultuurilis-religioosses mälus salvestatud „misjonikäsu“ nime all ja millega mõeldakse ülemaailmset evangeeliumi kuulutust Jeesusest Kristusest kui vabanemisest religioossest hirmust ja suuna leidmist. See puudutab midagi kristluse sõnumi olemusse kuuluvat, mis on universaalselt ja igale inimesele kehtiv, ning leiab oma väljenduse Barmeni Teoloogilise Avalduse sõnades, kus kirjeldatakse kiriku ülesannet: „suunata kuulutus Jumala tasuta armust kogu rahvale“ (BTE VI).

* 19. sajandi algusest on pärit „sisemisjoni“ mõiste, mille töötas välja Friedrich Lücke ja mida Johann Hinrich Wichern 1848. a Wittenbergi Kirikupäeval ei võtnud ainult arutluse alla, vaid rakendas selle peagi ka aktiivselt ellu. See mõiste, millega tähistati kuni 20. sajandi 70ndateni – analoogselt välismisjonile – kristlikult motiveeritud armastustööd, mis oli suunatud industrialiseerimise tõttu vaesunud (aga ka kirikust võõrdunud) rahvamassidele (hiljem „diakoonia“), sisaldab nii sotsiaalseid kui ka rahvamisjonilikke komponente, sest hoolitsus ja armastustöö peaksid laskma inimestel tajuda ja kogeda terviklikul viisil midagi evangeeliumi tõelisusest ja päästest – ja selle eesmärgi ta suures osas ka saavutas. Nimetatud lähtekoht on ka tänapäeval kahel põhjusel veel aktuaalne ja tähenduslik: 1) kuna see paneb meid mõtlema, kuivõrd misjon toimub tegude ja struktuuride läbi, ja 2) kuna see teadvustab meile, et misjoniülesanne ja kuulutus ei ole ka rahvakiriklike struktuuridega maal, kus on suur kristlaste osakaal, mitte täidetud ja ellu viidud, vaid võib aeg-ajalt esilekerkivate erosioonide tõttu (nt endise Saksa DV religioonipoliitika ja Saksa LV sekulariseerumis- ja pluraliseerumistendentside tõttu) taas aktuaalses muutuda. Kui täna räägitakse kiriku misjonaarsest ülesandest, siis peetakse – kui ma ei eksi – silmas eelkõige eelnimetatud situatsiooni.

* Misjoniteoloogilises kontekstis täiendatakse või asendatakse juba mõnda aega misjoni mõiste sageli (piibelliku) mõistega „läkitamine“. See minu arvates vähem koormatud mõiste võib nomen actionis’ena tähistada protsessi, millega keegi teatud ülesannet täidab, aga ka ülesande sisu, sõnumit ennast. Selles mõttes saab ka sekulaarses kontekstis rääkida „läkitamisest“ ja isegi „misjonist“, mis kellelgi üksikisiku või organisatsioonina on. Ma pean läkitamise mõistet küllaltki sobivaks väljendama seda, mida „misjon“ kristliku usu ja eriti eklesioloogia kontekstis tähendab.

 

II Misjon/läkitamine kui ristiinimeseks olemise ja kohustatuse väljendus

1. Põhimõtteliselt tähistab misjon/läkitamine midagi, mis mitte ainult ei pea toimuma, vaid mis möödapääsmatult ka toimub. Paulus võttis selle tarvis kasutusele minu arvates väga õnnestunud pildi, kui ta kirjeldab 2Kr 3:2j kogudust sõnadega: „Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele“. See pilt meenutab midagi, mis ei tohiks misjoni/läkitamise analüüsimisel meil silmist kaduda: Me oleme faktiliselt juba algusest peale teisele inimesele sõnumiks, ka siis, kui me seda võib-olla üldse ei taha või sellest teadlikud pole. Halvemal juhul öeldakse selle kohta, et meie teod kõnelevad nii valjult, et sõnu polegi kuulda, või paremal juhul, et me ei peagi nii väga midagi ütlema, sest meie käitumine ja olemine kõnelevad enese eest. Meie misjonaarse tegevuse küsimus pöördub selles valguses võib-olla tervendaval viisil ümber ennast kontrollivaks küsimuseks: milline sõnum ma õigupoolest olen ühenduses oma kristliku usuga? (See on samal kombel abiks kui Lutheri Suure Katekismuse jumalamääratluse kasutamine enesekontrolliks: „Mille küljes ripub minu süda tegelikult?“) Alustasandil on iga kirikuskäik (või käimata jätmine), iga (öeldud või mitte öeldud) söögipalve misjonaarne tegu. Iseasi on muidugi, mida ta kuulutab?

2. Mõnevõrra konkreetsem ja lähemal sellele, mida me tavaliselt mõtleme, kui kuuleme või räägime „misjonist“, on see, mida Peetrus ja Johannes vastavad Apostlite tegude raamatus (4:20) Suurkohtule keelu peale Kristust kuulutada: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“ Siin ei räägita küll mitte kohustusest, vaid mitte-teisiti-võimisest, aga ühtlasi on siin tähelepanu keskmes see, mida inimesed (praegusel juhul apostlid) ütlevad, sest nad on sellest (nii) haaratud. Selliseid situatsioone kohtab ka igapäevaelus ikka ja jälle – olgu see siis dramaatiliste katastroofide puhul, mida on kogetud, või uute avastuste puhul, milleni on jõutud, või ka raskuste puhul, mis kellelegi osaks on saanud. Olukorrast sõltuvalt on teisiti-mitte-võimise motivatsioon ja funktsioon alati erinev. Selle eesmärgiks võib olla heakskiidu ja kinnituse leidmine või selle funktsiooniks võib olla sisemisest ülerõhust vabanemine või millegi köitva jagamine teistega, et ka nemad võiksid sellest osa saada. Arvatavasti leidub kõigi nimetatud motivatsioonide ja funktsioonide jaoks erinevaid misjonitöö vorme, aga mitte kõik ei ole asjakohased ja samavõrd kiriku missiooni seisukohalt sobivad. Kui keegi soovib läkitamise abil ületada või võita enda sisemist ebakindlust, otsides heakskiitu või kinnitust, ei suuda ta ilmselt nii lihtsalt ruumi teha teise eitavale reaktsioonile, kui inimene, kelle motiiviks on teistele sama osaks saada laskmine, mida ta ise suurepäraseks ja oluliseks peab. Viimati nimetatud motivatsioon on Paulusel 2Kr 5:14 kaunilt sõnastatud: „Kristuse armastus sunnib meid“. Kui seda on kristliku läkitamise juures tunda, siis on paigas ilmselt ka kõla, mida misjonaarne muusika tekitab.

3. Ülestõusmise lugude juures kohtab ka läkitamisega seotud ütlusi, millel on indikatiivne vorm, aga siiski imperatiivne mõte. Üks võtmeformuleeringuid on Jh 20:21: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“. Haarav ei ole selle juures mitte ainult läkitamise ülesande määratletus ja ulatus, mis on seotud meelevallaga patte andeks anda ja kinnitada, vaid selle samasse ritta seadmine Jeesuse läkitamisega Isa poolt (maailma päästeks). Loomulikult ei ole ka sisuline järjekord ebaoluline ja seda ei tohi tähelepanu alt välja jätta. Erinevalt Jeesusest Kristusest, inimesekssaanud Jumala armastusest ei ole me ei üksikkristlastena, kiriklike ametikandjatena ega ka kristliku koguduse või kirikuna tervikuna Jumala eneseilmutus maailmas, aga me oleme kutsutud ja volitatud tunnistama maailmale Jumala eneseavaldusest Jeesuses Kristuses ning see on meile Jumala poolt Kristuse läbi antud üleanne. Milles seisneb sealjuures Jeesuse läkitamine, millest me peame tunnistama, saame teada Uuest Testamendist, kokkuvõttes eriti tekstidest nagu Jeesuse vastus Ristija Johannese küsimusele (Mt 11:4–6, par Lk 7:22j) ja Jeesuse esimene jutlus Naatsaretis (Lk 4:18–21).

4. Ülestõusmispühadega seotud läkitamine ei ole loomulikult midagi uut, vaid selle eelkäijaks on jüngrite kutsumine ja korduv läkitamine tema maise tegevuse ajal (Mt 10:1, 42; Mk 6:7–13; Lk 9:1–6). Sealjuures kutsutakse jüngreid üles (ja antakse neile ühtlasi võime!) samasugusele kuulutustööle ja tervendavale tegevusele, mis iseloomustab ka Jeesuse enda läkitamist. Samasse konteksti kuulub ka mitte just julgustavalt kõlav jüngrite läkitamise võrdlus: „nagu lambad huntide keskel“ (Mt 10:16) või „kui lambad huntide seas“ (Lk 10:3). Siin saab selgeks, et kutsumus kuulub Jeesuse järgimise juurde ka niivõrd, kui kätkeb endas võimalust, et võib kaasa tuua kannatamise ja surma Jeesuse Kristuse pärast. Edulood ei alga ega lõpe tavaliselt niimoodi. Ei tee kahju, kui peame ka seda misjoni/läkitamise aspekti silmas, eriti kui vaadelda misjonit (oma regioonis) osana kiriku säilitamise ja arendamise strateegiast. Kus on selle misjoni-aspekti koht meie jaoks?

5. Viiendal ja viimasel konkretiseerimise tasandil jõuame veelkord misjonikäsu juurde Mt 28:19j selle selge imperatiivse vormi ja vastava sisuga. Seal jäävad mulle alati silma kaks fraasi: „tehke jüngriteks“ (mathēteusate) ja „kõik rahvad“ (panta ta ethnē). Mõlemat on väga lihtne vääriti kasutada ja seda on ajaloos ka kohutaval viisil tehtud, eriti varakeskajal Karl Suure valitsuse all. Eksegeedid, kellega olen konsulteerinud, on loomulikult arvamusel, et see väärkasutus ei tulene ristimiskäsust endast, sest jüngriks tegemises sisalduvat alati vabaduse element jüngriks kutsumisest või kutsest loobuda (nagu seda Uues Testamendis ka aeg-ajalt kohtab, nt rikas jünger). Rahvaste mainimine viitavat aga kõikehaaravale ja piiritule vaateväljale, milles misjonist mõelda ja sellega tegeleda, et keegi ei oleks välistatud – ka mitte „paganad“.

 

III Misjon/läkitamine ristiusustatud, pluralistlikul maal

Umbes 30–40 aastat tagasi tegeleti laialt (religiooni- ja kirikusotsioloogilise) teoorialoomega, mis keskendus sekulariseerumise paradigmale. Sellega võeti kasutusele vana kirikuõiguslik ja riigikirikuõiguslik kategooria, mis tähistas algselt isikute (nt munkade) või vara (maad, ehitised) üleminekut kiriklikust omandist mittekiriklikku. Eriti tuntud ja laiaulatuslikud olid sekulariseerimisprotsessid seoses reformatsiooni ja Napoleoni sõdadega: esialgsest kiriku omandist sai ilmalik omand (kuuludes nt vürstidele või riigilinnadele). Seda õigusliku ja majandusliku suunitlusega mõistet avardati 19. sajandil vaimuloo suunas, nii et nüüd nimetati „sekulariseerumiseks“ ilmalikustumise protsessi usu ja kõlbluse vallas. Sealjuures jäi veel pikaks ajaks lahtiseks ja vaieldavaks küsimus, kas sekulariseerumist tuleb mõista ja käsitleda kirikust võõrandumise, kristlusest võõrandumise või kõikehaarava religioonist võõrandumisena. Kõigi kolme tõlgenduse poolt ja vastu argumente on palju ning need puudutavad ka sekulariseerumise mõiste kasutatavust.

See vaidlus ei ole kunagi lahendust leidnud. Vahepeal on sekulariseerumise kategooria sotsioloogias nii põhimõtteliselt kui ka oma tänapäeva maailma kontekstis rakendatavuse seisukohalt radikaalselt küsimärgi alla seatud. Lõppeva 19. sajandi positivismist mõjutatud ettekujutus, et moodne maailm muutub järjest sekulaarsemaks, loe: mittereligioossemaks, on igatahes osutunud nii valeks, et ameerika religioonisotsioloog Peter Berger pakkus juba 1999. a hetkeolukorra analüüsi pealkirjaks mõiste desecularization, millest nähtub, et maailmas (erandiks on Kesk-Euroopa) on täheldatav religiooni taaselustumise laiaulatuslik protsess, millest lõikab kasu ka kristlus, kuigi mitte ainsana. Sellega seotud kasvunumbrid Aafrikast, Ameerikast ja Aasiast on peadpööritavalt suured. Muidugi mängib siin oma rolli ka 11. september 2001, aga see ei ole mitte eelnimetatud liikumise käimalükkaja, vaid kõige rohkem üks selle sümptomeid.

Milline religioonisotsioloogia kategooria astub sekulariseerumise mõiste asemele? See on pluralismi mõiste, mida tuleb eristada pluraalsuse ehk paljususe mõistest, sest tähendab maailmavaatelis-religioosset mitmekesisust, mis on möödapääsmatu, see tähendab, et seda ei ületa kõrgema või sügavama ühtsusega ja seda ei saagi teha. Pluralismi mõistest lähtumine on osaliselt vastavuses lähtumisega miljöö mõistest, millesse mina isiklikult suhtun aga mitmel põhjusel distantseeritult ja skeptiliselt.[1]

Seda ei vaidlusta peaaegu keegi, et meie ühiskond asub pluralistlikus situatsioonis. Küsimus on siiski, kuidas see mõjutab kiriku läkitusülesannet ja kuidas pluralismiga ümber käia. Meie olukorrale on minu arvates iseloomulik see, et inimesed – ka need, kes on kristliku kiriku liikmed – suhtuvad sageli kirikusse kui institutsiooni, selle personali (s.t pastoritesse) ja ka selle õpetusse väga kriitiliselt, samas mõistes end kristlusele või kristlaseks olemisele lähedalasuvana. Ma kogen seda ikka ja jälle, et inimesed, kes väljendavad oma negatiivset suhtumist kirikusse ja selle kogu sisusse ning kuulutavad selle suureks pettuseks, lausa solvuvad ja kaitsevad end, kui neid nimetada „uskmatuteks“ või „ateistideks“. Minu arvates on tegemist üpris ambivalentse situatsiooniga, mida ma loomulikult selgelt eristaksin lootusetust situatsioonist.

Kui küsida, millele inimeste teadmised kiriku, usu, kristluse jne kohta tuginevad, siis ei ole need reeglina mitte nende enda vaated või kogemus, vaid eelkõige massimeedia poolt vahendatud „rootsi laud“, mis koosneb eraldiseisvatest teesidest, skandaalsetest lugudest ja sellest, mida oma lähikonnas kuuldud on. Enamasti ei leita aga, et informatsioon oleks ebapiisav, nii et ei tunta vajadust sellega seotud informatsiooni saamise järele.

Minu kogemuste põhjal moodustavad ainsa erandi noored täiskasvanud, kes on (esimest korda) lapsevanemaks saanud ja seavad endale ülesandeks luua oma lapsele ka religioosses mõttes võimalikult hea lähtepositsioon eluks, aga kes ei ole ise (rahuldavat) religioosset kasvatust saanud. Selle rühma puhul on täheldatav suhteliselt suur huvi informatsiooni, materjalide (palved, laulud, lood, lastepiiblid) ja vestlusvõimaluste vastu teiste lapsevanematega ning religioonipedagoogiliselt kompetentsete vestluspartneritega. Selleks tekib võimalus seoses ristimise, lasteaia või leeriõpetusega.

Sellepärast olen ma – muuhulgas ka meie uurimuse „Kasv vastupidiselt trendile“[2] tulemustele toetudes – veendunud, et töö laste ja nende vanematega on tänapäeva misjonitöö jaoks kogudustes ja regionaalselt kõige lootustandvam ja pakub kõige rohkem väljavaateid. Selle kasuks räägivad mitmed faktorid:

* lastele on reeglina kiriku läve ületamine või selle üle „ronimine“ väga harva probleemiks;

* kui enamuse inimeste jaoks ei ole kirikukellade helin piisavaks põhjuseks, et kirikusse minna, siis sageli on kogu suurpere jaoks piisavalt heaks põhjuseks kirikusse minna see, kui nende enda laps seal mingites ülesannetes üles astub või osaleb;

* noored vanemad on – nagu öeldud – eriti avatud vestlusteks usuküsimustes;

* paljud noored pered elavad ühiskonna poolt eeldatud mobiilsuse tõttu sageli lahus oma päritoluperekondadest ja ei oma sotsiaalset võrgustikku, mis neid rasketes olukordades kinni püüaks; see seab kogudustele, kus toimuvad ristimised, nii ülesande, väljakutse kui ka võimaluse;

* selles kontekstis (aga mitte ainult selles) näitab kogemus, et inimesi on lihtsam kõnetada ja kaasata ühisele tööle, kui neid veenda kasutama meie kuulutus- ja hingehoiutöö pakkumisi. Kui oleksin pastor, siis püüaksin ma siinkohal kutsuda või paluda inimesi, kes soovivad – ka selliseid, kes on kiriku ja kristluse suhtes kriitiliselt meelestatud – osalema regulaarselt või ka ühekordselt jutluse ettevalmistamisel.

Teine ja oluline kokkupuutepunkt on minu nägemuses jätkuvalt muusika, olgu see siis lastekooride, muusikatundide ja -rühmade, kõrgetasemeliste kirikukooride või ka hea kvaliteediga klassikalise kirikumuusika kujul. Selles kultuuri ja kristluse lõikumispunktis leiavad inimesed ikka ja jälle tee evangeeliumi juurde, mis neile muidu suletuks jääks.

 

IV Kirik ühenduses kihelkonna ja regiooniga

Kristlikul kirikul on oma missioonist lähtuvalt loomulik side territoriaalse koguduse kontseptsiooniga, s.t kirikliku tegevuse sellise struktuuriga, mille lähtekohaks on kohalolu ja kättesaadavus inimeste jaoks, kes „kiriku ümber“ elavad ja oma igapäevaelu toimetusi teevad. See järeldub juba ka veendumusest, et kirik on evangeelse arusaama järgi Sõna ja sakramendi ümber koondunud inimeste kogu. Kihelkond kui kogudus kohapeal ei tähenda mitte ainult ruumilist lähedust, mis võimaldab jumalateenistust külastada ka ilma liiklusvahendeid kasutamata, vaid ka osasaamist samast elu- ja kogemusruumist, kultuuri ja keele osadust, mille kaudu inimese elu kujundatakse ja inimesed üksteisega ühendatud (või üksteisest eraldatud) on. See on minu arvates hüüdlause: „Jätke kirik keset küla!“ õige ja tähelepanuväärne aspekt. Aga see hüüdlause muutub problemaatiliseks, kui ta kaotab silmist omaenda (isiklikud, majanduslikud, struktuurilised) realiseerumise tingimused või kui ta ei arvesta enam oma naaberküla ja regiooniga. Ka kirikus kohtab mõtteviisi, mis on enam keskendunud oma status quo säilitamisele kui kiriku ülesandele. Siinkohal ilmneb oht, et kirik muutub “oma koguduse” kujul eesmärgiks omaette, ja see on väga tõsine oht.

Selles suhtes on kaks põhjust (üks negatiivne ja üks positiivne), mis annavad täna veelgi enam alust mõelda sellele, kas regioon (praostkond, kirikupiirkond, klass jne) pakub kiriku ülesande täitmiseks võimalusi, mida saaks kasutada ja – kus võimalik – ka peaks senisest rohkem kasutama. Võrreldes eelmise sajandi 80ndate aastatega on tänase päeva lähenemisviis regionaliseerumisele aga erinev. Kui toona oli minu mäletamist mööda teemaks „kesktasandi tugevdamine“ (nii nimetati seda tookord meil Kurhessen-Waldecki Evangeelses Kirikus) tsentraliseerimise (ja seeläbi loodetava rahaliste vahendite ja personali kokkuhoiu) juhtmõtte all, siis nüüd on kesksel kohal midagi sellist, mida ma tahaksin nimetada „vahetamiseks“.

Negatiivne põhjus, mis räägib sellesuunalise refleksiooni kasuks, sai meile selgeks seoses meie juba eelpool nimetatud uurimusega „Kasv vastupidiselt trendile“. See kannab lühikest nime: „kadedus“, ja seda esineb peaaegu igal pool, kus kogudus hakkab arvuliselt (ja ka finantsiliselt ning struktuuri poolest) kasvama. Kadedus ei ole mitte ainult antropoloogiliselt lihtsasti mõistetav, vaid on teatud osas ka arusaadavalt seletatav: kasvavad kogudused ei kasva kunagi ainult kirikliku Eikellegimaa arvelt ega ka misjonialade või nn „off’i“ arvelt, vaid nad kasvavad alati ka naaberkoguduste arvelt, kus inimesed leiavad selle pakkumise või atmosfääri atraktiivsema olevat ja orienteeruvad sellepärast ümber, vahetavad lausa kogudust, ning need on sageli inimesed, kes kuuluvad koguduste aktiivi hulka. See teeb haiget ja põhjustab tihti kibedust ning – nagu öeldud – kadedust. Mõnel pool on õnnestunud see probleem kohapeal, s.t regionaalselt läbi töötada ja lahendada, aga see on pigem erand kui reegel. Kas selle vastu on võimalik midagi ette võtta? Me kirjutasime oma raamatus: „Naabruskonnas käsitlevad paljud üksteist konkurentidena. Kui mõtteviis muutus, võitsid mõned kogudused koostööst. Selles peitub eriline ülesanne ja võimalus tulevikuks, kui kirikupiirkondades õnnestub algatada koguduseüleseid, ühiseid kasvuprotsesse“.[3] See viimane lause, mis kõneleb erilisest ülesandest ja võimalusest, on ainus lause raamatus, mis on kogu ulatuses kursiivis ja sellega eriliselt esile tõstetud. See on ka kõige tugevamat vastukaja esile kutsunud ja toonud kaasa esimesed katsed seda praktikasse rakendada. Sellepärast seisan täie veendumusega selle mõttekäigu taga ning pean seda tagasivaates kolmele aastale pärast raamatu ilmumist ikka veel – ja veel rohkemgi – õigeks ja tulevikku suunatud lähtekohaks, aga sealjuures on oluline iga sõna, eelkõige sõnad: „kui (konkurentsi-)mõtteviis muutub“ ja rääkimine „võimalusest, kui see õnnestub“. Õnnestumise kategooria seotuna uue mõtteviisiga on minu hinnangul otsustav lähtepunkt, mis seab aga kiriku juhtimiseks vajalikele sekkumistele ja juhiste andmisele, eelkõige aga enamusotsuse põhimõttele, üpris ahtad piirid. Siin peab kõik vabalt ja vabatahtlikult toimuma.

Positiivne põhjus tuleneb minu mäletamist mööda samuti kasvavatest kogudustest, kes kogevad, et arvulise kasvuga võib olla seotud selline ootuste kasv kiriku poolt pakutavatele tegevustele, et see võib (vaatamata rahalistele lisavahenditele annetustuludest ja uutele ametikohtadele, mida nende abil rahastatakse) viia välja põhikohaliste, osaajaga töötavate ja vabatahtlike töötegijate ülekoormamiseni. Siin on veidi juba tajutav, kui tohutult on kasvanud elustiilide ja eluviiside mitmekesisus ning diferentseeritus, mis on seotud eelpool nimetatud pluralismiga. Ka siin pakub mõtlemine (ja tundmine) regionaalsetes kategooriates võimaluse kiriku poolt pakutavat valikut laiendada, võib-olla ka parandada, ilma et sellega oleks seotud personali või aja lisakulu. Selle eelduseks on, et regioonis toimub annete, võimaluste ja piiride vahetamine, mille puhul kõik tunnevad end kasusaajatena, sest kvantitatiivne ja kvalitatiivne kasv tuleb regioonile tervikuna kasuks – või et eesseisvad kaotused ja ebaõnnestumise kogemused kantakse ning lahendatakse samuti ühiselt.

Kui regionaliseerumise alal peaks aset leidma midagi kiriku elu jaoks õnnistusrikast, siis saab see toimuda ainult vabatahtlikkuse põhimõtte austamise eeldusel iga osalise puhul ja igal sammul. Seepärast seisan ma sellise kiriku eest, mis mõistab end nii sisuliselt kui struktuuri poolest tõesti „vabaduse kirikuna“, see tähendab antud juhul külalislahket kirikut, mida sellisena ka kogetakse. Arvestades kasvavate ja erinevate ootustega kirikule võiks kiriku juhtkonna visitatsioonide oluline element olla ühiste aruteluprotsesside käimalükkamine teemal, kus oleks regioonis võimalik ilma lisakoormuseta personalile ja lisaajakuluta koostöö abil kiriku poolt pakutava valikut laiendada ning parandada. Seeläbi kujuneks regioon piirkonnaks, millega on kiriku tegevus seotud ja millega arvestatakse. See eeldab iseenesestmõistetavalt paljut, mis ei ole meie meelevallas, teisisõnu, mis ei ole meie kätes:

a) kindel (ja teoloogilisel alusel olev) usalduslik suhe kohalike koguduste ja pastorite vahel,

b) põhimõtteline valmisolek regioonis ülesandeid loovutada ja üle võtta, ning kõige olulisemana

c) hoiak, mida Paul Gerhardt sõnastas ühes oma suurepärastest lauludest palvena, mis peaks leidma kindla koha võimalikult paljudes selle teemaga tegelevates otsustuskogudes:

Luba mul rõõmuga ja ilma igasuguse kadeduseta näha õnnistust,
mida sa kingid mu venna ja ligimese kojale.
Ihnsuses põlemine, mittekristlik patus vara järele jooksmine
kustuta kiirelt mu südamest ja viska see välja (EG 449,6).

 


[1] Ma pean jaotust miljöödeks (nt Sinus-uurimuse 12 miljööd) ühelt poolt liiga ebatäpseks, teiselt poolt aga heuristiliselt tulemusetuks. Mõlemad on selles mõttes omavahel seotud, kuivõrd jaotus miljöödeks toimub osaliselt juba eristuste põhjal, millele neid tuleb alles rakendama hakata. Lisaks sellele toob jaotus miljöödeks petliku selguse, mis ei vasta ühiskondlikule reaalsusele. Viimaks ei ole neil ka kirikliku praktika seisukohalt rakendus- ja kasutusväärtust, sest nad ei väljenda seda, kuidas peaks kirikulähedaste või kirikukaugete miljööde esindajaid käsitlema.

[2] Analysen von Gemeinden, mit denen es aufwärts geht, Leipzig (2008) 20103.

[3] W. Härle jt, Wachsen gegen den Trend. Analysen von Gemeinden, mit denen es aufwärts geht, Leipzig (2008) 20103, lk 310.

 

Artikkel originaalpealkirjaga „Mission in der Region. Zusammenarbeit auf regionaler Ebene bringt in mehrfacher Hinsicht Gewinn“ ilmus esmakordselt väljaandes Nachrichten der Evangelisch-Lutherischen Kirche in Bayern (66/2011, Nr 1, 1–6) ning see on avaldatud autori ja väljaandja loal. Tõlkinud Kadri Lääs.

 

Wilfried Härle (1941) on Heidelbergi ülikooli süstemaatilise teoloogia emeriitprofessor ning üks juhtivatest Saksa vanema põlve evangeelsetest dogmaatikutest ja eetikutest. Härlelt on Kirik & Teoloogia avaldanud varem artiklid „Õigeksmõist täna“ (tlk Anne Burghardt,  vt 1. osa (K&T nr 2/ 23.12.2011) ja 2. osa (K&T nr 3/30.12.2011)) ning „Vabadus – kas ainult illusioon? Evangeelne teoloogia dialoogis tänapäeva aju-uuringutega“ (tlk Kadri Lääs, vt K&T nr 18 / 13.4.2012).

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English