Arvamused

Kuidas saab Neitsi Maarja Eestit aidata?

Läinud kuudel on sagenenud kurtmine Eestimaa olukorra üle. Langenud on usaldus poliitikute vastu. Mitmed skandaalid on seadnud küsimärgi alla väärtuste konsensuse, mille alusel Eesti 21 aasta eest taasiseseisvus. Kui kasutada 2001. a sotsioloogilisi kategooriaid, võib öelda, et esimene ja teine Eesti on nii majanduslikult kui mentaalselt üha enam teineteisest eraldunud. Materiaalsele ebakindlusele lisandub ebakindlus ja -selgus maailmavaatelises ja juriidilises plaanis. Ma ei hakka siin pikemalt peatuma teemal, mida on Eesti meedias juba üsna palju käsitletud ning milleks on uute sihtide puudumine pärast seda, kui pärast taasiseseisvumist seatud selged sihid (orienteeritus läände, ühinemine NATO ja EL-ga) on saavutatud. Teatud määral võib ehk vaid täheldada rõhutatult ideoloogiavaba EL mõningate ühiskondlik-poliitiliste ideoloogiate rakendamise püüdu riiklikul tasemel. Siin võiks nimetada riigi maailmavaatelise neutraalsuse rõhutamist, perekonnapoliitilisi ja seksuaalset orienteeritust puudutavaid seaduseelnõusid, vihaõhutamise vastase paragrahvi muutmise plaani jms. Viimaste osas on Eesti kristlaskonna seast kostnud nii teravalt kriitilisi kui poolehoidvaid hääli. Kui ühed suhtuvad kogu mainitud arengusse kui vanakurja enda töösse, näevad teised seda evangeeliumi ja selle kuulutusega kooskõlas olevat. Üldiselt on aga nii ühed kui teised seisukohal, et midagi peab muutuma, nii kirikus kui ühiskonnas, erinevat meelt ollakse vaid küsimuses, mis see täpselt peaks olema ja kuidas sündima.

2015. aastat on kavas tähistada Eestimaa misjoneerimise juubeliaastana (pean tunnistama, et saan aru vastakatest tunnetest selle suhtes). Sellega seoses seisavad kesksel kohal nii mõiste „Maarjamaa“ kui Neitsi Maarja, Jeesuse Kristuse ema, ning kuulda on olnud ka arvamust, et ainus, kes Eestit veel päästa suudab, olevatki Neitsi Maarja. Või teisiti: just Neitsi Maarja roll ja tähendus saavad kaasa aidata meie probleemide lahendamisele siin ja praegu.

Püüdes seda väidet nüüd positiivselt avada, tahaksin ma alljärgnevalt arutleda selle üle, kas ja kuidas Neitsi Maarja tõepoolest Eestit ja eestimaalasi aidata saaks. Esmalt paar metoodilist märkust. Kõigepealt viitan ma mõnele evangeelse teoloogia formaalprintsiibile. Nende kohaselt ei ole näiteks arusaam, nagu oleks Neitsi Maarja praegu, meie kaasajal, aktiivselt tegev ning et teda oleks palvete kaudu võimalik mõjutada aktiivselt sekkuma praegusesse olukorda, ei piibellikult põhjendatav ega kolmainudogmaga ühendatav. Jumal ise on see, kes tegutseb ja ajalukku sekkub Isa, Poja ja Püha Vaimuna või ka saadikute (inglite) kaudu. Samuti võib ta suunata elavate inimeste (nii usklike kui uskmatute) südameid tema tahet täitma. Kuid alati on Jumal see, kes tegutseb. Jumala atribuutide omistamine pühakule, isegi kui selleks on Neitsi Maarja, on vastavalt evangeelse teoloogia printsiipidele ebapiibellik (selles valguses võiks mõtiskleda ka kahe roomakatoliku marioloogilise dogma üle: 1854 immaculata conceptio, 1950 assumptio). Jumal, kes „ei väsi ega tüdi“, ei ole Neitsi Maarjat kuulutanud Eestimaa „ministriks“. Ülalmainitud arusaamad Neitsi Maarjast ei lähe vastuollu mitte üksnes sola scriptura (ainult Pühakiri) põhimõttega, vaid ka solus Christus (üksnes Kristus) põhimõttega: on vaid üks vahendaja Jumala ja inimese vahel (vrd apostel Pauluse kirja heebrealastele). Jumal ise tuleb Jeesuses Kristuses meie juurde ning seda mitte vaid kord, möödanikus, vaid pidevalt.

Samas ei tohiks see evangeelse teoloogia põhimõtetele viitamine viia meid teise äärmusse ja panna Neitsi Maarjast mitte lugu pidama. Ja seda mitte üksnes aukartuse pärast jõuluime või neitsistsünni ees või Jeesuse Kristuse emaks olemise pärast (kellele siis ikka meeldib, kui tema emast halvustavalt kõneldakse).

Neitsi Maarja teeb meie jaoks oluliseks veel midagi: kui mõista kristlaseks olemist „Kristuses olemisena“ ja „Kristuse enda sees kandmisena“, saame mõelda Maarjast kui esimesest kristlasest. Ta kandis endas Kristust, iseenda ja meie päästeks. Ta nõustus Jumala plaaniga, kes otsustas Jeesuses Kristuses saada tõeliseks inimeseks ja tõeliseks Jumalaks. Selle eest kuulub talle kiriku austus ja tänu. Pealegi on ta Kristuse surma ja ülestõusmise üheks tunnistajaks, kes oli algusest peale tegev Jeruusalemma koguduses.

Kuidas siis ikkagi evangeelsest teoloogiast lähtuvalt suhtuda Neitsi Maarjasse, teda ühest küljest jumalaks tõstmata ja teisest küljest alahindamata?

Võttes kätte Pühakirja, ei saa me tema kohta kuigi palju teada. Puuduvad kõik püüded teda pooljumalannaks või taevakuningannaks stiliseerida. Jeesus kutsub teda Kaana pulmas võrdlemisi järsult korrale ja nimetab teisal kõiki, kes usuvad temasse, Jeesusesse Kristusesse, oma vendadeks ja õdedeks. See aga ei pannud Maarjat kibestuma – ta jääb oma poja juurde, ka pärast tema surma ja ülestõusmist, saades ülestõusmise üheks oluliseks tunnistajaks ja Jeruusalemma koguduse üheks juhiks.

Ralf Luther ütleb „Uue Testamendi sõnaraamatus“: „Pühadeks nimetatakse Uues Testamendis inimesi, kelle isikus Püha (Jumal) on leidnud asukoha. Pühad on need, kelle elusse kiirgab midagi taevase Isa täiuslikust headusest ja plekitust puhtusest. /…/ Pühade elus on läbi murtud siin all valitsevate harjumuste, traditsioonide ja vaadete raamid. Nad võivad oma olemuselt mitte vastata siin hellitatud ideaalidele, sest mis neile on antud, see on suurem kui ükski ideaal suudab silme ette maalida“ (R. Luther, 199j). Pühakud on evangeelse arusaama järgi inimesed, kelle usk, armastus või eluviis on olnud eeskujuks teistele, kes on teisi aidanud Jumala juurde viivale teele. Sellise evangeelse pühakuna on Maarjal meile nii mõndagi õpetada. Esimest õppetundi me juba kuulsime: ta ei kibestu, kui Jeesus talle Kaana pulmas ütleb: „Mis on sul minuga asja, naine?“ (Jh 2:4). Selle asemel lausub ta teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!“ (Jh 2:5). Ka ei kibestu ta siis, kui kuuleb Jeesust ütlemas: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?“ (Mt 12:48). Niisiis – mitte kibestuda. Sest kibedus ei too kaasa midagi muud kui uut kibedust.

Kuidas Maarja saaks Eestit aidata – siin võiks veel abiks olla kuulus Magnificat – hümn (Lk 1:46–55), Maarja pärand meile. Martin Luther on Magnificat’i seletanud ja seda ülimalt aktuaalsel moel tõlgendanud (M. Luther, 226–293). Loeme siit näiteks kommentaarina „Mu hing ülistab Issandat“ kohta seda, kuidas sellise ülistuse, magnificat’ini jõutakse: „(Ülistus ja) rahu ei tule ühelgi muul moel kui üksnes usu läbi Jumala armu, mis teeb meid õigeks, vagaks ja õndsaks. Seal, kus pole usku, peavad olema teod, millest tuleb palju rahutust ja lahkarvamusi ning seal ei saa olla Jumalat“ (samas, 233). Me kõik otsime hingerahu ja imestame, et see on nii harva kättesaadav. Ka Eestis pole kirik vaba tülitsemistest. Ehk on see vahel tingitud ka sellest, et me ei arvesta nii, nagu Maarja seda tegi, Jumala ja tema sekkumisega meie ellu, meie konfliktidesse. Et me arvame, nagu peaks me Jumalale ja kõigile teistele pidevalt tõestama, et just meil on õigus.

Magnificat’i sisu võtab Luther kokku selliselt: „[See on] Jumala suurte tegude ja tööde ülistus meie usu tugevdamiseks, kõigi vähemate lohutamiseks ja kõigi kõrgete inimeste kohutamiseks maa peal“ (samas, 234). Jumal ise tegutseb! Ja Ta teeb seda ka täna. Ja mitte üksnes üldiselt, vaid ka individuaalselt: „Sellest ei piisa, kui sa usud, et ta tahab teistega ja mitte sinuga oma suuri tegusid teha ning seeläbi sind oma jumalikust teost välja arvata, nagu teevad need, kes ei karda Jumalat Tema väes ja need, kes aralt heituvad oma ahastuses… Seesama usk elab ja tegutseb, see tungib läbi kõigest ja muudab tervet inimest; see sunnib sind tundma hirmu, kui sa oled kõrgel ja lohutust, kui oled madalal“ (samas). Jumal sekkub, nagu Ta tegi seda Vana Testamendi ajal, nagu Ta seda on teinud ka Eesti rahva ajaloos, nagu Ta teeb ikka ja jälle tänini.

Magnificat ütleb aga veel midagi: „Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt“ (Lk 1:51–52). Pole saladus, millise ülbusega vaatab nii mõnigi alla nende peale, kes kuuluvad „vähemate“ hulka. Nii ei käitunud Maarja! Luther kirjutab: „Sest kui ta ka koges endas sellist ülevoolavat Jumala tegu, ei tõstnud ta end kõrgemale vähimast inimesest maa peal ning oleks ta seda teinud, oleks ta koos Luciferiga põrgu sügavikku langenud… Ta ei omistanud midagi endale, vaid jättis vabalt vaid Jumalale tema heateo; ta polnud midagi muud kui sellise külalise rõõmus peatumispaik ja teenistusvalmis võõrustaja, seepärast jäi ka see kõik [kogu tema kuulsus – M.B.] talle igavesti“ (samas, 237). Kes sel moel saab osa Jumala headusest, unustamata seejuures vaest enda kõrval, see saab ka osa kõigest heast. Kes seda aga ei tee, see jääb kaotajaks koos oma ülbusega. Sest Jumal tegutseb. Ja – nii kirjutab Luther – ta ei tee midagi muud kui alandab kõrget, hävitab selle, mis end ülendab ja end teistest kõrgemale tõstab, ning ülendab seda, mis ei arva end midagi olevat. See kehtib nii vaimses kui sotsiaalses mõttes. Mitte ilmaasjata pole see tekst vabastusteoloogia üheks põhitekstiks Ladina-Ameerikas, kus erinevused vaeste ja rikaste vahel on iseäranis teravad.

Uus on alanud Jeesuses Kristuses, Jumala Pojas ja Maarja Pojas. Nõrgaga käiakse ümber teisiti ja ka tugev mõistab end teisiti kui varem. Kui ta on kristlane, ei mõista ta oma tugevust ja rikkust omandina, vaid mandaadina, mille Jumal talle kui heale majapidajale on hoolsaks ümberkäimiseks andnud.

Neitsi Maarja saab Eestit aidata, maalides meile silme ette, et: 1) kibestumise vaim pole kristlik vaim; 2) kes on vaene, ja seda igas mõttes, võib rõõmustada, kuna Jumal ise aitab ta jalule; Jumal ülendab alandlikke ja just neile usaldab Ta olulised asjad, nii palju, et nad ei saa teisiti kui Jumalat kiita; see kehtib igaühe kohta, kes seda sõnumit kuuleb; 3) häda võimukatele, kes naudivad oma aulisust. Mitte pettunute massid pole need, mis neilt nende au ja eneseimetluse võtavad, vaid Jumala tahe, mis laseb võimuihkajatel ja mammonakummardajatel, kel pole silmi hädalise jaoks, tühjade kätega jääda. Kes seevastu sarnaselt Maarjale käib oma positsiooni ja jõukusega ümber hea majapidajana, sellega ligimest teenides, tegutseb Maarja vaimus. Kas ei võiks ka see olla üheks kooselamise mudeliks?

Neitsi Maarja aitab kirikul mitte ahastusse langeda ja mitte kibestuda. Tema eeskuju võib tõesti inimesi Eestis aidata. Ta tõstab oma hääle ahnuse ja egoismi, ebaõigluse ja ülbuse, enda ligimese ja vähema venna mitte märkamise vastu. Maarja pärand meile on see, et me ei langeks kristlastena põlvili ei parteilise kuuluvuse, äraostva sõbralikkuse, ei konservatiivse ega liberaalse ideoloogia (just nimelt ideoloogia!), võimu ja raha ees, vaid ainuüksi Jumala ees, kes pidevalt ja tänini toimib inimestes Jeesuse Kristuse kaudu. Seda Neitsi Maarja pärandit tahame me hoida ja selle eest täname me Jumalat ja teda.

 

Viidatud kirjandus

Luther, Martin, „Das Magnificat“ – Martin Luther. Ausgewählte Werke, H.H. Borcherdt, Hg., 6. Band, München: Kaiser Verlag, 1934, 226–293.

Luther, Ralf, Uue Testamendi sõnaraamat, EELK Konsistooriumi Kirjastus- ja infoosakond, 1992.

 

Saksa keelest tõlkinud Anne Burghardt.

 

Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English