Esiletõstetud lood

Hetk enne päikesetõusu (Js 60:1–6)

„Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust. Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab. Tõsta oma silmad ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde; su pojad tulevad kaugelt, su tütreid kantakse kätel. Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub, kui su poole pöördub mere ohtrus ja su juurde tuleb rahvaste rikkus. Sind katab kaamelite hulk, Midjani ja Eefa noored kaamelid; kõik tulevad Sebast, kannavad kulda ja viirukit ning kuulutavad Issanda kiiduväärsust“ (Js 60:1–6).

Ärgates hommikul vara, kui pilkane pimedus katab veel maad, alustad küll oma igapäevaseid toiminguid, kuid jääd vargsi ootama märke läheneva päeva algusest. See ei pruugi olla teadlik ootus ja ometi sa elad selles, heidad pilgu vahel aknale või tead pilku heitmatagi, kaugel on päikesetõus. Mõnikord võid olla oma tegevusega sedavõrd hõivatud, et avastad ootamatult, et suur valge juba väljas, teinekord jälle tundub, et täna vist päike ei tõusegi, sedavõrd kauaks on pimedus jäänud maa kohale hõljuma.

Tritojesajaks ehk kolmandaks Jesajaks kutsutud Vana Testamendi osa on kirjutatud ajal, mil juudid naasesid Paabeli vangipõlvest kodumaale. Nad tulid suurte ootustega, mälestustega Jeruusalemma endisest hiilgusest, kuid pidid pettuma. Miski ei olnud nii nagu varem. Nende ootused ja Jumala tõotused tundusid olevat samamoodi varemeis nagu püha linn.

Kui pilkane pimedus katab rahvaid, ja uni hoiab nende laud tinaraskeina maadligi, kutsub prohvet jumalarahvast tõstma oma silmi ja vaatama üles. Rusudes Jeruusalemma kohal on päikesetõus ja koidupuna. See võib olla praegu kahvatu triip, lausa hale aimdus saabuvast päevast, kuid nii nagu keegi ei suuda kinni hoida hommikut, ei suuda ükski vägi ka tagasi hoida Jumala päästet.

Epifaania tuletab ristirahvale meelde, et Jumal on ennast ilmutanud, lunastus on juba saabunud. Valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Sellest annab tunnistust ka õrn kuma. Oma sõnakuulmatuse tagajärgede eest ei saa keegi põgeneda, sellest need rusud. Aga Jk 1:17 ütleb apostel: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju“.

Igaühele, kes usub Jumala eneseilmutusse Kristuses, on Vaim andnud pisut prohvetiannet, mis annab võime näha maailma samaaegselt kahelt tasandilt. Ühel tasandil näed sa maailma ebatäiuslikkust: suurt vaimulikku pimedust, mis kaena varjab inimeste nägemisvõimet ja sellest tulenevaid inimestevahelisi kokkupõrkeid, ebaõiglust, koledusi, lootusetust, tühisuste tühisust. Teisel tasandil näed või pigem aimad Jumala auhiilgust, Tema täiuslikkust, mis peegeldub ka Ta loodud maailma ilus, paneb sind ennastki sellest veel rohkem hoolima. Kõige kohal näed Jumala tingimusteta armastust ja lahendust igale olukorrale.

Me elame siin, põgusas hetkes enne koidikut, piiri peal, kus on nii valgust kui pimedust, meeleheidet ja lootust. Veel valitseb pimedus, kuid mitte kauaks. Praegu kurvastavad meid mitte niivõrd elu olukorrad, kuivõrd meie ootused, milline elu peaks olema. Ent me ei saa ajast ette rutata. Aeg on igal tegevusel taeva all. Ka igal raskusel ja katsumusel.

Poeetilise prohveti suu läbi kõlab Jumala kannatlikkuse paradoks: „Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal“ (Js 60:22). Tõttab… Määratud ajal. Tuleb kiiresti, ega viivita tulles, aga siiski mitte enne, kui on õige aeg.

Tritojesaja loob pinge praeguse olukorra ja tuleviku vahel. See on positiivne pinge, mis ei lase manduda. Laastatud Jeruusalemm on võrdpilt kogu jumalarahvale, ka kogu kirikule ja samas igale kristlasele eraldi.

Jeesus nimetab oma järgijaid maailma valguseks. „Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele,“ ütleb ta, „et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14jj).

Kui prohvet ennustab: „Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub,“ siis kõik see kiirgab päevatõusu sõnumitoojana juba käesolevasse hetke, pannes juba nüüd südame põksuma ja avarduma, olgu meie ümber ja teinekord ka meie sees kuitahes suur pimedus või rusuhunnik. Nähes kedagi, kes usub lammutatu taastamisse ja tegutseb selle nimel, innustab see teisigi tegutsema ja uskuma.

Vahel võime mõelda: Ah, mis meist enam. Meie aeg saab varsti ümber, aga mis saab neist, kes tulevad meie järel? Kas veel on kübetki usku? – Ent siingi julgustatakse meid, et ka oma poegade ja tütarde pärast ei pea muretsema. Kui Issand annab järeltulevatele põlvedele armuaega, siis ta ka hoolitseb nende eest.

Kaugete maade kalleimad annid, tarkade kuld ja viiruk, usk ja palved ei kao pimedusse ega kuulu raiskamisele, vaid saavad toodud Kristuse kaudu Jumala ette.

Prohvet Jesaja külvab lootust, aitab minna läbi maailma pimeduse ja ei lase väsida ega käega lüüa. Ta näeb seda, mida teised veel ei näe. Laotades tulevikunägemuse rusude kohale, innustab ta igaühte andma oma panust püha linna taastamisse. Taevane Jeruusalemm on tõelisem kui laastatud Jeruusalemm, sest praegune olukord on inimeste eksimuste tagajärg, esimene ja viimne on aga Jumala igavese armastuse ja Tema auhiilguse asupaik.

 

Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English