Arvamused

Vestlus Kalle Kasemaaga, saateks tema õpilaste impressioone

Vestlus Kalle Kasemaaga

30. detsembril täitub teenekal teoloogil, tõlkijal ja emeriitvaimulikul Kalle Kasemaal 70 eluaastat. Vestlused Kasemaaga on alati õpetlikud ja silmavaadet avardavad, juhtugu see siis Tartu Ülikooli peahoones või raamatukogus, mõnes Tartu kohvikus või tema juures kodus. Ühe sellise vestluse püüdis kirjalikult kinni Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Urmas Nõmmik ja edastab selle nüüd mõnevõrra lühendatud kujul lugejaile.

Urmas Nõmmik (UN): Saad lähematel päevadel 70-aastaseks. Kas tunned ennast noore või vana inimesena?

Kalle Kasemaa (KK): See on küll küsimus, millele ma ei oska vastata. Mõnikord tunnen ennast vanana, eriti kui vaadata seda, kui aeglaselt mõned asjad lähevad. Muidugi, noorena vist küll ei tunne. Kui mõelda sellele, millist lollust pea noorena täis oli, siis seda küll ei tahaks enam. Praegu ma tean, mida ma tahaksin teha. Aga muidugi talmudiski öeldakse, et „Jumal annab, aga ta ei anna kõike korraga“. Praegu on mitme asja jaoks vahendid ja teadmised olemas, aga on takistused, mida noorel inimesel ei olnud, puuduvad pealehakkamine, kiirus.

UN: Ütlesid, et noorena oli pea täis igasugust, aga mida Su pea praegu täis on?

KK: Hetkel on ta täis Umar Ibn al-Faridi „Veinilaulu“. Sellepärast, et püüdsin seda araabia keelest viimastel päevadel eesti keelde ümber panna, Akadeemias avaldamise jaoks. Sellele tuleb veel kommentaar kirjutada, aga kirjandus, mida varem ei olnud, on nüüd kättesaadav. Ja selle „Veinilaulu“ teksti kopeerisin ma Saksamaal 1997. aastal, kui ma olin Tübingenis mitu kuud. See ei ole mahukas tekst, aga selles mõttes on ta naljakas tekst, et arvatavasti ei ole ta ühtne. Vanemates käsikirjades on mingi osa, mis tundub, et langeb kontekstist välja või on kuidagi kohmakalt kontekstiga seotud, kirjutatud hoopis punase tindiga. Mitte lõppu, vaid vahele, aga punase tindiga. Käsikirjade uurijad vaidlevad käekirjade põhjal, et kas on sama autori lisand või on sekundaarne lisand, kellegi teise oma. Ei tea.

UN: Aga miks Sulle „Veinilaul“ silma jäi?

KK: „Veinilaul“ jäi silma juba sellepärast, et ma lugesin seda (läheb raamaturiiuli juurde ja toob ühe köite) Richard Gramlichi islami müstika antoloogiast, mille ma Tübingenis ostsin. Siin on see tekst sees. Tõsi küll, ilma kommentaarita. See on muidugi väga tähelepanuväärne raamat: selle poolest, et väga sõbralikult on seda arvustanud Baseli ülikooli islamistika professor (Johann Christoph) Bürgel. Bürgel oma muidu heatahtlikus arvustuses kirjutab – nimetab puudusi ka, mis raamatul on –, et see raamat „einen nicht geringen Wert besitzt und dass ein Gutteil der Texte sogar verständlich ist, falls man als Leser eine gewisse Mühe in Kauf nimmt“, et suur osa tekste on arusaadavad, kui lugeja nende kallal vaeva näeb. On see iroonia või mis, aga igatahes Gramlichi kohta öeldakse, et ta on uskumatult palju tõlkinud araabia keelest islami müstikute tekste ja et see keelekasutus, mida ta oma tõlgetes rakendab, on Orientalistendeutsch („orientalistide saksa keel“). Võib-olla selles seoses Bürgel ütleb, et suur osa teksti on „arusaadav“. Kõlab muidugi hirmsasti.

UN: Sa oledki väga palju aega oma elust kulutanud – ma ei teagi, kas kulutanud, võib-olla veetnud – tõlkimisele. Kas oled pidanud arvet, kui palju Sa oled tõlkinud?

KK: Ei, ei ole. Keegi kunagi arvas, et üle 50. Nii et võib-olla läheb see arv 60 ligi, aga mõned on ka väga väiksemahulised. Õieti suuremahulisi on ainult paar asja: üks on Nikos Kazantzakise „Viimne kiusatus“ – see on oma 500 lehekülge peaaegu – ja üks teine on saksa keelest tõlgitud Erich Auerbachi kirjanduslooline käsitlus „Mimesis“, mille Ilmamaa välja andis. See peaks ka oma 500 lehekülge olema. Enamasti on nad väiksemad. Aga võib-olla tuleb kokku 60 tõlget.

UN: Ma tean, et sa hea meelega õpid siiamaani veel keeli. Ja siis, üsna pea, ka tõlgid vastavast keelest midagi. Mis on viimane keel, mida õppisid?

KK: No seda on raske öelda, sellepärast et paljude asjadega on tulnud teine ring. UI-s (Usuteaduse Instituudis) ei olnud selleks eriti aega, õppisin peale heebrea ja piibliaramea keele veel süüria ja araabia ja etioopia keelt. Aga see kõik oli piiratud aja sees. Aga pärast, kui ma Palamusel pastor olin, siis oli aega väga palju, uskumatult palju. Sest kogudus oli väike ja nad olid sellega harjunud, et eelmine õpetaja ei elanud koha peal ja käis pühapäeval Tartust ja et õpetajaga saab kokku pühapäeval. Nii et aega oli palju. Oli kindel päev nädalas, kus ma käisin Tartus ja kuulasin loenguid, mis huvi pakkusid ja kasutasin Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu, mis paiknes tol ajal peahoones. Ja siis õppisin keeli, konspekte tegin – need on säilinud. Walesi poolsaare keskaegse kõmri keele konspekt on olemas, albaania keele konspekt on olemas… Albaania keel kohta märkasin tol korral, et orientalist Pent Nurmekund oli kasutanud samu grammatikaid või õppevahendeid, mis mina – Nurmekunna käekirjaga pliiatsimärkused olid äärtel. Hiljem, kui tekkis huvi uuesti, sobiv juhus ajalises mõttes, siis olid need kunagi õpitud asjad võtta. Nad olid muidugi meelest läinud – kui ma olin midagi konspekteerinud, siis ma sain paberite juurde tagasi pöörduda.

UN: Sa oled kokku puutunud ka piiblitõlkimisega. Kuidas Sa praegust olukorda hindad, kas peaks hakkama kiiresti uuesti tõlkima Vana Testamenti näiteks, või võib viimase väljaandega rahul olla?

KK: Ei, viimase väljaandega rahul olla vist küll ei või, ma arvan. Mina seda ei tarvita, sest ma ei pea seda heaks, täiesti väldin seda. Raske muidugi on niisugust paušaalset hinnangut anda, aga mulle tundub, et pärast 1968. aasta väljaannet, mis iseenesest ka ei ole rahuldav tõlge, on Eestis hiljem tehtud väljaanded osa puudusi kõrvaldanud, aga selle eest on uusi juurde tekitanud. Iseenesest parim võib-olla, mis eesti keeles on, on Uku Masingu tõlge, aga siis peab arvestama seda, et kõik ei ole Masingu tõlgitud (ainult luuleosad), ja teiseks, et aeg oli piiratud. Võib öelda: see oli siiski kiiruga tehtud tõlge. Peale selle veel – arvestades tõlkijat – oli väga isikupärane tõlge. Nagu kirjutab üks briti arabist Richard Francis Burtoni 1001 öö muinasjuttude tõlke kohta, et kui ei ole araabiakeelset originaali kõrval, siis ei saa mitte millestki aru. Masingu tõlge on ilmselt kõige paremini tehtud küll, kõige lähem originaalile, aga väga isikupärane.

Aga kas kiiresti vaja tõlkida on, ma ei tea. Kiiresti. Meie rahva väiksuse juures – kas see sõna „kiiresti“ on üldse mõttekas? Teha ju võiks, aga tekib küsimus, kes seda teeksid ja kust nad selleks vahendid ja aja võtaksid. Millest nad elaksid sel ajal? Vist kogemus on näidanud, et kui 39 inimest teeksid Vana Testamendi tõlke (= 39 raamatut), siis sealt head nahka ei tuleks, ja kui üks inimene või kaks või kolm teeksid, siis võtaks see 30 aastat. Ja kui teeks vähem arv inimesi, millest nad see aeg elaksid?

UN: Arvan, et taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskonda võid sa pidada omamoodi oma lapseks…

KK: Seda küll mitte, see on väga mitmete soodsate asjaolude kokkulangemise tulemus.

UN: Aga mis need siis olid?

KK: Üks oli see, et mulle pakuti dekaani kohta, kuivõrd ma olin töötu inimene sel ajal. UI-st ma olin lahkunud, aga aasta otsa elasin nii, et palka ma sain. Mõned õppejõud süüdistasid mind ebaluterlike seisukohtade esitamises ja ma tahtsin, et nad tõestaksid seda, aga nad ei suutnud seda tõestada – peapiiskop keeldus ka küsimusse sekkumast ühe või teise poole kasuks – ja siis ma leidsin, et kuivõrd mulle on ette heidetud, et ma ei õpeta õigesti, siis ei ole mul õigust õpetada. Nii et ma olin aasta otsa eemal UI-st, aga samal ajal mind ei olnud ka lahti lastud. Pakkumine Tartu Ülikoolist usuteaduskonna dekaani kohale tuli väga õigel ajal. Ja siis hakkas asi minema, väga soodsalt. Oli inimesi, kes lääne ajakirjanduses juhtisid tähelepanu sellele, et Tartus oli teoloogiateaduskond avatud – eelkõige Saksamaal sõna „Tartu“/“Dorpat“ tähendas siiski mitmete inimeste jaoks väga palju. Nii et tuli väga palju abipakkumisi, eeldades, et me alustasime üsna nulli lähedalt, kui mitte öelda, nullist. Tuli abipakkumisi, mida me saime tänuga vastu võtta. Raamatuid saadeti, saadeti sellist, mida väga palju tuli korduvate eksemplaride näol, millega suurt midagi olnud peale hakata. Aga ka inimesi pakuti, pakuti nii palju, et me ei suutnud kõiki pakkumisi korraga vastu võtta. Väga soodsal kombel toetati. Nagu lumepalli efekt: nii et alguses tuli toetust Saksamaalt, hiljem tuli teistest maadest, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, rääkimata Skandinaaviamaadest.

UN: Kas usuteaduskond on arenenud hästi viimase kahekümne aasta jooksul?

KK: Seda hullumeelsust arvestades, mis tsiviliseeritud maailma kõrgkoolides valitseb, arvan, et täiesti normaalselt on arenenud. Ei ole oma seisundi poolest halvem, kui kõrgkoolid praegusel ajal Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Lääne-Euroopa kohta palju head öelda ei ole.

UN: Aga kas Sa oskaksid näidata praegu usuteaduskonnale mingisugust suunda, millele peaks rohkem rõhku panema kui seni?

KK: Ei, usuteaduskonna puhul ma ei oska seda nii eriti esile tõsta. Ma ütleksin, et üleüldse õppesüsteem peaks olema selline, nagu ta umbes 100 aastat või täpsemalt 110 aastat tagasi Kairos oli. Inimene, kes tollal ülikoolis käis, kirjutab sellest, et normaalne õppeaeg oli kaksteist aastat – oli küllalt inimesi, kellel see võttis kakskümmend aastat või rohkemgi aega, aga kahtteist aastat peeti normaalseks. Ja selle juures ei olnud kursusi nagu võõrkeel ja kirjaliku eneseväljendamise oskus. Kogu õppekirjandus oli araabia keeles ja iga üliõpilane pidi seda vajalikul määral oskama.

UN: Oli vist ka Tartu ülikoolis selline aeg, kui teoloogiat õppima sai tulla juba ühe korraliku kõrgharidusega inimene. Keeled pidid juba selged olema.

KK: Põhimõtteliselt oli vist Saksamaal kuni viimase ajani – ma ei tea, kuidas käesoleval ajal on – nii, et õppimine võttis aega neliteist semestrit, see on seitse aastat. Aga see ei tähendanud ainult teoloogiastuudiumit, vaid see oli koos keeltega. Keeled – kreeka, heebrea, ladina – olid eelained, mida ei õpetanud teoloogiateaduskond. Ladina keelt saadi gümnaasiumis, aga ülikoolis õpiti juurde – kellel vaja – heebrea ja kreeka keelt. See tegigi õppeaja seitsmeaastaseks. Seal oli seitse aastat ja praegu on (meil) kolm aastat. See vahe on ikkagi väga suur.

UN: Peab ütlema, et praegu kulub palju energiat, et üliõpilastele teadvustada, et nad on tulnud õppima viieks aastaks (koos magistrantuuriga), mitte kolmeks. Kuidas sa hindad praegu teoloogia olukorda üldse Eestis?

KK: Millise teoloogia olukorda?

UN: Kristliku.

KK: Ortodokssest teoloogiast ma ei oska rääkida. Roomakatoliiklik teoloogia on vist nii nõrgalt esindatud – ma mõtlen inimeste arvu –, et sellest ei saa tõsiseltvõetaval kombel rääkida. Luterlik teoloogia: siin mulle meeldiks tsiteerida ühte katoliku teoloogi, kes on öelnud, et luterlus on religioosse varjundiga maailmavaade või ellusuhtumine.

UN: Miks peaks tänapäeval üks noor inimene tulema usuteaduskonda õppima? Miks peaks ta õppima teoloogiat?

KK: Mina ei taha hakata rääkima sellest, et eesti kirik vajab töötajaid, ja et eesti kiriku töötajate erialane ettevalmistus peab parem olema – see on endastmõistetav asi –, aga see ei tähenda, et nende motiivide ajel peaks noor inimene usuteaduskonda tulema. Ma arvan siiamaani, et usuteaduskond on teaduskond, mis annab kõige parema humanitaarhariduse. Olen arvanud seda kogu aeg ja arvan praeguseni. See ei tähenda sugugi kirikusse tööle asumist ja kiriku toetamist oma isikuga. Kui mina läksin teoloogiat õppima, siis küsisin peapiiskop Jaan Kiivit vanema käest, et mis pärast saab, ja ta ütles, et „see on teie asi, mis te pärast teete, ega ülikooli ei minda matemaatikat õppima, et raamatupidajaks saada“.

UN: Aitäh vestluse eest.

 

Kalle Kasemaast, kes tõttab aeglaselt

Kui ma veel koolitüdrukuna lugesin 1989. aasta Loomingu Raamatukogus ilmunud Šolem Alejchemi „Piimamees Tevjet“, ei ütelnud mulle tõlkija, kelle tuumakast järelsõnast ma end juudi kirjanduse juurde lasin talutada, nimi midagi, aga kui ma mõned head aastad hiljem juba üliõpilasena järgmist vaimustust pakkunud jidiši keelest eestindatud teost, Isaac Bashevis Singeri „Orja“ lugesin, tähendas tõlkija isik mulle abstraktsest märksa enamat – usuteaduskonna dekaani Kalle Kasemaaga puutusin igapäevaselt kokku ülikoolis.

Nii nagu juudi (ja üldse väärt) kirjanduse juurde, oli Kasemaa rolliks mind alma mater’i maailma juhatada. Tema sissejuhatav loengusari „Religioonifenomenoloogia“, mille populaarsus tõi lisaks stud theol’idele peahoone parema tiiva amfiteatrit meenutavasse auditooriumisse huvilisi igal reedel üle ülikooli, aitas teed sillutada erinevate religioonide mõistmisele. Meelde on jäänud ka prof Kasemaa kinnitus, et teoloogiat, nagu tegelikult mistahes teist distsipliini, peab tudeerima huvist asja enese vastu, mitte (ennekõike) motivatsioonist saadut praktikas kasutada. Kas matemaatikat minnakse õppima soovist raamatupidajaks saada, küsis ta retooriliselt. See andis mulle, mäletan tänaseni, kuidagi kindlust; mulle, kes ma valisin äsja taasavatud teoloogiafakulteedi soovist hankida teadmisi, oskamata samas vastata küsimusele „kelleks-sa-tahad-saada“.

Hea tõlke üheks kriteeriumiks on minu formaalsel hinnangul see, kui ma lugemise käigus ei mõtle pidevalt, et tegemist on tõlkega, kui tekst annab lugeja emakeeles edasi võõraid maid, situatsioone, lõhnu. Kasemaa tõlgete puhul on see nii: ma näen, kuulen ja haistan. Ja see pakub naudingu, mis on tema tõlgete puhul kindlalt garanteeritud. Viimati lugedes Alaa Al-Aswani „Jakubijani maja“ sain järjekordse kinnituse – Kalle Kasemaa tõlge araabia keelest on sooritatud filoloogilise meisterlikkusega.

Kes jõuab, sellelt nõutakse. Seda maksiimi sobib pruukida Kalle Kasemaast kõneldes. Mehest, kelle kirjutiste hulk on muljetavaldav, juba tõlkeid saab kokku lugeda enam kui 60 nimetust enam kui kümnest keelest. Ei maksa unustada, et kirjatööd on ta teinud teiste ülesannetega paralleelselt, olles tegevvaimulik, ülikooliõppejõud, dekaan… Kuidas ometi, olen mõelnud, kui päevas on 24 tundi! Kasemaad kohates – ja Tartus ringi liikudes tuleb seda meeldivalt sageli ette – jääb mulje mehest, kellel aega küllalt. Millalgi pole liiga kiire, et terekätt anda ja kolm sõna juttu ajada. Isegi oma vähemtähtsa õpilasega. Ladina sentents festina lente näib olevat sõnast lihaks saanud.

Liina Raudvassar, Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1. lennu vilistlane

 

Mõned meenutused Kalle Kasemaast ülikoolipäevilt

Arvan, et esimest korda kuulasin Kalle Kasemaa loengut aastatel 1988 või 1989. Omamoodi oli see eriskummaline olukord: õppisin Tartu ülikoolis bioloogiat, programmis oli ka õppeaine, mille pealkiri võis olla marksistlik filosoofia või midagi sarnast. Õhus oli juba muutuste tuuli ning ühel päeval ilmus õppejõud loengusse koos elavaloomulise habemikuga, keda ta tutvustas teoloog Kalle Kasemaana, ning ütles, et küllap on meile kasulik midagi teada ka usuasjadest. Ning Kasemaa luges meile kaks loengut, alguses ülevaate Vanast Testamendist ning siis Uuest Testamendist.

Usun, et märkmed nendest loengutest on mul siiani olemas. Mäletan ka seda, et neid loenguid iseloomustas süsteemsus, korrektsus, selgus ja põhjalikkus. Kui ma nüüd mõtlen oma hilisematele kohtumistele Kasemaaga, milleks on eelkõige arvukate loengute kuulamine, siis algne mulje pole praktiliselt muutunud. Vast ainult süvenes veelgi arusaam, et Kasemaa püüab alati jõuda probleemide juurteni, tajub peenelt tõlkenüansse ning katsub neid teadmisi ka kuulajatele vahendada. Küllap seetõttu on tema loenguid tõeliselt nauding kuulata: süsteemne teoloogiliste probleemide analüüs vaheldub kolmes-neljas võõrkeeles tehtud tõlkevariantide võrdlusega ning kui kuulajad hakkavad väsima, lisandusid juudi anekdoodid ning araabia mõistujutud.

Eraldi tahaksin välja tuua siiski perioodi, kui Tartu Ülikoolis töötas külalislektorina Haifa ülikooli professor Michael Heltzer. Mulle näis, et selleks perioodiks leidis Kasemaa endale erialaliselt parima partneri, kellega oma mõtteid jagada. Tudengina kuulsime küll vaid lühikesi katkeid nende kahe särava lektori omavahelistest dialoogidest, kuid juba ka see laiendas tunduvalt meie arusaamu vanatestamentliku teoloogia elulisusest ja võimalustest.

Toomas Jürgenstein, Tartu Ülikooli usuteaduskonna 2. lennu vilistlane

 

Loe ka Johann-Christian Põder, Prohvetid ei armasta hobuseid. Laudatio Kalle Kasemaale.

Print Friendly, PDF & Email
English