Arvamused

Tähelepanekuid muutuvast matusekultuurist

November, hingedekuu tõi oma pühade ja tähtpäevadega kaasa teemad, mis ületavad aja ja igaviku piiri. Novembri algusest kuni järgmise aasta juunini on Niguliste muuseumis avatud näitus „Ars moriendi – suremise kunst“, mis käsitleb surma tähenduse, inimese surmajärgse saatuse ning lahkunute mälestamise kajastamist kesk- ja varauusaegses kunstis. Eelmainitud tõigad ja kaamos on pannud ehk tavapärasest enam mõtisklema igavikuliste teemade üle. Mõtisklusena võib käsitleda ka järgnevat kirjutist, mis ei pretendeeri ammendavale põhjalikkusele, pigem on tegemist mõnede tähelepanekutega surma, suremise ja muutuva matusekombestiku osas.

Postsekulaarses maailmas on paljud senised arusaamad oluliselt muutunud ning seetõttu on ka mitmed tavad ja rituaalid omandanud uusi (ka globaalseid) vorme. See puudutab ka surma, suremist, matuse- ja leinakultuuri. See tendents ei ole omane üksnes Eestile, vaid matusekultuur on viimastel aastakümnetel muutunud paljudes lääne kultuuriruumi riikides. Siinkirjutaja hinnangul on ühelt poolt surma mõiste pluraliseerunud, puudub ühtne arusaam surmast. Teisest küljest on surm lükatud elu äärealale ja selles ei nähta otsest seost eluga. Samas on mh kaasaegse massimeedia vahendusel muutunud suremine nii tavaliseks ja „devalveerunuks“, et see ei puuduta enamikke inimesi seni, kuni sellel ei ole otsest kokkupuudet oma lähedastega. Suhtumine surma ja surnutesse on nii meil kui mujal olnud üldiselt ambivalentne: ühelt poolt valitses surma korral tõeline lein ja kurbus, teiselt poolt aga kardeti surma ja surnut ennast kui elavaile mahajääjaile kardetavat võimu, väge või olevust (Paulson 1997, 140–141). Surma ja surnu suhtes on reeglina valitsenud aukartus. Raske on vastata üheselt küsimusele, milline võiks olla kaasaja inimese suhtumine surma ja sellega seonduvasse, kuid on põhjust oletada, et kuna surma suhtes on läbi aegade valitsenud respekt ja see on midagi, mida võib pidada seotuks pühamõistega, siis on pühamõiste (mis on laiem kui religioon ja laiem kui ilmalik sfäär; Hiob 2007) muutumine ajas (taandumine tänapäeva inimeste teadvusest) muutnud ka suhtumist inimellu ja surma. Kas surm kuulub veel tänapäeva inimese jaoks sakraalsesse dimensiooni?

Kui veel paar põlvkonda tagasi oli surm enesestmõistetav osa inimese eluringist ja üldjuhul lahkuti ajast igavikku kodus lähedaste keskel (k.a lähedaste juuresolekul suremise hetkel), siis tänapäeval on üha tavalisem, et lahkuja viimased elupäevad mööduvad hooldekodus või haiglas erialase väljaõppega inimeste hoolitsuse all. Suhtumine suremisse ja surijasse on kahetine: ühelt poolt püütakse „hingeminekut“ igati takistada ja kaasaegsete meditsiinivahenditega inimese agooniat, vahel bioloogilist vegeteerimist pikendada, samas aga lülitatakse surija aegsasti ühiskonnast välja ning isoleeritakse lähedastest (Mikkor 2004, 2539). See viib sageli selleni, et hoolekandeasutuses on inimesi, keda keegi ei käi vaatamas. Hea, kui aeg-ajalt mõni lähedane asutuse personaliga ühendust võtab ja lähedase tervise ning käekäigu vastu huvi tunneb. Surma liginedes on lahkunud sellisel juhul enamjaolt üksinda, eemal lähedastest. Kui saabub surm, jääb lähedastel vaid formaalsuste korraldamine ja matusteks valmistumine. Lähedased ei pruugi lahkunut näha enne kui matusetalitusel. Võimaliku hingetrauma vältimise ettekäändel või mugavusest ei võeta lapsi kuigi tihti matustele kaasa, sest siis peab vanem olema valmis vastama elu suurtele küsimustele, mis võivad endalegi tunduda raskesti mõistetavad. Nii võib juhtuda, et esimest korda satutakse matusele siis, kui maetakse oma vanemaid. Et puudub varasem kokkupuude surma, surnu ja matusekultuuriga, ostetakse lahkunu ärasaatmise teenus tavanditeenuseid pakkuvalt ettevõttelt, kus pakett pannakse kokku vastavalt kliendi soovile ja rahalistele võimalustele. Kõik on ladusalt korraldatud, mugav, steriilne ja kiire. Jääb üle vaid maksta. Matustest ja surmakultuurist on juba ammu saanud äri tegemise viis. Seesugune asjade kulg soosib surma nihutamist elu äärealale või isegi sellest väljapoole. Samas on ajast aega kuulunud matuste ettevalmistus leina(aja) juurde. See on olnud ka leevendus kaotusvalule ja trööst leinavale hingele. Matuseteenust ostes pääseb kergelt, kuid surnu tegelikus ärasaatmises osalemata jäävad ilmselt sooritamata ka mingid olulised üleminekurituaalid (Mikkor 2004, 2548). Lein jääb poolikuks või venib väga pikaks (näiteks tuhastamise ja urnimatuse korral, kui matusetalituse ja urni muldasängitamise vahele jääb ajaliselt pikk periood).

Nüüdisaja inimese arusaam ja surma käsitlus on väga pluralistlik, valdavalt surma-teemat eirav. Ühtlasi soovitakse vältida surmaga kaasnevaid tundeid (kaotusvalu, kurbus, igatsus, aga ka võimalik süütunne). Tänapäeva inimesed, kes püüavad oma elu kõiges ise juhtida, elimineerivad oma mõttemaailmas teemad, mis ei ole nende hallatavad (k.a surm), surm on hirmutav ja tihti ei soovita ka kirikus kuulda midagi elu piiratusest (Villa 2012). Surm ei ole enam üks osa eluringist, vaid surma mõistetakse kui lõplikku. Kui läheneda elule hedonistlikult ning taotleda naudinguterohket ja ilusat (muretut) elu, ei ole tõepoolest surma üle arutlemisel mõtet. Kui aga eesmärgiks on leida oma elus tõde, siis sisaldub selles ka paradoksaalsena inimelu piiratuse küsimus. Ka kirik ei saa eirata surmaga seonduva käsitlemist, ehkki see võib nii mõnelegi kirikulisele tunduda ebameeldiva ja pelutavana. Surm ei ole mõiste, millega inimesi kohutada, vaid midagi, mille kaudu on võimalik jõuda tõe tunnetamiseni.

Kristlikus surma- ja matusekäsitluses on keskne ülestõusmisusk. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlasele märk, et ka meile on haud ase enne ülestõusmist ja Jumala kõigi tõotuste lõplikku täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad, nagu need, kellel ei ole lootust (1Ts 4:13). Piltlikult väljendudes võib seda võrrelda ka liblikavastse teekonnaga liblikaks saamisel. Elades on inimene nagu liblikavastne, kes surres muutub kookoniks ja ülestõusmises saab kookonist liblikas. Teiseks on oluline arusaam, et kõik kristlased, nii elavad kui ka surnud, kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast isegi mitte surm (Rm 8:38). Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31–46). Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine, tänu ja palve lahkunu eest, aga ka hingehoid ja üleskutse oma elu targalt kasutada. Kristlased on enamasti oma surnuid matnud, kuid viimastel aastakümnetel on üha levinum ka tuhastamine. Samas on maailmas kasutusel väga mitmesuguseid matmisviise: surnukeha maasse matmine, põletusmatus, vette matmine, surnukeha säilitamine, nt palsameerine, jne. Matmisvorme mõjutab suuresti surma sisuline mõistmine.

Piibel ei ütle, kuidas peab matus välja nägema. Varakirikliku arusaama kohaselt on matus diakoonia, armastustegu. Keskajal kujuneb välja matuse täpsem kord, areneb surnute missa ehk hingemissa (ld missa pro defunctis, missa de requem) ja rituaalne hoolekanne surnute hingeõndsuse pärast, aga ka nende valude vähendamine (nt pühakutepäeval). Lääne- ja Idakirikus kujunes matusepraktika mõnevõrra erinevaks. Kui roomakatoliku kirikus andis talitusele värvi kiriku õpetus hinge surmajärgsest seisukorrast ja rõhk pöördus patukahetsuse ning meeleparanduse toonitamisele, siis õigeusu matuseliturgias säilis paremini algkristlaste nägemus matusest kui „võidu pühast“ (Paenurm 1995, 9). Reformatsioon muutis roomakatoliku kiriku keskaegset arusaama ning loobuti puhastustulega hirmutamisest. Luther hülgas õpetuse surnute saatuse mõjutamisest. Oluline ei olnud enam surnumissa, vaid matusekõne. Tähtis ei olnud mitte niivõrd mure surnute hingeõndsuse pärast, vaid keskendumine leinajatele: keskse koha omandas kuulutus ja hingehoidlik külg. Luther ei olnud oma seisukohtades surmast ja surmajärgsest lõplikult kindel. Ta ei jaganud arusaamu hinge surematusest, pigem kujutas surma kui und. Surnuist ülestõusmine tähendas talle surmaunest ärkamist. Kui katoliku kirik oli tegelenud peamiselt surma ja ülestõusmise vahele jäävate probleemidega, siis Luther asetas rõhu tagasi ülestõusmisele ja selles täituvatele tõotusele (Paenurm 1995, 11). Luther pole kindlat matusekorda sõnastanud, küll aga on ta 1519. aastal kirjutanud surmaks valmistumisest, leides, et inimene ei pea jääma oma maiste hirmude juurde, vaid vaatama otse taevasse. Huvitav on reformatsiooni juures see, et surma-teema jääb tähtsamaks, kui Luther ilmselt oleks soovinud. Luther eelistas keskenduda elavatele ja kogudustele. Ehkki ta oma kirjutustes surmale liigselt tähelepanu ei pööranud, on leitud, et oma eluõhtu lähenedes hakkasid teda ikka enam huvitama küsimused viimseist asjadest (Hiiemets 1996, 405).

Matusetalituse kord on protestantlikes kirikutes suhteliselt vaba ja seotud kohalike tavade, kommete ja oludega. Ka Eestis on matmiskombestik piirkonniti erinev. Samuti on erinevused linnas ja maal toimuvate matusetalituste vahel. Maapiirkondades on leinajad rohkem seotud matuste praktilise korraldamisega, samuti on maal toimuvad matused reeglina traditsioonilisemad ja pikemad. Surm ja matused seovad maal elavat kogukonda rohkem kui linnas. Samuti on suurem lähedaste, sõprade, tuttavate kaasatus matuse korraldamisel.

Kui veel eelmisel sajandil oli lääne kultuuriruumis valdav kiriklik matusetalitus, siis tänapäeva leinakultuur areneb tugevasti ilmaliku poole. Selle näiteks on kaasaegsete meelelahutuselementide kasutamine matustetalitusel, ilmalikud lugejad või matusetalituse läbiviijad, kes tihti kasutavad kiriklikust talitusest üle võetud kombeid: koraal, Meie Isa palve jne. Eestis toimus üleminek kiriklikelt matustel ilmalikele valdavalt 1940.–1950. aastatel. EELK statistika kinnitab, et kiriklike matuste arv väheneb tänapäevalgi aasta-aastalt. Kui 2006. aastal viisid EELK vaimulikud läbi 3484 matusetalitust, siis 2011. aastal 2818; EELK aastaaruanded 2006–2011). Eesti Statistikaameti andmeil oli surmade arv Eestis mainitud aastatel 17 316, 15 244 (vaadatud 16.11.2012). Lihtne arvutus näitab, et 2006. aastal maeti luterliku kiriku vaimulike poolt 20% ja 2011. aastal 18,5 % surnutest. Kiriklike matuste osakaalu languse põhjuseid on kindlasti mitmeid, kuid üks peamisi põhjuseid on siinkirjutaja hinnangul see, et praegu matavad oma lähedasi peamiselt need, kes kasvasid üles kirikuvaenulikul nõukogude ajal, kellel puudub isiklik suhe kirikuga ning seetõttu ei tellita ka kiriklikku matusetalitust. Sageli on leinajate jaoks küsimus ka selles, et kui lahkunu ei olnud kiriku liige või ei ole aastaid liikmemaksu tasunud, siis kas on üldse kohane kiriklikku matust tellida. Sellistel juhtudel otsustatakse pigem n-ö ilmaliku matusetalituse kasuks.

Tänapäeva matusetalituste juures on täheldatav, et need muutuvad üha lühemaks ja kompaktsemaks, tavapärast kolmeosalist talitust (ärasaatmine, matusetalitus kirikus või kabelis, muldasängitamine) asendab üheosaline matus (ärasaatmine haual või krematooriumis). Samuti muutuvad matused üha omanäolisemaks või personaalsemaks, talitusele lisatakse lavastuslikke elemente, erivalgust, muusikat, slaidiseeria lahkunu elust jms. Meie aja matusekultuuris on põhiline ümberkäimine leinaga, paraku aga mitte igavene elu. Vaimulikuna on just matustel võimalik tunnetada kõige selgemini seda, mida tähendab töö ilmalikustunud keskkonnas.

Enam ei lähtuta üksnes põhimõttest, et viimne austusavaldus lahkunule peab olema parim võimalikust. Otsustatakse selle põhjal, mis tundub matuste tellijate jaoks oluline ja mis on majanduslikult võimalik. See on tihtipeale kaalukeel ka matmisviisi – urni- või kirstumatus – valikul. Harvad ei ole juhused kui põletusmatuse korral „unustatakse“ lahkunu krematooriumisse kuudeks, aastaiks või isegi alatiseks.

Kaasaegsete trendide ja elementide lisandumisega matusekombestikule ning põletusmatuse üha laiema levikuga on matusekultuuri kõrval muutunud ja muutumas ka suhtumine kalmistusse. Et säilmeid võib matta, säilitada kolumbaariumis, puistata mujale kui surnuaeda (nt merre või selleks ette nähtud kohta metsas või pargis), jätta kaminasimsile või riiulile, ei kaasne kohustust osutada surnule pärast matusetalitust tähelepanu, nt käia kalmistul hauda hooldamas. Kui seni on inimesed teadnud, et ükskord jõuab kalmistule igaüks, siis tänapäeval ei pruugi see enam nii olla. Kalmistule matmine on muutunud üheks võimaluseks paljudest. Kaasaja inimene ei vaja enam sageli teadmist perekonnahauast. Haud võib olla täiesti ebaisikupärane, nimetu, abikaasad ei pruugi jõuda samale hauaplatsile. Matmisega seonduva reglementeerib Eestis Kalmistuseadus (jõustunud 1.1.2012), mis kehtestab üleriigiliselt matmise või tuhastamise nõuded ning reguleerib kalmistute rajamist, haldamist, kasutamist ja matmiseks sulgemist.

Nii nagu jumalateenistused aitavad säilitada traditsioone, teevad seda ka matused ja matusekultuur. Eesti matusekultuuri on mõjutanud asumine ida- ja lääne kultuuriruumi äärealal, saksa kultuuriruum ja luterlik kirik, õigeusu kirik ja tänapäeval üha enam ka üldine ilmalikustumine. Meie esivanemad suhtusid surma kui eluringi ühte üleminekuaega (nagu näiteks sünd või abiellumine), millega seondus mitmeid traditsioone ja riitusi. Lahkunut koheldi ettevaatuse ja aupaklikkusega. Matusteks tulid kokku sõbrad, tuttavad, sugulased; hõimlased lähemalt ja kaugemalt ning nii on matustel olnud tugev sotsiaalne roll. Soome teadlased on leidnud Soome leinakuulutusi analüüsides, et kui varem oli leinakuulutus ka kutseks kõigile võimalikele soovijaile matustel osalemiseks, siis üha rohkem on neid leinakuulutusi, milles mainitakse fakti inimese surma kohta tagantjärgi. Eestis levinud tava kohaselt on matus ainus sündmus, kuhu sobib minna ka personaalset kutset omamata. Mitmed matuste ja surmaga seotud uskumused ja tavad on siiski varasematest aegadest meie päevini säilinud, olgu siis tegemist lugupidamisest lahkunu vastu kirstu kandmise, peielauas lahkunule eraldi koha katmise või muu tavaga. Kindlasti väärivad need kombed säilitamist ka tänapäeval, et matusekultuur Eestis säilitaks omanäolisuse ja ei muutuks sündmuseks, mille sisu ja vormi kujundavad Hollywood või üleilmsed ajastule iseloomulikud suundumused.

Siinkirjutaja nõustub igati Marika Mikkori tähelepanekuga selle kohta, et Eestis puudub siiani asjakohane ülevaade surmakultuurist, mille koostamise eelduseks on Eesti eri kultuuriregioonide vastava ainestiku põhjalik läbitöötamine (Mikkor 2004, 2529). Surmaga seonduvat on siiski mõnevõrra ka kristlikust ja kiriklikust aspektist uuritud. Olgu siinkohal nimetatud Peeter Paenurme diplomitöö „Luterliku matusetalituse kord ja praktika Eestis“ (1995), kuid kindlasti vääriks tähelepanu kaasaja matuse- ja leinakultuuriga seonduv. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on viimase kuue aasta jooksul valminud neli surma, leina või teispoolsuse-kujutelmi käsitlevat magistritööd ning bakalaureuse- või õpetajakoolituse lõputööna on valminud viimase 16 aasta jooksul kuus uurimust, mis käsitlevad surma, matmiskombestikku, leina, teispoolsuskujutelmi, ülestõusmist.

Üks osa traditsioonide säilitamisest on lahkunutele viimse austuse avaldamine, nende mälestuse väärtustamine ja nende tähenduse loomine järgnevaile põlvedele, aga ka nende haudade eest hoolitsemine. Ega seda ju surnutele vaja ole, küll aga elavaile – meile ja meist järgnevaile. Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser (1928–2000) öelnud, et kui me ei austa oma minevikku, kaotame tuleviku. Kui hävitame oma juured, ei ole me võimelised kasvama. Nende lugu on ka meie lugu. Hingedeaeg tuletab meelde siin- ja sealpoolse elu seoseid ning igavikulisust rohkem kui ükski teine aeg aastas. Selle kõige taustaks kõlab kõigile siinpool igaviku piiri olijaile julgustav üleskutse: „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“ (Ilm 2:10)

 

Kasutatud allikad

EELK aastaaruanded 2006–2011, www.eelk.ee, intranet (12.11.2012).

Johannes Hiiemets (1996) Martin Luther. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastusosakond.

Arne Hiob (2007) „Püha mõistest ajaloos ja tänapäeval“ – Akadeemia 12, 2539–2581.

Marika Mikkor (2004) „Muutuvast matusekombestikust Eestis“ – Akadeemia 11, 2525–2559.

Peeter Paenurm (1995) Luterlik matusetalituse kord ja praktika Eestis. EELK UI diplomitöö.

Ivar Paulson (1997) Vana eesti rahvausk, Ilmamaa.

Janne Villa (2012) „Kuolema kuin lento päiväperhon“ – Kirkko & kaupunki http://www.kirkkojakaupunki.fi/artikkelit/kuolema-kuin-lento-paivaperhon

 

Kristel Engman (1976) on diplomaat ja EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English