Artiklid

400 aastat Thomas Helwyse „Ülekohtu saladusest“, 2. osa

Pärast John Smythi ja tema mõttekaaslaste välistamist hiljuti loodud kogudusest kirjutas Thomas Helwys koguduse uue juhina 1611. aastal terve rea tekste, milles ta põhjendas poleemiliselt oma positsioone. Esimene oli „Amsterdamis asuva Inglise kiriku usutunnistus“ (The Declaration of Faith of the English Church Remaining in Amsterdam). Juba ainuüksi selle usutunnistuse pealkiri näitab, et Helwys pidas oma gruppi selleks tõeliseks Inglise kirikuks. Teos An Advertisement or Admonition unto the Congregations, Which Men Call the New Fryelers, in the Lowe Countries („Teadaanne või manitsus kogudustele, mida inimesed kutsuvad uuteks vaba tahte lasteks Madalmaades“ – sõna Fryeler tähendus ei ole päris selge: on oletatud, et see tuleb sõnadest free will, millega markeeriti nende anabaptistide arminiaanlikku teoloogiat, keda teos silmas pidas) oli pühendatud Smythi kogudust aidata püüdvale mennoniit Hans de Riesile. Helwys kirjeldas probleeme, mida ta Smythi ja Waterlanderite teoloogias nägi, sh suktsessioon ja Melchior Hoffmanni kristoloogia (õpetus sellest, et Kristusel oli ainult taevane ihu, ta ei saanud Maarjalt sündides oma inimloomusesse midagi kaasa, tulles pigem „nagu vesi voolab läbi toru“). „Lühike ja selge tõendus Sõna ja Jumala tegude põhjal, et Jumala ettemääramine ei ole ühegi inimese pattude ega hukkamõistmise põhjus“ (A Short And Plaine Proof By the Word and Works of God that God’s decree is not the Cause of Any man’s Sins or Condemnation) võttis ette ranged kalvinistid. Helwys kirjeldas nõrku kohti kalvinistide ideedes ettemääratusest, piiratud äravalimisest (arusaam, et Kristus suri ainult äravalitute eest) ja väikelaste hukkamõistmisest. Kõik need teosed peegeldavad Helwyse eemaldumist oma senise mentori Smythi mõttemaailmast. (Early 2009, 29–30.)

Aastasse 1611 jääb veel kaks teineteisega seotud asjaolu: „Ülekohtu saladuse“ kirjutamine ja otsus naasta oma kogudusega Inglismaale. Selle viimase motiive võime ainult oletada: elu võõrsil ei olnud läinud hästi ja tagakiusu puudumisest hoolimata oli Helwyse mõttekaaslaste hulk drastiliselt vähenenud; tema perekond oli endiselt Inglismaal. Aga olulisem on siin siiski asjaolu, et Helwys hindas oma varasema, tagakiusu eest põgenemise otsuse ümber. „Ülekohtu saladuses“ kirjutab ta 2Ts 1:4 teksti kommenteerides nõnda: „Nii kiidab apostel Judea ja Tessaloonika kogudusi nende püsiva kannatamise eest nende endi maades, ta ei soovita neil kordagi oma maadelt tagakiusu vältimiseks ära põgeneda: see on uus õpetus, mille kuradid tõid sisse inimeste kaudu, keda polnud kunagi leitud usus olevat“ (Groves, ed., 1998, 151). Helwys pidas oma kogudust endiselt Inglise Kirikuks ja nii jõudis ta veendumusele, et tõde kohustab ja evangeeliumi tuleb kuulutada seal, kus seda kõige rohkem vajatakse. Teisal annab ta selgesti teada, et otsus kodumaale naasta ei ole naiivselt kergekaaluline: „Ja ärgu keegi arvaku, et me oleme mõistmatud ja ei kaalutle, millist majaehitust või sõjakäiku me plaanime, ja et me poleks maha istunud ja hoolikalt kaalunud, milline võib olla hind ja hädaoht“ (samas, 154). Helwys viitab siin kirjakohale, milles Jeesus räägib arukast enesesalgamisest Jeesuse jüngrina: Lk 14:26–35. Vihjamisi sisaldub Helwyse öeldus niisiis ka mõte, et kui on tarvis lahingusse minna vägevama vastu, siis on väga mõistlik siiski enne teha kõik, et sõda üldse ei tuleks (Clayton 1973, 7). Ja seda eesmärki otse kuningale adresseeritud „Ülekohtu saladus“ täitma pidigi. 1611. aastal naasis Helwyse grupp Inglismaale ja nad asutasid oma koguduse Spitafieldi-nimelisse Londoni linnaossa. Ajaloolased peavad seda esimeseks baptistikoguduseks Inglismaa pinnal. „Ülekohtu saladuse“ presentatsioon kuningale jääb 1612. aastasse. (McBeth 1987, 38.)

„Ülekohtu saladus“, millest teose pealkiri kõneleb, on viide 2Ts 2:7, milles olev väljend mystērion tēs anomias võib olla tõlgitud ka kui „seadusetuse saladus“ (ingl iniquity tähendab mõlemat). Teos jaguneb neljaks raamatuks, neist kolmes (1., 3. ja 4. raamat) käsitleb Helwys ajastule tavapärases vastandumiste stiilis teiste kristlike usuvoolude eksitusi. Esimeses osas ründab ta Rooma kirikut ja anglikaani kiriku hierarhiat. Toetudes peamiselt Ilmutuse raamatule, ütleb ta, et need, kes selle kiriku tööd teevad, peavad kas eitama, et Piibli ettekuulutused on täide läinud, või nõustuma väitega, et need on täitunud kiriku praeguses olukorras. (Haymes 2010, 65.) Rooma kirik on Ilm 13:7 metsaline: „Ja kes ei teaks ja ei näeks, et see ettekuulutus on täidetud roomalikus ülekohtu saladuses, ,kes istub suurte vete peal, kellega on hooranud ilmamaa kuningad, ja kelle hooruse viinast on ilmamaa elanikud joobnuks saanud‘ (Ilm 17:2)“ (Groves, ed., 1998, 11–12). Ja teine metsaline? Ei ole tarvis vaadata kaugemale kui anglikaani kiriku hierarhiale. Viidates The Book of Common Prayer’ile, küsib Helwys: „Millise meelevallaga koostad sa palveid ja seod inimesed nende külge ning määrad nende järjekorra ajas ja ruumis, millest kaks sa määrad lugemiseks igal õhtul ilma muudatuseta, mõned palved tuleb öelda pärast seda, kui vaimulikele on makstud tema osa, mõned lauast põhja pool, mõned ühes kohas, mõned teises?“ (Samas, 17.) On märkimisväärne, et Helwys soovitab kuningal võtta kiriku varad riigikassa täiteks (Haymes 2010, 66): „Me tunnistame, et meie isand kuningas võib anda sulle, mis talle meeldib, ent tuleks soovida, et kõik need märkimisväärsed paleed ja varad koos kõigi nende juurde kuuluvate privileegide ja eelisõigustega oleksid hoitud kuninga riigi ja väärikuse ülalpidamiseks“ (Groves, ed., 1998, 19). Kolmas ja neljas raamat ründavad vastavalt puritaane ja separatiste. Puritaanid kritiseerivad küll kirikut, ent oma heaolu eest hoolitsedes jäävad nad ikka sellesse kirikusse ja alluvad kiriku ülekohtusele hierarhiale. Separatistidega vaidleb ta ristimise küsimuses ja teeb neile etteheiteid paguluse mugavuses elamise pärast. (Haymes 2010, 66–67.)

Tänapäevasel oikumeeniliselt meelestatud kristlasel ei ole seda poleemikat just meeltülendav lugeda. Aga selline oli lihtsalt toonase ajastu stiil. Seevastu teose teine raamat on see, milles esitatud ideed ületavad ajastu piiratuse. Just selles osas sõnastab ta oma argumendid universaalse usu- ja südametunnistuse vabaduse kasuks. Tulgem tagasi „Ülekohtu saladuse“ konteksti juurde. Anglikaani kiriku hierarhiat kritiseerides argumenteeris Helwys separatistidele sarnaselt kongregatsionalistliku kirikukorralduse poolt. Ta tegi seda maailmas, kus üldiselt valitsev arusaam oli teistsugune: kuningal ja valitsusel oli Jumalast antud õigus ja kohustus määrata rahva religioon ja usupraktikad. Nagu toona tavaks, mõistis ka Helwys võimu just sunduse kategooriates (levinuim vastav kõnekujund oli „mõõk“). Aga erinevalt Smythist, kes viimaks anabaptistlikud vaated omaksvõtnult leidis, et kristlased ei tohi võimu sunniaparaadis osaleda,[1] suhtus Helwys mõõka positiivselt: „Meie isandal kuningal on meelevald võtta meie pojad ja tütred teenima teda kõigis sõja ja rahu asjades, jah, truualamlikuks teenimiseks ükskõik millises teenimises. Tal on meelevald võtta meie maad ja varad, ükskõik millised need oleks, või siis võtta kümnendik, et seda kasutada, kuidas ta heaks arvab. Tal on meelevald võtta ,meie teenrid ja teenijannad ja parimad meie noortest meestest ja karjast‘[2] ja panna see oma teenistusse, ja meie peame olema tema sulased“ (Groves, ed., 1998, 33). Valmidus teenida kuningat „kõigis sõja ja rahu asjades“ tähendas niisiis läbinisti positiivset suhtumist riigivõimu ja valmisolekut osaleda riigiteenistuse kõigil tasanditel.

Välja arvatud üks asi: usk. Helwys võttis omaks (luterliku) õpetuse kahest riigist – maisest ja spirituaalsest. Maiseis asjus on kuningal täielik meelevald kõiges, kuid spirituaalses riigis ei ole valitsusel mingit meelevalda: ainus kuningas on siin Kristus: „Kas meie kuningas ei tea, et Jumalate Jumal ja Isandate Isand on enda alluvana teinud ta maiseks kuningaks ja andnud talle kogu maise võimu, ja et ta on hoidnud enesele taevase kuningriigi, ,kuningriigi, mis ei ole sellest maailmast‘ … ,samuti ei ole ka tema kuningriigi alamad sellest maailmast‘? Ja siiski oli see kuningas maailmas ja tema alamad on maailmas ja et selle kuningriigiga ei ole meie isandal kuningal miskit pistmist (oma kuningavõimu poolest), vaid ta on ise alam; ja ainult Kristus on Kuningas ainuüksi, ainus ülempreester ja ülempiiskop; ja ei ole kuningat, peapiiskoppi, metropoliiti, ülemvaimulikku, vaid ainult Kristus“ (Groves, ed., 1998, 29).

Kontseptsiooni kahest riigist toetab Helwyse arusaam „hingevabadusest“: iga inimese hing on unikaalses ja vahetus suhtes Jumalaga. Ja just sellel pinnal osutub usu- ja südametunnistuse vabadus võtmetähtsusega küsimuseks. Enimtsiteeritud lõik „Ülekohtu saladusest“ on see: „Me tunnistame vabalt, et meie isandal kuningal ei ole nende[3] südametunnistuse üle rohkem võimu kui meie südametunnistuse üle, ja see on, et tal pole üldse mitte mingisugust võimu: meie isand kuningas on vaid maine kuningas ja kui kuninga inimesed on kuulekad ja õiged alamad, kes järgivad kõiki kuninga poolt antud inimlikke seadusi, siis ei saa meie isand kuningas nõuda enamat. Sest inimeste usk Jumalasse on Jumala ja nende endi vaheline asi. Kuningas ei vastuta selle eest ja nii ei või ka kuningas olla Jumala ja inimese vaheliseks kohtunikuks. Olgu nad hereetikud, türklased, juudid või kes iganes – maise võimu juurde ei kuulu nende karistamine kõige vähemalgi määral“ (Groves, ed., 1998, 53).

Usu ja südametunnistuse vabadus laieneb kõigile, nii neile, keda Helwys sellessamas teoses teravalt kritiseerib, kui ka hoopis kaugemale, moslemite ja juutideni välja. Uudne on siinkohal just selle visiooni kõikehõlmavus, sest vabadust ei nõuta ainult endale (nagu tegid paljud) vaid kõigile. Kristuse spirituaalse riigi võim maiste inimeste üle ei ole erinevalt maise kuninga võimust sundiv. See on n-ö „pehme võim“, kuulutades lunastuse võimalust ja meeleparanduse vajadust enne viimset kohtupäeva käesoleva maailmakorralduse lõpus. Arminiaanlike vaadetega Helwys uskus, et iga inimene on loodud süümelt vabaks evangeeliumi kutsele vastama ja vastutab ise Jumala ees. Usuvabadus maises kuningriigis oli seejuures ülimalt oluline, kuna selle puudumine tõi kaasa vähemalt teoreetilise võimaluse, et inimene usub formaalselt õigesti, aga ta teeb seda lihtsalt truualamlikkusest maisele kuningale. Ent säärasel juhul osutub „õigesti uskumine“ taevase kuninga ees tegelikult uskmatuseks, sest see inimene pole saanud Kristuse järgijaks Kristuse enese pärast, vaid teistel motiividel. Usu ja südametunnistuse vabaduse nõue kuulus Helwyse jaoks seega usu tsentraalsete, mitte perifeersete küsimuste juurde. See arusaam laienes ka juutidele ja moslemitele – neile tuleb lihtsalt evangeeliumi kuulutada. Ja õieti võib neis seostes ka tema „Ülekohtu saladust“ pidada just kuningale suunatud personaalseks evangeeliumikuulutuseks. Ta saatis oma teose kuningale, teades, et edasine on kuninga kätes. Kas ta tõesti lootis, et James I võtab teda kuulda? Küllap ta lootis, muidu ei oleks ta seda kirjutanud. Ent isegi vangikongi sattununa teadis ta, et viimaks vastutab maine kuningas ise oma otsuse eest taevase kuninga Kristuse ees. Tema oli Jumalale kuuletudes oma sõnumi esitanud.

Helwyse visioon oli mõjus ja kirjeldatud usuvabaduse-nõudmise suhtumismall hakkas korduma. Helwyse koguduse juhtimise võttis üle koos temaga Hollandist tagasi tulnud John Murton. Temagi sattus vangi, kus ta pärast 13-aastast vangistust ilmselt 1626. aastal ka suri, ent kus ta kirjutas kaks traktaati usuvabaduse teemal. (McBeth 1987, 39.) Teine Helwyse Amsterdami-kaaslane, Mark Leonard Busher, avaldas 1614. aastal teose „Usurahu: üleskutse südametunnistuse vabaduseks“ (Religious Peace: A Plea for Liberty of Concience), milles ta kinnitas, et usuvabadus on Jumala poolt inimesele antud õigus ja see on kristlusele olemuslikult tähtis (Estep 1996, 296). Roger Williams, Ameerika esimese baptistikoguduse rajaja 1639. aastal, avaldas 1644. aastal teose „Verine tagakiusu dogma; süüme kasuks“ (The Bloudy Tenent of Persecution, for Cause of Conscience; Estep 1996, 200–201). Ta oli ka Rhode Islandi koloonia rajaja ja Charles II poolt 1663. aastal kinnitatud Rhode Islandi harta algataja. See oli esimene seadusetekst, milles kirik ja riik olid lahutatud ja usuvabadus tagatud kõigile.

Kas usuvabadus tähendab ka vabadust olla usuvabaduse vastu? Thomas Helwyse vangi saatnud James I-l see vabadus oli. Hiljem hakkasid asjad aga tasapisi muutuma ja mitte kõigile see ei meeldinud. Nii avaldas parlamentaarsest puritaanist heresioloog Thomas Edwards Inglise esimese kodusõja lõpuaastal 1646 teose „Gangreen ehk käesoleva aja sektantide paljude vigade, hereesiate, blasfeemiate ja hukatuslike praktikate kataloog ja paljastus“ (Gangraena, or a Catalogue and Discovery of many of the Errors, Heresies, Blasphemies and pernicious practices of the Sectaries of this time). Selles loetles ta 176 hereesiat, alates uskumusest, et viimsel kohtupäeval äratatakse üles ka kõik metsloomad ja linnud, kuni ühe müüriladuja väiteni, et põrgut ei ole olemas ja et Kristus ei olnud rohkem Jumal kui ta ise. Eksimuste hulka mahtusid ka mitmed patsifistlikud ideed, nagu „kristlasel on keelatud võidelda ja võtta kätte relv oma seaduste ja tsiviilvabaduste kaitseks“ ja „seadusevastane on võitlus üldse, või tappa inimest, tõesti isegi tappa ühtegi olendit, nagu tibusid, meie oma kasutamiseks või mõneks muuks puhuks“. Ta kaebas, et välja on antud palju raamatuid tolerantsusest (sh nimetas ta Roger Williamsit). Kõik sellised raamatud tuleks viia timuka kätte avalikuks põletamiseks: „Oo milline põletusohver, milline magus lõhn oleks see Jumalale!“ (George 1984, 30.) 400 aastat pärast Helwyst võime öelda, et Edwards oli hiljaks jäänud: vabaduse džinn oli juba pudelist välja lastud, ja seda pöördumatult.

 



[1] Anabaptistide vaadete kohaselt oli sundus küll riigi toimimiseks tarvilik (valitseja ei kanna oma mõõka ilmaasjata – Rm 13:4), ent see kehtis vaid uskmatu maailma kontekstis. Kui võimukandjast sai kristlane (st õige kiriku liige, anabaptist), siis hakkas talle kehtima teistsugune korraldus ja ta pidi oma ametist loobuma: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad“ (Mt 5:44).

[2] Viide on 1Sm 8:15.

[3] St roomakatoliiklaste.

 

Kasutatud allikad

Bebbington, David W. (2010) Baptists Throught the Centuries. A History of a Global People. Waco: Baylor University Press.

Clayton, J. Glenwood (1973) „Thomas Helwys: A Baptist Founding Father“ – Baptist History and Heritage, 1/8, 2–15.

Early, Joseph E. (2009) The Life and Writings of Thomas Helwys. Macon: Mercer University Press.

Estep, William R. (1996) The Anabaptist Story. An Introduction to Sixteenth-Century Anabaptism. 3rd ed. Grand Rapids: Eerdmans.

George, Timothy (1984) „Between pacifism and coercion: the English Baptist doctrine of religious toleration“ – Mennonite Quarterly Review, 1/58, 30–49.

Grove, Richards (ed.) (1998) Thomas Helwys, A Short Declaration of the Mystery of Iniquity. Edited and introduced by Richard Groves. Macon: Mercer University Press.

Haymes, Brian (2007) „On religious liberty: re-reading A short declaration of the mystery of iniquity in London in 2005“ – Baptist Quarterly, 3/42, 197–217.

Haymes, Brian (2010) „Thomas Helwys’ The Mystery of Iniquity: Is it still Relevant in the Twenty-First Century“ – Anthony R. Cross, Nicholas J. Wood (eds.), Exploring Baptist Origins. Oxford: Regent Parks’s College, 63–76.

Helwys, Thomas (1998) A Short Declaration of the Mystery of Iniquity. Edited and introduced by Richard Groves. Macon: Mercer University Press.

McBeth, Leon (1987) The Baptist Heritage. Nashville: Broadman Press, 32–33.

Smyth, John (1990) „Differences of the Churches of Separation“ – Leon McBeth, A Sourcebook for Baptist Heritage. Nashville, Tennessee: Broadman Press 1990, 14–18 (ptk 10.9).

Towns, Lidia (2010) „Faithfulness in the Face of Persecution. Thomas Helwys’ Struggle for a Better World“ – Baptist History and Heritage, 3/45, 80–91.

 

(Artikli esimest osa loe siit.)

Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ja religiooniuuringute teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.

Print Friendly, PDF & Email
English