Artiklid

Usulisest kirjaoskusest

Pew uuringukeskus korraldas 2010. aastal Ameerikas küsitluse. Selle tulemustest järeldati, et ameeriklaste, sealhulgas end usuliselt määratlenud inimeste teadmised uskudest, ja ka oma usust, olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud (vt http://www.pewforum.org/U-S-Religious-Knowledge-Survey.aspx. Kellel inglise keele oskus on küllalt hea, võib võrrelda enda teadmisi uuringus osalenute omadega, vastates samadele küsimustele aadressil http://features.pewforum.org/quiz/us-religious-knowledge).

Usuline kirjaoskus ei tähenda aga mitte ainult üksikute (ja tihti tähenduseta) faktide teadmist nii enda kui teiste religioonide kohta, vaid pigem võimet märgata ja analüüsida põhilisi religiooni avaldumisvorme indiviidi ja ühiskonna elu eri tahkudes, samuti oskust ja valmisolekut lugupidavalt suhelda inimestega, kellel on erinevad usulised veendumused.

Eestis, kus suurem osa elanikkonnast ei ole vähemalt formaalselt end religiooniga sidunud, võib vahel tekkida tunne, et milleks raisata väärtuslikku õppeaega ühiskonna jaoks nii marginaalse nähtuse peale nagu religioon. Tegelegu religiooniga need, kel asja vastu huvi, koguduse või pere ringis. Sageli on ses osas eeskujuks toodud Prantsusmaad, kus koolis usundiõpetuse tundi (enamasti) pole. Tõepoolest, seal kehtib ajalooliselt kiriku ja kooli ning hiljem ka laiemalt religiooni ja riigi lahutatuse põhimõte e laïcité printsiip. On tähelepanuväärne, et kooli ja kiriku lahususe printsiipi rakendati seal üle 20 aasta varem kui riigi ja religiooni oma. Algusaegadel leidus laïcité retoorikas religioossusevastaseid (täpsemalt katoliiklusevastaseid) mõttearendusi. Tänapäeval on aga pigem rõhutatud religiooni erasfääri kuulumist ning riigi neutraalsuse vajadust, et tagada kodanikuühiskonna toimimist: kodus oled kristlane või juut, moslem või budist, aga koolis ja riigis suhtutakse kõigisse usutunnistusest olenemata kui Prantsusmaa kodanikesse, ehk siis võrdselt. Sellest tulenevalt vähenes ajapikku religiooni teema kooliprogrammis. Lubatud on ainult nn religiooni puudutavate faktide (fait religieux) õpetamine. Koolid ei tohtinud juba ammu kasutada interjööris religioosseid sümboleid, 2004. aastal keelati koolides ka õpilastel nähtavate usuliste sümbolite kandmine põhjendusega, et kool on avalik ruum ning seetõttu ei ole religiooni eksponeerimine kohane.

Vähem teatakse seejuures aga, et 21. sajandil on Prantsusmaal laïcité mõistmisel ja religioonialase hariduse kohta käivates arutlustes toimunud märkimisväärne sisuline muutus. Kõige olulisemaks debattide ja muudatuste algatajaks sai Regis Debray’ 2002. aasta raport Prantsuse haridusministrile „usuliste faktide“ (fait religieux) õpetamisest. Debray, olles tuline laïcité põhimõtte pooldaja, toob Prantsuse koolihariduse olulise puudusena välja, et see toodab ebakompetentsust (laïcité d’incompétence), mis pärsib noorte inimeste osasaamist kultuurist ning takistab hakkamasaamist mitmekultuurilises ühiskonnas. Debray peab sellist lähenemist jätkusuutmatuks ning pakub, et see peaks asenduma teadlikkusel ja mõistmisel põhineva laïcité’ga (laïcité d’intelligence). Usulise kirjaoskuse ja teadlikkuse parandamiseks loodi Pariisi Sorbonne’i ülikooli juurde Religiooniuuringute Euroopa Instituut (http://www.iesr.ephe.sorbonne.fr), mille ülesandeks on religiooni ja sekulaarsuse teaduslik uurimine. 2005. aastal vastu võetud haridusseadus seadis prioriteediks õpetajate esma-ja täiendõppe religiooni küsimustes, sellekohaste õppevahendite loomise ning religiooni teemade sisseviimise ainekavadesse.

Kuigi Eestis peab usku oluliseks vaid iga kuues inimene, mängib maailmas tervikuna religioon tähtsat rolli viiele kuuest inimesest (2009. aasta Gallupi andmeil, vt http://www.gallup.com/poll/142727/religiosity-highest-world-poorest-nations.aspx). Niisiis võib öelda, et suurema osa inimkonna ja ühiskondade mõistmine ilma elementaarsete teadmisteta religioonist on raskendatud. Andrei Hvostov kirjutas Eesti Ekspressis 9. augustil: „Maailmas toimuva mõistmiseks ei piisa enam ajaloost ega ühiskonnaõpetusest,“ viidates samas usulise kirjaoskuse vajadusele, et mõista mitmeid tänasel päeval toimuvaid protsesse mitte ainult majanduses ja poliitikas, vaid ka spordis – pea kõigis elu valdkondades ning pea kõikjal maailmas.

Euroopa riikide enamuses õpetatakse koolides sel eesmärgil eraldi ainet, kas konfessionaalse usuõpetuse ja mittekonfessionaalse usundiõpetuse tundides. Tihti on ajalooliselt esimesed just kiriku juurde loodud koolid ning usu õpetamine on olnud üks olulisi kooli funktsioone. Riigiti erineb, kas ja kui palju alternatiive on riigis suurima järgijate arvuga religiooni usuõpetuse ainekavale lisaks pakutud. Enamasti pakutakse valikuna kõrvale eetikat või filosoofiat või maailmavaateõpetust või ka erinevate religioonide ja konfessioonide ainekavasid, vahel aga võib olla tegu vabatahtliku ainega õppepäeva lõpus. Leedus ja Ukrainas pakutakse näiteks katoliiklikku ja õigeusu usuõpetust, Soomes on kinnitatud 13 ja Austrias koguni 15 erinevat konfessiooni ja religiooni usuõpetuse ainekava. Kui Eestis räägiti oikumeenilisest usuõpetusest juba 1920. aastatel, siis ametlikult ja üleriigiliselt läks mittekonfessionaalsele lähenemisele esimesena üle 1969. aastal Rootsi. Suurbritannias toimunud järk-järguline üleminek jääb 1960.–1990. aastate vahele, Norras 1997. aastast alates; mittekonfessionaalset usundiõpetust leiame ka Taanis ja Islandil. Mujal võib mittekonfessionaalset mudelit leida pigem üksikutes koolides või piirkondades, mitte aga riigis tervikuna. näiteks on Saksamaa mitmes piirkonnas hakatud katsetama ning ka mitmed Helsingi koolid tahavad sisse viia mittekonfessionaalset õpet, kuna nii paljude eri usuõpetuste korraldamine käib üle jõu ning tekitab õpilaste seas arusaamatust. Enamasti on mittekonfessionaalse lähenemise puhul sarnaselt ajaloo või kunstiõpetusega tegu tavalise õppeainega, mis on kohustuslik kõikidele õpilastele. Ses suhtes on erandeiks vaid Eesti ja Sloveenia, kus õpetus on vabatahtlik.

Ometigi pole aine jagamine konfessionaalseks ja mittekonfessionaalseks alati lihtne ja ühemõtteline, piirid nende kahe mudeli vahel on sageli poorsed ja liikuvad.

Kõige sagedamini rühmitatakse aine selle kohaselt, kes määrab ainekava, õpikute, aine sisu ja õpetajate koolitamise ning vastutab selle eest. Konfessionaalse õpetuse korral on otsustajateks usuorganisatsioonid, mittekonfessionaalse mudeli korral aga haridusamet. Siiski, konfessionaalse mudeli korral on harva usulisel ühendusel kogu vastutus, pigem toimib koostöö haridusametiga nii aine sisu kui õpetajate määramisel. Mittekonfessionaalses mudelis on otsustajaks küll haridusamet, kuid tavaliselt kaasatakse ainekavade ja õppematerjalide väljatöötamisse ka usuühendused.

Teiseks oluliseks indikaatoriks võib pidada aine õpetamisele seatud eesmärke ja sisu. Lihtsustatult võiks ütelda, et konfessionaalse mudeli eesmärgiks on, et õpilased võtaksid omaks vastava religiooni uskumused, väärtused ja elustiili ning õpitaks lähemalt tundma vastavat religiooni. Mittekonfessionaalses mudelis on aga eesmärgiks erinevate religioonide ja maailmavaadete tundmaõppimine. Kuid ka selline jaotus ei pea enamasti paika. Paljudes konfessionaalse mudeliga riikides ei peeta kooli eesmärgiks religioosset sotsialiseerumist või usulistel talitustel osalemist, vaid pigem analüüsioskuste arendamist, kultuurilise konteksti mõtestamise oskust ning ka tutvumist teiste religioonidega. Eks ole ka Eesti koolide esimesed usundeid käsitlevad ja vägagi tasakaalustatud käsitlusega õpikud tõlked soome (luterlikest konfessionaalsetest) õpikutest. Teisalt, mittekonfessionaalse mudeliga maades käivad vaidlused selle üle, kui paljusid religioone, mis mahus ja mis vanusest alates tuleks lastele õpetada. Ka mitme religiooni õpetamisel ei õpetata kõiki religioone võrdselt, vaid enam pööratakse tähelepanu vastavas riigis või regioonis ajalooliselt ja kultuuriliselt enam põhjendatud religioonile. Hulgast ja proportsioonist olulisem on see, kas neid religioone esitatakse kvalitatiivselt sarnaselt või erineval moel – kas mõnda neist religioonidest või ilmalikest maailmavaadetest esitatakse „paremana“ kui teisi. Samuti otsitakse mittekonfessionaalse mudeliga riikides (sarnaselt konfessionaalsega) võimalusi, kuidas toetada õpilase usulist identiteeti koostöös kodu ja kogudusega, kuhu laps kuulub.

Vahel on eristusi tehtud ka selle järgi, kes osalevad õppetöös. Kuid näiteks Soome luterlikus ja õigeusu usuõpetuses osalevad erineva konfessionaalse ja usulise taustaga lapsed, samas võime leida Norra maapiirkonnas homogeense luterliku kogukonna ning Eestis klasse, kus kõik lapsed on sarnase (mitteusulise) taustaga.

Sarnaselt rohujuuretasandile on teatud üksmeele või kokkuleppe püüdu märgata ka Euroopa riikide ühislepetes, milles on ära toodud usulise kirjaoskuse olulisus tolerantse demokraatliku riigi jaoks, nt Euroopa Nõukogu haridusministrite 2003. aasta Ateena deklaratsioon, Euroopa Nõukogu kultuuriministrite 2005. aasta Faro deklaratsioon, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2005. aasta soovitus 1720 „Haridus ja religioon“ või Ministrite Nõukogu 2008. aasta soovitus religioossete ja mittereligioossete veendumuste õpetamiseks. Ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) on teemat pidanud oluliseks ning koostanud eri osapoolte koostöö tulemusel 2007. aastal juhised liikmesriikides usulise hariduse korraldamiseks.

Neis dokumentides soovitatakse, et koolides pakutav religioone puudutav õpetus:

  • peab religioone ja veendumusi esitama õiglaselt, tasakaalustatult ja erapooletult ning esitus peab toimuma teaduslikult põhjendatud alustel;
  • käsitlema peab ajaloolisi ning nüüdisaegseid arengusuundi, globaalseid ja kohalikke teemasid, olles tundlikud kohalike rühmade suhtes;
  • see peab sündima õhkkonnas, mis austab inimõigusi, põhivabadusi ja demokraatlikke väärtusi;
  • religioone õpetades tuleb edendada koolis vastastikuse lugupidamise ning üksteisemõistmise õhkkonda;
  • õpetamine ei tohi õõnestada või ignoreerida perekondade ja usuliste ühenduste rolli noorte inimeste kujundamisel;
  • otsustusprotsessidesse tuleb kaasata erinevaid huvirühmi: pedagooge, religioonide esindajaid, poliitikuid, lapsevanemaid jt;
  • õpetajal peavad olema peale ainealaste teadmiste ka pedagoogilised oskused, et juhtida õpilasi maailmavaatelistel teemadel üksteisega lugupidavalt suhtlema.

Jälgides tendentse Euroopa koolides ja hariduspoliitikat kujundavates dokumentides, võib ütelda, et mittekonfessionaalne mudel laieneb üha enamatesse riikidesse ja piirkondadesse. Konfessionaalsed ja mittekonfessionaalsed mudelid hakkavad üksteisele vastandumise asemele lähenema, toimub konfessionaalsuse „de-konfessionaliseerumine“. Maades, kus enne religiooni teemadest hoiduti, pööratakse sellele suuremat tähelepanu. Mõlemas mudelis kasutatakse dialoogilisi lähenemisi ning pööratakse tähelepanu õpilase refleksioonivõime arendamisele ja usulise identiteedi arengule.

Usuline kirjaoskus on isikliku maailmavaatelise selguse, üksteisemõistmise, inimeseksolemise, kultuurist osasaamise, aga ka demokraatliku riigi toimimise oluliseks eelduseks, seega vajalik ka 21. sajandi Eestis ning seda võrdselt nii (kristlikku haridust pakkuvates) era- kui ka (sekulaarsetes) munitsipaalkoolides.

 

Olga Schihalejev (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika dotsent  ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English