Arvamused

Mõned read õppijatest ja õpetajatest

Esmalt tahan tänada Kirik & Teoloogia toimetust pakkumise eest avaldada mõtteid teoloogilise hariduse teemal. Ülesanne ei ole muidugi kergete killast, pidades silmas teema laiust ja sügavust. Teatavat raskust lisab seegi, et mitmed oma ala asjatundjad on juba omi mõtteid avaldanud. Kuivõrd aga eelkõige on käsitletud hetkeolukorda Eesti teoloogilises kõrgharidusruumis, analüüsitud probleeme, visandatud üldisemaid tulevikunägemusi ning vähem tähelepanu pööratud konkreetsematele lahendusvõimalustele, siis just viimastel ma alljärgnevas üritaksingi lühidalt peatuda.

 

Õppijad

Väga palju on olnud juttu sellest, et napib neid, kes soovivad teoloogiat õppida ning veelgi vähem nende hulgas neid, kes sooviksid õpitut kirikus rakendada. Nagu lubatud, ei hakka ma selle probleemi tagamaid uurima, vaid pigem keskendun lahendustele.

Minu arvates oleks tarvis üle saada laialt omaks võetud mõtteparadigmast, et küll need üliõpilased tulevad, kui ainult kool ja seal pakutav haridus hea on. Muidugi, teatud eeldustel on see ootus põhjendatud. Kuid tahan viidata just sellele, et teoloogiat õpetavate koolidena peame varem või hiljem omaks võtma arusaama, et üliõpilaste saamise nimel tuleb päris palju tööd teha. Loomulikult palvetööd enne kõike, aga ka otseselt rekruteerivat (ega meil vist head eestikeelset väljendit selle tegevuse kohta polegi; „värbamine“ on küll eestipärasem, aga oma emotsionaalse sõnaväljaga veelgi halvem) tegevust. Kui maailma juhtivatel ülikoolidel ja teoloogilistel seminaridel on oma recruiting departments, siis ka meie ei saa teisiti. Selline õppima kutsumine, innustamine, info jagamine ei peaks olema häbiasjaks, vaid pigemini millekski positiivseks, milles väljendub õppeasutuse vastutus oma tuleviku ning loomulikult Jumala ees.

Selline suunamine teoloogilise hariduse poole peaks algama juba palju varem, kui noor inimene on omandanud keskhariduse ja on tegemas otsuseid oma edasise haridustee osas.

Mitte, et Teeviidal osalemine või mõni muu tutvustuskampaania kuidagi väärtusetu oleks, kuid alustama peaksime varem. Kuid kuna ja kellega? Üheks maailmas väga populaarseks mistahes haridusvaldkonna propageerimise viisiks on nn lasteülikoolid, kus aeg-ajalt avatakse kõrgema õppeasutuse uksed lastele ja noortele. Ilmselt on teisigi võimalusi, kuidas kõrgkoolis õpitavat üldhariduskooli õppijale tuttavamaks teha. Lisaks on Jumal kinkinud meile ka esimese kirikukooli, Tallinna Toomkooli ning järgmisest õppeaastas peaksid uksed avama veel kaks luterlikku kooli ja üks õigeusu kool – oleks ülimalt ootuspärane, et just nende koolide lõpetajate hulgast leiavad nii mitmedki tee teoloogiaõpingute ning miks ka mitte kirikutöö juurde.

Tasub muidugi küsida, et miks üldse üks noor või ka küpsemas eas olev inimene tuleb õppima teoloogiat. Vastused on arvatavasti väga erinevad. Mõni soovib head haridust, mõnda paelub huvitav õppekava, mõni võib-olla ei teagi päriselt, miks ta on tulnud. Kindlasti on aga neid, kes tulevad teadliku sooviga saada kirikutöötegijateks ning mõtestavad teoloogilise hariduse omandamist ühtlasi nii professionaalse kui vaimuliku kasvuna. On mõistetav, et meie avalik-õiguslik usuteaduskond ei saa ega peagi neid viimaseid ülesandeid täitma sel määral, kui seda teevad kiriklikud eraõiguslikud õppeasutused.

Kui tulla nüüd Usuteaduse Instituudi (UI) juurde, siis just need kaks viimast – ettevalmistus kiriklikuks teenimiseks ning sellega kaasaskäiv vaimulik kasv ja kasvatamine – on meie esmased rõhuasetused. Sel põhjusel toimuvad meil igapäevased palvused, samuti püüame toetada üliõpilasi nende usus ja kristlikus elus, pakkudes vaimulikku juhendamist. Loomulikult hindame kõrgelt oma koolis akadeemilist teoloogiat, teadusarendust ja sellega seonduvat (järgmisest aastast on loodud meil teadusprorektori ametikoht), kuid täna on minu hinnangul see ikkagi Tartu Ülikooli usuteaduskonna (UT) ülesandeks ja vastutusalaks. Läbitunnetatud arusaam eraomanduses ja avalik-õiguslike teoloogiliste õppeasutuste funktsiooni ja eesmärgi erisustest annab hea aluse vastastikkuseks koostööks ja usaldavateks suheteks.

Tahan viidata veel ühele teemaderingile, mis on vägagi otseses seoses meie õppijatega, eriti nende arvu ja motivatsiooniga. See on tööturu olukord. On igaühele arusaadav, et mida selgemad ja perspektiivikamad on väljavaated töö leidmisele omandatud haridusega, seda kõrgemalt väärtustatud on ka vastav haridus. Tahame või mitte, ka teoloogiline haridus allub suures osas sellele seaduspärale. Mul puuduvad andmed, millised on olnud UT lõpetajate ametieelistused ja valikute rahulolu, kuid märkimisväärne osas UI lõpetajates on leidnud rakenduse just EELK-s. Ja ei ole mingisugune saladus, et rida meie kogudustest vaevleb väga tõsistes majandusraskustes ning madalad või olematud on ka palgad, mida need kogudused suudavad oma vaimulikele pakkuda. Tahan sellega tähelepanu juhtida tõsiasjale: mitte ainult UI ei saa tagada sisseastujate arvukust ja kvaliteetharidust, vaid see sõltub samuti kirikust, tema otsustest ja haldusvõimekusest. Asjata pole juhitud tähelepanu, et EELK haldusreform on meie lähiaja üks suuremaid ja möödapääsmatumaid väljakutseid, millest ei sõltu ainult koguduste vaid samuti kirikliku teoloogilise hariduse tulevik.

 

Õpetajad

Hinnangud, mida antakse teoloogia õppejõudude arvule, on üpris vastakad. Ise olen seda meelt, et mõnes teoloogilises distsipliinis tundub meid nappivat, mõnes muus teoloogia valdkonnas tundub õppejõude olema rohkem kui kateedreid. Viimane ilmselt pole teoloogiliste õppeasutuste perspektiivist vaadelduna suur probleem. Nii naljaga kui ka tõsiselt, sest aus konkurents teoloogia õpetamisel pole kaugeltki kasutu. Muidugi on kahju, kui haritud teoloog ei leia erialast rakendust. Eks siis tuleb loota, et leitakse rakendus kusagil mujal ning tänu Jumalale, on ka ju neid näiteid, kus kõrgesti kvalifitseeritud teoloog on osutunud vägagi edukaks akadeemiliseks sõnumiviijaks õppeasutuse- või kirikuvälises kontekstis.

Mis puudutab aga meie õppejõudude kvalifikatsiooni, siis sedagi on väga erinevalt nähtud. Nii palju kui oskan hinnata, on meie õppejõud üldiselt väga hästi kvalifitseeritud, kõrgelt motiveeritud ja eesmärgipäraselt tegutsevad. Kindlasti on siin oluliseks taustaks pikaajaline ja katkematu teoloogia õpetamise traditsioon Eestis. Õnnistuseks tuleb pidada võimalusi, kui oleme ennast saanud täiendada välisülikoolides ja -seminarides. Muidugi on siin ka asjal teine külg: kohtame tänases Eesti, samuti kiriklikus mõttediskursuses küsimuseasetusi, mille kontekstuaalsuse määr on küsitav ning sügavam olemus importlik. See kõik kvalifitseerub vaba ja avatud suhtlemise võlu ja valu valdkonda, millega tuleb lihtsalt arvestada.

Teatavate raskuskohtadena teoloogia õpetajate valdkonnas näen peamiselt kolme: järelkasv, vaimulikud hoiakud ja suhtumised ehk õppejõu isiksus ning järelkoolituse temaatika.

Kuivõrd olen ise eelkõige praktiline teoloog, siis näen suurt puudust eriti diakoonia ja kirikujuhtimise, aga ka misjoni ja oikumeenika valdkondades. Vajadusi on kahtlemata mujalgi. Mis oleks lahenduseks? Üheks väga konkreetseks lahenduseks oleks potentsiaalsete õppejõudude võimalikult varajane identifitseerimine, nende aktiivne juhendamine ja suunamine. Kindlasti oleks selleski vallas vaja paremat infovahetust ja tõhusamat koostööd nii UT, UI kui teiste teoloogiliste õppeasutuste vahel, et meie akadeemiline ressurss oleks kõige optimaalsemalt ettevalmistatud ja rakendatud.

Mis aga puudutab õppejõu isiksuslikku kvaliteeti, siis on see minu kui koolijuhi jaoks sama, võib-olla veelgi olulisema kaaluga, kui tema akadeemiline kompetents ja pedagoogiline suutlikkus. Just selles osas on kõrgkooli pedagoogika viimaste kümnendite osas kõige enam muutunud globaalses kontekstis. Eks mingil määral on ka oma lõivu makstud, kuid kaasaegses kõrgkoolis, sh teoloogilises kõrgkoolis ei kujuta vist keegi enam ette õppejõudu, kes on küll suurepärane asjatundja, kuid isiksuslikus aspektis väärastunud. Olgu ta siis fundamentalist, fanaatik või lihtsalt ebaviisakas. Arusaadavalt lisanduvad siia kiriklike õppeasutuste puhul usulised-moraalsed nõuded. Näiteks UI puhul eelistame õppejõukohtadele EELK liikmeid ning tasemeõppes tegevvaimulikke.

Lõpuks mõni sõna järelkoolituse kohta. Võime rõõmustada, et oleme seda suutnud teatud määral siiski teha. UI poolt vaadatuna koostöös UT ja teiste teoloogiliste õppeasutustega Eesti Kirikute Nõukogu egiidi all. Kuid see tegevusvaldkond peaks kindlasti tublisti kasvama. Seda enam, et meil kõigil on mitmeid häid rajataguseid võimalusi koostööd pakkuvate välisülikoolide või vaimulike seminaride näol. Eriti oluliseks pean ma järeldoktori haridust ning seda just rajatagustes heatasemelistes õppeasutustes. Arusaam, et doktoritöö kaitsmine juhatabki sisse veelgi tõsisemat laadi õppimise ja enesetäiendamise, peaks saama meie õppejõuskonna juures iseenesestmõistetavaks. Kui eelnevale lisanduvad veel erinevad ühised uurimis- ja teadusteemad, siis loob see head tervikeeldused meie õppejõudude professionaalseks kasvuks ja sellega seotult õppekvaliteedi tõusuks. Ja see on ju iga kooli eesmärgiks.

 

Ove Sander (1970), PhD (filosoofia), on EELK kasvatusassessor, EELK Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English