Artiklid

Minu, meie, nende Jeruusalemm. Pilguheit tänapäevase Iisraeli ühiskonna mõningatele valupunktidele

Astun uksest välja ja mind tervitab ere päike. Majade ühtemoodi heledast kivist seinad otsekui kiirgavad valgust ja sunnivad esiti silmi kissitama. Õhk on kuiv ja soe ning täis aimdust, et tuleb üks järjekordne palav päev. Prügikonteineri kaanel lösutab punane kass ning tavapäraselt kärarikas ja autosid täis tänav on peaaegu tühi ja vaikne. Üksikute möödakäijate huulilt kostab tervituseks: „Šabat šalom!“ Olen Jeruusalemmas ja käes on šabat[1]. Sean sammud kesklinna suunas. Lihtsalt selleks, et minna. Ilma kiirustamata, ilma, et keegi minust mööda trügiks, ilma pideva signaalikoori, ilma uudishimulike pilkude ja ka ilma juhuslike naeratusteta. On hingamispäev. Minu jaoks selle sõna otseses mõttes. Lõpuks ometi on tänavatel ruumi, lõpuks ometi saavad kõrvad puhata. Lõpuks ometi saan ma kergemalt hingata ja puhata kogu sellest värvi- ja helikirevast intensiivsest saginast, mis nädala sees Jeruusalemma tänavaid täidab. See on oma sisemise korrapäraga kaos, mida ma armastan, ja mida ma ei vahetaks mitte millegi muu vastu, kuid mis mind ka väsitab. Niisiis hingamise päev. Pea inimtühjadel tänavatel on ruumi. Mulle ja päikesevalgusele, mis kõikjale tungib. Inimesed, kes muidu ööpäevaringselt kuhugi tõttavad, on kas kodus või nädalalõpuks linnast lahkunud.

Möödun turust, kus alles eile pärastlõunal olin üritanud endale läbi pea liikumatu rahvamassi teed teha ja end mõttes kirunud, et miks ma küll ei õpi ja jätan vajalikud ostud kõige viimasele minutile enne šabati algust, nagu kõik teised. Olin siunanud mõttes kõiki neid turiste, kes siis lihtsalt su tee peal seisavad ja kes hirmunud, kes joovastunud näoga ringi vaatavad, unustades et olin ka ise kord samasugune olnud. Kuid nüüd valitseb siin tühjus ja vaikus. Nagu ka kesklinna tänavatel, kus suletud poodide vaateakende ees seisavad vaid mõned üksikud võõrtöölised, kel just täna on vaba päev. Piilun sisse ühe vähese täna lahtioleva kohviku aknast – kõik kohad on täis – ja liigun edasi mööda inimtühje tänavaid. Vaikus. Mõnus. Samas tean ma ka inimesi, kes on valmis tegema ükskõik mida, et vaid šabati ajaks Jeruusalemmast minema saada – eelistatavalt Tel Avivi, mille elanikkond on valdavalt sekulaarne ja kus meri on alati lahti. Ent see vaikus, mida need head inimesed pelgavad, on näiline.

Elu käib edasi vanalinna müüride vahel, inimesi täis on ka Ida-Jeruusalemma tänavad ning mu enda naabermaja siseõuest kostab jutuvada ja laulmist. Ning siinsamas kesklinna külje all, kesklinna ja ultraortodokssete juutide linnaosa, Mea Šearimi vahele jääval HaNeviim tänavalt kostab valjuhäälseid hõikeid „Šabbes! Šabbes!“ Just sinna on kogunenud hulgaliselt šabatile kohaselt pidulikult riietatud ultraortodoksseid juudi mehi ja poisse, kes väsimatult protesteerivad mööda sõitvate üksikute autode ja neid maha rahustama saabunud politseinike šabati rikkumise vastu, kisendades: „Šabbes!“ Ja see ei ole nii mitte üksnes täna, vaid igal šabatil. Just need hõiked „Šabbes! Šabbes!“ annavad märku ja tuletavad meelde üht üha kasvavat ühiskondlikku lõhet tänapäeva Iisraelis. Nimelt lõhet ultraortodokssete ja sekulaarsete juutide vahel, mis puudutab samas ka kõiki nende kahe vahepeale jäävaid ühiskonnagruppe nagu sionistlikke religioosseid juute, traditsioone järgivaid juute ja ortodokse.

Juudi kalendri aastavahetuse seisuga (mis sel aastal leidis aset 16. septembril) on Iisraelis kokku umbes 7933200 elanikku, kellest umbes 5978600 ehk 75,4% moodustavad juudid, kellest umbes 4300000 ehk 73% on sündinud Iisraelis, umbes 1636600 ehk 20,6% araablased ning umbes 318000 inimest liigituvad kategooria alla „muu“; siia kuuluvad umbes 203000 enamasti Aasia riikidest pärit võõrtöölist, aga ka mittearaablastest kristlased, mittearaablastest moslemid, Aafrika riikidest saabunud põgenikud ja uute immigrantide pereliikmed, kes ei ole Iisraeli siseministeeriumis registreeritud juutidena (allikad: „Israel’s population rises to nearly 8 million“, „Population, by Population Group“ ja „Latest Population Statistics for Israel“). Aastal 2010 vanemate kui 18-aastaste Iisraeli juudi soost kodanike seas Iisraeli statistikaameti läbi viidud uuring näitab, et 8% iisraellastest pidas end siis ultraortodoksseteks, 12% religioosseteks (siia alla kuuluvad ortodokssed juudid ja rahvuslikud religioossed juudid ehk religioossed sionistid ehk dati leumi või kipa sruga); 13% pidas end religioosseteks traditsiooni järgivateks juutideks (järgivad juudi religiooniseadust ehk halaka’d); 25% pidas end mittereligioosseks traditsioone järgivaks juudiks (järgivad halaka’d vaid osaliselt) ning 42% leidis, et nad on sekulaarsed. Samas tunnistas 53% sekulaarsetest juutidest, et nad usuvad Jumala olemasolu („Israel 2010: 42% of Jews are secular“).

See statistika näitab selgelt, et sealne ühiskond jaguneb väga laias laastus kaheks: religioosseteks ja mittereligioosseteks juutideks. Iseenesest ei oleks see probleem, kui ei oleks Iisraeli riigikorraldusega seotud eripära, mis annab religioosse kogukonna esindajatele ka riigi tasandil suure võimu ning tekitab küsimusi usuvabaduse osas. Nimelt jõudis Palestiina Juudi Agentuuri juht David Ben Gurion, kellest sai Iisraeli esimene peaminister, juba 1947. aasta septembris ehk enne Iisraeli Iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamist 14. mail 1948, ultraortodokssete juutide huvi esindava Agudat Yisraeli parteiga kokkuleppele religioosse status quo osas. Ta kinnitas partei esindajatele saadetud kirjas, et tema eesmärgiks on luua mitteteokraatlik riik, mille kõigile kodanikele on tagatud võrdsed õigused ja usuvabadus ning lubas, et Iisraeli ametlikuks puhkepäevaks saab šabat, et riigi toitlustusasutustes on tagatud religiooniseadustele vastav ehk košer-toit, ning et ta seisab hea selle eest, et jurisdiktsioon juudi pereelu puudutavates küsimustes (eelkõige abielu, lahutuse ja matustega seonduv) jääks religioosse partei mõjuvälja.

Nõnda tõepoolest ka läks. Perekonnaõigusega seotud küsimustes langetab Iisraelis otsuseid religioosne kohus. Seejuures on tähelepanuväärne, et sellessamas riigis, millel puudub põhiseadus ja mida asendavad üksteist põhilist seadust (Basic Law), ei ole juudi religiooni otsesõnu riigi ametlikuks religiooniks kuulutatud. Põhiline seadus inimväärikuse ja vabaduse kohta tõdeb üksnes, et Iisrael on demokraatlik juudiriik. Iisraelis ei ole riigi ja religiooni lahutatust, samas ei ole seal ka riigireligiooni (Shetreet 2012). Ja ometi on Iisraeli peamiseks religioosse vabadusega seotud probleemiks see, et paljud religioossed normid ja piirangud kehtivad kõikide juutide jaoks, vaatamata sellele, kas nad on usklikud või ei. See aga tekitab küsimusi religioosse vabaduse osas. Nii näiteks peab iga juudi soost iisraellane, kes soovib Iisraelis abielluda või lahutada, pöörduma religioossete institutsioonide poole ka siis, kui ta sooviks tsiviilkorras abielluda. Taoline olukord tekitab aga erinevaid probleeme – nii ei ole Iisraelis juudil võimalik abielluda mittejuudiga, preestrisuguvõsast pärinejal ehk kohenil lahutatud naisega ning samuti peab sekulaarne noorpaar leppima sellega, et neid paneb paari rabi. Ainus võimalus religioossest laulatustseremooniast pääseda, on sõlmida abielu välismaal.

Seega pole ime, et paljud iisraellased tunnevad teatud mõttes religioosset sundust ning abitust ortodoksse rabinaadi ees. Nad tunnevad meelepaha, et kümned tuhanded noored ultraortodokssed mehed on vabastatud sõjaväeteenistusest, samas kui suur osa maksudena riigikassase laekunud summast jagatakse toetustena laiali ješivadele[2], kus need samad sõjaväest vabastatud noormehed õpivad, või antakse raha ultraortodokssete perede toetuseks, kes ise tööl ei käi ega makse ei maksa. Ei meeldi neile ka see, kuidas ultraortodokssed rabid käituvad reform-judaismi esindavate rabidega või kuidas ahistatakse šabati ajal transpordivahendeid kasutavaid inimesi, rääkimata sellest, kui suurte pühade ehk aastavahetuse ja lepituspäeva tõttu minnakse talveajale üle varem kui mujal maailmas või kui lastakse vahistada Jeruusalemma templi läänemüüri ääres palvemantlit kandvaid naisi.

Seni ehk kõige teravamalt on olnud päevakorras just sõjaväeteenistuse teema ja paljude iisraellaste hulgas pahameelt tekitanud korraldus, mis on võimaldanud ultraortodokssetel meestel kolm aastat kestvast kohustuslikust sõjaväeteenistusest kõrvale hoida. Selleks tuli noormeestel tõestada, et nad õpivad täisajaga mõnes tunnustatud ješivas nin g et nad ei käi samal ajal tööl. Viimane taoline antud küsimust reguleeriv seadus võeti vastu 2002. aastal; see, nn Tali seadus pakkus ješiva õpilastele võimaluse 22 aasta vanuselt otsustada, kas nad tahavad alternatiivina oma õpingutele läbida aasta tsiviilteenistuses samaaegselt ühtlasi ka palgatööd tehes või läbida 16-kuulise lühendatud sõjaväeteenistuse ning osaleda hiljem reservõppustel. Käesoleval aastal muutus aga antud seadus kehtetuks ning Iisraeli Kaitsejõududel on kavas 2013. aasta suvel värvata sõjaväkke umbes 14000 ultraortodoksset ajateenijat, samas võivad paljud neist siiski reaalsest ajateenistusest pääseda, kuni Iisraeli parlament ei ole ultraortodokssete värbamist lõplikult kindlaks määranud (Magnezi 2012).

Paljude sekulaarsete juutide meelest on aga antud juhul tegu maksumaksjate raha raiskamisega ning sõjaväekohustusest vabastamises nähakse ülekohut iseenda või oma lähedaste suhtes, kes peavad kolm aastat oma elust sõjaväes veetma ja Iisraeli puhul seega ka oma eluga riskima. Ultraortodokside jaoks tähendaks aga sõjaväeteenistus lahkumist oma turvalisest keskkonnast ja silmitsiseismist sekulaarse maailmaga. Peamiseks probleemiks ultraortodokssete ajateenijate jaoks, keda siiski ka leidub, on kokkupuuted vastassugupoole esindajatest kaasajateenijatega. Nimelt kehtivad ultraortodokssetele juutidele oma komblusnõuded, nn tsniut-põhimõtted, mis keelavad muuhulgas vallalisel meesterahval kokkupuute naistega (välja arvatud pereliikmed) või ka naiste laulu kuulamise. Seega on religioossetel sõduritel Iisraeli armees sageli oma üksused, et taolisi probleeme vältida.[3]

Lisaks toob olukord, kus ultraortodoksid registreerivad end sõjaväest pääsemiseks täiskohaga ješiva õpilasteks, selle asemel, et tööl käia või eriala omandada, kaasa olukorra, kus nende tööhõive ja seega ka elatustase on madalamad kui muudes ühiskonnasektorites. Kui sekulaarsetest tööealistest meestest töötab 93% ja end religioosseteks pidavatest meestest 94%, siis ultraortodokside puhul on vastav näitaja vaid 52%. Naiste lõikes on samad näitajad vastavalt 88%, 83% ja 61% ning kui sekulaarse elanikkonna hulgas töötavad abielupaaride mõlemad pooled 71%-l juhtudest ning üks partneritest vaid 22%-l juhtudest (kelleks on 75% ulatuses meespool), siis ultraortodokssete hulgas töötavad mõlemad abikaasad vaid 19%-l juhtudest ning 54%-l juhtudest peab peret üleval vaid üks partneritest, kelleks on 60% ulatuses naispool. Tervelt ühel neljandikul juhtudest ei tööta ultraortodokssetes peredes kumbki abikaasadest („Israel 2010: 42% of Jews are secular“). See aga tähendab, ultraortodoksid maksavad vähem makse, kuid saavad rohkem riigi maksutulu arvelt jagatavaid toetusi.

Kõik see soodustab lõhet kahe ühiskonnagrupi vahel ning hiljuti Iisraeli usuvabaduse eest seisva ja denominatsioonide ülese mittetulundusühingu Hiddush (heebrea keeles „uuendamine“) poolt avalikustatud uurimuse „Religiooni ja riigi indeks 2012“ tulemused näitavad selgelt, et inimesed on sellest lõhest teadlikud. Tegu on kõige laiamahulisema küsitlusega, mis puudutab religiooni ja riigi suhet Iisraelis. 800-st vastanust moodustasid sekulaarsed inimesed 49%, traditsioonilised 27%, religioossed 14% ja ultraortodoksid 10%. 85% vastanutest toetas usuvabadust Iisraelis. Ning kõige teravama ühiskondliku probleemina nähti just konflikti ultraortodokssete ja sekulaarsete juutide vahel. Nimelt pidasid nimetatud konflikti kõige akuutsemaks või siis akuutsuselt teisel kohal olevaks kokku 71% vastanuist, samas kui 41% nägi ühiskonna kõige suurema probleemina konflikti vask- ja parempoolsete[4] vahel, 33% lõhet vaeste ja rikaste vahel ning 16% lõhet aškenazi ja sefaradi juutide[5] vahel („Israel Religion and State Index 2012 Tuesday, October 30, 2012“).

Kõik need teemad on eriti selgelt nähtaval just nimelt Jeruusalemmas, kus elab enam kui 800000 elanikku ehk enam kui 10% kogu Iisraeli rahvastikust või kui arvestada siia juurde ka Jeruusalemma külje alla jäävad väiksemad asulad, siis koguni veidi üle miljoni inimese. 2011. aasta lõpus olid 62% linna elanikest juudid ja 35% araablased, 2% kristalsed, kellest valdav osa on araablastest kristlased; 1%-l linna elanikkonnast puudub religioosne määratlus („Press release of the Jerusalem Institute of Israel Studies from 21.05.2012“).

Kui Iisraelis keskmiselt on ultraortodoksseid juute 8%, siis Jeruusalemma elanike hulgas on neid koguni 29%. Samas jääb teistes suuremates Iisraeli linnades nagu Tel Aviv, Rishon LeZion ja Haifa ultraortodokssete osakaal linna elanikkonna hulgas 1–3% piiresse. Ning samas on sekulaarseid juute on Jeruusalemmas vaid 19%; riigi keskmine on aga 42% ja Tel Aviv-Jaffos koguni 58%. Lisaks sellele peavad ka Jeruusalemma mittejuudid end keskmisest rohkem väga religioosseks (14% juhtudes võrreldes kogu riigi 7%-ga; allikas: samas).

Eks see torkab kõik silma ka tänavapildis. Jõudes pärast tegusat päeva Tel Avivis Jeruusalemma, mõjub minu jaoks esimene inimene, keda näen, oma musta mantli, kaabu ja oimulokkidega mingil põhjusel koduselt, samas kui mõne teise saabuja jaoks oleks see pigem masendusttekitav. Tean päris paljusid sekulaarseid iisraellasi, kes pärast aastaid või isegi aastakümneid Jeruusalemmas elatud elu sealt siiski lahkuda otsustavad. Sageli suunduvad nad just Tel Avivi või selle lähiümbrusesse, kus võib mööduda mitu päeva, enne kui mõni religioosne inimene üleüldse ette satub. Needsamad inimesed ei saa minust aru, kui valin ikka ja jälle just Jeruusalemm oma peatuspaigaks. Nad vaid vaatavad mind kaastundlikul pilgul ja küllap loodavad südames, et ma kord mõistusele tulen.

Üldistatult võik öelda, et Jeruusalemm sümboliseerib Iisraeli ühiskonnas justkui ultraortodokssete leeri ja Tel Aviv sekulaarsete juutide leeri. Ning mis ühele on Siion, on teisele Babülon. Ning kui tahta asja vaid mustvalgelt käsitleda, siis Jeruusalemm on püha, vaene, religioosne ja täis sünagooge ning ješivasid, samas kui Tel Aviv on rikas, rikutud, ilmalik ning täis galeriisid ja ööklubisid. Jääb mulje, justkui oleks tegu kahe paralleelse, ent erineva maailmaga, mis üksteisest midagi ei tea ega ka teada taha, või kui, siis näevad üksteises vaid halba. Kui aga ilmalikkuse ja religioossuse küsimust käsitleda kummagi linna puhul eraldi, siis on pinge sekulaarse ja religioosse elanikkonna vahel paratamatult selgem Jeruusalemma puhul – seda tingib nii Jeruusalemma ainukordsus kui ka linna eelpool kirjeldatud demograafiline olukord. Ning nagu meie loo alguses mainitud, annab sellest sageli tunnistust suhtumine šabatisse.

On neid, kelle jaoks šabat on koorem, ja neid, kelle jaoks see on palavalt oodatud. Ühe jaoks on tegu lihtsalt puhkepäevaga, teisele Jumala kingitusega, kogu loomise kõrgpunktiga, mille iga ettekirjutust tuleb hoolikalt järgida. Probleem tekib aga sellest, et ühed peavad šabati pidamist absoluutseks religioosseks normiks ja teised soovivad, et neil oleks oma vaba valik. Ühed soovivad valida, kas kasutada ühistransporti või mitte, mitte aga seista olukorra ees, kus bussid lihtsalt ei sõida.[6] Samas peaks aga ka bussijuht saama valida, kas ta soovib šabati ajal töötada või ei. Aastal 2000 näitas Avi Chai Fondi läbi viidud uuring, et 60% küsitletutest soovis kaupluste lahtiolekut šabati ajal, samas kui vaid 17% neist käisid laupäeviti poes (Brown 2012). Tänaseks on need numbrid kindlasti teised, kuid antud uurimus viitab inimeste soovile teada, et neil on midagi võimalik teha ka siis, kui nad seda tegelikult ei tee.

See, mis näib inimesi häirivat, on „varjatud religioosne sundus“ ja survestamine. Nii on suur osa iisraellasi (76% kogu Iisraeli elanikkonnast ja 93% sekulaarsetest juutidest) veendud ka selles, et šabati ajal tänava ääres „Šabbes!“ karjuvad ja parkimismajade ning poodide lahtioleku vastu meelt avaldavad ultraortodoksid ei tegutse mitte eetilistel kaalutlustel ega armastusest šabati vastu, vaid, et meeleavalduste taga on rabid, kes üritavad oma tahtmist ja huve läbi suruda ja avalikku sektorit veelgi enam mõjutada ning et sellest ei ole kasu kellelgi teisel peale nende endi. 74% nõustus väitega, et judaism ühendab ja rabid lahutavad inimesi („Rabbis are leading religious struggles“).

Küsimuseks jääb, kas Iisrael saab sellist suurt lõhet oma elanikkonna sees lubada, arvestades üha tõsisemaks muutuvat olukorda naabrite juures. Kuidas üldse ületada taolist lõhet, millel on lastud aja jooksul nii suureks kasvada? Mis on see, mis juute koos hoiab? Kas saab üldse enam rääkida ühisest identiteedist? Uurijate jaoks on Iisrael, selle ühiskond ja religiooni ning riigi suhe ning selle mõju ühiskonnale ammendamatuks uurimis- ja kajastamisallikaks. Iisraellaste endi jaoks on aga kaalul palju enam.

„Šabbes! Šabbes!“ kostab korraga mitmest suust. Tänavale lükatakse prügikonteiner, et takistada seal autode sõitu. Möödun paarist turistist, kes toimuvat vaimustunult jälgivad ja fotoaparaadiga klõpsivad. Hea, et nad protesteerijatest ohutus kauguses on, mõtlen endamisi. Pildistamine on šabati ajal keelatud. Vähemalt religioossete juutide jaoks. Pööran väiksemasse kõrvaltänavasse ja sean sammud oma linnaosa poole tagasi. Sinna, kus elavad koos välismaalased ja kohalikud, sinna, kus ühel tänaval on kokku vähemalt kolm sünagoogi, millest üks asub pommivarjendis, sinna, kus mõõdukalt religioossed jeruusalemlased elavad kõrvuti oma etioopia päritolu rahvuskaaslastega ja kus hipimeelsed ilmalikud oma second hand-poodi peavad. Ühinen sõpradega, kes on juba paar tundi tagasi hilise lõunasöögiga algust teinud – öö läbi pliidiplaadil soojas olnud pajaroast tšluntist on alles vaid näpuotsatäis. Istun ja kuulan teiste laulu ning hingan pikalt ja rahulikult. Veel on aega, enne kui päike loojub, enne kui tänavad täituvad taas inimeste ja autodega, enne kui poed ja restoranid veel mõneks õhtutunniks lahti tehakse. Ent veel on aega. Aega, et öelda: „Šabat šalom!“

 



[1] Šabat on juudi nädala seitsmes ja seega ka hingamispäev, mis algab reede õhtul pärast päikeseloojangut ja kestab kuni laupäevaõhtuse päikeseloojanguni. Käsk šabatit pidada on kirjas juba Heebrea Piiblis sisalduvas Tooras (2Ms 20:8 ja 5Ms 5:12). Kuna šabat on Jumala poolt sätestatud puhkepäev, siis on šabati ajal keelatud igasugune töötegemine. Rabiinliku judaismi olulisim teos Talmud sisaldab mišnatraktaati Šabbat, kus on loetletud koguni 39 erinevat tegevuste kategooriat, mis šabatil keelatud on. Üldtuntud keeldudeks on keeld tuld teha, süüa teha (samas võib toitu juba enne šabatit sisselülitatud pliidil soojendada), pikemat kui lubatud vahemaad läbida. Tänapäevases kontekstis on muuhulgas keelatud käsitseda elektriseadmeid ja sõiduriistu. Šabat on Iisraelis ametlikuks puhkepäevaks, mil ameti- ja transpordiasutused, poed, toitlustusettevõtted jms on suletud. Samas on konkreetsed šabatiga seotud korraldused iga omavalitsuse otsustada. Nii näiteks toimib Haifas ühistransport ka šabati ajal, kuigi piiratult.

[2] Ješiva (mitmus ješivot; heebrea keeles „istumine“) on juudi religioosne õppeasutus, kus keskendutakse juudi religioossete tekstide, eelkõige Talmudi tekstide õppimisele. Õppetöö toimub hommikust õhtuni ning sinna vahele jäävad palvused. Sageli toimub õppetöö paarisarutluse ehk havruta (aramea keeles „sõprus“) teel. Abielumeestele mõeldud ješivasid nimetatakse kollel’ideks.

[3] Kõrvalmärkusena olgu mainitud aga, et samal ajal, kui sõjaväeteenistuse populaarsus Iisraeli noorte hulgas üha langeb, on see üha populaarsem rahvuslikult meelestatud juutide hulgas, mis võib omakorda kaugemas, aga ehk ka lähemas tulevikus tuua kaasa teisi probleeme. Ma pean silmas asunduste küsimust. Nimelt on paljud neist noortest just asundustest pärit ja kui Iisrael peaks otsustama asundustest loobuda ning vajadusel tuleks selleks kasutada sõjaväe tuge nagu 2005. aastal Gazast lahkudes, on küsitav, kuivõrd on sõjaväelased nõus seda kaasa tegema. Juudi asundusteks nimetatakse Iisraeli riigi poolt 1967. aastal hõivatud Läänekalda aladele ehk okupeeritud aladele ning ka Ida-Jeruusalemma rajatud juudi asulaid. Rahvusvahelise üldsuse silmis on tegu illegaalsete asulatega, iisraellaste silmis aga oluliste tugipunktidega. Suur osa asundustes elavatest inimestest on rahvuslikult meelestatud religioossed juudid.

[4] Parem- ja vasakpoolsuse all ei peeta Iisraelis niivõrd silmas suhtumist riigikorralduse majanduslikesse alustesse, kuivõrd suhtumist Iisraeli ja Palestiina küsimusse. Antud juhul pooldavad parempoolsed pigem asunduste edasikestmist Iisraeli hõivatud Läänekalda aladel ja vasakpoolsed on asunduste vastu ning pooldavad iseseisva Palestiina riigi loomist. Nii vasak- kui parempoolseid võib kohata kõigis ühiskonnagruppides, nii religioossete kui ka mittereligioossete juutide hulgas. Nii näiteks on rahvuslikud religioossed juudid selgelt parempoolse suhtumisega. Lisaks leiab ultraortodokssete juutide hulgas ka taolisi rühmitusi nagu Neturei Karta ja Toldot Avraham, mis eitavad Iisraeli riigi olemisõigust üldse ning seda mitte sugugi seoses Palestiina riigi toetamisega, vaid religioossetel põhjustel. Nimelt leiavad nad, et Iisraeli riik on sionistlik ja sekulaarne moodustis, mis üksnes takistab ja viivitab Messia tulekut.

[5] Aškenazi juutideks nimetatakse Ida- ja Kesk-Euroopa aladel elanud juute ja nende järeltulijaid (tuleneb sõnast Aškenaz, mis tähistas varasemas heebrea keeles Saksamaad). Religioossete aškenazi juutide koduseks keeleks on veel tänapäevalgi jidiš. Sefaradi juudid omakorda on enne 15. saj lõppu Hispaania ja Portugali aladel elanud juutide järeltulijad. Sageli mõeldakse selle nimetuse all laiemalt Vahemere ruumist pärit juute. Sefaradi juutide keeleks on ajalooliselt olnud ladino. Tänapäeval eristatakse Iisraelis päritolu järgi veel kolmandat rühma, kelleks on Mizrahi ehk araabiamaadest (Iraan, Iraak, Maroko, Jeemen) pärit juudid. Lisaks leidub Iisraelis ka Etioopiast pärit falaša juute ehk Beta Israel. Pärast Iisraeli riigi loomist olid esimesteks sisserändajateks vastloodud riiki just aškenazi juudid, kes moodustasid ja suurelt jaolt moodustavad ka tänapäeval riigi ja armee võimuladviku. Neile järgnesid sefaradi, siis mizrahi ja siis Etioopia juudid, kellesse kõigisse aškenazi juudid algul teatud üleolekuga suhtusid. Tänapäeval on lõhed erinevate gruppide vahel küll väiksemad, ent siiski olemas. Eks seda tingib ka erinev kultuuritaust ja kombestik.

[6] Hiddushi hinnangul soovib 63% iisraellastest, et ühistransport töötaks ka šabati ajal; vt „Israel Religion and State Index 2012 Tuesday, October 30, 2012“.

 

Kasutatud allikad

(Kõiki on külastatud 13.11.2012.)

„2012 Israel Religion and State Index (Poll)“: http://www.imra.org.il/story.php3?id=58786

Brown, Gavriel (2012) „Shabbat: A Time of Rest or Unrest?“ – www.kolhamevaser.com/2011/11/shabbat-a-time-of-rest-or-unrest/

„Israel 2010: 42% of Jews are secular“ – Ynet 5.18.10: http://www.ynetnews.com/articles/0,7340,L-3890330,00.html

„Israel’s population rises to nearly 8 million“ – JTA (12.9.2012): http://www.jta.org/news/article/2012/09/12/3106781/israels-population-nearing-8-million

„Israel Religion and State Index 2012 Tuesday, October 30, 2012“: http://hiddush.org/article-2396-0-Israel_Religion_and_State_Index_2012.aspx

„Jerusalem facts and trends 2011“ – http://jiis.org/.upload/facts-2011-eng-internet.pdf

„Latest Population Statistics for Israel“ – Jewish Virtual Library September 2012: http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/Society_&_Culture/newpop.html

Magnezi, Aviel (2012) „Haredim to be drafted starting 2013“ – Ynetnews 11.12.12: http://www.ynetnews.com/articles/0,7340,L-4304538,00.html

„Population, by Population Group“ – Monthly Bulletin of Statistics. Israel Central Bureau of Statistics, 2012: http://www1.cbs.gov.il/www/yarhon/b1_e.htm

„Press release of the Jerusalem Institute of Israel Studies from 21.05.2012“: http://www.jiis.org/.upload/pressrelease.pdf

„Rabbis are leading religious struggles“: http://hiddush.org/article-2118-0-rabbis_Are_Leading_The_Religious_Struggles.aspx

Shetreet, Simon (2012) „Freedom of Religion in Israel“ – Jewish Virtual Library September 2012: http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/Society_&_Culture/freedom.html

 

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika teadur.

 

Print Friendly, PDF & Email
English