Jutlused ja mõtisklused

Miks nad ikkagi läksid temaga kaasa? (Mt 4:18–22)

Austatud ja armastatud lugejad. Oleme uue kirikuaasta lävel. Nii on see olnud aastasadu enne meid ja teame, et nii saab see üpris suure tõenäosusega olema aastasadu pärast meid. Varsti kuulutatakse taas altaritest ja kantslitest ja ambodelt Matteuse lugu sellest, kuidas Jeesus eesli seljas kuningana Jeruusalemma sõidab (Mt 21:1–9). Heitkem aga hetkeks pilk tänasele ja sellele loole, kus Jeesus-seiklus Andrease jaoks alguse saab. Sest 30. november on andresepäev ja Andrease kutsumisega olid Matteuse sõnul lood sellised:

„Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat – nad olid ju kalurid – ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle. Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid. Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle“ ( Mt 4:18–22).

Üks tõsine eesti mees (või naine) võiks kohe küsida, et no mille pärast peaks inimesed oma elu maha jätma, hülgama tööriistad ja kodud ja perekonnad. Ja sellele küsimusele ei ole vastust leida sugugi lihtne.

Oletagem, et tegemist on ajalooliselt aset leidnud sündmusega. Väga suurt ja tõsist põhjust meil selles kahelda ei ole. Kas see sündmustik Galilea järve kiviklibusel kaldal leidis aset sellisel omamoodi armsal moel nagu näha ühel filmiklipil (vt siin), või kuidagi teisiti, pole meile aga mitte teada.

Meile on kindlalt teada see, et oleme täna privilegeeritud olukorras. Meie teame nimelt, kes on see kutsuja, kellele Andreas ja kõik need teised järgnevad. Teame, et kutsujaks on Jumala poeg, Issand, Messias ja kõik need teised tähendustest laetud nimed, millega Josefi poega Ješuad on õnnistatud.

Meie teame ka seda, et kui Jeesus täna tuleks, siis poleks ju mingit küsimustki – küllap me juba järgiksime teda. Järgiksime, jättes maha oma pangalaenuga ostetud korterid ja majad, jättes maha oma liisinguga ostetud autod, jättes maha töökohad ja liisingu maksmiseks hädavajaliku teenistuse, jättes selle kõik oma sugulaste ja käendajate kanda. Kui Jumala poeg kutsub, siis ei sobi temale mitte ära öelda ja igasugune maine vara on siis ju tühine.

Aga need kalurid, või pigem keskmise suurusega ettevõtjad tolleaegses kalatööstuses – nad teevad oma igapäevast tööd. Ilmselt on nad kuulnud, et üks mees käib ringi ja kuulutab Taevariigist. Eks selliseid mehi on olnud enne ja on tulemas pärastki. See pisut pealt kolmekümneaastane mees tuleb nüüd ühel hommikul nende manu ja kutsub neid endaga kaasa – ning täisjõus, normaalsed, haritud, tervemõistuslikud äri-ja pereinimesed lähevadki. Kes see mees selline on? Kuidas ta saab sellist mõju omada Siimona ja Andrease ja Jaakobuse ja Johannese üle? Hästi, Johannes oli poisike, Jaakobus ja Johannes ehk vaatasid, et näe, kaks meest juba kambas, Peetrus oli teadupärast tuisupea ja tormakas ja pikalt ei mõtelnud. Aga Andreas? Mees, kes on mees ja kelle nimigi tähendab meest (kr anēr, gen andros), kuidas tema ära tinistatud sai? Ega me ei saagi teada, kuidas. Võiks ju mõelda, et Jeesuse lubadus inimesepüüdjaks tegemise kohta kõditas Andrease meheuhkust. Et siin on mehes peidus mingi ambitsioon vms, mis paneb teda tegelikult üpris kummaliselt käituma. Ei tea, aga selline seletus kõlab kuidagi liiga tänapäevaselt.

Võiks mõtelda ka sellest, kuidas kõnealust teksti on tõlgendatud. Siin on esmalt hea igaks juhuks veelkord teadvustada, et kalapüük toimus võrguga ning polnud mingit õngitsemist, sööta, lanti, konksu jne, mille peale läbi aegade nii mõnigi jutlus on olnud rajatud. Kalapüük võrguga oli raske töö, võttis kaua aega ning saak jäi tihti kesiseks. Siin on jutlustajad mõnikord edasi arutlenud umbes nii, et kõnealuse evangeeliumiloo mõte seisneb selle teadvustamises, et evangelism nõuab suurt pingutust, pühendumist ja visadust, hoolimata kesistest tulemustest. Kuna aga Jumal ise on kutsujaks, siis ei tohiks kehvad tulemused ometi mõjutada meie indu ega motiveeritust. Räägitud on vajadusest olla kuulekas. Matteus on üsna üks-ühele üle võtnud Markuse loo, Luukas on aga lisanud jutustuse sellest, kuidas kalurid on öö otsa püüdnud, aga midagi pole saanud ning kuidas nad nüüd Jeesusele kuulekad olles lähevad, saavad hästi palju saaki ning kuidas see ime paneb neid muutma meelt ja Jeesust järgima. Seega, kui oleme kuulekad Jumalale, siis saab ta meid kasutada oma vajadusi mööda, kusjuures kalurite saak polnud ju üldsegi seotud nende oskuste või teadmistega. Niisiis saaks siin järeldada, et kui taipame, kuidas meie oma jõust inimestepüüdmisel vajaka jääb, siis saab Jumal meile anda oma väge. Jumala plaan on ju selline, et palju inimesi tuleks meeleparandusele nii, nagu oli ka palju kalu võrgus. Suurt võrgutäit on lõpuks võrreldud inimeste päästmisega viimsepäeva kohtumõistmise käest – see muidugi tähendab inimestepüüdmise puhul sootuks vastupidist protsessi võrreldes kalade püüdmisega. Kala püüdmise mõte on ju kõht täis saada püütud ja tapetud kalast, inimestepüüdmise mõte on nende päästmine igavese hukatuse käest ning neile uue elu andmine. Jah, kõike seda saame mõtelda ja arutada täna, kuna teame, kes oli kutsuja ning mida tema kutse tähendas.

Kas Luuka poolt räägitud kalapüügiime mõjutas mehi Jeesuse järgimisele? Kalastajad ikka räägivad algaja õnnest. Kas see nii oli Galileas ja kaks tuhat aastat tagasi, ei tea. Samas pole selles midagi imelikku, kui kalapüügis täielikul võhikul õnnestub suurt saaki saada. Ja miks siis peaks selle suure saagi unarusse jätma? Seda enam, et kalapüük oli Rooma riigis väga olulise majandusliku tähtsusega ettevõtmine, kuivatatud või soolatud kala oli iga mehe laual ning värsket kala said endale lubada vaid rikkad. Nõudlus kala järele ületas pakkumise ning kalurite võrgutäis oli väiksemat sorti varandus, millele ostjaid jagus hulgaliselt. Sellise saagi hülgamiseks peab ikka väga mõjuv põhjus olema.

Igatahes on meil andresepäevaks lugu, mis oma lihtsuses ja selguses ei tohiks meil lasta jääda rahule isegi, kui toimunule igasuguseid teoloogilisi ja vagaduslikke selgitusi leiame. Tuleb mees, vasakult ja ilma kivita. Kutsub kuskile, ei tea kuhu, tegema ei tea mida – ja mehed tõusevad ja lähevad. Selline kutsuja ei saa jätta rahule. Miks nad ikkagi läksid temaga kaasa? Aamen.

 

Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.

 

Print Friendly, PDF & Email
English