Arvamused

Kuidas saab usku õpetada?

Istume oma pere lastega Istanbuli vanalinnas asuva külaliskorteri elutoas ning peame tšehhitarist hussiidi preestri ning britist endise jesuiidiga ühist jumalateenistust. Läbi avatud akna paistavad minaretid ning kostub kutse palvele. Meie lapsed kasvavad üles hoopis teistsuguses maailmas kui meie, nende vanemad. Selles maailmas elamiseks on vaja ka teistsugust ettevalmistust.

Mitu aastat tagasi oli mul vanausulisest tudeng, pärit Peipsi äärest, Kallastelt. Ta kirjutas essees, et tema lapsepõlves ei õpetatud lastele kunagi kahte asja: usku ja ujumist. Need said lapsed elu käigus ja kogukonnas elades ise selgeks. Usku ongi kõige kergem õppida usulises kogukonnas. Konfessiooniõpetust on kõige tõhusam edasi anda vastavat usku elava rahva keskel. Lapsed, rohkemgi kui täiskasvanud, õpivad jäljendamise ning tegutsemises osalemise teel. Sõnad on õppimisel teisejärgulised. Seetõttu ma ei arva, et tavaline riigikool peaks olema koht usu õpetamiseks; sest seal pole kristlikku kogukonda, kes seda õpetust oma elus ette näitab.

Muidugi, ehk rohkemgi on neid inimesi, kes ei kuulu usulisse kogukonda ega õpi suurekssaamise käigus usuasju selgeks. Neil puudub kokkupuude usulise kogukonnaga. Seda korvab osaliselt võimalus saada usundiõpetuse tundides infot ja teadmisi usu kohta. Nii on võimalik otsekui väljastpoolt aru saada, miks religioone just sel viisil praktiseeritakse. On loomulik, et meie kultuurikontekstis pööratakse usundiõpetuse tundides kõige enam tähelepanu kristlusele. Teadmised usust võivad saada teeks usu juurde.

Samamoodi nagu uskumist ei saa õppeainena õpetada, ei saa koolitunnis õpetada kedagi eetilisemaks. Eetika sõltub alati suuremast loost, milles igapäevaselt elatakse ning mille kaudu enda elulugu tõlgendatakse. See sõltub väga palju vanemate ja teiste lähedaste inimeste kehastatud hoiakutest ja väärtustest. Aga nii, nagu on vajalik edastada infot usuliste arusaamade kohta, on vaja õpetada analüüsima enda eetilist arusaamist võrreldes teistega. Seepärast on usundiõpetust koos eetika käsitlemisega ilmalikku kooli vaja. Tänapäevast terviklikku haridust pole ilma esmase religioonialase mõistmiseta.

On suurepärane, et viimastel aastatel on rajatud mitmeid kristlikke koole. Nendes süvenetakse kristlikku õpetusse ja praktikasse. Ning kui tegu on konfessionaalsete koolidega, siis arvestavad vanemad kindlasti ka sellega, et luterlikus koolis edastatakse rohkem luterlikku kui katoliiklikku lähenemisviisi või vastupidi – katoliiklikus koolis süvenetakse kõige enam katoliiklikku õpetusse ja praktikasse. On väga sobiv, et lisaks usuõpetuse tundidele osalevad selliste koolide lapsed aeg-ajalt ka jumalateenistustel ning Jumala ja inimeste teenimise teistes vormides. Sest „teooria“ ilma praktikata jääb alati poolikuks.

Kuna kristlikes koolides on tihti laiemasse kristlikku kogukonda kuuluvaid või hoopis ilma konfessionaalse kuuluvuseta perede lapsi, siis on hea, kui kristlust ei tutvustata mitte pelgalt ühe konfessiooni perspektiivist, vaid koolis õpetatav, sh usualane teave ehitub laiemale kristlikule aluspõhjale. Kuid ka sellest ei piisa. Kuna ka kristlike koolide lapsed peavad toime tulema mitme religiooniga maailmas, peab usuõpetuse kõrvale mahtuma ka usundiõpetus.

Kogudus on muidugi kõige loomulikum koht usu edasiandmiseks; kuulumise ja koosolemise, jagatud lugude ning elude kaudu. Võimalusi on lõputult ja kirikus ei pea kellelegi selgitama, et me ei tegele kristliku kuulutusega. Sest kuulutamine, õpetamine, teenimine ja koos Jumala suunas kasvamine ongi just koguduse ülesanded. Kahjuks ei leia mitte kõikide koguduse liikmete lapsed, et kogudus on nende koht ja kodu. Sellel on mitmeid põhjuseid, millel ma siin kirjutises ei peatu. Kuid miks me loodame, et needsamad lapsed kooli õppekavapõhises usu(ndi)õpetuse tunnis rohkem usklikuks saavad?

Mäletan ühte palvehetke meie Prahas elamise ajast. Kuulusime koos paljude teiste, sealhulgas mitme islamiusulise vanemaga kristliku rahvusvahelise kooli perede kogukonda. Kool polnud suur, sel ajal umbes 280-lapseline ning paljud pered käisid omavahel läbi. Ühel päeval läbis kooli kogukonda kurb uudis: üheksa-aastasel briti tüdrukul oli diagnoositud leukeemia. Üsna oma raviperioodi lõpul langes ta koomasse. Vanemad seadsid koolis sisse palvetoa, kus päeva jooksul sai vaikselt palvetamas käia. Seal me vaikselt ja hardalt kõrvuti palvetasime – egiptlannast islamiusku ema protestandi pastori ja tema naise kõrval. Meid sidus midagi enam kui see, mis meid lahutas. Me hoolisime koos. Ma tahaksin, et sellist respekti ja hoolimist õpiksid mu lapsed nii usundiõpetuse tunnis kui koguduse keskel.

Alati jääb muidugi küsimus, kellel on tõelise usu monopol. Kes teab tõde Jumalast? Ja nagu tänapäeval tihti lisaks küsitakse: millisest Jumalast? Lõpuni ausaks jäädes peame ütlema, et usk just sellepärast ongi usk, et siin pole lõplikke tõestusi. On meie kogemus Jumalast teistsuguse jumalakogemuse vastu. Saame öelda vaid seda, et meie lugu koos kristliku Jumalaga on osutunud tähendusrikkaks ning vabastavaks, see on andnud meie elule tähenduse. Aga me ei saa lõpuni välistada, et kellegi teise lugu tema Jumalaga teeb seda tema jaoks samamoodi. Nii nagu on loomulik soovida, et meie Jumalaga elatud lugu saab teenäitajaks kellelegi meie leitud Jumala juurde.

Ma ei taha öelda, et pole vahet, millisesse Jumalasse uskuda. On küll. Aga ma soovin väga, et minu laste leitud usk ja loodud jumalasuhe on midagi enamat kui teadmised. Kuigi ka teadmised on head. Palvetan, et nende elulugu on usu tõttu teistsugune ning et nad tunnevad ennast mõne koguduse keskel koduselt. Loodan, et teise religiooni või konfessiooni esindajatega kokku puutudes näitavad nad üles respekti ja on valmis neid kuulama. Ja siis ehk oma lugu jagama. Loodan, et nad elavad välja Jumala armastust nii, et see veenab erinevaid inimesi nende ümber.

Selleks kõigeks on meil vaja nii usulises kogukonnas toimuvat koos usu õppimisega kui ka usundiõpetuse ainet koolis. Üks ei korva ega asenda teist.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Tartu Salemi koguduse diakoniss, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht.

Print Friendly, PDF & Email
English