Artiklid

Inimese suhtest loodusega

Viimase nelja-viiekümne aasta jooksul on oma sisult ja väljendusvormidelt mitmekesine keskkonnaliikumine avanud inimkonnale vaateid iseendale, loodusele ja koduplaneet Maale viisidel, mis ületavad oma seostatuselt ja keerukuselt vist küll kõiki varasemaid, olgu siis filosoofilisi või religioosseid katseid mõtestada maailma selle süsteemses mitmekesisuses. Ka siinmail on neid katseid ette võetud ja küllap võib liialdamata öelda, et öko-, bio- või loodusfilosoofiaks on meil olemas nii eeldused kui võimalused. Kuigi kõnelda saaks omamoodi traditsiooni piirjoontest, siis sellel küsimusel ei ole praegu tarvidust eraldi peatuda. Neil teemadel on ilmunud mitmeid artikleid ja kogumikke, näiteks „Tekst ja loodus“ (Maran & Tüür 2000).

Järgnevalt soovin aga esile tuua 1972. aastasse dateeritud Jaan Kaplinski esseed „Ökoloogia ja ökonoomika“, milles ta kirjutab: „Meie tegevus ja maailmavaade on sõltuvuses. Küttide ja põlluharijate uskumused erinesid, vastates suuresti nende rahvaste peamisele tegevusalale. Teisalt mõjutab maailmavaade tegevust ja selle kaudu inimest ning tema elukeskkonda. Ja kui on tegemist küllalt pika aja jooksul kujunenud maailmavaatega, võime rääkida selle maailmavaate tõhususest tasakaalu säilitamisel ökosüsteemis, süsteemis „inimene (hõim, küla, rahvas) – elukeskkond“. Oleks huvitav ja oluline uurida nende rahvaste maailmavaadet, kes on suutnud väga kaua püsida iseendana, ohustamata oma elukeskkonda. /…/ Maailmavaade on – ka siin sobiks populaarne võrdpilt jäämäest, mille kaalukam osa asub vee all – mitmekihiline. Tema ülemine pool on selgesti väljendatud ja väljendatavad veened, väited, aksioomid, käitumiseeskirjad. /…/ Maailmavaate alumine, kaalukam osa on veended, suhtumised ja väärtused, mida võib-olla nende kandja ise ei oskagi märgata ja sõnastada, veel vähem kujutleda, et võiks ka teisiti olla“ (Kaplinski 2004). See maailmavaateline mitmekihilisus on pälvinud suurt tähelepanu.

Praeguseks ajaks on keskkonnaliikumise raames kujunenud uued akadeemilised uurimissuunad, transdistsiplinaarsed huvid ühitada valdkondlikke eriteadmisi integraalseks tervikuks. Üheks selliseks on keskkonnaajalugu, keskkonna ajalookirjutus. Eelmisel aastal asutatud Keskkonnaajaloo Keskuse üks asutajaliikmeid Ulrike Plath tutvustab tausta: „Keskkonnaajalugu on üsna uus uurimisvaldkond, mille tõusu dateeritakse, hoolimata Euroopa asjakohastest eelkäijatest, USAs 1960ndate lõpu ja 70ndate algusega, kui uued roheliselt hingestatud ning poliitiliselt aktiivsed ajaloolased hakkasid otsima järjest teravamate keskkonnaprobleemide taga olevat ajaloolist seletust. See uurimisvaldkond on viimastel kümnenditel jõudnud ka Euroopasse ning sellel pole enam algseid poliitilisi varjundeid. Keskkonnaajalugu laiemalt on inimeste ja biosfääri suhete ajalugu“ (Plath 2012).

Teemadering, mida selles käsitletakse, on äärmiselt varieeruv nii sügavuselt kui ulatuselt, näiteks kitsamalt võttes toidu ajaloo uurimine või laiemalt võttes globaalse ulatusega keskkonnaprobleemide mitmetasandiline analüüsimine. Nii või teisiti on tegemist huvitava, kuid raske ülesandega, sest puudutab vahetult meie kui inimliigi suhteid loodusega, oma elukeskkonnaga läbi vastuolusid ja probleeme täis ajaloo. Saamaks lähemat aimu, piisab kasvõi pilguheidust üsna pikale, kuid ometi mittetäielikule keskkonnaprobleemide loendile Vikipeedias („List of environmental issues“ 2012). Sellest nähtub kergesti keskkonnaprobleemide kuhjumise peamiselt inimtekkeline päritolu. Kuna inimliigi vabadus keskkonna suhtes tegutseda on võrreldes muu elusloodusega oluliselt suurem, siis lihtsustatud lähenemisviisid jäävad selle käsitlemisel paratamatult küündimatuks.

Kaplinski viitab probleemsele sõlmpunktile inimmõtlemise ja -tegutsemise ühtsuse vahel: „Integreeritud on maailmavaade, milles on võimalikult vähe vasturääkivusi ja mis moodustab sidusa terviku. Maailmavaade võib integreeritud olla kahes mõttes – loogiliselt ja emotsionaalselt. Loogiliselt integreeritud maailmavaade eeldab süsteemiseoste lõpunimõtlemist, vahetu vaatluse ja nimetamise tasapinna ületamist, täpsemat ja keerulisemat mõtlemist. Täieliku loogilise interpretatsiooni poole pürivad teadus ja filosoofia, seda viimase lõpuni küll saavutamata. Emotsionaalselt integreeritud on maailmavaade, kus ühtedele objektidele ei kuulu vastakaid väärtusi, kus näiteks mets ei ole ühtaegu armas ja õel, kus abiellumine ei ole ühtaegu rõõmus ja kurb sündmus. Maailmavaate loogilise ja emotsionaalse integreerituse seosed on üsnagi keerulised. Täiuslik loogika ei vii alati sugugi ligemale emotsionaalsele integratsioonile, kuna ta paljastab meie väärtuste ja toimingute kaksipidisuse. /…/ Ja vasturääkivustele sattudes, võetakse appi igasuguseid vahendeid, ka loogika, mis saab aga veidi kitsa ülesande – leida väljapääs, põhjendus, õigustus. Vahe vaba loogika ja õigustava loogika vahel on enam-vähem selge kõigile“ (Kaplinski 2004).

Nõnda võib leida, et erinevalt aluselt, kuid sellegipoolest laiaulatuslikke keskkonnaajaloolisi või sellele pretendeerivaid käsitlusi on kirjutatud palju. Mõned neist on tõlgitud ja ilmunud meilgi. Näiteks ajaloolaselt Clive Pontingult tema varasema „Maailma rohelise ajaloo“ (Ponting 2002) ümbertöötatud uustrükina „Uus maailma roheline ajalugu“ (Ponting 2009). Märkida saab ka Gaia populaarteooria seisukohalt lähtuvat James Lovelocki käsitlust „Gaia kättemaks. Miks Maa meie tegevusele vastu astub – ja kuidas me suudaksime siiski inimkonna päästa?“ (Lovelock 2007).

Oma mahukas ajaloolises ülevaates keskkonnaprobleemidest uurib Ponting suhteid keskkonna ja tsivilisatsioonide vahel alates Sumerist kuni kaasajani välja. Teemakäsitluse teljeks on mõte inimkonna ajaloo rajatusest ökosüsteemidele, mille suutlikkus toita toiduahela tipus tegutsevaid loomi seadis inimese eellaste arvukusele piirangud. Ponting sedastab kokkuvõtvalt, et „[ö]koloogiliste piirangute ahelad purustas aga põllumajandus – kunstliku keskkonna loomine, milles kasvatati valitud taimeliike ja peeti kodustatud loomi. See oli inimkonna ajaloo veelahe ning viimase 10 000 aasta vältel ongi ajalugu kujundanud põllumajandusel põhinev inimeste arvu kasv, mille najal on rahvastik kasvanud neljalt miljonilt enam kui kuue miljardini. Kuid enne kahte viimast sajandit oli rahvastiku juurdekasv aeglane ning seda katkestasid sagedased toidunappused, näljahädad ja haigused. Uusajale iseloomulik rahvaarvu kiire kasv sai alguse alles umbes 1750. aasta paiku, kuid sellest on piisanud, et paisutada maailma rahvastik enam kui kuuekordseks“ (Ponting 2009).

Millist rolli on aga nendes protsessides kandnud maailma erinevates piirkondades arenenud religioonid? Küllap on selge, et ökosüsteemid moodustavad jätkuvalt kõikidele kultuuridele ja tsivilisatsioonidele tausta, mille suhtes saab igaühte neist eraldi vaadelda. Sarnaselt Kaplinskile pälvib ka Pontingu tähelepanu inimmõtlemise ja -tegutsemise tihe seotus: „Inimtegevus on kujundanud keskkonda, milles on elanud üksteisele järgnenud põlvkonnad ja erinevad ühiskonnad. Muutusi suunav jõud on sageli lihtne: vajadus üha kasvavat elanikkonda toita, riidesse panna ja peavarjuga varustada. Ent see, kuidas inimolendid on mõtestanud neid ümbritsevat maailma, on määranud seda, kuidas ümbritsevat maailma on koheldud. See maailmast mõtlemise viis, mis on viimase paari sajandiga saanud domineerivaks, pärineb Euroopast.

Teised traditsioonid, eriti ida poolt tulnud, on pakkunud hoopis erinevaid tõlgendamisvõimalusi, kuid nende mõju on jäänud väikeseks. Üks põhiküsimusi, mida kõik traditsioonid käsitlevad, on inimese ja ülejäänud looduse suhe. Kas inimene on looduse lahutamatu koostisosa või paikneb ta loodusest täiesti eraldi ja just nagu kõrgemal? Vastus sellele küsimusele on otsustava tähtsusega, kui soovime kindlaks teha, kuidas erinevad mõtlejad ja religioonid otsustavad, millist inimtegevust pidada seaduslikuks või moraalselt õigustatuks. Sellest omakorda tulenevad teised küsimused. Kas kõik taimed ja loomad maailmas on mõeldud inimese heaolu tagamiseks? Kas inimesel lasub vastutus ülejäänud looduse (või jumala loodu) kaitsmise ja hooldamise eest? Umbes viimased kakssada aastat on religioossetest ja filosoofilistest küsimustest tähtsamaks saanud majanduslikud küsimused: kuidas tuleks nappe ressursse jaotada ja kasutada?“ (Samas)

Kuigi Ponting lahutab majandusliku iseloomuga küsimused religioossetest ja filosoofilistest, siis ometi jäävad needki vältimatult seotuks inimese tegutsemise ja mõtlemisega. Seetõttu tuleb jätkuvalt küsida nendegi lähtealuste kohta. Kaplinski märgib: „Inimene ei väljenda seda, ei räägi sellest, mis on endastmõistetav. Vajadus palju rääkida, palju selgitada-seletada, palju põhjendada ja vaielda sünnib ikka siis, kui satuvad kokku väga erinevad arvamused, väga erinevad maailmavaated oma erinevate endastmõistetavustega. Need endastmõistetavused ei kao ega muutu hõlpsasti, küll võivad nad tõmbuda sügavamale, peituda ratsionaalsesse, isegi teaduslikku kesta, toimides selle all veel pimedamalt ja vägivaldsemalt“ (Kaplinski 2004).

Vaatamata sellele, et keskkonnaprobleemide ajalugu võib kirjutada nii teaduslikult rangelt kui ka populaarse käsitlustena, nendib Rootsi antropoloog Alf Hornborg, et ajaloo kirjutamiseks on erinevaid mooduseid. Seejuures valdavaim neist on eeldada inimkonna ühise ajaloo olemasolu, milles globaalne „meie“ kogeb aja kulgemist läbi kuhjuvate muutuste nagu rahvastiku kasv, tehnoloogiline areng ja ressursside uued kasutusmustrid. Sellisest perspektiivist nähtud keskkonna halvenemine on küll üldistatud inimkonna ühine mure, kuid peaks samas ometi julgustama ära kasutama uusi territooriume, kontrollima ja kasutusele võtma uusi energiaallikaid ning arendama uusi transpordiviise. Selle käigus tekkivad alarmeerivaid keskkonnaprobleeme esitletakse aga „meie“ globaalse edu vältimatute kõrvalefektidena.

Hornborgi ja kolleegide toimetamisel ilmunud artiklikogumik Rethinking Environmental History: World-system History and Global Environmental Change püüab uurida keskkonnaajaloo teistsuguse kirjutamise võimalust (Hornborg jt 2007). Kogumiku autorid toovad maastikumuutuste abstraktse kujunemise või tehnoloogiliste leiutiste kui kollektiivsete inimkogemuste asemel esile nende muutuste jaotumust ruumis. Tunnustatakse vaadet, et inimkond ei ole mitte üks „meie“, vaid sügavalt lõhestunud selle poolest, et osa lõikavad arengust kasu ja osa kannavad arenguga kaasnevaid koormaid. Keskkonnamuutustele lähenetakse maailmasüsteemi vaatepunktist, nähes sedasi maailma kui sotsiaalset süsteemi palju inklusiivsemana kui üksikud rahvad. Lähtutakse eeldusest, et kuna maailmasüsteem on kaua aega olnud rajatud ebavõrdsetele võimusuhetele rikaste tuumalade ja vaesustunud perifeeriate vahel, siis see ebavõrdsus nähtub ka keskkonnakoormuse jaotamisviisides (samas).

Kuna inimeses on vaatamata kollektiivsele kultuurilisele arengule endiselt individuaalses plaanis säilinud pelgliku looma käitumismustreid, siis tuleb isegi tema mõtlemise lähtealuste uurimisel olla eriti hoolikas, ettevaatlik ja tähelepanelik. Tundmatute ja äkiliste või hiigelmõõtmeis nähtustega kohtudes on inimese esmaseks reaktsiooniks endiselt hirm. Alles teises järjekorras teeb ta automaatselt hinnangulise valiku, kas võidelda, tarduda või põgeneda. Kitsikusse aetud looma käitumine võib teadagi olla ohtlik. Mõistusel ei ole sellel tasemel erilisi võimalusi sekkuda. Sestap tundub ohutum uurida inimlooma käitumise seoseid mõtlemisega eemalt, väliselt või intellektuaalselt. Samas toob Kaplinski esile, et „[ü]ks põhiraskusi on see, et loogiline, teaduslik maailmavaade on avatud, lõpmatu, tunnistades iseendagi provisoorsust, kehtivust üksnes suurema, üldisema, täpsema tõe leidmiseni. Seda ajutisuse märki kannavad terved teaduslikud süsteemid.

Viimase poolteise sajandi jooksul oleme läbinud mitu „teaduse kriisi“. /…/ Ilmselt otsime tihtilugu teed tõdede avatusest ja ajutisusest millegi püsivama, kindlama ja suletuma poole. Mõned leiavad kindluse religioonis, tõmmates otsekui lõpetusringi ümber oma otsingute ja kahtluste; teised murravad loogikale truudust vahetevahel, säilitades tema kõrval ja tema eest oma kõige kallimaid iidoleid, hoides südame salanurgakesi mõistuse rekursiivse lammutustöö eest. /…/ Lõpunimõtlemine võib meid mõnestki raskusest vabastada, kuid samal ajal toob ta meile veel ligemale selle, mille eest oleme vahel otsinud pääsugi. Loogiline mõtlemine sõnastab lihtsalt uutesse sõnadesse vanad ja vältimatud tõed sellest, et kõik on kadulik ja et kannatuse ja õnnetuse vastu ei ole lõplikku kaitset kellelgi“ (Kaplinski 2004).

Kuna elusloodusel ühes inimkonnaga ei ole ajapikku kuhjunud keskkonnaprobleemidega maailmas võimalik liikuda erinevatel arenguradadel, siis tahaksin meenutada kõhedana tunduvat, kuid ometi lootustandvalt selgepilgulist filosoofilist Neurathi paadi kujundit: „Me oleme nagu meremehed, kes peavad oma laeva avamerel ümber ehitama ilma, et seda saaks dokis lahti võtta ning uuesti parimatest osadest luua“ (Quine 2005). See tähendab jätkuvalt suhtumist üksteisesse, teistesse kultuuridesse ja religioonidesse, kogu loodusesse avatud, tähelepaneliku ja lugupidava meelega, mis ei tardu hirmunult raskete probleemide üksikasjaliku ja põhjaliku uurimise ees ega kaota pead võimalike lahendusteede otsimisel. Alf Hornborgi ja tema kolleegide ning mitmete teiste keskkonnaajaloo esindajate tööd osutavad lahenduste otsimisel edasistele uurimisväärsetele suundadele.

Kirjandus

Hornborg, A., McNeill, J. R., & Martinez-Alier, J. (2007) Rethinking Environmental History. World-system History and Global Environmental Change (Globalization and the environment). Lanham, Md. [etc.]: AltaMira.

Kaplinski, J. (2004) Kõik on ime (Eesti mõttelugu 55). Tartu: Ilmamaa.

„List of environmental issues“ (2012) – Wikipedia, The Free Encyclopedia: http://en.wikipedia.org/w/index.php?title=List_of_environmental_issues&oldid=520396983 (külastatud: 29.10.2012)

Lovelock, J. (2007) Gaia kättemaks. Miks Maa meie tegevusele vastu astub – ja kuidas me suudaksime siiski inimkonna päästa (Roheline raamat). Tallinn: Varrak.

Maran, T., & Tüür, K. (2000) Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Plath, U. (2012) „Andkem toidule ajalugu“ – Sirp, nr 35 (3409), 15: http://digar.nlib.ee/digar/show/issn/1406-6254/2012/09/21/lk15

Ponting, C. (2002) Maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine (Roheline raamat). [Tallinn]: Varrak.

Ponting, C. (2009) Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine (Roheline raamat). Tallinn: Varrak.

Quine, W. V. O. (2005) Sõna ja objekt (Avatud Eesti raamat). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

 

Andres Vesper (1972) on keskkonnahoiu üliõpilane Eesti Maaülikoolis, varem õppinud teoloogiat Usuteaduse Instituudis, EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English