Artiklid

400 aastat Thomas Helwyse „Ülekohtu saladusest“, 1. osa

„Kuula, oo kuningas, ja ära põlga vaeste nõuannet ja lase nende kaebustel tulla su ette. Kuningas on surelik inimene ja mitte Jumal, seetõttu ei ole tal oma alamate surematute hingede üle võimu teha neile seadusi ja määrusi ning seada nende üle vaimseid isandaid. Kui kuningal oleks meelevald luua vaimseid isandaid ja seadusi, siis oleks ta surematu Jumal ja mitte surelik inimene. Oo kuningas, ära lase end petistest võrgutada patustama Jumala vastu, kellele sa peaksid kuuletuma, ega ka oma vaeste alamate vastu, kes peavad sulle kuuletuma, ja kuuletuvadki kõigis asjus keha, elu ja varaga, või võetagu muidu nende elud maa pealt. Jumal kaitse kuningat.
Spittlefield, Londoni lähedal.“ (Tho: Helwys)[1]

Teadolevalt on säilinud viis originaaleksemplari Thomas Helwyse raamatust A Short Declaration of the Mystery of Iniquity („Lühike kuulutus ülekohtu saladusest“).[2] Teose kirjapaneku ja trükkimise aeg jääb erinevatel hinnangutel aastaisse 1610/1611, kuid raamatu n-ö pidulikuks esitluseks võib lugeda maa-aadlik Helwyse katset anda see üle Inglismaa valitsejale kuningas James I-le aastal 1612.[3] Mis tol korral täpselt juhtus, pole päris selge. Ühed uurijad on pakkunud, et ta andis raamatu isiklikult kuningale üle, sest tema positsioon võimaldas tal pääsu kuninga audientsile (Clayton 1973, 8), teised jälle leiavad, et kuninga palge ette ta ise siiski ilmselt ei sattunud (Early 2009, 43). Ülaltsiteeritud tekst on käsitsi kirjutatud Oxfordi Bodley raamatukogus hoitava eksemplari sisekaanele ja siinkohal on üsna selgesti tegu Helwyse pühendusega kuningale.[4] Raamat sisaldab ka tekstis otseseid pöördumisi kuninga poole. Ja kindel on, et veini ja suupistete asemel lõppes see raamatuesitlus kuninga korraldusega heita Helwys Newgate’i vanglasse.[5] Vangi ta jäigi ja seal tõenäoliselt ka suri. 1616. aastal mainis Helwyse onu Geoffrey oma testamendis Joanit, „Thomase leske“ (Clayton 1973, 8).

Thomas Helwys oleks meenutamisväärseks inimeseks jäänud ka siis, kui ta poleks nimetatud teost kirjutanud, sest koos John Smythiga võib teda pidada ajaloo esimese baptistikoguduse rajajaks ning seega uue kristliku denominatsiooni alusepanijaks. Ent „Ülekohtu saladusel“ on ajaloos oma eripärane roll – nimelt on see teadaolevalt esimene teos, mis põhjendab teoloogiliselt kiriku ja riigi lahutatuse taustal põhimõttelise, kõigile religioonidele laieneva usuvabaduse ideed. See, mis nelisada aastat tagasi oli uudne ja ohtlik, on tänaseks meie argireaalsus. Ometi tasub korraks tagasi vaadata ja mõelda, kuidas ning millise hinnaga see idee sündis.

Varaseim kirjalik jälg Thomas Helwysest pärineb aastast 1590, mil tema isa pärandas talle vanematekodu Broxtowe Halli Nottinghamis. Thomas oli ilmselt veel liiga noor, et majapidamist hallata ja nõnda said tema eeskostjateks ta onud. Viimased saatsid ta Londonisse Gray Inni juurat õppima. Gray Inn oli lugupeetud kool, enne Helwyst oli seal õppinud näiteks Francis Bacon. Londonis viibis Helwys kaks aastat (1592–1594). Mis puutub religiooni, siis ei ole mingit põhjust arvata, et enne oma Londoni-õpinguid oleks ta olnud midagi muud kui Inglise kiriku lojaalne liige.[6] Just Londonis pidi ta kokku puutuma toonase ajastu põletavate päevapoliitiliste teemadega, sh enda jaoks läbi mõtlema puritaanide ja separatistide taotluste teema (Clayton 1973, 3; Early 2009, 15). Siinkohal on paratamatu lühike ekskurss Inglise kiriku ajalukku.[7]

Kui Henry VIII kuulutas end 1534. aastal Inglise kiriku peaks ja lahutas kiriku Rooma alluvusest, siis algatas ta sellega reformatsiooni verised tülid, mis vähemalt protestantide jaoks lõppesid alles 1689. aasta tolerantsiediktiga. Esialgu jäi Henry-aegne Inglise kirik oma praktikatelt sarnaseks roomakatoliku kirikuga: nt kinnitas kuningas 1539. aastal kuus artiklit, mis sätestasid, et igaüks, kes eitab transsubstantsiatsiooniõpetust, eramissasid, pihti, preestrite, munkade ja nunnade tsölibaati või pakub armulauda kahel kujul, peab hukatama. Järgmine kuningas, Edward IV, kaldus enam mandri-Euroopa reformatoorse mõtte poole ja tema ajal töötati välja The Book of Common Prayer, mille editsioonid muutusid järjest protestantlikumateks. Helwyse poolt hiljem kirjutatu mõistmiseks on oluline teada, et raamat reguleeris üsna täpselt, kuidas teenistusi tuleb pidada, sakramente jagada jms. 1553. aasta 42 artiklit mõistsid hukka paavsti, eitasid transsubstantsiatsiooni ja puhastustuld, kinnitasid õigeksmõistu ainuüksi usust ning Pühakirja esmatähtsust. Edwardi järglase kuninganna Mary Tudori katse taastada Inglismaal jõuga roomakatoliku kiriku ülemvõim tõi talle hüüdnime „Verine Mary“: 300 protestanti põletati tuleriidal ja üle 800 saadeti pagendusse. Mary Tudori surma järel võimule tulnud kuninganna Elisabeth I taastas praktilistel põhjustel Inglise kiriku iseseisvuse – nii nagu Mary jaoks oli katoliiklus olnud oluline selleks, et kinnitada tema trooni õiguspärasust, oli katoliikluse eitamine tähtis Elisabethile, kinnitamaks, et ta on Henry VIII legitiimne tütar. Maapaost tagasi tulnud protestandid, keda nüüd puritaanideks kutsuma hakati, olid aga palju reformimeelsemad kui Elisabeth. Nad põlgasid „katoliiklikke kalduvusi“ Elisabethi poolt 1559. aastal taaskehtestatud The Book of Common Prayer’is (sh kirikus põlvitamine ning abielu- ja ordinatsiooniliturgiad). Nad uskusid, et kommetest, millel pole Pühakirjalist alust, tuleb loobuda. Elisabeth võttis vahendava positsiooni ja üritas kompromissi. Nn „Elisabethi kokkulepe“ aastast 1559 põlistas anglikaanluse kontseptsiooni kui via media Inglismaa vana ja uue religiooni vahel. Ent siingi on oluline rõhutada, et riigivõimu survel pealesurutud kompromissid ei rahuldanud paljusid. 1593. aastal, selsamal ajal, kui Helwys õppis Londonis, andis Elisabeth välja õigusakti pealkirjaga An Act for Retaining the Queen’s Subjects in Due Obedience (Kuninganna alamate kohases kuulekuses hoidmise akt), mille eesmärgiks oli puritaanide survestamine. Iga üle 16-aastast kuninganna alamat, kes keeldus kuu aja jooksul kirikus käimast või kutsus teisi üles kirikus mitte käima või käis keelatud koosolekutel, ootas vangistus. Korduva üleastumise puhul võis inimene valida – kas maapagu või surmanuhtlus. Kõik need meetmed ei suutnud aga puritaane maha suruda ja liikumine kogus üha hoogu.

Londonist koju naasnud Helwys asus esialgu lihtsalt toimetama oma seisusekohaseid maa-aadliku toimetusi, muuhulgas abielludes 1595. aastal Joan Ashmore’iga. Selles abielust sündis seitse last. Helwys sõbrunes ka puritaanlike vaadetega vikaar Richard Bernardiga ja hakkas oma kodus korraldama puritaanide jumalateenistusi (Clayton 1973, 3–4). Järgmiseks ja määrava tähtsusega sammuks tema vaadete teisenemise teel oli tutvumine John Smythiga. Smyth oli õppinud Cambridge’i ülikooli Christ College’is eesmärgiga saada preestriks anglikaani kirikus. Õpingute lõpetamise järel 1590. aastal sai temast Christ College’i liige (fellow – seltskond, kuhu on hiljem kuulunud teiste hulgas ka William Paley ja Charles Darwin) ja ta töötas mõnda aega sealsamas õppejõuna. 1594. aastal ordineeriti ta anglikaani preestriks. Puritaanide mõju oli Cambridge’s toona tugev ja Smyth oli sellest mõjustatud. 1600. aastal asus ta tööle Lincolni „linnalektorina“ (linna poolt ülalpeetava vaimulikuna). Kuid kuna ta kritiseeris avalikult prominentsete tegelaste patte, siis lasti ta juba 1602. aastal ametist lahti (McBeth 1987, 32–33).[8] 1606. aastast on teada, et Smyth jäi raskesti haigeks (tuberkuloos) ja viibis mitu kuud Helwyste peres, kes teda põetasid. Just sellesse perioodi, mis lisaks haige põetamisele pidi sisaldama pikki ühiseid vestlusi ja arutelusid majarahva ning külalise vahel, asetavad uurijad Smythi ja Helwyse vaadete nihkumise puritaanlusest separatismi kasuks. Separatistid olid radikaalsed puritaanid, kes leidsid, et anglikaani kirik oli evangeeliumist nii kaugele taganenud, et see ei olnud enam „tõeline kirik“. Seepärast rõhutasid nad kirikust eraldumise vajadust. Ka separatistlike vaadetega oli Helwys tutvunud oma Londoni-õpingute ajal, teades ühtlasi radikaalsuse hinda: 1593. aasta aprillis poodi Londonis avalikult Henry Barrowe ja John Greenwood, mehed, kes olid oma vaadete pärast enne seda juba seitse aastat vangis olnud. Üldiseks kõneaineks oli olnud ka kuus nädalat hiljem toimunud noore waleslase John Penry poomine Southwarkis süüdistatuna sidemete omamises separatistidega. (Clayton 1973, 3; Early 2009, 10–13.)

Pärast haigusest tervenemist liitus Smyth Gainsborough’ separatistide kogudusega ja sai peaaegu kohe ka selle pastoriks. Liikmeks astumise aluseks oli allkiri lepingule, millega koguduse liikmed kinnitasid kokkukuuluvust lahus ükskõik millisest välisest võimust (Estep 1996, 287).[9]

Samal aastal liitus selle kogudusega ka Helwyste pere. 1603. aastal oli troonile tõusnud kuningas James I, kellele puritaanid ja separatistid esialgu suuri lootusi panid. Aga ainus mööndus, mille kuningas tegi, oli nõusolek, et Inglismaa vajab uut piiblitõlget (valmis aastal 1611). Samas võttis kuningas vastu uued seadused, mis keelasid täiendavalt igasuguse kõrvalekaldumise The Book of Common Prayer’ist (Clayton 1973, 4). Smythi tegevus oli äratanud tähelepanu ja võimud võtsid ette rakendada „Kuninganna alamate kohases kuulekuses hoidmise akti“. Separatistide esimeseks sammuks oli lahutada kogudus kaheks: ühte jäi juhtima Smyth, teist Richard Clifton. Sellest siiski ei piisanud: nii Smyth kui Helwys ekskommunikeeriti anglikaani kirikust. (Towns 2010, 83.)

Just siit algas vaimne teekond, mis nende mõlema jaoks kulmineerus usuvabaduse idee omaksvõtu ja põhjendamisega (ehkki eri viisidel). Kui Smyth oli veel veendunud puritaan, oli ta igasuguse tolerantsuse veendunud vastane. Paljude uskude sallimine andis tema arvates kuradile võimaluse lükata jumalariik „uksest välja“: „Magistraadid peaksid sundima kõiki inimesi tõelist Jumalat teenima või karistama neid vastasel korral vangistuse, vara konfiskeerimise või surmaga nii, nagu kaasuse sisu nõuab“ (Estep 1996, 286). Helwyse varasematest sellekohastest mõtetest meil teateid ei ole, ent uurijad on üksmeelel selles, et ta astus siin Smythi jälgedes. 1607. aastal põgenes suurem osa Smythi ja Helwyse kogudusest Amsterdami Hollandis.[10] Helwys kui jõukas inimene finantseeris seda reisi. Ilmselt pidid inimesed lahkuma mitmes laines, ent ainult esimesel grupil läks see õnneks. Vahetult pärast Smythi ja Helwyse lahkumist arreteeriti Joan Helwys ja mitmed koguduseliikmed. Joan veetis kolm kuud Yorki vanglas. (Early 2009, 19.)

17. sajandi Hollandis ei olnud riigiusku ja tegutseda lubati kõigil, kes ei riku avalikku korda. Teiste hulgas olid tolereeritud ka anabaptistid. Grupp leidis endale ulualuse kahekorruselises Ida-India pagariäris ja neljas väikeses müüriga ümbritsetud majas, mis kuulusid Waterlandi mennoniidile Jan Munterile.[11] Kogudus elas selles paigas kolm aastat. Teiste sarnaste gruppidega küll suheldi, kuid ei ühinetud.[12] Üheks eripäraseks koguduse elu tunnusjooneks oli suhtumine kirjutatud tekstidesse. Kuna need tuletasid meelde The Book of Common Prayer’iga seonduvat ranget ja sunniviisilist reglementeeritust, siis hüljati jumalateenistusel kõik tekstid. „Sest nelipüha päeval ilmusid tulised lõhestatud keeled, mitte tulised lõhestatud raamatud,“ põhjendas Smyth (Smyth 1990, 17).

Piiblit siiski loeti ja uuriti hoolsasti, aga jumalateenistusevälisel ajal. Seejuures olid eelistatud algkeelsed tekstid, sest tõeliselt inspireerituks tuleb Piiblist lugeda ainult heebrea ja kreeka väljaandeid: „Ükski tõlge ei saa väljendada kõike võimalikku pühades algtekstides ega tuhandeid asju grammatikas, retoorikas & keele iseloomus“ (samas, ptk 8).

Separatistide kogudus oli isiklikul usul põhinev kogudus. Juba oma Lincolni linnavaimuliku päevil oli Smyth leidnud võimaluse korraldada asjad nõnda, et tema ei peaks beebisid ristima, sest ta ei leidnud et see oleks õige (McBeth 1987, 33). Ent asju loogiliselt läbi mõeldes jõudis ta järgmise veelahkmeni ning üllatas 1609. aastal oma kogudust tõdemusega, et puhta kiriku aluseks saab olla ainult täiskasvanute usuristimine. Smyth veenis oma järgijaid, et kogudus tuleb formaalselt laiali saata ning rajada usuristimisel põhinev uus kogudus. Nii tehtigi. Siit kasvas välja aga järgmine probleem: kuna Inglise kirik, kust nad kõik pärit olid, oli valekirik, siis ei saanud selles varem toimetatud ristimised maksvad olla ja järelikult olid nad kõik ristimata paganad. Smyth ristis end kõigepealt ise, siis Thomas Helwyse ja ülejäänud 40 inimest. Ajaloo esimene baptistikogudus oli sündinud. (McBeth 1987, 36.)[13]

See oli skandaalne samm ja teiste Inglise separatistide seas tõusis pahameeletorm. Isegi Kristus ei olnud ennast ise ristinud! Richard Clifton teatas Smythile, et kui igaüks hakkaks ennast ise ristima, siis oleks kogudus ainult üksikindiviidide kooslus ja ei enamat ning tagajärjeks oleks kaos. Üks Smythi sõpradest küsis talt, et kui talle usuristimine oluline on, siis miks ei lasknud ta end ristida mennoniitidel, kes ju samuti usuristimist praktiseerivad? Smyth hakkas nüüd mennoniitidega suhtlema ja leidis, et kõigis põhiküsimustes nende arusaamad kattuvad. Vähem kui aastaga jõudis ta arusaamisele, et Amsterdami anabaptistid on tõeline kirik ja tema otsus end ise ristida oli olnud viga. Tõeline ristimine, leidis ta, peab põhinema suktsessioonil ja toetama osadust, mitte individualismi. Nii otsustas ta liituda mennoniitidega ja kutsus ka teisi seda tegema. 32 koguduseliiget ühinesid Smythiga selles ootuses. Helwys, kes seni oli suuresti kõndinud Smythi varjus, ei olnud sellega nõus, eriti vastumeelt oli talle suktsessiooni idee, sest see näis tagasilangusena paavstlusesse. (Early 2009, 25–28.) Ka Helwysel oli koguduses toetajaid, ent vähem. 1610. aastal Helwys ja tema kümme mõttekaaslast välistasid endi hulgast Smythi ja üle 20 Smythi järgija (McBeth 1987, 38).

 


[1] Käesolevas artiklis kasutatud Helwyse vastavad tsitaadid pärinevad väljaandest Groves (ed.) 1998.

[2] Early (2009, 43) esindab levinumat arusaama, et neid tekste on neli. Brian Haymes aga kinnitab, et neid on siiski viis. Vt Haymes 2007, 215, ja Haymes 2010, 64.

[3] Ka trükiväljaanne ise kannab tiitellehel aastaarvu 1612. Vt http://en.wikipedia.org/wiki/File:Title_Page_A_Short_Declaration_of_the_Mistery_of_Iniquity.jpg (23.11.2012).

[4] Foto sellest pühendusest on leitav aadressil http://en.wikipedia.org/wiki/File:Helwys_to_King_James_I.jpg (23.11.2012).

[5] Haymes (2007, 199) märgib, et tegelikult pole teada, kas kuningas ise sai selle raamatu kätte ja ka seda luges, ehkki üldlevinud arvamuse kohaselt see nii oli. Aga viimane pole oluline, sest isegi kui Helwyse kinnivõtmise otsustasidki lihtsalt ametnikud, siis tegutsesid nad täies teadmises kuninga hoiakutest.

[6] See väide põhineb muuhulgas tõdemusel, et Thomase isa Edmund, kes oli samuti hariduselt jurist, oli tundnud sügavat huvi religiooni küsimuste vastu ning avaldanud 1589. aastal apokalüptilise traktaadi Marvel Deciphered („Lahtiseletatud imelugu“), mis oli inspireeritud aasta varem toimunud sündmusist, mille käigus hispaanlaste „Võitmatu armaada“ inglaste käest lüüa sai. Ilmutusraamatu 12. peatükile toetudes võrdles ta kuninganna Elisabethi päikesega riietatud naisega ja paavsti lohega (Early 2009, 14).

[7] Alljärgnevas ülevaates toetun põhiliselt Joseph E. Early poolt esitatule (Early 2009, 3–9).

[8] Lugu oli siiski keerukam, sest veel viis nädalat enne Smythi vallandamist kuulutati ta sellesse ametisse eluks ajaks. Tõenäoliselt sattus ta linnas toimunud poliitilises võimuvõitluses lihtsalt kaotajate poolele. Vt Estep 1996, 286.

[9] Tsitaat pärineb Smythi tekstist A Paterne of True Prayer („Õige palve korraldus“) aastast 1605, st üsna vahetult enne tema lahkulöömist anglikaani kirikust. Vt George 1984, 32–33.

[10] Gainsborough’ koguduse teine osa, Cliftoni juhitud grupp (sinna kuulusid teiste hulgas veel John Robinson, Willam Brewster ja Willam Bradford) lahkus Inglismaalt samal ajal kui Smythi ja Helwyse grupp, ainult et nemad kolisid hiljem Amsterdamist Leidenisse. 1620. aastal asusid selle koguduse liikmed üle ookeani suunduvale „Mayfloweri“-nimelisele laevale, saades nõnda hilisema ajaloo silmis Ameerika „asutajateks isadeks“ (Founding Fathers/Pilgrim Fathers). (McBeth 1987, 33–34.)

[11] Waterland on Hollandi piirkond, kust see anabaptistlik rühmitus pärines. Menno Simons (1496–1561) oli anabaptistide rahumeelse tiiva üks juhte, kelle järgi mennoniidid oma nime said. Erinevalt Münsteri anabaptistidest, kellega saksa keeleruumis siiani anabaptiste põhiliselt seostatakse, iseloomustas mennoniite patsifism, maailmast tagasitõmbumine ja elukorralduse reglementeeritus. Võrreldes teiste mennoniitidega olid Waterlandi mennoniidid oma elukorralduslikes küsimustes vähem ranged. Neid iseloomustas mh ka arminiaanlik teoloogia, mis vastandina kalvinismile rõhutas jumaliku ettemääratuse asemel inimese isiklikku otsustusvabadust ja vaba tahet.

[12] Nagu ajaloos ikka, on ka selle detaili puhul vaidlusi. Vastuoksa tavapärasele vaatele leiab David Bebbington (2010, 37), et sinna koliti siiski alles hiljem, pärast seda, kui Smyth ennast ristinud oli.

[13] Muide, seda tehti pealevalamisega, vee alla kastmine sai tavaks alles põlvkond hiljem (McBeth 1987, 37).

 

Kasutatud allikad

Bebbington, David W. (2010) Baptists Throught the Centuries. A History of a Global People. Waco: Baylor University Press.

Clayton, J. Glenwood (1973) „Thomas Helwys: A Baptist Founding Father“ – Baptist History and Heritage, 1/8, 2–15.

Early, Joseph E. (2009) The Life and Writings of Thomas Helwys. Macon: Mercer University Press.

Estep, William R. (1996) The Anabaptist Story. An Introduction to Sixteenth-Century Anabaptism. 3rd ed. Grand Rapids: Eerdmans.

George, Timothy (1984) „Between pacifism and coercion: the English Baptist doctrine of religious toleration“ – Mennonite Quarterly Review, 1/58, 30–49.

Grove, Richards (ed.) (1998) Thomas Helwys, A Short Declaration of the Mystery of Iniquity. Edited and introduced by Richard Groves. Macon: Mercer University Press.

Haymes, Brian (2007) „On religious liberty: re-reading A short declaration of the mystery of iniquity in London in 2005“ – Baptist Quarterly, 3/42, 197–217.

Haymes, Brian (2010) „Thomas Helwys’ The Mystery of Iniquity: Is it still Relevant in the Twenty-First Century“ – Anthony R. Cross, Nicholas J. Wood (eds.), Exploring Baptist Origins. Oxford: Regent Parks’s College, 63–76.

Helwys, Thomas (1998) A Short Declaration of the Mystery of Iniquity. Edited and introduced by Richard Groves. Macon: Mercer University Press.

McBeth, Leon (1987) The Baptist Heritage. Nashville: Broadman Press, 32–33.

Smyth, John (1990) „Differences of the Churches of Separation“ – Leon McBeth, A Sourcebook for Baptist Heritage. Nashville, Tennessee: Broadman Press 1990, 14–18 (ptk 10.9).

Towns, Lidia (2010) „Faithfulness in the Face of Persecution. Thomas Helwys’ Struggle for a Better World“ – Baptist History and Heritage, 3/45, 80–91.

 

(Artikkel jätkub järgmises numbris.)

Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ja religiooniuuringute teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English