Esiletõstetud lood

Vali nüüd elu! (5Ms 30:19–20)

„Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.“ (5Ms 30:19–20)

Nõnda kõneleb Jumal Moosese suu läbi Iisraeli rahvale, kes on teel Jumala tõotatud maale. Nad on põgenenud Egiptuse orjapõlvest ja rännanud nelikümmend aastat läbi kõrbe. Nendest, kes seda teekonda alustasid, on järel veel vaid mõned üksikud – aeg ja teekonna raskused on nõudnud oma. Enne kõrberännaku algust oli Jumal oma valitud rahvale, Iisraeli rahvale, tõotanud, et vabastab nad orjusest ja viib nad maale, mis piima ja mett voolab, ja annab selle maa neile pärisosaks. Ta on nüüd toonud nad selle maa piiri äärde – vaid veel natuke ja nad saavad oodatu kätte. Võiks arvata, et Jumal käsib rahval pidu pidada ja rõõmustada. Kaua igatsetud eesmärk on saavutatud. Saabunud on aeg elust rõõmu tunda. Rännakuraskused on möödas, nad on vabad inimesed, neil on maa, mida harida, et laual jätkuks leiba. Kuid just nüüd, päralejõudmise lävel, just nendele, kes eesmärgile jõuavad, ütleb Jumal need tõsised sõnad: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu“. Miks Jumal niimoodi manitseb, mida näeb ta ette sellist, mida eesmärgi saavutamisest rõõmsad inimesed karta ei oska? Natuke pärast meie tänast kirjakohta on kirjas Jumala ennustus oma rahva kohta: „Nad söövad, nende kõhud saavad täis ja nad rasvuvad, aga nad pöörduvad teiste jumalate poole ja teenivad neid, nad põlgavad mind ja tühistavad minu lepingu“.

Miks Jumal inimesele ikka ja jälle meelde tuletab, et tal on valik ja et ta peab valima elu ja surma vahel, kui inimese vastus on ette teada? Ta ütleb, et ta valib elu – vaid väga erakordsetel, erandlikel juhtudel, igatseb inimene surma. Kas see pole mitte sellepärast nii, et meie, inimesed, mõistame elu, selle eesmärki, sisu ja väärtust hoopis teisiti, kui seda teeb meie Jumal? Et me ei oska sageli hinnata vääriliselt seda erakordset ja suurt võimalust, mille Jumal meile on kinkinud, kui ta on andnud meile võimaluse siia maailma sündida? Et me ei väärtusta oma elu, ei panusta sellesse piisavalt, et see oleks tõeline? Et me tegelikult ei oska elada, ei oska alati vahet teha elu ja surma vahel ja ise seda aimamatagi valime mõnikord elu asemel surma? Kui paljud meist on mõelnud sellele, mis on meie elu sisuks? Mis annab inimelule, meie elule, üldse mõtte ja väärtuse?

Pühakirja õpetuse järgi on elu inimesele Jumala kingitud ja see on Jumalalt saadud hüvede hulgast esimene ja tähtsaim, ning seetõttu on ta ka väga hinnaline. Seega – meie elule annab põhiväärtuse tõik, et see on Jumala and. Elu olemuse välist külge väljendavad niisugused avaldused nagu nälg ja janu, paljunemistung, armastus ja vihkamine jms. Oma sisult on aga inimelu võimalik kirjeldada kui pidevat teelolekut, suundumist sünnist surma poole. Me kõik oleme pidevalt kuhugi teel – igaühel meist on oma igapäevased pisemad käimised: tööle, kooli, koju, poodi, sõprade-sugulaste juurde jne. Kuid igal meist on ka mingi suurem eesmärk, mingi siht, kuhu me oma elukäiguga tahame välja jõuda, mida saavutada. Meie elutee on nagu muistse Iisraeli rahva rännak tõotatud maa poole. Rännakule asudes ja tegelikult ka pidevalt selle rännaku käigus tuleb meil iseenda ees anda vastust kahele küsimusele, lahendada kaks probleemi. Esiteks: mida me tahame, kus asub meie tõotatud maa, kuhu me tahame välja jõuda? Ja teiseks: kuidas sellele maale, sellele eesmärgile jõuda, kuidas leida õige tee, mis selleni viib?

Väga paljud kujutlevad tõotatud maad ette sellisena nagu Iisraeli rahvaski: maa, mis piltlikult öeldes voolab piima ja mett. Maa, kus saab olla vaba, luua pere, kasvatada lapsi ja elada õnnelikult ja rahulikult oma igapäevaelu. Kokkuvõtlikult: paljud seavad oma elu ülimaks eesmärgiks kõigi esmaste eluvajaduste, toidu, eluaseme, paljunemistungi, sotsiaalse suhtlemise, võimalikult täielikuma rahuldamise. Seda võiks ehk võrrelda igatsusega pöörduda tagasi paradiisiaeda, kust Jumal kord esimesed inimesed sõnakuulmatuse pärast välja viskas. On täitsa loomulik, et inimene selliseid asju igatseb; Jumal on meid loonud sellistena, teatud vajadustega, ilma milleta me lihtsalt elada ei saa: me kõik vajame toitu, eluaset, teisi inimesi enda kõrvale, meelelahutust. Kui meie elementaarsed vajadused ei ole täidetud, kui meie kõht on tühi ja talvel pole kuhugi külma eest varjule minna, siis mingitest kõrgematest ja kaugematest eesmärkidest vaevalt et mõelda suudame. Kuid kurb on see, kui inimesed, kellel kõik need elementaarsed, füüsilise elu alalhoidmiseks vajaminevad vahendid on olemas, ei suuda kaugemale vaadata – või ei tahagi. Kurb on see, kui sünnib nõnda, nagu ennustas Jumal oma tõotatud maale jõudnud valitud rahva kohta: „Nad söövad, nende kõhud saavad täis ja nad rasvuvad, aga nad pöörduvad teiste jumalate poole ja teenivad neid, nad põlgavad mind ja tühistavad minu lepingu“. Kurb on see, kui Jumala näo järele loodud inimese jumalaks saavad tema kõht ja mõnutunnet pakkuvad meelelahutused, kui ta ei oskagi Jumalalt midagi enamat tahta ja vastu võtta kui toit ja tsirkus, kui ta unustab, et loomisel on ta ühes eluga saanud ka ülesande – ülesande, mille täitmiseks on Jumal talle elu kinkinud. Jumal pole loonud inimesi endale lemmikloomadeks, selleks, et neid nuumata, et vaadata nende tegemisi ja askeldusi, nagu inimesed vaatavad seebiseriaale. Ei, Jumal on loonud inimese kaasvalitsejaks tema poolt loodud maailma üle ja tahaks oma erilisele loodule, inimesele, pakkuda seoses selle ülesandega midagi palju enamat kui vaid elementaarseid ellujäämiseks vajalikke vahendeid. Ta tahab oma kaasvalitsejaile anda midagi hindamatut. Ta tahab inimestele anda võimaluse heastada nende kõige esimest valet valikut, mis katkestas nende osaduse Jumalaga ja lahutas neid loojast – valikut, mille inimene tegi Eedeni aias, rikkudes Jumala käsku ja süües hea ja kurja tundmise puu vilja. Jumal tahab oma loodule pakkuda esialgse osaduse taastamist, mis võimaldab elada nii, nagu Jumal inimest luues seda kavatses, sellena, kellena Jumal inimese kavandas. Jumal pakub inimesele võimalust vabaneda surma ahelatest ja pärida Jumalariigis igavene elu. Kui paljudele aga on igavene elu Jumalariigis, elu koos oma Loojaga, Jumalaga, selleks tõotatud maaks, mille poole püüelda, mille poole läbi elu rännata? Kui paljud inimesed üldse julgevad endale, oma elule, sellist kõrget ja imelist sihti seada, selle poole püüelda? Ja mida tuleks teha, millist teed minna, et pärale jõuda?

Johannese evangeeliumis on kirjutatud: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“. Ja Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, ei näe surma igavesti. Ma äratan tema üles viimasel päeval“. Igale inimesele on Jumala poolt kingitud võimalus pärida igavene elu ja see võimalus on seotud usuga – usuga Jumala ainusündinud pojasse, Jeesusesse, tema lunastustöösse. Pühakiri ütleb, et kes usub ja ristitakse, see pääseb, kes ei usu, see mõistetakse hukka. Ka tee Jumala juurde, tema riiki, igavesse ellu, viib tema Poja kaudu. Jeesus on ütelnud: „Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu, kui minu kaudu“. Ristimise ja usu kaudu oleme me juba oma eluajal surma hävitava võimu alt vabanenud ja kuni me jääme ususse, ei saa keegi meid meie Issanda käest ära kiskuda, tema armastusest eraldada. Usus elades suudame näha õiget teed, püsida sellel teel. Viibides usu kaudu osaduses Jumalaga, viibides küll alles teel, oleme aga juba jõudnud Jumala riiki, juba elame selles, kogeme seda imelist, mida vaid Jumal anda saab. Ja osaduses Jumalaga, suudame taibata ning õigesti ja hästi täita ka neid ülesandeid, mida Jumal meile elu kinkides määras.

Noore koguduse laulikus, mida kasutame oma leeritundides, on laul, mis on saanud paljude leerilaste lemmiklauluks, sest selle sõnad on neid väga puudutanud. See on laul, mis kõneleb eluteest:

Elu keerukail teedel tuleb kõndida seni,
kuni tehtud saab kõik see, milleks oleme siin.
Tihti endale näid sa nagu kodutu peni,
kui su sees ja su ümber on vaid lõputu piin.

Eks on elutee taevas, ainult pilvede rodu?
Vahest lõpeb ehk maagi, seal kus laotuse äär?
Käime südamed vaevas vahel tundmatuid radu.
Tihti teada ei saagi, mis on õige mis väär.

Keset valede veetlust, keset möllu ja maru,
keset juhuse nöökeid läheb saatuse tee.
Mis on valu, mis teesklus, alles lõpuks saad aru,
siis kui halastus viib meid üle voogava vee.

Kiirelt mööduvad aastad viivad endaga aja,
mis on saatusest antud töödeks, tegudeks siin,
kuni viimaks jääb alles ainult kaugenev kaja,
mille unustus viimaks jäävalt minema viib.

Kord me jõuame sinna, kus meid ootab üks ase,
mille valguses võime näha igavest und.
Alles siis saame teada, mis on tõde, mis vale,
alles siis saabub rahu, kui on löönud see tund.

Jumal ütles kord oma rahvale: „Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus“.

Palugem, et meie oma igapäevaelu rõõmude ja murede keskel ei unustaks oma Loojat, Jumalat, ei unustaks oma erilist rolli ja vastutust kõige loodu keskel. Palugem, et meil jätkuks tarkust hoiduda alati oma Jumala ligi ja kuulata tema häält, et me oskaksime selles imelises, kuid keerulises maailmas ringi rännates vahet teha teede vahel, mis viivad ellu ja surma. Ning palugem tarkust teha õigeid valikuid, nii et jääksime osadusse oma Jumalaga, jõuaksime tema riiki ja päriksime igavese elu. Aamen.

 

Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 29. aprillil 2012.

 

Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo Isikuvastaste kuritegude talituse Kesklinna teenistuse uurija.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English