Jutlused ja mõtisklused

Usupuhastuspühajutlus (Ps 31:15–16)

„Aga mina – ma loodan sinule, Issand, ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Minu ajad on sinu käes!“ (Ps 31:15–16)

Armas kogudus,  meie ärevil, meie tegudele, võimetele ja kasule keskendunud maailmast on munga ja piibliteoloogia professori Martin Lutheri maailm nii kaugele jäänud, et suudame veel vaevu mõista vahepeal 35-aastaseks saanud mehe sisemist võitlust ja ta patuste üksnes armust õigeksmõistmise sõnumi plahvatuslikku jõudu. „Dominus et magister noster Jesus christus dicendo: Penitentiam agite etc. omnem vitam fidelium penitentiam esse voluit (Sellega, et meie Issand ja isand Jeesus Kristus ütles: „Kahetsege pattu, jne,“ tahtis ta, et usklike kogu elu oleks patukahetsus)“. Kogu elu patukahetsus? Milleks? küsib moodne lugeja ja kuulaja. „Papa non vult nec potest remittere ullam culpam praeter eas, quas arbitrio vel suo vel canonum imposuit (Paavst ei taha ega saa mingitki süüd kustutada, peale nende, millised ta vastavalt enda või kanoonilistele otsustele on peale pannud)“. Esimene 95-st pigem kuulsast kui loetud ja mõistetud teesist, millega Luther kutsus pühakutepäeva eelõhtul, 31. oktoobril 1517, üles avalikule suulisele või takistuste korral kirjalikule õpetatud disputatsioonile, pidi tulemuseks andma rooma kiriku sakramentaalse armuõpetuse hülgamise. Seejärel ette loetud kolmas tees muutis küsitavaks mitte ainult tema ajal igati vaieldava patukahetsuseõpetuse, vaid Lutherile tol ajal aimamatu ja tahtmatu järelmina ka paavsti enda kõrgeima võimu ja õpetusameti. Oli siis Luther kõigest liigselt tundlik inimene, tähenärija, kes kannatas alaväärsuskompleksi ja religioosse tagakiusamismaania all, kuna teda ei jätnud rahule küsimus, kuidas tema, kes vaatamata kõikidele sakramentaalsetele vabastavatele sõnadele mõistis ennast patusena, saaks endale armuliku Jumala? Või tundis ta sügavamalt kui ta teised kaasaegsed ära, et me ei saa ei alguses ega lõpus teisiti, kui tingimatult vaid ennast tahta, et meie ligimesearmastus on peaaegu täiesti läbi imbunud enesearmastusest ja et me head teod lähtuvad palju enam südametunnistuse rahustamise vajadusest kui tungist teisi aidata?

Niipalju kui tänapäeval on üldse veel juttu patust, aetakse see segamini pattudega, moraalsete väärtegudega. Nende avastamiseks on meie aeg hea küll. Nende juurte järele küsimine ei kuulu aga meie aja eesmärkide hulka. Immanuel Kant sai aru, et meie, inimesed, kannatame väljajuurimatu kalduvuse all kurjale. Hegel ja tema järel Kierkegaard nimetasid tingimatu ise-enda-tahtmise radikaalseks kurjaks. Laiendades arusaamist, lisas taanlane siia juurde veel ka tingimatu ise-enda-mitte-tahtmise, mis suubub enesehävitamisse. Nii võiks igaüks, kes oskab lugeda, teada, et jutt pärispatust, mis paneb tänapäeval muigama, sest seda mõistetakse bioloogiliselt valesti, peab tegelikult silmas põlvkondi ületavat ahelsüüd, pole mingi munklik või (minnes tagasi Pauluse juurde) rabiinlik äkkidee, vaid tähistab radikaalse aususe ja selgusega inimese kui patuse eksistentsiaalset põhiseisundit.

Jutt patust hukatusliku kalduvuse asemel pole muidugi mingi puhtalt antropoloogiline, vaid ühtlasi ja eelkõige eminentselt teoloogiline tunnistus. See eeldab, et näiv maailm ei tähista mitte viimset tegelikkust, vaid et meie eksistents on juurdunud maailmatus põhjuses. Kuna nimetatud põhjus üleüldse võimaldab meie eks-sistentsi silmapilgu väljatulemises (vrd ld ex+sistere, „välja tulema, ilmuma“), aja ilmumises, siis peitub kohane vastus põhiusalduses, mida me planeerides ja lootes alateadlikult pidevalt kasutame. Aga seda põhiusaldust tõrjub alg-äng, et meist saab surmas eimiski. See äng on meie absoluutse enesearmastuse ja selle inimlikku koosolu mürgitavate tagajärgede mootor.

Äng on siiski juba sellepärast põhjendamatu, et Jumal meie aja allikana ja isandana kannab meid, kui me teda usaldame. Sellest järeldub, et oma elu ja eluväärikust ei teeni me välja tegudega ega õigusta oma elusaavutustega, vaid saame mõlemat vastu võtta vaid tänulikult kingitusena: meid on Jumal meile endale kinkinud. Seepärast võiksime olla rahulikud.

Aga seda rahulikkuse võimalust meie eksistentsi põhjuseta põhjuse ees moonutatakse tänapäeval maailma kui meie kohustuste ainest või, realistlikumalt hinnatuna, kui meie himude ainest, meie võimu, valitsemise ja seksuaalse joovastuse iha abil. Me elame mahhinatsioonide ajastul, mil sekkutakse tehniliselt maailmasse, mis on muutunud ühes kõigi oma võimalustega, meie ise kaasa arvatud, aineks, objektiks, mida omatakse ja planeerides muudetakse. Sealjuures pole me ise ainult ohvrid, vaid ka põhjustajad, kes hoiavad suuremate või väiksemate kruvikestena hiiglaslikku tootmis- ja tarbimismasinat töös. Iga kord, kui äng vastustab meie kavatsusi, kui ta teeb meile selgeks, et me pole muud kui väljavahetatav rattakene, kogeme ennast meist endast võõrdunutena, väärikusest ja vabadusest ilma jäetutena.

Aga me ei kuule selles kõiges leiduvat meeldetuletust elada tegelikult, elada olemuslikult, ja see tähendaks: mitte lubada meie rollil mahhinatsioonide hiiglaslikus protsessis meile meie „väärtust“ tõestada ja kinnitada, vaid mõista ennast lähtuvalt põhjusest, mis annab meile igal uuel silmapilgul ette eksistentsi uue aja ja seega võimaluse. Selle asemel et küsida: mida teeme meie selle ajaga? nõutakse meilt pöördumist, et mõistaksime ennast kingitud ajast lähtuvalt. See tähendab muidugi radikaalset enesest loobumist – et öelda apostel Pauluse metafoori abil –, enda-surma-andmist-Kristusega, mille üle seisab igavese elu tõotus. Selles tingimusteta pöördumises, mis usaldab ennast täiesti maailma haaramatu, objektiveerimatu põhjuse kätte, seisneb rahulikkuse eeltingimus ning seega patust ja surmaängist vabanemise eeltingimus.

Apostel kirjeldab rahulikkusest tulenevat uut hoiakut maailma suhtes kui midagi, mida hõlmab hōs mē, „otsekui mitte“: „Aga seda ma lausun, vennad: aeg on piiratud! On ju lõpuks nii, et ka need, kellel on naised, ometi on, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes maailmas saavad kasu, otsekui nad ei kasutaks seda ära. Sest praeguse maailma tegumood on möödumas“ (1Kr 7:29–31).

Meister Eckhart tuletab meelde nendele, kes ei saa hakkama ei enda ega maailmaga: „/…/ alusta kõigepealt endast ja lase endast lahti! Tõepoolest, põgened sa esmalt enda eest, kuhu sa põgeneda tavatsed, leiad sa takistuse ja rahutuse, kus iganes see ka on“. Seepärast ei aita inimest mitte mingi kaugele ekslemine. „Aga mida peab ta siis tegema? Ta peab esmalt endast lahti laskma, siis on ta jätnud kõik.“ Ja see tähendab: „Kus ennast leiad olevat, seal lase endast lahti, see on kõige parem“ („Õpetuse sõnad“, 3). See absoluutse, meie ise olla tahtmise hülgamine kingib uue rahulikkuse neile, keda Jumal on siinsesse eksistentsi vabastanud. Hülgamine hoiab ära selle, et kaotame ennast mahhinatsioonide masinavärki, ja kutsub esile selle, et me kogeme üksteist vendade ja õdedena ja ka toimime vastavalt. Oma vendi-õdesid ei peteta. Neid aidatakse. Nüüd peaks olema saanud selgeks: selline rahulikkus ei põhjenda meie eksistentsi, vaid ta on kohane vastus sellele, et oleme kingitud iseendale annina.

Algsüü osalistena oleme kõik Jumala ees võrdsed. Olemise julguse rahulikkuses elame kõik andeksandmisest. Kristuse-müüt on võimas seletus kõikide inimeste saatusele, kes ikka jälle langevad ohvriks surmaängile, ikka jälle tiirlevad iseenda ümber oma tingimatus enesearmastuses, kellele aga Jumal on truu vaatamata kõigele ja igavesti. Sõnum vabast armust, õndsakssaamisest ilma käsu tegudeta vastab meie eksistentsi tõele Jumala ees. See kõik aga saabki meile (et lõpetada Martin Lutheri seletusega usutunnistuse esimese artikli kohta) osaks „puhtast isalikust, jumalikust headusest ja armulikkusest, ilma kogu mu teenistuseta ja väärikuseta, kõige selle pärast olen ma talle võlgu tänamise ja kiitmise ja seepärast teenimise ja kuulekas olemise. See on tõesti tõsi. Aamen.“

 

Jutlus on peetud Marburgi Ülikoolikirikus usupuhastuspühal 2006. Avaldatakse autori loal. Tõlkinud Urmas Nõmmik.

 

Otto Kaiser (1924) kuulub vanema põlve väljapaistvamate protestantlike teoloogide ja Vana Testamendi teadlaste hulka maailmas. Ta on Marburgi ülikooli emeriitprofessor ja Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku emeriitvaimulik. Ka on olnud ta mitu korda Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor.

Print Friendly, PDF & Email
English