Arvamused

Reformatsiooni jääv väärtus

Reformatsioon on olnud ning jääb Euroopa mõtlemise keskseks koostisosaks. Selle tohutut väärtust alahinnatakse tänapäeval Eesti kirikuringkondades ning seda on alahinnatud ka juba reformatsiooni enda ajal. Viimasest üks ilus näide.

Reformatsioonipäevil huvitas luterlasi õigeusu kirik. Sellega otsiti sidemeid, õigeusu kirikus vaimustas sakslasi, s.t esimesi luterlasi, näiteks see, et liturgia- ning teaduskeeleks Kreekas oli kreeka keel. Reformatsioon oli renessansi kaasaegne, see oli vaimustumine filoloogia- ja ajalooteadustest, uute keelte õppimine, ajalooliste võltsingute paljastamine. Kreeka keel ja kirik oli uus avanev maailm 16. saj alguse teoloogide jaoks. Nii astuti konkreetseid samme, loodi sidemed teoloogide ja kirikujuhtide vahel Wittenbergis ja Kreekas.

Ka kreeklased ei jäänud esialgu külmaks, reformatsioon huvitas neid. Olid ju kreeklased jäänud sõjas alla türklastele ning needsamad türklased olid just ründamas Viini ning saksakeelset maailma, siiski edutult, kuna just luterlikud Hessen ning Saksimaa olid islamivastases võitluses tugevad. Kreekapoolne vestlusisik, patriarh Ieremias I (1522–1546) uuris ka reformaatorite õpetust, kuid loobus sellest varsti. Hüvastijätuks kirjutas ta Wittenbergi umbes nõnda: „Teie õpetusest ei saa me päriselt aru. Te kirjutate, et meid ei mõisteta õigeks mitte palverännakute, Moosese seaduse, kloostritõotuste kaudu, et õigeks saame me üksnes usust Kristusesse, ning et kiriklikud kombed, kloostrid, pühad paigad ja muu taoline ei päästa meid“.

Milles eksis patriarh Ieremias I, Martin Lutheriga just samal aastal surnud mees? Ta oli õigesti aru saanud, et kiriklike kommete täitmine, kloostrid, vaimulike hierarhiad ja muu taoline ei ole reformatsiooni õpetuse järgi Jumalast. Ta oli saanud õigesti aru, et õigeks mõistetakse üksnes usust. Kuid ta ajas need asjad segi, nõnda et pani need ühte loetelusse, ega näinud, kuivõrd eriline on just usk õigeksmõistmisesse armust, ilma lisanditeta, ilma täiendusteta. Talle tundus, et usust õigeksmõistmine on vaid ühik loetelus, kõige muu hulgas.

Seega ei näinud ta reformatsiooni mõtet, mis tõuseb eriliselt esile Lutheri Galaatia kirja tõlgenduses. Igasugune inimesepoolne seadustest ja kordadest kinnipidamine, olgu see Moosese seadus kui Jumala ilmutus, olgu see variseride kujundatav esiisade pärimus, olgu see kiriku traditsioonist pärinev kiriku- ja kloostrikord, mitte miski ei võta meilt meie kaasasündinud ja inimkonnas elavat pattu. Patu vastu aitab üksnes Jeesuse ristisurm ning see, et me paneme oma lootuse temale, sellesse uskudes. Luther näitas, et Jumala ilmutus jaguneb kaheks, seaduseks, mis meie patu avaldab ning meid selle eest karistab, ning evangeeliumiks, mis meilt meie patu võtab ning annab asemele Jumala õiguse.

Kreeka kirikujuht ei näinud reformatoorse mõtlemise kriitilist loomust, võimet jätta ära, mis on ebaehtne, hiljem lisandunud, võimet sõnastada keskne. Just reformatsioon on loonud meie mõtlemises keskendumise algsele ja olulisele. Reformatsioon on toonud meid välja mõtlemisest, kus me kuhjame ideid ja praktikaid, küsimata, kust need pärinevad. Ad fontes, „allikate juurde“, oli tolle aja humanitaarteadlaste põhimõte. Reformatsioon teostas seda kiriku elus.

Keskajal oli kirikus kodunenud mõte, mille kohaselt kiriku traditsioon tunnistab Jumala tõest ning iga sajand toob uut positiivset sisu, mis antakse edasi. Selles oli kirik läinud tagasi variseride ja juutluse ajastusse. Seegi ajastu kasvatas traditsiooni.

Keskaeg õpetas, et hilisem traditsioon on algse traditsiooni kindel koostisosa. Kiriku traditsioon on isegi enam, kuna selle läbimõelduse tase on kõrgem kui Piibli õpetus, see on süstemaatilisem ning see kõlab meie mõtlemisele omasena. Ristija Johannese kuulutusele „parandage meelt!“ on hea lisada kloostriinstitutsioon kui selge näide sellest, kuidas meelt parandatakse, ning Jeesuse ja tema jüngrite eluviisi on hea väljendada kolmikpõhimõttega „vaesus, kasinus, kuulekus“. Ning kui juba nii paljud on leidnud tee kloostrisse, siis on hea ka näidata neile, kes on „maailmas“, kloostriinstitutsiooni najal kõrgemat õigust. Eelkõige aga võib vaimulike elueeskirjaks teha munga eluviisi. Teades, et mungad võitlevad ränka usuvõitlust iseenese ja maailma eest, tuleb järeldada, et kloostrivande rikkumine on patt, mida ei ole võimalik anda andeks.

Või teine näide. Piibel räägib vahel midagi andeksandmatust patust, patust surmaks. Ka räägib Piibel midagi ülimast seadusest, kümnest käsust ja kogu seadusest. Kuid kiriku traditsioon on selles küsimuses palju järjepidevam kui Piibel, loetledes kristlikud voorused (usk, lootus, armastus) ning surmapatud. Neid vooruseid on 3+12, surmapattusid aga seitse, ning kõik on selge.

Sellise traditsioonimõistega läks luterlus vastuollu. Luterlus pani selle vastu teistsuguse lähenemise kristluse allikatele. Tänapäeval võiksime öelda, et see on allikate hindamine ja tõlgendamine lähtudes nende oma ajastust. Nii loeme me Uut Testamenti või Augustinust lähtudes nende ajast, mitte lähtudes nende hilisemast tõlgendusest kiriku traditsioonis. Reformatsioon pani kiriku loobuma valest traditsioonimõistest.

Luterlus tegi seda, näidates, et traditsioon, mis räägib Jumalast, peab olema just see algtraditsioon, mis ei või muutuda – see, mis pärineb apostlitelt ning mis on jälgitav 1. saj tekstides, s.t Uues Testamendis. Selle kõrvale ei saa luua mingit traditsiooni. Nii on tõlgendatud ka kirikuisade tekste, näidates, et need räägivad oma ajast. Need ei pruugi olla eksimatud, kuid näitavad, et selline oli usk ajal pärast Uut Testamenti ning enne katoliikluse kujunemist.

On ootuspärane, et luterlik reformatsioon on andnud otsustavad impulsid teoloogia kui teaduse tekkeks ja arenguks. Allikate tõlgendamine ajaloolistena, mitte metafüüsilistena, on luterluses algusest peale olnud liikumapanevaks jõuks. Seetõttu võib vastata ka küsimusele, kas Tartu Ülikooli usuteaduskond on konfessionaalne õppeasutus, pigem jaatavalt. Selle teadusharude struktuur ning Piibli filoloogiline ning ajalooline tõlgendamine vastab luterlikele põhimõtetele ning mõtlemisvormidele. Piibli teaduslikus uurimises on olnud veel pool sajandit tagasi tunda see, et ka muud konfessioonid võivad teha head piibliteadust, selgeim näide selle kohta on roomakatoliku kirik alates 1950.  aastatest, kuid see kõik on ikkagi sündinud luterliku teaduse saavutuste ülevõtmise järel.

Ent reformatsioon polnud mitte lihtsalt renessansi filoloogia ning kriitiline ajalooteadus. Reformatsioon on omas kodus ikkagi kirikus, selle kuulutuses. Reformatsioon, luues ja kujundades kiriku nähtavat elu, võitles keskaegse kirikumõistega. Enne reformatsiooni oli kirikuorganisatsioon ülendatud pühasse sfääri, andes mõista, et preester on püha, altar on püha, ning sellega seoses on kõik, mis sellega kokku puutub, kuidagi maisest kõrgem. Reformatsioon kaotas preestrimõiste ning kirikuga seotud esemete erilise pühaduse kujutluse. Kiriku hierarhia ei ole reformatsiooni järgi enam õpetusamet ja tõe sõnastaja, sest kiriku esindaja on alati ka ise tõe kuulaja (Piibli sõnumi kaudu) ning seega lihtkristlasega samal tasemel. On ju iga kristlane Jumala sõna tõe kuulja.

Reformatsioon kaotas hierarhia. Teatud kõrgemad ja madalamad kirikuametid võisid ju jääda, kuid enam ei mõistetud neid Jumala seatutena, mil oleks kindel ja muutumatu sisu. Nii ei ole võimalik teha vahet preestril ja diakonil, nagu see on katoliikluses, kus üks talitab sakramenti, teine teenib jumalateenistuse juures madalamate ülesannetega. Luterluses on peetud sageli vajalikuks anda diakonile armulaua jagamise õigus, mõistes tema ametit seega laiemalt. Lutheri seisukoht on olnud, et kõige kõrgem amet on Jumala sõna jutlustaja amet. Seda ametit võib vastavalt eluasjaoludele vastaval maal ka liigendada. Seejuures ei ole meie kehtestatav kirikukord mitte Jumala antud, vaid oma maisel kujul ikkagi inimeste kujundatud.

Tänapäeval võime seda võrrelda võitlusega bürokraatiaga. Reformatsioon oli tugev bürokraatiavastane liikumine, mis kritiseeris Rooma kirikuorganisatsiooni. Keskajal oli loomulikult küll vähem paberit ja andmepankasid, kuid keerukas kirikuhierarhia, kloostrikorrad, ülereguleeritud vaimulike elu, see kõik moodustas midagi, mis meie 21. saj projektiühiskonnas vastab bürokraatiale. Ning sel oli kalduvus kasvada. Kui vaimulike hierarhia oli juba kolmeasteline, siis oli kerge sellele teha juurde veel mõni „järjekindel täiendus“ ning jagada astmed 2a, 2b, 2c jne. Luterlus ei teinud kolmeastmelisest ametist ei neljaastmelist ega kaheastmelist, vaid eitas ameti astmelisust põhimõtteliselt, võttes astmetelt nende pühadusepaiste.

Reformatsioonist on jäänud kõlama põhimõte Ecclesia semper reformanda est. Sellega on ajaloos olnud võimalik juhatada sisse erinevaid uuendusi, unustades, et mitte igasugune muutmine ei ole kiriku uuendamine, vaid muutmine õiges vaimus. Nii ei saa võrrelda reformatsiooniga meie haldusreformi või liturgia ümberkorraldamist (mis kahtlemata on nähtavad asjad kiriku elus). Sarnasus on väline, s.o muutumise tõsiasi. Reformatsioon aga on just selline muutus, mis lähtub Jumala sõna kuulamisest ning elu muutusest sellest lähtudes. See on võimeline ütlema „ei“ kirikus kinnistunud valepraktikale, ning vale süsteemi asemele ei loo see mitte uut, võib-olla paremat süsteemi, vaid näitab Jumala kõrgust võrreldes igasugu süsteemiga. See laseb selgemalt paista Jumala evangeeliumil, mis ei talu enda kõrval inimlikke täiendusi ja parandusi.

 

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste ja Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi teaduse lektor.

Print Friendly, PDF & Email
English