Arvamused

Mõõgameelevallast

Mõni aeg tagasi küsis üks saksa kolleeg, et mida meie kirik arvab sellest, et meie sõdurid osalevad Afganistanis sõjategevuses. Nimelt olevat nende kirikus selle teema üle juba pikemat aega tuliselt vaieldud. Eneselegi üllatuseks kummastas mind esmapilgul pigem see, et kirik Saksamaal selliste asjadega oma pead vaevab, kui see, et meil sellesisuline diskussioon praktiliselt puudub. Ei ole ju mõõgameelevalla kasutamine aktuaalseks teemaks ei meie kiriklikus mõtteruumis ega kahetsusväärsel kombel ka ühiskonnas laiemalt. Vastasin vabandavalt, et ega meil mingit ühtset ja selgepiirilist seisukohta ei ole välja kujunenud. Eks meil selline natuke lihtsustatud hoiak ongi, et mis siin ikka arutada – liitlaskohustust tuleb ju täita. Siis on meil ka õigustatud ootus ja lootus, et liitlased häda korral meilegi appi ruttavad.

Ometi ei tohiks sõjategevuses osalemine olla mingi pisiasi, mille võiks ilma igasuguse tõsisema arutelu ja selgituseta ära otsustada. Surmava jõu kasutamine vajab kindlasti ka väärtuspõhist kaalutlust. Sellise põhjendatud kaalutluse olemasolu tagaks kahtlemata ühiskonna selgema ning häälekama toetuse oma sõduritele ning sõdur omakorda suudaks suurema meelekindluse ja pühendumusega oma rasket ülesannet täita. Kirikul endal on ju ajaloo jooksul kogunenud piisavalt n-ö teoloogilist rasvakihti, et selles küsimuses kaalutletud seisukoht välja öelda. Täna aga tuleb tunnistada, et me märkame kirikuna oma sõdureid enamasti ehk siis, kui mõni neist meie pühakodadest viimsele teekonnale saadetakse.

Kellel siis ikkagi on meie riigis mõõgameelevald? Kaitseväe osalemise välismissioonidel otsustab meie endi valitud rahvaesindus ehk Riigikogu. Riigikogu kaudu on meil kõigil, ka kiriku liikmetel ja teoloogidel, põhimõtteliselt osa mõõgameelevallast ning ka sellega kaasnevast vastutusest. Vastutus hõlmab nii seda, millised on sõjalise välisoperatsiooni poliitilised ja moraalsed tagajärjed meie riigile, kui ka seda, millised on tagajärjed sõdureile või nende peredele.

Reformatsiooni ajal levis arusaam, et sõjamees on justkui Jumala viha instrument, mis peab karistama ülekohut ja kaitsma vagasid. Luther õigustas oma kirjutises „Kas ka sõjamehed võivad õndsaks saada“ igati sõjamehe ametit, sest sõjakoledused ja sellega kaasnev julmus teenisid viimselt ikkagi üllast eesmärki, milleks oli suurema häda ärahoidmine ning rahu ja korra loomine. Bellum iustum ehk traditsiooniline õpetus õiglasest sõjast seab relvade kasutamisele veelgi lisatingimusi. Nii on katoliku kiriku katekismuse järgi sõjalise jõu kasutamine lubatud, kui:

• ründaja poolt põhjustatav kannatus on kauakestev, raske ja kindel;

• on ilmnenud, et kõigist muudest rahumeelsetest vahenditest pole kasu;

• väljavaated edule on hästi põhjendatud;

• relvajõu kasutamine ei tohi põhjustada suuremat kurja kui see, mida likvideerima asuti.

Loetletud põhimõtete teoloogilised käsitlused koos Lutheri kirjatöödega peaksid andma piisavalt mõtteainet põhjendatud kaalutluste sõnastamiseks mõõgameelevalla kasutamisest meiegi ühiskonnas.

Sõduri instrumentaliseerimises seevastu võib ühelt poolt küll näha sõduri jaoks teatud võimalust pidada end Jumala tööriistakski, kuid see kujutluspilt ei saa kesta kaua. Pole midagi parata – inimene ei ole pelgalt instrument. Inimene peab oma hinge ja mõistusega endas kogetud sõjakoledustega toime tulema. Küll pakub just usk sõdurile reaalset võimalust kogetuga toime tulla. Kristlane ei ole sunnitud end petma. Sõda ja selles toimuv vägivald on kahtlemata patt, mida saab lubada vaid suurema patu ärahoidmise hinnaga. Kui kristlane seda pattu tunnistab ja seda südamest kahetseb, siis on tal võimalik leida oma Jumalas ka viimaks lepitust ja rahu. Vahel hakkab lausa kõhe, kui püüda mõista, et kuidas tulevad oma sõjakogemusega toime inimesed, kellel usku pole. Jääb ju vaid enese eest pagemine või täielik kalestumine.

Peame ausalt tunnistama, et paraku ei ela me veel ajal, mil relvad on taotud atradeks ja rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu. Seepärast ei saa me ka silmi sulgeda mõõgameelevalla küsimuste ees ning vaadata mööda sõdurite hingelistest vajadustest. Seda enam, et praegu on riik ja ühiskond pigem avatud kiriku ja teoloogide seisukohti märkama ja kuulama. Ajalugu peaks meid õpetama, et nende küsimuste eiramine võib tuua kaasa häda ja viletsust pikkadeks aastateks nii kirikule kui rahvale. Teoloogiline refleksioon mõõgameelevallast rikastaks ja ergutaks kindlasti diskussiooni kogu ühiskonnas.

 

Taavi Laanepere (1969), mag theol, kolonelleitnant ja EELK õpetaja, on Eesti kaitseväe peakaplan.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English