Esiletõstetud lood

Mina olen eluleib (Jh 6:35, 41–51)

„Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen taevast alla tulnud leib.“ Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla tulnud taevast?“ Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi! Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval. Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde. Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu. Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu ihu; ma annan selle maailma elu eest.““ (Jh 6:35, 41–51)

Elus on tihti nõnda: kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis tõenäoliselt ei ole see tõsi. Taolist õppetundi on kogenud igaüks, nagu sedagi, et näivusel ja tõelisusel on vähe ühist. Maailma ja iseenese mõistmiseks õpime esitama küsimusi ja kahtlema, st olema skeptikud. Ometi tuleb enamik meist elu jooksul usu juurde ja seda vaatamata meie kahtlustele ja kõhklustele. Kristlaselegi võib eluterve usuline skeptitsism olla loomuomane. Küllap on sul veel meeles, millistel asjaoludel sa esmakordselt millessegi tõeliselt uskuma hakkasid.

Johannese evangeelium on kirjutatud eesmärgiga juhtida lugeja või kuulaja Jeesuse juurde, ehk autori sõnastuse kohaselt, „et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“ (20:31). Seetõttu erineb Johannese stiil sünoptikutest. Neljandat evangeeliumi ei saa lugeda sõna-sõnalt või täht-tähelt, sest tekstis esineb Jeesuse küsimustele ja vastuküsimustele lisaks kõnekujundeid ehk metafoore.

Leib on üks sellistest metafooridest, mida ülaltoodud kirjakohas Jeesuse kohta kasutatakse. Autor kasutab kujundit, mis on tuttav rahvahulkade toitmise episoodist (6:5–15) ja seostab selle Jeesuse identiteediga. Rahvas järgib Jumala Poega, sest nad nägid tunnustähti, sõid oma kõhud täis ja ootavad nüüd uut kõhutäit. Leib (ja kala) oli nende kõhud imeliselt täitnud ning rahvas keskendus oma ihuvajadustele, mõistmata, mis tegelikult toimus. Selline olukord meenutab mulle mõneti 1980ndate lõppu, kus meie kirikud nägid vahel välja kui laod ja neis liikus hulgaliselt toiduabi otsivaid „jahu-“ ja „suhkrukristlasi“.

Heebrealastele oli leib sama oluline toidus kui meie maarahvale. Meile on ju leib sajandite vältel jäänud põhitoiduseks ja ülejäänu, sh liha-kala, „leivakõrvaseks“. Jeesus ei kasuta kirjakoha algul enda kohta mitte Jumala nime nagu varem tekstis („see olen mina“ – 6:20), vaid „mina olen eluleib“ (6:35), viidates enesele kui ainsale tõelisele eluallikale. Selline kristoloogiline väide Jeesuse kui igal ajastul elu kindlustava inkarnatsiooni kohta (vt „mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ – 10:10) ongi siin kasutusel „leiva“ kui laiendatud metafoori tähenduses. Ja kuigi antud tekst kõneleb leivast, ei ole see ometi pelgalt leivast, vaid palju enamast – elavast Jumalasõnast (Logosest) ja sellest, mida see korda saadab.

Rahvas, kes käib Jeesuse järel, saab antud tekstis oma kindla määratluse. Kui eelnevalt oli jutt „rahvahulgast“, siis alates salmist 41 on perikoobis tegemist „juutidega“. Johannes kutsub Jeesuse-aegse ühiskonna usulisi liidreid „juutideks“. Neljandas evangeeliumis on nad tuntud Issanda peamiste oponentidena (vrd „variserid ja kirjatundjad“ sünoptikutel), mis põhjustabki selles lõigus konfliktse olukorra. Enam ei ole siinsed kõnelused salapärased ega ebamäärased, vaid vastanduvad – need on viidud hoopis uuele tasandile, sest Jeesusega seisavad vastakuti tema oma rahva usulised ja poliitilised juhid.

Antud tekstis tsiteerivad juudid Jeesuse sõnu, mida ta ei ole siiani veel õieti välja öelnud: „Mina olen taevast alla tulnud leib“ (6:41). Nad panevad Issandale suhu sõnad, mis viitavad tema varasematele ütlustele (vt 6:35, 38) ja nurisevad seejärel tekkinud vasturääkivuse üle. Juudid teavad, kes Jeesus on, sest nad tunnevad tema vanemaid Maarjat ja Joosepit Naatsaretist. Jeesus ei saanud ju ometi taevast alla tulla! Või on juutide rahulolematus suunatud temale, et ärgitada usulist kokkupõrget, seda enam, et konflikt leiab aset läheneva paasapüha eel (6:4).

Jeesuse vastus usuliidritele on ühene – nimelt käsib ta neil vait olla, öeldes: „Ärge nurisege endamisi!“ (6:43). Nende Issanda sõnade taga on soov, et nad jätaksid oma jutu ja kuulaksid teda. Tõenäoliselt ei ole juudid aru saanud, millest Jeesus siiani on kõnelnud. Lahknevused arusaamades kahe poole vahel ei saa olla ilmselgemad kui siin toodud tekstis.

Sellega kerkib üles teadmiste ja usu vahekorra küsimus. Kuidas suhtume autoriteeti? Kas ei ole „juutide küsimused“ ühtlasi ka meie omad? Kuidas on lugu meie endi mõistmise või selle puudumisega?

Järgnevalt (6:44-51) tahab Jeesus oma vastastele selgitada, kes ta tegelikult on. Issand räägib „minu juurde tulekust“ (44–45). Algul on tema sõnastus negatiivne: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa“ (44), kus verbi – mida siin on tõlgitud „tõmba“ – saab tõlkida kui veelgi intensiivsemat „ligi tõmbama“. Seega ei saa keegi tulla Jeesuse juurde, ilma et Isa oleks teda ligi tõmmanud. Seejärel viitab Issand oma kõnes Vana Testamendi prohvet Jesajale (Js 54:13), korrates sedasama mõtet positiivses sõnastuses: „Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde“ (45), – siit nähtub, et Jumala kuuldavõtmine ja tema sõnumi mõistmine juhatab meid tema juurde.

Aegade algusest on inimkonda vaevanud küsimus, kuidas saab inimene usklikuks. Uskumise võimalikkuse kohta kõigi jaoks on Issand öelnud, kuulutades ette oma ristisurma, nõnda: „Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (12:32), ja veel: „Ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, [...] on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks“ (10:28–30).

Erinevalt omaaegsetest „juutidest“ elame meie pluralistlikus ja teaduspõhises maailmas ning küllap oleme seetõttu kiusatuses ise otsustama ja tegema oma usulisi valikuid, aga Issand kinnitab meid ühes asjas – milline meie valik ka ei oleks –, et seda ei saa teha omapead. Usuelus oleneb valik esmalt Jumala kutsest, taevase Isa sõnast ja järgija võimest aru saada, sest Jeesuse juurde ei ole võimalik tulla pelgalt omal tahtel. See võib tunduda raskesti vastu võetav, et usule tulek on Jumala and, aga Martin Luther kirjutab oma „Väikese Katekismuse“ 2. peatükis: „Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi läbi kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus.“

Perikoobi lõpusalmis kinnitab Jeesus enese kohta, mida juudid on varem tema kohta öelnud (6:41), aga seekord lisab Issand juurde ilmutusliku sõna zaō (krk „elav, elus olema“): „Mina olen taevast alla tulnud elav leib“ (51). Ta kasutab juutide eneste varasemat ütlust nende vastu, selgitamaks seda, millest nad endi arvates olid juba aru saanud. Juudid nurisesid, sest nad püüdsid Jeesust mõista oma arusaamade kohaselt – näiteks samastus neil leib mannaga, nagu ka rahvahulga imeline toitmine viie odraleiva ja kahe kalakesega samastus taevase toiduga, mida nende esivanemad sõid kõrberännakul tõotatud maale.

Juutide traditsioon ei lubanud nende usupärandis kahtlemist, seepärast olid nad kinni oma arusaamades. Jeesuse ülesanne oli panna juudid kõigepealt vaikima, et anda neile erinev vaatenurk väljaspool seda, mis oli seni nende tavapärane maailmavaade. Seepärast pakub Jeesus juutidele mõtteseost iseenda kui „elava leivaga“. Issand tahab siin justkui selgitada, et tegemist ei ole mitte juudi esivanemate, vaid tema Isaga, ja et küsimus ei ole mitte toidus, vaid elavas leivas. Seepärast ei räägi Jeesus minevikusündmustest, vaid millestki, mis toimub tulevikus.

Jeesuse lõpusõnad – „leib, mille mina annan, on minu ihu; ma annan selle maailma elu eest“ (51) – kätkevad ühtviisi nii ilmutust kui tõotust. Sellesse lausesse on kokku võetud eshatoloogiline reaalsus, mis peab teostuma enne, kui evangeeliumis kirjeldatud sündmused lõpule jõuavad. Hukatuna ristil, loobub Issand sõna otseses mõttes oma ihust ja tema tõotus läheb seeläbi tõeks. Jeesuse ristisurm toob maailmale pääste, st uue elu.

Evangelist tahab, et me Jeesust mõistaksime kui tõelist taevaleiba, nii et käsiteldav perikoop annab meile vihje Issandast armulaualeiva tähenduses. Otsene seos Jeesuse ihuga ja leivaga, mis on mõeldud toiduks, „et inimene sellest sööks ega sureks“ (6:50), ja „kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti“ (51), ilmneb kirjakoha lõpusalmides. Kasulik on tähele panna, et neljanda evangeeliumi 6. peatükis võib leivast kõneldes täheldada mitut eri tasandit: esiteks, leib on põhitoidus; teiseks, leib on Jumala Sõna – ja Jeesus on siin Sõna (Logos) nagu evangeeliumi sissejuhatuses teda nimetatakse (1:1–18); ja kolmandaks, Issand ise on eluleib.

Jeesuse käsitlemine taevast päritolu eluandva Sõnana (1:14) on loomuldasa omane neljandale evangeeliumile. Samuti on selline käsitlus kooskõlas autori teoloogilise arusaamaga, et inimkonna ürgsemaid vajadusi on igatsus Jumala Sõna järele. Varasemates peatükkides juhatas Jeesus Nikodeemose teispoole maist sündimist, kõneldes talle „sündimisest ülalt“ (3. ptk) ja kinkis Samaaria naisele usu igavesse ellu voolavast allikaveest (4. ptk).

Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat (1:18), kuidas siis saame tundma Jumalat, kelle tundmine tähendab igavest elu (17:3)? Filippus väljendas oma igatsust nõudmisega: „Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule!“ (14:8). Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud ja seeläbi Jumalat meile ilmutanud.

Kiirelt muutuvas maailmas elame pideva informatsioonikülluse ja mürasaaste meelevallas. Igapäevaseks eluks vajalikud puhas õhk ja vesi on muutumas defitsiidiks nagu vaikus ja rahugi. Jumalasõna on aga säilitanud oma värskuse ja eluandva jõu – see on jäänud Sõnaks ja Leivaks, mis on enam kui leib. Püha Vaim kutsub sind jätkuvalt evangeeliumi läbi, kogub sind üheks kirikuks, valgustab sind oma andidega ja pühitseb kõiki kristlasi igaveseks eluks ning hoiab neid ainsas õiges usus.

Issanda kutse kehtib sulle ka täna: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti“ (51). Kõlab see ehk liiga paljutõotavalt, et olla tõsi? Mitte nende jaoks, kes seda leiba usus vastu võtavad.

 

Nelli Vahter (1955) on EELK USA praostkondade vikaarõpetaja.

Print Friendly