Arvamused

Kas kirikul on veel lootust? Ajalooline mõtisklus

„Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin.“ (Mk 16:6)

Eestimaa on ilus maa. Siin on palju väärikaid ajaloolisi kirikuhooneid, mis on endiselt kasutusel. Kuid külad nende ümber on jäänud tühjaks ja jumalateenistusi peetakse sageli pea tühjale kirikule. Linnades on olukord natuke parem, sest inimesi elab siin rohkem, kuid ikkagi näitab iga-aastane kokkuvõte kiriku püsiliikmete arvu kahanemist. Vaatamata väikestele konfessionaalsetele ja piirkondlikele erinevustele on üldsuund nii Eestis kui ka mujal Euroopas sama: kahanemine, langus, hääbumine. Kiriku kuulutus kaob üha kasvavasse infomürasse, inimesed on väsinud tüütutest moraalijutlustest, rahvas kaugeneb kirikust. Vaimulikud süüdistavad ilmikuid, et need on tuimad ja rumalad. Ilmikud süüdistavad vaimulikke, et need on silmakirjalikud ja harimatud. Sool on muutunud läägeks.

Kas see ongi kõik? Kas võib öelda, et institutsionaalne kirik on Euroopas oma tsiviliseeriva missiooni täitnud, Kristuse armuõpetuse kõigi maailma rahvasteni viinud ning varem või hiljem ootab teda ees teenitud vanaduspuhkus: jäävad vaid värvikad lood ajalooraamatutes ning muinsusväärtused kultuurimi- nisteeriumi bilansis?

Inimlikust, realistlikust perspektiivist on kirikule raske midagi eriti helget ette näha. Ent kui õhtumaise kristluse lugu vähegi lähemalt vaadelda, näeme, et teekond Jumala riigi suunas pole olnud kaugeltki sirge ja probleemideta. Pigem näeme verd ja hävingut, lakkamatuid kriise, mida on põhjustanud kiriklike võimukandjate suutmatus ühiskondlike muutustega kohaneda või oma maiseid ihasid talitseda, palju vaimset vägivalda, näiliselt lootusetuid olukordi, Jumala Sõna kuulutajate ülbust ja arrogantsust. Kirik koosneb inimestest ja inimese olemus, teadagi, ei muutu. Ja ometi, pikemas perspektiivis, sajandite lõikes, on Kristuse kogudus kriisidest üle saanud, puhastunud ja ikka edasi kestnud, nüüd juba pea kaks tuhat aastat. Ka see on argument.

Näib, et kiriku kui terviku tugevuse allikaks on olnud paradoksaalsel kombel just Kristuse õpetuse „mässuline“ külg. „Minu kuningriik pole sellest maailmast,“ ütleb Jeesus (Jh 18:36), seades siit peale kahtlasesse valgusesse kõik katsed luua kirikust üht järjekordset võimustruktuuri, mis kindlustab osalistele mugava maise heaolu ja lubab valitseda inimeste hingede üle. Ikka ja jälle on leidunud kiriku ridades mehi ja naisi, kes on mõistnud sääraste inimlike visioonide küündimatust ning pannud teisi oma usu aluste üle sügavamalt järgi mõtlema. Tänu sellele pole kirikus kunagi valitsenud rahu ja vaikus – vaimne stagnatsioon. Pidevalt on kerkinud esile uusi ideid ja vaimulikke praktikaid, sündinud usulisi rahvaliikumisi ja terveid usuvoole. Nii oli see kristluse esimestel sajanditel ja nii on see ka praegu.

Tõepoolest, regulaarsete kirikuliste hulk on kahanenud ja kiriku kui institutsiooni tähtsus ühiskonnas vähenenud. See on fakt. Kuid tõsi on ka see, et inimeste janu Jumala järele ning huvi religioossete küsimuste vastu pole kuhugile kadunud. Kirikust eemale jääjad on tihti just kõige ärksamad otsijad, keda on pelutanud traditsiooniliste koguduste liigne alalhoidlikus ja vaimse horisondi kitsus. Isegi ustavatel kirikulistel on kombeks pühapäeval kantslist kuuldut üha enam kriitiliselt reflekteerida.

Võib-olla ei peakski me kristlastena muretsema meid nii kaua teeninud kirikliku elu vormide elujõu kahanemise pärast. Kui aeg on küps ja kui Jumal lubab, võib kirik ka radikaalsemalt muutuda ja infoühiskonna tingimustes hoopis uusi väljundeid leida. Nii nagu Jeesuse jüngrid, kellele tundus veel ülestõusmispäeva hommikulgi, et nende õpetaja on õnnetult surnud ja missioon lõppenud – ometi ei lastud jüngritel kuigi kauaks haua juurde leinama jääda. Ingel läkitas nad otsekohe edasi ülestõusnud Jeesusega kohtuma ja nagu me teame, siit nende tõeline missioon alles algas.

 

Ursula Vent (1971) on ajaloolane ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English