Uudised ja oikumeenia

Jutlusevaimustuse „festival“ – rahvusvaheline jutluseõpetajate kohtumine Wittenbergis

Õrna ja haprana mõjub väikene naine, kes seisab Wittenbergi lossikiriku kantslis. Tasaselt, liialt tasaselt jutustab Lõuna-Koreast pärit homileetikaprofessor kirikulistele oma kodumaa olukorrast – kahe Korea eraldatusest, müürist oma maal ja lootusetusest. Jumalateenistuse koguduse moodustavad Societas Homiletica (Jutluseõpetuse Ühingu) rahvusvahelise konverentsi osavõtjad. Nad on tulnud Wittenbergi kõikidelt kontinentidelt, et mõtelda järele kantslikõne tuleviku üle. Austraaliast kuni India ja Ameerika Ühendriikideni on esindatud 24 rahvust. Homileetikaprofessorid, doktorandid ning pastoraalseminaride ja täiendõppekeskuste õpetajad on tulnud kõigist maailmajagudest, et mõtelda järele evangeeliumi elava hääle üle, Viva vox evangelii üle, ning kõnelda väljakutsetest, millega nad oma kontekstides peavad võitlema.

Nüüd nõksatavad jutluse kuulamiseks inimeste pead – sest jutlustaja hääl on vaevu kuuldav. Mõned hakkavad muutuma pahaseks – miks ei ole seatud mikrofon valjemaks? Kantslikõne tulevikku ei olda kujutanud ette nii: jutlustaja, kes on vaevu mõistetav, halvasti paigas tehnika, pettunud kuulajad – kõik see kõneleb pigem ebaõnnestumisest ja piinlikusest, mis võivad jumalateenistusel juhtuda, kui Jumala Sõna liigutavast väest. Ent siis juhtub midagi ootamatut: jutlustaja teatab, et laulab korea keeles ühe laulu. Köhatab korra. Ja köhatab veel kord. Jumalateenistusele kogunenud on peaaegu et hirmul – tema hääle pärast, kogu tema väikese persooni pärast. Kas ei tee ta end naeruväärseks?

Ta ei tee seda. Sest hääl, millega ta hakkab laulma, on otsekui teiseks saanud: jõuline ja julge, kurb ja täis kaebust. Keegi teine ei oska korea keelt, ent kõik saavad aru. Mõnele tulevad pisarad silma. „Hetk, kui ta hakkas laulma – see oli tema jutlus,“ meenutab pärast üks külaline Rootsist. „See oli ju tegelikult täiesti ennekuulmatu ja hulljulge, mida ta siin tegi! See oli otsekui palve. Ma ei ole midagi selliset varem kirikus kogenud!“ Homileetikaprofessor Ameerika Ühendriikidest ütleb lisaks: „Ma kogen nii sageli jutlustajaid, kes arvavad, et peavad andma vastuseid. Ka ise jutlustades satun ma sellesse lõksu. Ent mul ei ole vastust. Ja ei ole seletust. Üksnes kaebesõnad, millega ma pöördun Jumala poole“.

Societas Homiletica viiepäevane konverents (10.–15. augustil 2012) ei piirdunud üksnes jutluse teooriaga, vaid igat päeva raamistasid hommikupalve ja õhtujumalateenistus. See on üks tunnusmärkidest konverentsil, mille kaasasutajaks oli kahekümne aasta eest tuntud Šveitsi praktilise usuteaduse professor Rudolf Bohren (1920–2010).

Pidulikul avajumalateenistusel jutlustas Evangeelse Kiriku Saksamaal nõukogu eesistuja Nikolaus Schneider. Ka see, et 120 osalejat ei kuulanud mitte üksnes ettekandeid, vaid said ka üksteisega kõnelda ning kogeda pühapäeval ise seda, milline on jumalateenistusemaastik Kesk-Saksamaal, kuulub konverentsi traditsioonide hulka. Viimati koguneti kahe aasta eest Yale’is (USA) ja kahe aasta pärast ollakse külalisteks Indias.

Lisaks konverentsi toimumispaigale Wittenbergile oli võimalus sõita osalema jumalateenistustele Dessaus, Torgaus, Leipzigis ja Halles. Sel aastal sai lisaks erialaspetsialistidele nagu nt Jan Hermelink, Alexander Deeg ja Jan-Dirk Döhling sõna ka üks mitteteoloog – Pulitzeri auhinna võitja Marylinne Robinson USA-st. Kui küsiti, mida romaani „Gilead“ autor ootab healt jutluselt, vastas ta: „Ma soovin, et jutlustajad söandaksid kõnelda sellest, mis meile elus ja surmas korda läheb“. Et jutlus võib inimesi nii sügavalt puudutada, seda kogesid konverentsil osalejad omal nahal. Selleks, „kuidas“ vaimustuse tuld võiks edasi anda, meenutas Evangeelse Jutlusekultuuri Keskuse juhataja Kathrin Oxen Wittenbergi reformaatorit Martin Lutherit, nii nagu teda maalis Lucas Cranach: üks käsi Piiblil, teine osutamas Kristusele – ja näoga koguduse poole.

Allikas: www.ekd.de

Vt Zentrum für evangelische Predigtkultur (Wittenberg) ja Societas Homiletica.

Print Friendly, PDF & Email
English