Esiletõstetud lood

Usk on risk (1Ms 12:1–4a)

 “Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks ühes temaga.” (1Ms 12: 1–4a)

Issand ilmutas ennast Aabramile ja andis talle korralduse, et ta lahkuks oma kodukohast Mesopotaamiast, Uuri linnast. Aabram võttis oma naise Saarai, oma vennapoja Loti ja kogu oma varanduse ning asus teele. Pärast pikka rännakut jõudis ta Kaananimaale, tänapäeva Palestiina alale. See oligi maa, kuhu tal oli kästud rännata. Aabram jäi Kaananimaale elama, talle sündisid siin pojad ning nendest poegadest sai alguse uus rahvas – iisraeli rahvas.

Igal rahval on oma lugu oma päritolu kohta. Muistsete iisraellaste lugu oli see, mida me äsja kuulsime. Nende ajaarvamine algab küll maailma loomisega, mis leidis õpetlaste arvutuste järgi aset 3763. aastal eKr, aga see puudutab kauget, ajalooeelset algaega, mil ei olnud veel iisraeli rahvast. Iisraeli rahva ajalugu algab Aabrahamiga, kes on juutidele oluline isik väga mitmel põhjusel. Ta on rahva esiisa, talle sai osaks Jumala ilmutus ning kui Jumal tegi Aabramiga lepingu, siis tähendab see juutide jaoks seda, et Jumal tegi lepingu ka tema järglastega, st nendega. Sellest ajast peale võibki rääkida iisraellastest kui valitud rahvast, kellele on saanud osaks Jumala tõotused, eeskätt maa saamise tõotus, mis on mänginud Iisraeli ajaloos väga suurt rolli.

Oluline on see tõotus olnud juutidele seepärast, et nende omariiklus kestis vaid üürikest aega ja suure osa oma pikast ajaloost on juudid pidanud elama väljaspool oma kodumaad, võõrastel maadel ja võõraste rahvaste keskel. Meile, kes me oleme sündinud ja üles kasvanud oma kodumaal ja elanud siin ka suurema osa oma elust, võib juutide kodumaa armastus tunduda vahel liialdatuna ja ülepingutatuna. Ilmselt hakkame me selle tõelist tähendust mõistma alles siis, kui meil endil tuleb olla kaua oma kodumaast eemal. Enamik inimesi, kes on pidanud ühel või teisel põhjusel pisut pikemat aega välismaal töötama või õppima, on tunnistanud, et alles seal olles said nad aru, kui oluline on neile nende kodu ja kodumaa. Aga tuleme nüüd muistsetest aegadest tänapäeva.

Me võime võtta lugu Aabrahami kutsumisest kui lugu ühe rahva algusest, lugu sellest, kuidas iisraeli rahva esivanemad jõudsid oma praegusele asualale, aga kristlased on võtnud seda lugu ikka kui lugu Aabrami usust. Nõnda öeldakse Uues Testamendis, kirjas heebrealastele, et „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti siirduma paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja väljus, teadmata, kuhu ta läheb“ (Hb 11:8). Seepärast on Aabrahamis nähtud täiusliku usu kehastust ja pole ime, et esimesed kristlased nimetasid teda oma isaks (Mt 3:9; Lk 3: 8;  16:24,  Jh 8:39,  Ap 7: 2) ja endid Aabrahami lasteks (Lk 1: 55; Jh 8: 33).

Me ei pea võtma aga lugu Aabrami kutsumisest kui lugu Aabrami usust, vaid kui lugu usust üldse. Me ei saa panna küll ennast olukorda, millesse sattus Aabram, kellele sai ühel konkreetsel ajahetkel osaks üks konkreetne ilmutus Jumalalt, aga ometi on selles loos midagi sellist, mis kehtib ka meie usu kohta ja usu kohta igal ajal ja igas paigas. Ja see on tõdemus, et usk on risk, on lootuse asetamine millegile sellisele, mida ei ole võimalik silmaga näha ja käega katsuda. Seepärast eeldab usk meilt otsustusvõimet, julgust riskida ja ka kaotuste ning pettumuste osaliseks saada. Lootuses, et see kõik on mööduv ja et kord saavutame me ikkagi oma usu eesmärgi, lunastuse või õndsuse või igavese elu või kuidas tahes me seda siis ka iganes ei nimetaks.

Palju on arutatud selle üle, milline on usu ja mõistuse, usu ja kahtluste vahekord. On olnud neid, kes leiavad, et usk ja mõistus on teineteisega vastuolus, sest usk tugineb realiteetidele, mis ei ole tõestatavad ega mõistuslikult käsitletavad. On olnud ka neid, kes leiavad, et usk ja mõistus ei ole teineteisega vastuolus, et nad hoopis täiendavad teineteist ehk teiste sõnadega –  nad arvavad, et sealt, kust lõppeb meie mõistuslik tunnetus, saab minna edasi üksnes Jumala ilmutuse varal, mida suudab vastu võtta üksnes usk. Need kaks vaateviisi on ikka ja jälle teineteisega põrkunud, nii et paljud on pidanud tunnistama Johann Wolfgang von Goethe kombel, et nad on südamega kristlased, aga peaga paganad.

Kuna Jumal on andnud inimesele nii mõtlemisvõime kui ka võime uskuda, siis ei tohiks need kaks võimet olla põhimõttelises vastuolus. Paljud kristlikud filosoofid ja ka vana kiriku targad mehed on olnud ikka seda meelt, et inimene on ka puhtmõistuslikul teel võimeline jõudma tõdemuseni, et on olemas Jumal ja et inimesel on surematu hing. Ja küllap on nendel mõtlejatel õigus: mõeldes meie maailma eesmärgi ja mõtte üle, ei ole raske jõuda ka puhtmõistuslikul teel oletusele, et see, mida me inimestena reaalsusest haarata suudame, on vaid väikene murdosa sellest, mis on olemas. ja et kõige tunnetatava taga on miski, mida me veel aduda ei suuda, aga mis erineb ilmselt oluliselt kõigest sellest, mida me tajume ja kogeme. Aga see ei ole usk selle sõna kristlikus tähenduses. See on kõigest mingi abstraktne teadmine, mis ei puuduta meie elu. Kristlikus tähenduses usuks saab see hämar aimdus ja abstraktne teoreetiline teadmine alles siis, kui see hakkab puudutama meie eksistentsi, meie igapäevast elu. Ja selleks on vaja hüpet tundmatusse, on vaja riski, on vaja olla nagu esiisa Aabram, kes kiskus end lahti talle tuttavast ja turvalisest maailmast ja siirdus rännakule, mis viis ta Tõotatud Maale.

Küllap on nõnda, et usk ja mõistus ei ole olemuslikult vastuolus, aga nad on vastuolus hetkel, mil inimene seisab otsustuse ees, kas usaldada ennast Jumala kätesse või mitte. Ja kui inimene on oma otsustuse teinud ja öelnud Jumalale oma „jah”-i ja inimeses on tärganud usk, siis võib ta reflekteerida selle üle, mida ta usub ja milleks ta usub ja kuidas usk tema elus avaldub. See refleksioon on juba mõistuslik.  Kui ta hakkab mõtlema selle üle, kuidas teised enne teda on uskunud, siis jõuab ta paratamatult ajaloo juurde, kui ta hakkab aga looma mingit süsteemi selles, mida ta usub, jõuab ta dogmaatika juurde. Siis ei ole usk ja mõistus tema jaoks enam vastuolus, vaid nad kuuluvad tõepoolest kokku. Aga sellele eelneb hüpe, eelneb otsustamine, ja see ei ole mõistuslik. Enamgi veel – sageli on see lausa vastolus mõistusega. Sest kui me läheneme usule mõistusega, siis mida mõistuslikku on usus, et igavene Jumal, kelle päralt on kogu universum, tahab tegeleda ühe väikese planeediga ja tema väikeste asukatega. Aga see on just see, mida ristiusk kuulutab. Et seda uskuda, selleks on vaja tõepoolest julgust ja olgem ausad – alati ei ole see sugugi kerge, ka siis, kui otsus Jumala kasuks on tehtud, kui hüpe tundmatusse on juba sooritatud. Võib-olla ongi nõnda, et meil tuleb ikka ja jälle riskida, ikka ja jälle hüpata. Lootuses, et kord hakkab paistma valgus, mis meie kahtlused hajutab ja meile kindluse toob.

Kui usk oleks üksnes meie otsustus, meie pingutus, siis oleks meie olukord ilmselt lootusetu. Siis tuleks meil üksnes tunnistada oma suutmatust ja küündimatust. Küllap tuleb meil ikka ja jälle teha sedagi. Aga evangeelium, rõõmusõnum meile on see, et usk ei ole meie pingutuste vili, et Jumal võib anda meile ka usu ja kanda meid usus läbi kartuste, läbi kahtluste ja läbi meeleheitegi Tõotatud Maale – Jumala laste kirkuse vabadusse. Aamen.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent,  EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English