Arvamused

Teoloogilisest haridusest 21. sajandil

Kirik & Teoloogia (nr 27/ 15.6.2012) kajastas Kirikute Maailmanõukogu vahendusel Norras Granavoldenis toimunud olulist teoloogilise hariduse konsultatsiooni. Eestist võttis osa prof Anne Kull Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. Kirik & Teoloogia palus tal üritust osaleja vaatevinklist kommenteerida.

*

6.–8. juunil Kirikute Maailmanõukogu, Euroopa Kirikute Konverentsi ja MF Norra Teoloogiakooli (Det teologiske menighetsfakultet) eestvedamisel toimunud konsultatsioonil tutvustati teoloogilise hariduse hetkeseisu mitmel pool maailmas. Mitu väljakutset on ühised: hariduse finantseerimine, pluralism, sekulariseerumine, demograafilised muutused, religioossuse individualiseerumine, fundamentalistlikud tendentsid, Bologna protsess ja teoloogilise hariduse kvaliteet, Läänes väljakujunenud teoloogiate suhe uute kristlike kirikutega globaalselt, teoloogia ja religiooniuuringute suhted jne. Konsultatsioon jätkas nn Grazi protsessi, mille eesmärgiks on oikumeenilise teoloogilise hariduse edendamine.

Nagu märkis professor Nico A. Botha Lõuna-Aafrika Ülikoolist (Pretoria), on oikumeeniline teoloogiline haridus imperatiiv, aga tuleb minna kaugemale koostööst usuteaduskondade ja seminaride vahel. „Oikumeeniline“ on loovas pinges kahe teise mõistega, mis tulenevad sõnast oikos: ökonoomia ja ökoloogia. Oikumeeniline, seega, tähendab kogu loodud universumit haaravat haridust. Haridust, mis kutsub võtma vastutust kogu loodu eest ega piirdu „minu kirikuga“. Üldiselt oldi üksmeelel, et sellist haridust on kõige otstarbekam omandada ülikoolis või tihedalt ülikooliga seotud teoloogilises koolis, ja parimad tulemused saadakse teaduskonnas, kus on ühendatud nii teoloogia kui ka religiooniuuringud – st vaade religioonile nii seest- kui ka väljapoolt.

Tõsiseltvõetavat teoloogiat ja religiooniuuringuid ei saa lahutada tänapäevase ülikooli distsipliinide paljususest. Nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadused, nii loodusteadused kui ka meditsiini- või õigusteaduse paljud aladistsipliinid puutuvad kokku teoloogilist ja religioonialast ekspertiisi nõudvate küsimustega. Pea kõik distsipliinid omakorda pakuvad midagi vajalikku teoloogia ja religiooniuuringute tegemiseks tänapäevases kontekstis.

Kui 19. saj lõpul ja veel hiljemgi võis tunduda võimalik luua religiooni, mis põhineb teadusel, progressiusul ja globaalselt jagatud sotsiaalsel ideaalil, siis praeguseks on ilmne, et religioon ei kao kuhugi ja pigem on selle mõju nii heas kui halvas tõusuteel. Globaalselt ja kõigis maailmareligioonides on märgatav ka jagunemine intellektuaalset aspekti ja teoloogilist haridust tähtsustavaks, sotsiaalselt aktiivseks ja üha jätkuvat teoloogilist tõlkimist ja tõlgendamist soosivaks religioossuseks, ning teisalt psühholoogilist elamuslikkust, individualistlikku päästet, sotsiaalset traditsionalismi rõhutavaks religioossuseks.

Pluralistlikus ja sekulaarses ühiskonnas on just teoloogilise hariduse kvaliteet ja kättesaadavus see, mis aitab ka poliitilisi ja sotsiaalseid otsuseid informeeritult teha. Avalik diskussioon ja selle tase sõltub ühiskonnale kättesaadava religioonialase hariduse kvaliteedist. Seega teoloogiline haridus ei ole ainult kirikuliikmete või kirikute kui institutsioonide huvides, vaid ka avalikkuse huvides.

Professor Jan-Olav Henriksen (MF Norra Teoloogiakool) arutles teoloogia vajalikkuse ja võimalikkuse üle ülikoolis. Kuigi teoloogial on alati mingi konfessionaalne alus, ei ole teoloogia siiski konfessionaalne selles mõttes, et seda ei saa samastada antud kiriku või traditsiooni positsiooniga – siis kaotaks teoloogia oma võimaluse kriitiliselt ja konstruktiivselt suhestuda selle traditsiooniga. Ega poleks ka sellisest teoloogiast abi kirikutele oma usu väljendamiseks kaasaegses kontekstis, mis nõuab ka kõigi muude valdkondade teadmistega arvestamist. Ükski kirik ei tohiks keelata oma usutunnistuslike dokumentide kriitilist käsitlemist ega ette kirjutada, mida teoloogid uurida tohivad ja mida mitte. Ükski teoloogia ei saa jätta arvestamata ka religioosse ja ideoloogilise pluralismiga – üha vähem on religioossus kontrollitav ja reguleeritav näiteks riiklike sunnivahendite abil. Religiooni deinstitutsionaliseerumine on tõik, mille ees ei tohiks silmi sulgeda.

Religioossuse detsentraliseerumine on väljakutse ka teoloogiale. Ühest küljest kaasnevad sellega nii virtuaalsed kui näost näkku kontaktid eri konfessionaalse taustaga teoloogide vahel globaalselt. Teisest küljest, täielik detsentraliseeritus tooks ilmselt kaasa teoloogiale vajalike oskuste ja ressursside kiire ahenemise. Selles situatsioonis saavad ülikoolid olla vajalikeks institutsionaalseteks keskusteks, suutes samal ajal tagada ka rahvusvahelise ja oikumeenilise akadeemilise konteksti püsimise.

Internet ja üleilmne kommunikatsioon on toonud nähtavale ka selle, et kristlikul teoloogial ei ole enam üht suurt metanarratiivi, mis põhines Lääne teoloogilisele arengule – kui seda üldse kunagi on olnud. Kirikud küll võivad ignoreerida pluralismi ja kogu teoloogia ajaloolisust, ent ajalooline teadvus ei ole enam üksikute teadlaste pärusmaa – inimesed on üha enam teadlikud sellest, et religioonid on alati muutunud, ja nad ka teavad, et võimalikke seisukohti on rohkem kui üks.

Teoloogia vajab ühemõttelist suhet ühiskonna teadmiste baasiga – see on kõige paremini võimalik ülikoolis ja ülikoolis õpetatav teoloogia annab ka selge signaali ühiskonnale, et religioon on nähtus, mida tuleb tõsiselt võtta. Ka sekulaarne ühiskond vajab reflektiivset ja vastutustundlikku religioonikäsitlust. Selle puudumisel religioossus ei kao, aga esiplaanile tulevad „eneseabi“ pakkuvad kommertsiaalsed praktikad, tagurlikud ja naiivsed tõlgendused, karismaatilised – kuid küsitava teoloogilise sügavusega – usujuhid jmt.

Et Lääne ühiskondades ja koloniaalajastu pärandina suuremas osas maailmast uuritakse just ülikoolides kõiki aspekte, mis (inim-)elu juurde kuuluvad, siis teoloogia – nagu ka teiste humanitaarteaduste – õige koht ongi ülikoolis. Ent pea kõikjal, eriti majanduskriisi tingimustes, on üha rohkem vaja tegelda akadeemilise teoloogia ja religiooniuuringute vajalikkuse põhjendamisega.

Oikumeenilise kõrgema teoloogilise hariduse konsultatsioonid kindlasti jätkuvad ka tulevikus. Globaalsed kiired muutused nõuavad järelemõtlemist ja uusi lahendusi ka teoloogidelt.

 

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English