Artiklid

Teoloogilised voolud luteri kirikus Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (2. osa)

Eelmisel nädalal ilmunud esimeses osas käsitleti teoloogiliste voolude esilekerkimise põhjuseid ja diskussiooni tausta, voolude moodustumist ja aastatel 1922–1925 toimunud vaidlust õpetusküsimuste üle.

Teoloogiliste voolude organiseerumine ja voolude mõju kiriku arengule

Aastatel 1925–1934 oli kiriku põhiprobleemiks sisevastuolude lahendamine. Praost Põld jätkas 1925. a vabakiriku korralduse väljatöötamist. Erinevalt vabast rahvakirikust pidi vabakiriku registreerimise aluseks olema üksikkogudus, s.t ühisel usulisel alusel kogudused koonduma vabakirikuks. Sel moel kirikut määratledes soovis Põld senise vaba rahvakiriku asemel luua neli iseseisvat vabakirikut: lisaks usuliselt alalhoidlikule ja liberaalsele vabakirikule tõi ta veel välja vennastekogudusi ühendava vabakiriku ning viimaks senise vaba rahvakiriku alusel asutatava vabakiriku. Viimase iseloomustamiseks kasutas Põld mõistet „rahvuslased“ ning pidas selle kiriku eesmärgiks eesti rahva kõlbelise ja usukultuuri edendamist.

Kui alalhoidlik vool oli hakanud oma kirikukorralduslikku kontseptsiooni välja töötama juba enne 1925. a kirikupäeva ning jätkas seda kirikupäeval õpetusaluste kohta tehtud otsusele vaatamata, siis liberaalse voolu esindajate edasises tegevuses oli keskse tähendusega just õpetusaluste paragrahvi muutmine. Selle kõrvale tuleb aga seada ka 29. septembril 1925. a konsistooriumi langetatud otsus tagandada Kuljus tema usuliste vaadete tõttu ajutiselt õpetajaametist. Neil põhjustel asus liberaalse voolu eesotsas tegutsenud Tallmeister Põllu kõrval kaitsma üksikkoguduse õigusi, et tagada liberaalse voolu koguduste ja vaimulike tegutsemisvabadus. Erinevalt alalhoidlikust voolust pooldas liberaalne vool koguduste usulise autonoomia tunnistamise korral senist vaba rahvakiriku korraldust ega soovinud kirikust lahkuda. See tähendas vaba rahvakiriku välise struktuuri säilimist, kuid üksnes eeldusel, et kehtestatakse organisatsioonisisene usuvabadus. Kogudused oleksid koondunud vabatahtlikkuse alusel, s.t neile oleks antud õigus tegutseda kas kirikus või iseseisvana.

Kiriklik-konfessionaalse voolu esindajad asusid liberaalse ja alahoidliku voolu tegevusele vastu seistes kaitsma senise kirikukorralduse alusel kiriku organisatsiooni üldkiriklikku registreerimist, pidades kiriku koguduslikul alusel registreerimise nõudmist kirikut lõhestavaks.

1925. a suvel ajakirjanduses alanud vaidlus jätkus oktoobris seoses kiriku tegevust ja kiriku ning riigi suhteid reguleeriva seaduse menetlemisega Riigikogus. Et Riigikogu liikmed olid nii liberaalse voolu juht Tallmeister kui ka kiriklik-konfessionaalse voolu esindajaid koondav Kristlik Rahvaerakond, oli vaidlus kirikupoliitilist ja paiguti ka teoloogilist laadi.

29. oktoobril 1925. a vastu võetud usuühingute ja nende liitude seaduse järgi tuli kogudused registreerida kiriku keskvalitsuse kaudu. Kui aga keskvalitsus koguduse põhikirja siseministeeriumile registreerimiseks ei esitanud, oli kogudusel õigus pöörduda registreerimisküsimuses siseministeeriumi poole iseseisvalt. Seejuures püsis ka sel moel registreeritud kogudus kirikus, kuhu ta oli enne registreerimist kuulunud. Liberaalse voolu esindajate kõige olulisemaks võiduks oli seaduse § 25 alusel kogudusele antud õigus 2/3 täiskogu toetusel kirikust koos oma varaga lahkuda. Seaduses määratleti kogudused usuühingutena ja kirik usuühingute liiduna.

Seaduse menetlemise ajal kahanes liberaalse voolu esindajate hulk. Mitmed sellesse kuulunud vaimulikud, näiteks Eduard Tennmann ja Jaan Järve asusid toetama kehtiva vaba rahvakiriku põhialuseid ja ei pooldanud Tallmeistri esitatud muudatusettepanekuid ega tema asjaajamise viisi. 1924. a oli sama saatus tabanud ka alalhoidlikku voolu. Vaatamata ridade hõrenemisele jätkasid liberaalse ja alalhoidliku voolu esindajad ka pärast seaduse vastuvõtmist tegutsemist oma endisi põhimõtteid järgides. Kuna nende meelest ei arvestanud kirikus vastu võetud üksikkoguduse ehk usuühingu normaalpõhikiri piisavalt nende huve ja seisukohti, asusid nad koostama neile meelepärast koguduse põhikirja, et selle alusel voolu esindajate koguduste põhikirjad konsistooriumile registreerimiseks esitada ja nende alusel oma tööd korraldada. Alalhoidliku voolu esindajad ei soovinud nüüd üldkirikust enam lahkuda ega moodustada vabakirikut, vaid asusid varem misjoniseltsi ümber koondunud liikmete baasil loodud alalhoidlikku voolu koondava organisatsiooni Vaba Sinod raames nõudma üldkirikus iseseisva, usuliselt ja korralduselt nende nõudmistele vastava praostkonna asutamist. Sisuliselt sooviti vabakiriku korralduse rakendamist praostkondlikul tasandil. Seega tahtsid nii liberaalse kui ka alalhoidliku voolu esindajad püsida neile vastuvõetava koguduse põhikirja alusel üldkirikus. Vaba sinodi tuumiku moodustasid Kuusalu, Harju-Jaani ja Kose kogudused, toetajate üldarv jäi alla kümne koguduse; liberaalse voolu koguduste tuumiku moodustasid Tallinna Püha Vaimu ja Iisaku kogudused, liberaalse voolu koguduste arv ei ulatunud üle viie.

Teoloogiliste voolude võitluse tulemusena sai õpetusaluste paragrahv 1926. a kirikus toimunud kiriku ja koguduse normaalpõhikirja väljatöötamise käigus tsaariajal kehtinud õpetusaluste paragrahvi sisu ja vormi. Taaskehtestati vaimulike ametivanne. Teisisõnu taastati kirikus aastatel 1922–1925 vaidlusi ja kokkupõrkeid põhjustanud küsimustes vaba rahvakiriku loomise eel valitsenud olukord.

Mainitud otsused võimaldasid alalhoidlikul voolul püsida 1925. a järel küll üldkirikus – need olid olnud kiriku püsimise sisuliseks eelduseks –, kuid jätkata samal ajal vaba sinodi koguduse normaalpõhikirja väljatöötamist. Liberaalse ja alalhoidliku voolu põhikirjad erinesid üldkiriku koguduse normaalpõhikirjast mitmes suhtes: liberaalsete koguduste põhikirjades osutati usuteadusele kui õpetusaluste tõlgendamise vahendile, erinedes sellega koguduse normaalpõhikirjast; vaba sinodi põhikirjas eristati end õpetusliku aluse poolest teisel alusel asuvatest kogudustest ning katkestati nendega osadus. Nii liberaalse kui ka alalhoidliku voolu põhikirjades oli suhe üldkirikuga määratlemata.

Neil põhjustel keeldus kiriku keskvalitsus 1926. a suvel alalhoidliku ja liberaalse voolu koguduste põhikirju registreerimast, mistõttu registreerisid kogudused oma põhikirja siseministeeriumis iseseisvalt, jäädes aga ka edaspidi kiriku koosseisu. Konsistoorium nõudis kogudustelt põhikirjade ühtlustamist kiriku ja koguduse normaalpõhikirjaga. Ehkki registreerimistele järgnes konsistooriumi otsus kaevata nimetatud kogudused Riigikohtusse, ei toonud ka see kaasa kirikuvalitsuse soovitud lahendust, sest kohus otsustas tunnistada liberaalse voolu koguduste registreerimise õiguspäraseks, misjärel konsistoorium teiste koguduste põhikirjade suhtes esitatud kaebused tagasi võttis.

Nii oli kirik sunnitud 1926. a detsembris langetatud kohtuotsuste tulemusena koguduste tahtele alluma. Riigikohtus saadud kaotuse järel oli kirikuvalitsus valmis koguduste põhikirjade suhtes kokku leppima küll alalhoidliku voolu esindajatega, kuid välistas kokkuleppe liberaalse voolu kogudustega. Niisiis oli õpetusküsimustel vahetult teoloogilise diskussiooni lõppemise järel kirikusse kuulumise küsimuses keskne koht.

Samas ei pidanud kirikupäev võimalikuks alalhoidliku vaba sinodi muutmist iseseisvaks praostkonnaks, mistõttu loobus alalhoidlik vool oma kirikukorralduslikest taotlustest ja sinodi tegevus hääbus. Misjoniseltsi tegevuse kaudu, mille üle kirik nüüd kontrolli haaras, lõimiti alalhoidlik vool üldkirikusse; senise kirikupoliitilise võitluse lõppu tähistas ka alalhoidlike väljaande Meie Kirik ilmumise lõpetamine 1931. a. Ainus kogudus, mis õpetuslikel põhjustel vabast rahvakirikust kõrvale jäi ja üldkirikuga koostöö välistas, oli Kuressaare vabakiriklik kogudus.

Kiriku liberaalse voolu koondamiseks asutati 1925. a Protestantlik Ühing, mille juhtide Tallmeistri ja Kuljuse eestvedamisel oli järgmiseks aastaks asutatud üle Eesti ligi 20 osakonda. Ühingu häälekandjaks oli ajaleht Protestantline Ilm. Et ühingu tegevuse keskne osa – jumalateenistuste ja loengute korraldamine – lasus ühingu juhtide õlgadel ning tööd korraldavate isikute ringi ei õnnestunud järgnevatel aastatel laiendada, hakkas ühingu tegevus asutamisjärgse vaimustuse järel vaibuma ja koondus peamiselt liberaalse voolu koguduste ümber.

Üldkirikusse koondunud kiriklik-konfessionaalse ja alalhoidliku voolu suhteid liberaalse voolu esindajatega iseloomustavad aastatel 1925–1931 mitmed kokkupõrked. Teoloogilise diskussiooni ja kirikupoliitilise võitluse tõttu oli kirikus 1920. aastatel valdavaks arusaam, et liberaalsed kogudused ja vaimulikud ei tohi vabasse rahvakirikusse kuuluda. Kirikuvalitsuse korraldusel oli Protestantliku Ühinguga seotud vaimulikel alates 1925. a-st keelatud kirikutes esineda.

Lisaks hakkas üldkirik piirama liberaalse voolu põhikirjade alusel registreeritud koguduste ja vaimulike õigusi ning nende tegevust üldse. 1925. a detsembris otsustas konsistoorium õpetuslikel ja kirikupoliitilistel põhjustel ametist tagandada Kuljuse, 1926. a märtsis tühistati talle ordinatsioonil antud õigused. 1925. a detsembris alustati protsessi ka Tallmeistri suhtes. Ehkki konsistoorium otsustas ka Tallmeistri ordinatsiooni tühistada, vaidlustas Tallmeister otsuse kahel korral vaimulikus ülemkohtus. Nii ei õnnestunud Tallmeistrilt tema vaimulikuõigusi võtta ning tema protsess katkes, kuigi süüdistustest ametlikult ei loobutud. Küll aga kärbiti Tallinna Püha Vaimu koguduse õigusi, kus Tallmeister teenis; 1928. a jäeti kogudus kiriku keskorganites hääleõigusest ilma. Veelgi karmimalt kohtles kirikupäev Iisaku kogudust. Et see oli end tunnistanud kogudust teeniva Kuljusega solidaarseks, otsustas kirikupäev 1931. a koguduse kirikust välja heita.

Eespool kirjeldatud sündmuste hindamisel tuleb pöörata tähelepanu ennekõike nende kirikupoliitilisele iseloomule ja asjaolule, et vaimulike ja koguduste kirikust väljaarvamine oli juba kiriku loomise käigus alanud sündmuste kulmineerumise tagajärg. Seejärel hakkasid emotsioonid vaibuma ja selle kestel selgus, et liberaalsete koguduste kirikust eemalejäämine polnud ei üldkiriku ega liberaalse voolu esindajate jaoks loomulik ega lõplik. Nii algasid 1930. aastate algul üldkiriku ja liberaalse voolu esindajate läbirääkimised, mis päädisid 1934. a kokkuleppega, millega liberaalse voolu esindajate ja koguduste õigused ja kuuluvus taastati.

See sai võimalikuks 1934. a, mil kirikus valiti piiskopiks kiriklik-konfessionaalse voolu üks eestvedajatest Hugo Bernhard Rahamägi. Liitumise läbi viinud piiskop Rahamäe jaoks oli juba 1920. aastatel olnud usuliste vaadete kõrval määravaks kirikupoliitiline kuuletumine ja korrast kinnipidamine. 1934. a esitatud kompromissina ei nõudnud Rahamägi õpetusaluste muutmist, s.t tema meelest võisid kirikus tegutseda ka liberaalsed vaimulikud ja kogudused. Viimast seisukohta oli ta esindanud ka 1920. aastate alul, kuid oli just kirikupoliitilise tegevuse tõttu asunud seda alates 1923. a-st ümber hindama. Nii taastati vaimulike ja koguduste õigused üldkirikus tegelikult mõlemat osapoolt rahuldaval moel, s.t piiskop sai tagatise, et vaidlused lahendatakse kirikus selleks ettenähtud organite kaudu, millega oli võimalik vältida kirikus 1920. aastatel aset leidnud avalikku vastasseisu; liberaalse voolu kogudused võisid aga vaba rahvakiriku koosseisus tegutseda ka koguduste põhikirjades sätestatud usualuse raames. Iisaku koguduselt nõuti küll põhikirja ühtlustamist kiriku põhikirjaga, kuid kirikusse võeti kogudus ikkagi senise põhikirja alusel.

Niisiis oli sõlmitud kokkuleppe kirikupoliitiline samm, mis kajastas ühtlasi uue piiskopi veendumust, et vaba rahvakiriku käsitlus oli võimeline hõlmama ka liberaalseid kogudusi ja vaimulikke. Seda seisukohta oli 1917. a kaitsnud ka vaba rahvakiriku kontseptsiooni esitanud Johan Kõpp. Juba 1917. a alalhoidlike vastumeelsuse põhjustanud seisukoht oli ühtlasi ajendiks, miks ka pärast 1934. a leppimist leidsid kirikus taas aset kokkupõrked. Liberaalsete vaimulike ja nende koguduste amnesteerimise otsuse suhtes kostusid kriitilised arvamusavaldused juba 1934. a, jätkudes järgnevatel aastatel.

Sellest lähtuvalt võib teha järelduse, et liberaalsete vaimulike ja koguduste üldkiriklike õiguste taastamine tähendas ühest küljest küll vaba rahvakiriku korralduse naasmist enne 1925. a-t valitsenud tõlgenduse juurde – seda vaatamata faktile, et kiriku õpetuslik alus oli muudetud –, kuid samas hakati järgnevatel aastatel erinevalt kiriku algusaastatel valitsenud põhimõtetest ja nende rakendamisest tsentraliseerima kiriku välist struktuuri. Sellega seoses vahetus ka kirikukorralduse tõlgendamisel kasutatud terminoloogia, see ei tähendanud aga eri õpetuslike seisukohtade hukkamõistmist. Paradoksaalsel kombel oli õpetuslike erinevuste tunnistamise tagajaks 1920. aastatel kirikus puudunud kiriku struktuurne tsentraliseeritus.

Teoloogilistel vooludel oli niisiis 1917. a esitatud vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendamistes ja kirikukorralduses aastatel 1917–1934 toimunud muudatustes keskne koht. Vaba rahvakiriku korraldus, mis esialgu toetus kiriku asutamisel kindlaksmääratud alusele, muutus nii sisuliselt kui ka vormiliselt teoloogiliste voolude formeerumise järel nende esindajate algatatud kirikupoliitiliste protsesside, sh õpetusküsimuste üle toimunud vaidluse tulemusena.

 

(Artikli esimest osa loe siit.)

 

Priit Rohtmets (1981), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English