Esiletõstetud lood

Kriisiaja kiituslaul (Ps 119:27)

Paar nädalat tagasi osalesin ühe laulupäeva raames psalmilaulmise töötoas. Prof Christa Reich alustas seda antifooniga Von deinen Wundern will ich singen – „Ma tahan laulda sinu imetegudest“. Antifooni korrati ikka ja jälle, kuni see hakkas lõpuks hingamisega ühtlustuma ning jäi ka pärast hinge helisema. Tänase päeva perikoobis, Psalmis 119, leidub sarnane mõte, mida saab mantrataoliselt korrata ning imestada ja imetleda, kui palju võib peituda ühes lühikeses psalmireas (s 27): „Oma korralduste teedest lase mind aru saada, ja ma tahan meelt mõlgutada su imeasjade üle“.

Psalm 119 on kõige pikem laul Psaltris ning üldse Piibli kõige pikem peatükk. Ta on alfabeetiliselt korraldatud, nn akrostihhon, koosnedes 22 lõigust. Iga lõik algab ühe heebrea tähestiku konsonandiga ning igas sellises salmis on kaheksa värsirida. Selline ülesehitus oli abiks laulu päheõppimisel.

Psaltris, nagu ühes korralikus lauluraamatus ikka, leidub psalme mitmel teemal – seal on kaebelaule, patukahetsuslaule, tänulaule, kuningriigilaule ning tarkuselaule, viimaste hulka kuulub ka Ps 119. Psaltrit iseloomustab kõrgetasemeline poeesia – erinevalt meie poeesiatunnetusest, kus valdav on lõppriim, on psalmisti poeesia täis sisemist parallelismi, mis annab, tänu tekstis leiduvatele kordustele, läbitöötatud ja põhjapaneva mulje. See põhjalikkus on eelduseks, et tekstil „on jumet“ ning ta võib vastu pidada igasugustele aegadele ja seega olla käibel sajandeid. Lauluraamat, mis ise on tekkinud umbes 900 aasta jooksul, on meie ajani vastu pidanud ning on uuel moel eeskujuks ja inspiratsiooniks ka tänapäeval.

Kui kuskil on tegemist kirikumuusikaga, siis kasutatakse tihti salmi „Laulge Issandale uus laul“ (Ps 98:1). See on Piibli üleskutse mitte ainult laulmiseks, vaid ka tänuks, kiituseks ja ülistuseks. Juudid laulsid igasugustel puhkudel ning selle nimetatud üleskutse peale laulsid nad tegelikult just vana laulu – ajas vastupidanut ja igavesti kehtivat psalmi.

Algkiriku esimesed kristlased kasutasid kiituseks ja tänuks samuti psalme; kirikulaulu sellisel kujul, nagu seda täna tunneme – omaette kunstilise loominguna –, veel olemas ei olnud.

Sajandite jooksul sai ühehäälsest muusikast mitmehäälne, kohati ülimalt keeruline laul, mida kandsid kirikus ette spetsiaalse ettevalmistusega inimesed. Kirikumuusika ja koguduselaul oli teatud mõttes monopol, mis ei olnud mõeldud lihtsate koguduseliikmete poolt kaasa tegemiseks, v.a mõned lihtsad riimvärsid, näiteks Maarja ülistuslaulud.

Reformatsiooni üheks alustalaks oli uus kirikulaul: iga inimene pidi saama emakeeles kaasa laulda ning eelkõige aru saama, mida lauldakse ja miks. Kirikulauluga avaldati tänaval meelt ning veel rohkem muidugi kirikus: nt Lüübekis ei olnud sugugi haruldane, et kogudus hakkas keset jutlust mõnda Lutheri värskelt valminud laulu laulma, tõrjudes niimoodi jutlustaja kantslist. Kuigi Luther kutsus teisi autoreid üles uusi laule looma, ilmus neid päris esimestes evangeelsetes lauluraamatutes 1524 siiski üsna vähe. Nood laulud õpiti aga pähe, et neid igal ajal (ja kõigis paigus) laulda saaks, lauluraamatud olidki siinkohal teisejärgulised.

Erinevalt reformatsioonist on tänapäeval Saksamaal laule nagu liiva mere ääres ja uusi laule tuleb juurde nagu seeni pärast vihma. On tekkinud olukord, kus ülevaade on kadunud ja enam ei teata, milliseid laule siis tegelikult peaks õppima ja milliseid mitte. Sellepärast on nii mõneski kirikupiirkonnas alustatud riigi ja kiriku ühisprojektidega, kus juba lasteaialastele – sest lastele on laulmine normaalseks suhtlusvahendiks – õpetatakse selgeks teatud hulk laule, n-ö kirikulaulu raudvara. Peamiseks kriteeriumiks nende laulude puhul on tingimus, et laul peab olema võimalikult lihtne, aga mitte labane, ning suutma inimest saatma terve elu jooksul, nii headel kui halbadel päevadel. Repertuaari kuuluvad muuhulgas näiteks sellised laulud nagu „Mis vaevab sinu südant“ või „Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita“.

Teeme väikse ekskursi üle lombi: ühes hiljutises TV-reportaažis räägiti sellest, et Ameerikas puudub ühtne riiklik tervisekaitsesüsteem. Hulk inimesi oli tulnud meelt avaldama selle poolt, et valitsus lõpetaks sellise olukorra. Sõnavõttude toetuseks hakkasid inimesed laulma This little light of mine, I’m gonna let it shine, ühte väga lihtsat gospellaulu, mida oskab vist iga ameeriklane. See mõjus ja ühendas inimesi nende nõudmistes ning andis silmnähtavalt jõudu.

Milline on meie laul? Vanasti ning teistes oludes oleks üheks vastuseks võinud olla ehk Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Aga milline on meie kui Eestimaa kristlaste ühine laul? Eesti kirikumuusika põld meenutab natuke reformatsiooniaega, kus autoreid kutsutakse üles uusi koraale looma. Ning uusi ilusaid laule, tänu taevale, ka tuleb. Kuid küsigem edasi: milline on minu koguduse ühine laul? Kooslaulmine annab väga võimsa emotsiooni ja tugevdab meelt (ning uuringute kohaselt ka tervet keha). Kas meil on selliseid jõuduandvaid ja aegadele vastupidavaid laule, mida me ka kõik oskame?

On, muidugi on, näiteks kasvõi „Mu süda, ärka üles“. Küsimus ei ole mitte kunstilises tasemes või selles, kas me viisi peame, vaid selles, kas see meid kõnetab ja kas meie sellega ka veel kedagi kõnetada suudame või ei suuda me seda mitte.

*

Igal õhtul istub mu naabrimaja katuseviilule kuldnokaisa ja laulab oma laulu. Tundub, nagu räägiks ta oma päevast ning jagaks oma rõõmu igast leitud ussikesest. Inimesel on palju rohkem, millest päeva lõpus rääkida – võib-olla arutatakse, et kas meil on üldse põhjust mingit kiituslaulu laulda, kui variseb kiriku katus ja kirikupingis istub vaid paar-kolm inimest. Kui ka orel on katki ja kirikupingis istuvad tõesti mitte väga kindlalt viisi pidavad inimesed, siis ei pea ju laulma nõudlikku „Eks mu kohus tänu teha“, vaid võib üheskoos lugeda Psalmi 23 – „Issand on mu karjane“. Ka see on ühine laul. Ja ühtlasi väga võimas kiituslaul. Sest igas päevas on midagi kiiduväärt, olgu see kasvõi üksainus „ussike“.

 

Kristel Neitsov-Mauer (1972) on EELK Köln-Bonni ja Hamburgi koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English