Esiletõstetud lood

Surm ja igavene elu (Ii 14:1–6)

„Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes – sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna –, siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!“ (Ii 14:1–6)

Hiljaaegu saatis üks tore vanaproua, kauaaegne ja ustav koguduse liige, kes üle aasta on nüüdseks veetnud aega hooldekodus, mulle maakonnalehe kirikuküljel avaldamiseks väikese loo. Seal kirjutab ta: „See on nüüd meie teine kodu. On hea, kui võin õhtul oma toakeses magama heita ja mind jääb valvama minu Taevane Isa! Ta ei jäta iialgi maha, mitte kedagi. Meid kõiki, vanakesi, kes kodus enam olla ei saa. Me oleme tänulikud, et oleme elus nii teeninud, et nüüd võime siin elada oma teenistusest ja laste abist. Meid teenivad siin lahked põetajad, meie sümpaatne juhataja ja meie õde-perenaine. Olen ikka õhtuti palves teiega ja veel paljudega, kelle nimesid veel kõiki ei teagi. Aitäh kõigile! Loodan, et see suvi on veel ees ja toob palju sooja ja päikest meie kõikide ellu! Kuulmiseni!“ Tunnistan, et see lihtne sõnum liigutas mind ja silme ette kerkis ootamatult pilt elu lõpust kui bussijaamast, kus pika elutee läbinud inimesed ootavad oma bussi, millega sõita edasi igavikku. Mõned neist ootavad tänu ja rõõmuga kohtumist teispoolsusega, aga on ka kärsituid, pettunuid ja kibestunuid. On neid, kes loodavad kohtuda oma Loojaga aga ka neid, kes kardavad viimset sõitu, sest nad ei tea, mis ootab neid ees ja kas üldse ootab.

Mis siis juhtub pärast surma, kas meie olemasolu lihtsalt lõpeb? Ma usun, et ei ole inimest, kes selle küsimusega oma pead poleks vaevanud, iseasi, kuhu keegi oma mõtetega on jõudnud.

Iiob on üsna pessimistlik, tema otsib samuti seletust ja vastust oma kannatustele. Jumal on talle otsekui vaenlane, kelle käest ta ei pääse, aga ta siiski igatseb tema juurde jõuda. Kui ma mõtlen tänapäeva inimese peale, eriti sellise, kes oma suhet Jumalaga paika panna ei ole osanud või julgenud, siis tuleb mulle meelde just Iiob, kes kannatades ja piineldes kaebas Jumalale oma häda, mõistmata, et Jumala teod ja tegutsemise motiivid ei tarvitse olla inimesele alati arusaadavad. Jumal seisab inimesest sedavõrd kõrgemal kogu oma tarkuse ja vägevusega, et tihtipeale on need vaid rasked ja keerulised kogemused, mis panevad inimest lõpuks mõistma ja alanduma.

Inimese elus on just surm selline kogemus, millega me kõik oleme ühel hetkel silmitsi. Surma ees oleme kõik võrdsed, surma lõplikkus ja ebakindlus surmajärgse elu osas tekitab paljudes hirmu. Nii nagu Iiob, kardab iga inimene oma tegude pärast kohtu ette sattumist, seda, et kusagil tuleb oma elust aru anda. Iiob tunnetab oma patusust, küsides: kes võib roojasest teha puhta? Inimese poolt ei vii aga ükski tee patuta olukorda, Iiob jääb siin üsna nõutult peatuma, paludes, et Jumal pööraks oma pilgu, jättes ta korrakski elust rõõmu tundma.

Oleme Iiobiga võrreldes tunduvalt paremas olukorras, milles võime pigem paluda, et Jumal oma armulikku pilku meilt kunagi ei pööraks.

Paradoksaalsel kombel võib aga inimene just surmaga silmitsi seistes leida leppimise ja rahu südames. „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 6:23). Arusaamine, et igavene elu on Jumala kingitus ja meil tuleb otsustada, kas võtame selle vastu, võib inimest tabada ootamatult, või jõuab ta selleni läbi pikkade kannatuste – ega sel viimselt tähtsust polegi. Oluline on mõista, et need mõisted – igavene elu ja Jumal – vajavad teineteist vastastikku. Sest kui ei ole meid mõistvat ja armastavat Jumalat, siis miks peaks kõiksus üldse vastama inimese soovile elada igavesti? Kristlasele on ka maapealne elu Jumala suur and, ometi seisab veel suurema kingitusena selle kõrval igavene elu Jumala läheduses. Elu on otsekui proovikivi, otsekui ettevalmistus selleks, mis tulemas. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).

Kas suremine on pöördumatu kaotus või vabanemine? Kas see on passiivne sattumine millegi kohutava küüsi, kus miski ei allu enam meie tahtele, või aktiivne usaldus, lahtilaskmine kõigest ja sirutumine uue alguse poole, kus me vaid sõltume Jumalast igavesti? – Olgu talv nii pikk ja raske kui tahes, kevad ei jää kunagi tulemata, selle eest kannab hoolt Jumala armastus. Ja viimselt ei ole meil teha midagi paremat ega targemat kui usaldada Jumalat rohkem kui oma mõtteid, kartusi või kahtlusi. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).

 

Katrin Keso-Vares (1960), EELK diakon, on Kuressaare gümnaasiumi kaplan.


Print Friendly, PDF & Email
English