Artiklid

Religioonivastane võitlus Nõukogude Eestis

Nõukogude perioodi lõpust on nüüdseks möödas juba üle kahe aastakümne. Ajaloolaste sulest on ilmunud ohtralt erinevaid kirjutisi, mis seda perioodi ühe või teise nurga alt valgustavad, kuid mingil põhjusel on religiooniküsimuste käsitlemine jäänud üsna napiks – seda on puudutatud suhteliselt vähestes erialastes töödes, rääkimata nende küsimuste üle arutlemisest laiema auditooriumi ees. Seetõttu pole imestada, et tavateadvuses piirdub teave sellega, et leidis aset elanikkonna üleüldine sunduslik „ateiseerimine“, mis tõi endaga kaasa usklike tagakiusamise ja kirikute sulgemise. Suhtumine on enamasti kantud vastandlikest tunnetest – ühest küljest meenutatakse osaks saanud kannatusi ning kiputakse neid üle dramatiseerima, teisest küljest leiab taunimist kirikute koostöö võimudega, mida samuti kiputakse käsitlema väga mustades värvides. Seevastu küsimus sellest, kui edukas Nõukogude riik religioonipoliitika rakendamisel oli, jääb vaatluse alt tavaliselt välja. Käesolev artikkel annab visandliku ülevaate religioonivastase poliitika ellurakendamise perioodidest, puudutab olulisemaid asutusi, mis olid Eesti NSV-s religioonivastase võitlusega seotud, ja pöörab tähelepanu ka nende toimimise edukusele.

Kampaaniatega religiooni vastu

Kui kõrvale jätta Nõukogude võimu kehtestamise järel aset leidnud väiksemamahuline ateistlik kampaania 1940. a lõpus ja 1941. a alguses, mille peamiseks tulemuseks oli hulk vene keelest tõlgitud ateistlikku kirjandust, siis kuni Stalini surmani 1953. a valitses religioonivaldkonnas suhteline vaikus. Stalini religioonipoliitikat iseloomustavaks jooneks oli teatud piirini ulatuv koostöö „ametlike“ kirikutega (eelkõige Vene Õigeusu kirik, kuid ka teised suuremad konfessioonid), karmimalt suhtuti „sektantidesse“, keda tabasid mitmesugused repressioonid (nt jehoovatunnistajate küüditamine 1951. a). Muutused leidsid aset 1954. a juulis, mil Nikita Hruštšovi juhitud parteiklikk surus läbi otsuse „Suurtest puudujääkidest loodus­teaduslikus ja reli­gioonivastases propagandas“, mis vallandas ligi kolm kuud kestnud peamiselt ajakirjanduse vahendusel toimunud ateistliku kampaania. See lõppes sama aasta novembris tänu usklike tohutule kaebustelaviinile ja peamiselt välispoliitilistel kaalutlustel – kardeti veelgi problemaatilisemaks muutuvaid suhteid välisriikidega.

Järgnenud aastatel kestnud võimuvõitlus Hruštšovi ja tema rivaalide Georgi Malenkovi ning Vjatšeslav Molotovi vahel tõi religiooniprobleemi lahendamisse väikese pausi. Kui aga 1957. a-ks kaalukauss Hruštšovi kasuks kaldus, liikusid taas fookusesse ideoloogiaküsimused. Utoopiline plaan nägi ette uut tüüpi „nõukogude inimese“ aretamise ja kommunismini jõudmise järgneva paarikümne aasta jooksul. Et suurima komistuskivina sel teel nähti „religioosseid igandeid“, mis hoolimata „religiooni sotsiaalsete juurte läbilõikamisest“ ikka veel püsisid ja tänu Stalini surmale järgnenud vabanemistundele veel ka õilmitsema olid hakanud, siis käivitus 1958. a enneolematu religioonivastane kampaania, mille esimesi märke leidub arhiivimaterjalides juba 1957. a-st. Kampaania kestis tõusude ja mõõnadega kuni 1964. a-ni, saavutades oma absoluutse tipu aastail 1961–63. Kampaanial oli kolm peamist suunda: ajakirjanduse vahendusel peetud laiaulatuslik ateistlik propaganda, mis lõi üldise vaenuliku fooni; uute nõukogulike tavandite arendamine vastandina religioossetele kombetalitustele religioosse traditsiooni katkestamiseks ning religioonivastase seadusandluse karmistamine kirikute tegevuse mahasurumiseks.

Pärast Hruštšovi kukutamist 1964. a oktoobris muutus religioonipoliitika veidi leebemaks. Selle põhjuseks oli arusaam, et hoolimata religioossusele antud tohutust hoobist ei saa ateistlikku riiki luua kirikute sulgemise abil – üsna paljud liikumised tegutsesid nüüd põranda all ning olid muutunud riigivaenulikeks, mistõttu riik eelistas neile pigem veidi järele andes nende tegevuse üle kontrolli säilitada. Praktiliselt kogu järgnenud Leonid Brežnevi valitsusaeg mööduski situatsioonis, kus riik ootas religioossuse väljasuremist ning püüdis varjatult nügides kirikuid haua poole suunata, kirikud aga klammerdusid sel teel kümne küünega iga väiksemagi õlekõrre külge. Võiks isegi öelda, et nii riigi kui kirikute tegutsemisprintsiibiks oli taoistlik mõttetera: kui piisavalt kaua jõge vaadata, võid näha oma vaenlase laipa mööda ulpimas. Üsna napid võimalused riiklikule poliitikale ja ateistlikule propagandale vastu astuda kahandasid pidevalt koguduseliikmete arve nii Eestis kui ka ülejäänud Nõukogude Liidus (NL).

1970. aastate lõpus kerkisid ideoloogiaküsimused aga taas esiplaanile ning uue kümnendi esimestel aastatel hoogustus ka ateistlik võitlus. See kampaania jäi eelmisega võrreldes siiski suhteliselt nõrgaks ja vaibus 1985. a-ks. Uued tuuled hakkasid puhuma umbes aastal 1987 (üheks oluliseks põhjuseks oli ka Vene õigeusu kiriku lähenev 1000. aastapäev), jõudes Eestisse järgneval, 1988. a. Selle tulemusena said siinsed omavalitsused oluliselt suurema vabaduse kirikutega suhtlemiseks ning üha vähem puutus asjasse Moskvast koordineeritud riiklik religioonipoliitika.

Partei ateismiteemalised otsused

Ehkki ateismi valdkonnas tegutseti ka isiklike veendumuste alusel, tuleb ulatuslikuma ateismialase tegevuse initsieerijana nii Eestis kui NL-s näha ikkagi kommunistlikku parteid, mille programmi põhialustesse ateism kuulus. 1954. a-st kuni 1989. a-ni puudutas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) oma otsustes ateismi- ja religiooniküsimusi 18 korral. Ülejäänud ideoloogiateemadega võrreldes oli tegu täiesti teisejärgulise küsimusega ja vaid üksikud neist otsustest olid kohapealsest aktiivsusest sündinud – enamik kopeerisid NLKP KK otsuseid ja võeti vastu vaid bürokraatlikust vajadusest, et oleks algdokument, millele viidates tegevust alustada, st põhiosa religioonipoliitikast kirjutati ette Moskvast, kuid otsustusõigused olid pisiasjades. Enamik neist 18 otsusest võeti vastu üsna rutiinselt, mõneaastaste intervallidega ja nende funktsioon oli peamiselt religioonivastase võitluse meeldetuletamine, olulisimad olid 1959. a-l ja 1982. a-l vastu võetud otsused, mis mõlemad vallandasid ateistliku kampaania. Tuleb aga tunnistada, et hoolimata üpriski laiaulatuslikest kavadest jäi enamik otsustes kirjeldatud kavadest vaid paberile ja selle põhjus oli lihtne – puudulik motiveerimine. Ateistlik propagandategevus langes üldjuhul rubriiki „töö ühiskondlikel alustel“, mis tänapäevasesse keelde tõlgituna tähendas tasuta tegevust Nõukogudemaa hüvanguks ja mille tulemuseks oli see, et ateistlikust tööst sai enamike asjaosaliste jaoks lihtsalt üks tüütu kohustus. Kuna ka kontroll otsuste elluviimise üle oli praktiliselt olematu, siis pärast iga järjekordset otsust moepärast midagi tehti, kuid tegevus sumbus kiiresti ja kuni järgmise selleteemalise otsuseni valitses religiooniküsimustes suhteline vaikus, sest igapäevaselt ateismiteemaline suhtlus nii Moskva-Tallinna kui ka Tallinna ja kohalike linnade-rajoonide vahel puudus.

Olulisimad religiooni kontrollimehhanismid – salastatud seadused

Eesti liitmisega nõukogude rahvaste sõbralikku perre hakkas ka siin kehtima 1929. a-st pärit NL-i seadusandlus, millele lisandus 1945. a usuasjade voliniku Johannes Kivi (muide, tuntud näitleja Eve Kivi isa) koostatud „Ajutine juhend“, mis jäi Eestis pea ainsaks avalikuks religioonialaseks tegutsemisjuhendiks kuni 1977. a-ni. Suurimad muudatused religioonialasesse seadusandlusesse tõi aga 1950. aastate lõpus vallandunud ateistlik kampaania, mille propagandistlikku osa toetasid üleriiklikult vastu võetud salajased seadusemuudatused – esimesed neist juba 1958. a, kõige põhjalikumad ja karmimad aga NL-i Ministrite Nõukogu salajases määruses „Kontrolli tugevdamisest religioossete organisatsioonide üle” 1961. a-st. Õigupoolest oli määrusest olulisemgi sellega kaasas käinud samuti salajane instruktsioon määruse täitmiseks, millega muudeti karmimaks ligi pooli 1929. a seadusi; ühe olulise nüansina tõrjuti vaimulikud koguduste juhtimise juurest kõrvale. Peagi karmistati ka kriminaalkoodeksis religiooni puudutavaid paragrahve. Oma roll oli ka tohutul bürokraatial – praktiliselt iga tegevus, mis jäi väljapoole pühapäevast teenistust (nt külalisjutlustaja esinemine vms), nõudis eriloa taotlemist. Arhiiviallikate põhjal tuleb tõdeda, et instruktsiooni antud hoop kirikutele oli sedavõrd tugev, et järgnenud paari aasta jooksul alistusid praktiliselt kõik kirikud tingimusteta täiel rindel ja olid edasieksisteerimise nimel valmis üha suuremateks kompromissideks. Oma roll kirikute murdmisel oli siiski ka sallimatust külvaval ateistlikul propagandal, mille vastu kirikutel oli võimatu end kaitsta.

Väga oluline tahk kirikute vegetatiivses seisundis hoidmisel oli nende majanduslik kontroll, mis tähendas teiste sõnadega koguduste koormamist sedavõrd suurte maksudega, et need vaevu ots-otsaga kokku tulid või tihtipeale riigile võlgu jäid. Näiteks: kuigi kogudused said palveruumid „religioossete vajaduste rahuldamiseks“ tasuta, kasseeriti üpris soolased summad „mittepalvetamise ruumide“ eest nagu kantseleid, kõrvalhooned jms; sellele lisandus ka hoonetealuse maa maks. Üüri puudumise kompenseeris riik enda jaoks kindlustusmaksuga, mis 1963. a religioonivastase kampaania käigus umbkaudu viiekordistus (mõnel pool enamgi). Neile maksudele lisandusid nii vaimulike kui ka kirikutöötajate kõrgem tulumaks, kõrgendatud üür vaimulikele, kõrgem elektrihind (25 kopikat KWh eest tavapärase 4 kopika asemel) jne. Kui 1960. aastate keskel seoses üldise elatustaseme tõusuga suurenesid ka kirikute sissetulekud, siis lisandusid riigipoolse meetodina kirikute sissetulekute madalal hoidmiseks nn rahufondi maksed, mida riik käsitles kirikute poolt Usuasjade Nõukogu (UN) aparaadi ülalpidamiseks makstava tasuna. Tuleb aga öelda, et täielikku kontrolli koguduste rahaasjade üle ei saavutatudki – vajadusel peeti topeltraamatupidamist ja tegutseti naturaalmajanduslikest printsiipidest lähtuvalt, oma osa mängis ka täitevkomiteede soovimatus nende religiooniküsimustega tegeleda.

Seadustel – isegi salastatutel – on aga kaks osapoolt: ühelt poolt kehtestaja-kontrollija ja teiselt poolt see, kes peab neid seadusi täitma. Selle osaga neist salajastest seadustest, mis puudutas riigiasutuste tegevust, suuri probleeme ei olnud. Infot levitati ainult ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud bülletäänidena, mis pärast asjaosaliste poolt läbilugemist pandi arhiividesse, kuhu volitatud isikud võisid vajaduse korral pöörduda. Dilemma tekkis aga selle osa juures, mis puudutas usklike nappe õigusi ja üha suurenevaid kohustusi – kuidas neile sellest teada anda? Parima lahendusena anti seaduste tekstid vaimulikele ja koguduse esindajale ametiisiku juuresolekul läbilugemiseks ning meeldejätmiseks ja korjati siis ära. Selle meetodi tulemuslikkuse üle võib igaüks ise spekuleerida, kusjuures kogu situatsiooni tegi veel eriti jaburaks asjaolu, et enamasti ei vaevutud ka ametiasutuste arhiivides asuvast seadustikust näpuga järge ajama minna. Nii saidki kogudused oma tegutsemise piiridest teada vaid ametnike järjekordse kärkimise kaudu.

Selline absurdne situatsioon, kus usklikud oma õigusi ega kohustusi ei teadnud, kestis Eestis kuni 1977. a-ni, mil 1961. a vastuvõetud muudatused avalikustati „Usukoondiste põhimääruseks“ nimetatud seadustikuna – viimaks ometi said usklikud teada, milliste reeglite järgi nad käituma peavad. Ilmselt oli see jätk 1965. a alanud katsetele religioosset olukorda teatud määral normaliseerida, sest mõned järgnevad, 1980. aastate alguses vastuvõetud määrused isegi leevendasid senikehtinud seaduste teatud nüansse. Samal ajal karmistas aga Riikliku Julgeoleku Komiteega (KGB) oma tegevust nende vastu, kes üldisest madalast nivoost mingil määral välja paistsid.

Religiooniseaduste kontrollijad

Seadustest endist ei ole aga kasu, kui keegi nende elluviimist ei kontrolli. Kõige olulisem religiooni kontrollimisega seonduv asutus oli Moskvas asunud ja Ministrite Nõukogu (s.o valitsuse) alluvuses tegutsenud UN, mis tegutses käsikäes KGB-ga. Õigupoolest oli algselt loodud isegi kaks sedalaadi nõukogu – üks vene õigeusu jaoks ja teine ülejäänud konfessioonide tarbeks, kuid pärast Hruštšovi kukutamist muutunud religioonipoliitika käigus liideti need kaks ametkonda üheks. Muude ülesannete kõrval oli UN-i tegevuse eesmärgiks riigi ja kirikute vahendamine üldisemalt. Vabariikides esindasid UN-i volinikud, kelle positsiooni võiks kirjeldada religiooniküsimuste koordinaatorina: ühest küljest oli volinik koguduste ja kirikuvalitsuste vahendajaks nii ülalt alla (represseerivad seadused) kui ka alt üles (nt koguduste registreerimine) suunduvates küsimustes, teisalt aga tegutses koordineerijana horisontaalsel tasandil, nt juhtumeil, kui religiooniküsimused puudutasid erinevate valitsusasutuste haldusalasid (miilits, kultuuriministeerium vms).

Kuigi volinik oli ametlikult võrdsustatud ministriga, oli tema tegevusvabadus tegelikult üpriski väike, sest kõik olulised otsused tehti Moskvas, UN-is, tähtsamates kohalikes küsimustes tuli nõusolekut taotleda aga EKP Keskkomiteest. Pooleldi Moskvale allumine oli ka põhjuseks, miks volinikel tuli pidevalt võidelda enese tunnustamise pärast Eesti NSV Ministrite Nõukogus, mis näitas vaid osaliselt talle alluva tööüksuse suhtes üles märkimisväärset ükskõiksust, tihtipeale oli suhtumine isegi tõrjuv. See väljendus nii ressursside jagamises (nt ametiauto või tööruumide jms küsimused, mille kohta voliniku arhiivist võib leida kümneid anekdootlikke näiteid) kui ka suhtumises voliniku poolt tehtavatesse ettepanekutesse. Ehkki tavauskliku jaoks näis voliniku positsioon kommunistlikus toitumisahelas tohutult kõrgel, oli tegelikult tegu ametikohaga, kuhu inimesed jõupositsioonide ümbermängimise tulemusena jalust ära suunati. Selline saatus iseloomustas praktiliselt kõiki neid, kes Eesti NSV-s volinikuametisse sattusid. Eelnevaist asjaoludest hoolimata mõjutasid volinike isikuomadused üpriski palju kohalikku religioosset õhkkonda.

Voliniku enda aparaat oli suhteliselt väike, enamasti 3–5 inimest: voliniku abi, sekretär ja 1–2 inspektorit. Ehkki nii volinik kui ka inspektorid käisid pidevalt „kohtadel“, ei olnud sellise meeskonnaga igapäevaselt võimalik kogu Eesti religioosset elu kontrollida. Seetõttu asetses koguduste otsene kontrollimine täitevkomiteede õlgadel, kes aga järjekordse lisakohustuse vastu näitasid üles suhtelist ükskõiksust – või vastupidi, muutusid liigselt aktiivseks, mis päädis seaduse piiride ületamisega. Asjaolude parandamiseks loodi 1963. a kõigi täitevkomiteede juurde Religiooniseaduste Kontrollimise Kaastöökomisjonid, mille ülesandeks oli mitte täitevvõimu elluviimine, vaid ainult religiooniseaduste kontroll – eksimuste korral pidid nad sellest täitevkomiteesse raporteerima, kes omakorda volinikuga ühendust võttis, see aga vajadusel Moskvat informeeris. Komisjonide liikmed külastasid aeg-ajalt teenistusi, et kindlaks teha, kas jutlused on poliitiliselt „kirjaoskuslikud“, jõulude paiku loendasid statistilistel eesmärkidel teenistusel osalejaid.

Probleemiks sai aga see, et nii komisjonid kui ka kohalikud täitevkomiteed kippusid oma volituste piire ületama, sest nagu ülalpool kirjeldatud, olid nende teadmised religiooniseadusandlusest võrdlemisi hägusad. Seetõttu rakendus religiooniseadustik ellu ateistlikule riigile ootamatul põhimõttel „nagu jumal juhatab“, st sõltus suuresti kohaliku täitevkomitee nägemusest, mida usuasjade volinikud suuremate liialduste korral tegeliku seadustikuga tasakaalu püüdsid viia. Sellest hoolimata võib öelda, et kuigi volinikud nägid aastate vältel ränka vaeva komisjonide töö suunamisel, siis edu – kui see ka saavutati – oli ajutine. Nimelt kuulusid inimesed komisjoni enamasti mitte vabatahtlikkuse, vaid määramise kaudu või oli komisjonis kaasalöömine seotud mõne ametikoha „tasuta kaasaandena“. Selline taust garanteeris enamiku komisjoniliikmete huvipuuduse tegevuse vastu. Teisalt oli aga täitevkomiteede personali voolavus üsna suur ja need, kes jõudsid end religioonivaldkonnaga kurssi viia, sattusid peagi mõnele teisele ametikohale, mis ei olnud enam komisjoniga seotud. See omakorda garanteeris enamike komisjoniliikmete ebakompetentsuse.

Teatud probleemiks sai ka erinevate sarnaste ülesannetega komisjonide sulandumine üksteisesse – vahetevahel võtsid kontrollimisfunktsiooni üle kohalike EKP linna- või rajoonikomiteede alluvuses tegutsenud ideoloogiakomisjonide ateismisektsioonid, mille tegelik eesmärk oli kohaliku ateismipropaganda suunamine. Esines ka vastupidiseid näiteid – religiooniseaduste kontrollimine muutus ateistlikuks propagandaks. Üpris sage oli ka see, et nii kontrollkomisjonid kui ka parteiliinis tegutsenud ateismikomisjonid olid küll nimeliselt olemas, kuid reaalselt ei tegutsenud – tegevus piirdus vaid komisjoni esimehe poolt ülalt tulnud kirjadele vastamisega.

Siinkohal tuleb märkida, et ülalkirjeldatud asjaolude tõttu ei vasta tõele üsna levinud kujutelm selle kohta, et kohalikud täitevkomiteede töötajad, kes represseerivaid religiooniseadusi ellu viisid, olid ainult mutrikesed üldises süsteemis. Nende endi otsused (olgu siis vastu võetud teadmatusest või vajadusest kõrgemale poole head muljet jätta) mängisid üsna suurt rolli ning sama võib öelda ka nende kohta, kes jätsid neid seadusi rakendamata – tihti olid piirid lubatu ja mittelubatu vahel üpris hägusad ning selle vahe tegijad olid sealsamas, koha peal.

Seadusandluse kontrollimisel kõrval püüti kirikute aktiivsust kontrolli all hoida ka seestpoolt, volinikuga koostöös tegutsevate vaimulike kaudu. Arhiivide alusel võib öelda, et koostöö toimus peamiselt kirikute tippvaimulikkonnaga, ent nagu ütles ka Moskvas asunud UN-i esimees Vladimir Kurojedov, oli see „kahe teraga mõõk“ – riigiga koostöö tegemise sildi all aeti ikka omi asju. Tavavaimulike kohta seda laadi andmeid praktiliselt ei leidu, riigivõimule tugevamalt oponeerivad vaimulikud leidsid end aga peagi väikestest maakogudustest, kus nende mõju levikut ja liikumisvabadust püüti tugevalt piirata.

Religioonivastase töö koordineerimine ja ateistlik propaganda

Nagu ülalpool öeldud, oli ateistliku töö initsiaatoriks partei. EKP Keskkomitees kuulusid ateismiküsimused Propaganda- ja Agitatsiooniosakonna ampluaasse, mille alluvuses tegutses ateismilektor. Kuigi tema peamiseks funktsiooniks oli olla peamiselt konsulteerivas rollis, oli ta (rohkem või vähem) vabariigi ateismivaldkonna koordinaator ning ühenduslüli teiste ateismivaldkonda puutuvate üksuste vahel. Lõplikud otsused tegi küll keskkomitee propagandaosakonna juhataja, kuid eitada ei saa ateismilektori suurt rolli materjalide analüüsimisel ja suhtumise kujundamisel, nt voliniku tehtud ettepanekud jäid tihti ellu viimata tänu ateismilektori otsustele.

Kogu religioonivastase töö koordineerimine pidanuks olema 1962. a Keskkomitee propagandaosakonna alluvusse loodud Vabariikliku Ateismikomisjoni töö, kuid paraku oli tegu (pool)surnult sündinud tööüksusega, mis passiivsuse tõttu endale pandud ülesannetega kuigivõrd hakkama ei saanud ja viibis suurema osa ajast varjusurmas. Seetõttu võttis selle komisjoni ülesanded teatud määral üle ühingu „Teadus“ juhatuse juures tegutsenud Teadusliku Ateismi Teaduslik-Metoodiline Nõukogu, millel aga ei olnud mingeid õigusi ega võimalusi vastuvõetud otsuste elluviimiseks, mistõttu ateistliku töö koordineerimise koha pealt jäi see nõukogu vaid vestlusringiks. Nõukogu tegelik funktsioon oli ühingu raames peetavate ateismialaste populaarteaduslike loengute koordineerimine, loengute taseme kontrollimine ja uute metoodiliste materjalide väljaandmine. Võib aga öelda, et ka selles vallas oli tulemuslikkus võrdlemisi madal ning täpset ülevaadet teaduslik-metoodilisel nõukogul kogu vabariigis toimuvast ateistlikust tööst ei olnudki.

Ajakirjanduse kõrval oligi kõige olulisem ateistliku propaganda rahvani viija eelmainitud ühing „Teadus“, mille metoodikaks oli populaarteaduslike loengute sildi all partei õpetuse rahvani viimine. Tuleb aga tunnistada, et nii nagu partei jaoks, oli ka ühingu ampluaas ateismitemaatika üks ebaolulisemaid. Linnades ja rajoonides hoolitsesid ateismiloengute eest ühingu ateismisektsioonid, mis pidanuksid andma võimaluse uusi inimesi religioonivastasesse võitlusse kaasata, kuid alatihti tähendas see, et neisse kuulusid samad inimesed, kes olid tegevad juba ülalpool märgitud komisjonides ning see sümbioos hägustas veelgi erinevate komisjonide tegutsemispiire.

Ühingu loengud jõudsid rahvani kahel moel – esmalt töökohtades toimunud poolkohustuslike loengute kaudu, teisalt aga osaliselt „Teadusele“ alluva rahvaülikoolide süsteemi kaudu, millele pandi ka teatud lootus ateismipropagandistide koolitamisel. Teine liin, kustkaudu loodeti uusi propagandiste saada, oli parteiharidussüsteemis tegutsenud Marksismi- ja Leninismi Ülikoolide ateismiosakonnad ning EKP Keskkomitee alluvuses olnud Vabariikliku Ateismikool. Nimetatute tase oli märkimisväärselt kõrgem ning kasutegur suurem – seda ilmselt suurema võimaluse tõttu inimesi parteiliinis mõjutada.

Üldiselt ei olnud aga ateismipropagandistide koolitussüsteemil millegagi eriti kiidelda: kasutegur oli üpriski väike, sest puudus konkreetsem plaan kursuste läbinute hilisemaks töölerakendamiseks. Väike oli ka inimeste huvi asjaga tegeleda, sest nagu eespool märgitud, mingit märkimisväärset tasu selle tänamatu töö eest ei makstud – pealegi tegeleti sellega põhitöökoha kõrvalt. Viimane asjaolu jättis loengute ettevalmistamiseks suhteliselt vähe aega, ja kõik see kokku tähendas ateismiloengute üpris madalat taset, milline renomee omakorda ei toonud uusi inimesi selle teemaga tegelema. Ei saa aga öelda, et häid ateismilektoreid üldse ei oleks olnud – neid oli lihtsalt väga vähe. Ilmselt oli see (ühes liigse ideoloogilisusega) ka üheks põhjuseks, miks 1960. aastate alguses ilmnenud mõningane huvi ateismiküsimuste vastu peagi vaibus.

* * *

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hoolimata kampaaniatest ja parteipoolsetest meeldetuletustest olid religiooni- ja ateismiküsimused kogu nõukogude perioodi vältel täiesti teisejärgulised. Peale usuasjade voliniku ei olnud ühtegi institutsiooni, mille põhitegevus olnuks religiooniküsimustega tegelemine, samas oli aga volinik võrdlemisi tõrjutud ning piiratud tegutsemisvabadusega. Kohapeal religiooniküsimustega (tihti sunnitult) kokku puutunud inimesed näitasid enamasti selle teema vastu üles võrdlemisi nappi huvi, mistõttu lõppkokkuvõttes võib religioonivastast tegevust Eesti NSV-s kirjeldada kui üpriski juhuslikku. Sellises valguses ei ole ilmselt liialdus väita, et kõige olulisema töö religiooni kontrolli all hoidmisel tegi hirm, mida toitis tagant KGB tegevus aktiivsemate usklike represseerimisel.

 

Märkus: artikli aluseks on autori doktoritöö Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990: tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011); vt ka http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/18101/remmel_atko.pdf?sequence=4.

 

Atko Remmel (1975), dr. theol., on kirikuloo teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English