Arvamused

Mida vannutakse? Vaimuliku ametivandest

Inimest ei ole teisiti kui suhetes. See on tema olemise – tema olemuse – konstitutiivne osa. Mõistet „inimene“ ei ole võimalik avada, vaadates mööda suhetest, mis määravad tema olemise. Inimene on „mina“ ainult „teises“. Me võime olla „mina“ vaid läbi „sina“, mitte kunagi üksi; meie identiteet on rajatud extra se, mitte per se.

See Georg Wilhelm Friedrich Hegeli poolt jõuliselt avatud kristlik arusaam identiteedi dialektilisest konstitutsioonist on oluline ja aktuaalne väga erinevates seostes. Fundamentaalantropoloogiliselt kehtib, et inimene on inimene vaid Jumalas. Jumal on inimese tõelise – tõeliselt inimliku – identiteedi põhjapanev alus. Seetõttu on patt vastuhakuna olemise alusele, Jumalale, ühtlasi inimese eksistentsiaalne vastuolu iseendaga, oma tõelise olemisega.

Identiteedi konstitutsioon extra se avaneb meile Jumala õndsussündmuse kontekstis kristliku usu, „uue olemise“ fundamentaalse karakterina. Uskudes oleme me extra nos, iseendast väljaspool. Ja just selliselt oleme me tõeliselt „ise“. Patune inimene tahaks olla ise endale lähedal, ennast iseenda läheduse läbi ehitada, valitseda ja hallata. Olla iseendale kõikehõlmava lähedusega piisav – iseendast ja iseendaga. Jumal astub aga meile oma armurikkalt kõnetavas Sõnas lähemale, kui me seda ise kunagi olla suudaksime, ta on interior intimo meo (Augustinus). Ja just nõnda kingib ta meile usu, uue identiteeti: kingib meile uue, eshatoloogilise läheduse iseendaga extra se in Christum. Seetõttu vajame me kristlastena Jumala jätkuvat kõnetust, evangeeliumi elavat häält. Usk ei muutu meie olemise staatiliseks, „omatavaks“ osaks, vaid rajaneb Jumala armurikkal toimimisel Sõnas. See ei olegi midagi muud kui jumalasuhte aktuaalsus, Jumala kohalolu sündmus. Ja sellisena puhas, teenimatu kingitus.

Sellest perspektiivist lähtuvalt on mõistetav ka kirik ja vaimulik amet – ning ühtlasi ka vaimuliku ametivanne. Kirik on kirik vaid niivõrd, kui ta on väljaspool iseennast, extra se, st vaid niivõrd, kui ta rajaneb Jumala Sõnale ja annab tunnistust Jumala Sõnast; vaid niivõrd, kui Kristus ise on tema identiteedi alus ja allikas. Ja vaimulik amet on vaimulik amet vaid niivõrd, kui see seisab – extra se – Jumala armusõnumi teenistuses, on Jumala Sõna teenimise amet – ministerium verbi divini.

Nii institutsionalistlik kui personalistlik kiriku ja ameti enesemõistmine kaotavad silmist extra se, sellega aga ühtlasi tundlikkuse eristada Jumala ja inimese toimimist. Esimene internaliseerib extra se aluseks oleva verbum externum’i („välise sõna“) institutsionaalselt, teine spirituaalselt. Pöördena tähendab see vastavalt kas institutsiooni või personaalsuse apoteoosi, ebajumalakummardamist. Seetõttu kuulub kiriku juurde olemuslikult pidev enesekriitika, ehk teisisõnu: kriitika on – evangeeliumi pärast ja valguses – kiriku lahutamatu funktsioon. Extra se silmistkaotamises väljendub lõppkokkuvõttes aga inkarnatsiooniusu vähesus. Välist, inimlikku kuju põlatakse kas üldse või püütakse seda siis läbi hierarhia ja sellest sõltuma pandud märgilisuse apoteoosi n-ö jumalikkusega varustada. Hallatav ja „oma“ on vastavalt siis kas vaimuannid või institutsionaalsus. Nii institutsionalistlik kui personalistlik lähedusepüüe aga unustab, et Jumala lähedus on tõeliselt lähedal vaid extra se: inkarnatsioonis, armurikkas tõotussõnas.

Vaimuliku ametivanne väljendab seega vaimuliku ustavust sellele, mis kirikut ja ametit loob, ustavust ameti identiteedi alusele extra se – Jumala Sõnale. Ametivandes vastab vaimulik Jumala ja kiriku kutsele, vandudes – Jumala abiga! – ustavust evangeeliumile ja selle kirikliku teenimise ülesandele. See ei ole vaid ilus riitus või kirikuõiguslik akt – see on sündmus, mis sisemiselt seob. Taoliselt seob see vaimuliku oma ametis isiklikult ja vahetult vastutades evangeeliumi külge. Vastutav on ta fundamentaalses mõttes – esiti ja eelkõige – niisiis Jumala Sõna ees. Kõik muu peab toimuma ja saab toimuda vaid selle raamides. See tähendab: kõik teised aspektid, mis sisalduvad vaimuliku ametivande konkreetses tekstis, peavad olema mõistetud ja hinnatud selle valguses. See puudutab nii tõotust armastada oma kirikut ja pidada kiriku korda, kristlikult eeskujuliku elu elamist, aga ka nt EELK ametivandes nimetatud „kuulekust vaimulikele ülemaile“. Kiriku armastamine tähendab ustavuses evangeeliumile nii vastutustundlikku kuulutustööd selle erinevates vormides kui ka vastutust ja avatust kriitika kui kiriku funktsiooni suhtes. Ka kiriku korra suhtes kehtib, et selle hoidmine ja pidamine on võimalik vaid cum reservatio, st – evangeeliumist tuleneva ja ametivandes sisalduva – reservatsiooniga, et kiriku kord, kiriku õiguslik ja sotsiaalne kuju on vaimuliku jätkuv ülesanne ustavuses evangeeliumile. Kiriku korda saame me pidada vaid nõnda, et me seda ikka ja jälle evangeeliumi valguses hindame ja – üheskoos!* – vastavalt kujundada püüame. See ei ole midagi, mis oleks valmis, kirikule nö „ette antud“. See on meie vastus Jumala Sõnale, evangeeliumi kuulutamise ülesandele. Sama kehtib ka kristliku elu, kristliku eetose suhtes. „Jumalakartlik ja aus elu“ ustavuses evangeeliumile tähendab vastutustundlikkust eetose kuju suhtes, st nii armastavat südant kui kriitilist meelt. Ka „kuulekus vaimulikele ülemaile“ on mõistetav vaid eelneva pinnalt (nimetan seda, kuna siin-seal on selle tähenduse järele päritud). Ustavus evangeeliumile on ka siin fundamentaalne horisont, mille pinnalt kirikutöö ja -elu kujundamist hinnata. Evangeelses kirikus ei ole „hierarhilise kuulekuse“ mõistet roomakatoliku kirikule omase spetsiifilise määratlusega. Nõnda on see mõistetav vaid kirikukorra loomuliku osana, pädevuste ja kohuste, rollide ja ülesannete vastava jaotusena, mis nagu kiriku õiguslik korrastatuski vajab hindamist ja kujundamist evangeeliumi valguses.

Kõike seda silmas pidades lõpeb vaimuliku ametivanne väga asjakohase palvega: „Selleks aidaku mind Jumal.“ Tõesti, siin väljendub teadlikkus sellest, et tegemist on suure ülesandega. Samas aga ka rõõmus teadmine, et Jumal on sidunud meid veelgi suurema tõotusega – tõotusega olla ise armuliselt meie ligi.

 

* „Üheskoos!“ väljendab olulist tõsiasja, et mitte ainult korra (seaduste) kriitiline hindamine, vaid ka korra pidamine seisab evangeeliumi teenistuses. Isegi kui vaimulik hindab nt ühe või teise kirikuseadustiku sätte evangeeliumi valguses kohatuks, peab ta evangeeliumi pärast – evangeeliumi kuulutuse jaoks vajaliku üldise korra(statuse) pärast – nendest vaimulikuna kinni pidama, töötades ühtlasi ette nähtud ühiseid teid kasutades (sh avalikus teoloogilises arutelus osaledes) nende muutmise nimel. Ta ei saa kirikus kehtivast korrast mööda minnes isikliku vastutusega kujundatud arusaamu unilateraalselt n-ö „õige korrana“ esitada ja „kehtestada“. Taolist konfliktisituatsiooni iseloomustab ja selles on abiks asjaolu, et vastupidiselt evangeeliumile ei seo kirikukord üldkirikliku kompromissi ja konsensusena meie südametunnistust vahetul ja tingimatul viisil. Siin kehtib teatul määral – Immanuel Kanti sõnadega – legaalsuse ja moraalsuse vahekord.

Samas ei saa välistada äärmuslikku juhtu, kus kirikukord moonutab ja väänab vaimuliku hinnangul sedavõrd massiivselt evangeeliumi, et selle raamides tegutsemine ja nende raamide n-ö seestpoolt kohasemaks kujundamine ei ole enam mõeldav. Taoline olukord võib lõppeda vaimuliku lahkumisega ametist, üleminekuga teise konfessiooni või koguni uue osaduskonna moodustumisega. Sellises olukorras võib vastutus evangeeliumi ees realiseeruda just ka üldise korra(statuse) teadlikus-märgilises (prohvetlikus) eiramises. Konflikti iseloomustava kohuste kokkupõrke eeldus on sel juhul, et vajadus ja otsus evangeeliumi nimel korda eirata kaalub üles üldise korrastatuse väärtustamise (tuntumaid taolisi olukordi leiame nt 16. sajandi reformatsioonis ja tunnistuskiriku „kirikuvõitluses“ 20. sajandi Saksamaal).

 

Vaata ka:

Eksimus ja uus elu  (Mt 3: 1-2), Kirik & Teoloogia nr 1/ 16.12.2011

Võõrapärasuse eetikast, Kirik & Teoloogia nr 3/ 30.12.2011

Kirik ja kriitika, Eesti Kirik 09.11.2010

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politsei-arestimajade peakaplan, Greifswaldi ülikooli külalisteadur teoloogilise eetika ja meditsiinieetika alal.

Print Friendly, PDF & Email
English