Esiletõstetud lood

Leppimise ränk panus (2Kr 5:19–21)

„[K]una see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ (2Kr 5:19–21)

1936. a kavandati Suurbritannias ringhäälingu otseülekannet Ameerika Ühendriikidesse. Kunagi varem polnud keegi proovinud niimoodi ühendada ookeani kahte serva. Aga just hetkel, kui kõlareist pidanuks kostma kuningas Edward VIII hääl, komistas keegi ettevaatamatu ametimees raadio pearuumis ühenduskaablile. Meeleheitest kaotasid insenerid pea. Haarati ainsa alles jäänud juhtme järele, et luua ühendus kahe suure maa vahel. Parandustöödeks polnud mingit võimalust. Ja ühtäkki, sekundeist haaratud virrvarris, napsas kiire taibuga õpipoiss rebenenud kaabli kaks otsa paljaste kätega kummasegi pihku ning kõigile üllatuseks oli side taastatud, lõhe parandatud ja sild ehitatud. Kuninga tervitus jõudis mõne hetke pärast kõigi kuulajateni. Hääl oli niivõrd loomulik ja selge, nagu viibinuks kõrgeausus ise kohapeal. Kuid, jah, needsamad sõnad kandusid kuulajateni nutika õpipoisi keha kaudu.

Lõhede silumine, kuristike ületamine ning eraldavaist müüridest jagusaamine nõuab vaeva ja pealegi higiga tööd, kuna ses maailmas on eraldatust, mis vahel on ületamatu. Esmapilgul küll. Transatlantilise ühenduse loomine esitatud näite puhul nõudis aastaid eeltööd, paljude inimeste tehnilist pingutust uudsete lahendustega, mis kaasaegsetele tundus suisa ulmeline, ent ühe õpipoisi õigeaegne julgus riskida omaenda eluga sildas meresügaviku mõlemad kaldad ja parandas lõhe.

Elame sellises maailmas, mis pole küllastunud mitte ainult ühendatavatest füüsilistest lünkadest, ent ka ületamatutest kuristikest ning veelahkmetest, mis on emotsionaalsed, suhtumuslikud ja isegi vaimsed. Tegelik eraldatus vajab oskuslikku sillaehituse kunsti.

Tänases kirjakohas kõneleb apostel Paulus ürgsegadiku imepärasest ületamisest, mis on kaugelt põhjapanevam kui raadioülekanne Atlandi kahe kalda vahel. Eraldatus laiutab inimkonnas ja mõjutab igavikku, kuna rebestab juba nüüd siin maa peal inimese hinge ja südant. Tundemärke on leida kõikjalt.

On tähendatud, et meie ajaloo paradoks seisneb asjaolus, et elame kõrgemates majades, kuid talume vähem kriitikat, sõidame laiematel kiirteedel, kuid esitame vaid kitsalt enesekeskseid seisukohti, elame suuremates majades, kuid peredes on vähem lapsi, loome rohkem mugavusi, kuid käsutame enda jaoks vähem aega, mitmekordistame omandit, kuid kaotame väärtustes. Me lobiseme liialt, armastame haruharva ning vihastume ülekohtuselt tihti. Käimasolevate Euroopa jalgpalli meistrivõistluste veerandfinaali mängu Kreeka ja Saksa koondiste vahel silmas pidades postitas Saksa koondise fänn oma Facebook’i kontole kreeklasi manitseva täävituse: „Teie võtsite meie pankadest meie rahad välja, aga meie tõstame teid sellelt turniirilt välja!“ Sümboolselt võib piiritleda, et väga palju on pandud vaateaknale ja peaaegu mitte midagi pole jäetud laoruumi.

Võib vääramatult tõdeda, et iial varem pole inimesed olnud sedavõrd internetiseeritud kui tänapäeval, kuid samas pole kohutavamat üksildust, kui kogetakse nüüd. Ülesaamine sellistest lünkadest on tegelik lepitus, millest apostel tänases tekstis õpetab: ületada ja siluda lõhe, mis eraldab inimese südant ja hinge Jumalast, eraldab teda suhetes oma kõige lähematega kas perekonnas või sugulaste keskel.

Paulus räägib kuristikust, mille jõud inimsuhteid lõhestada ja inimesi eraldada on isegi väljaspool superinimlikke võimeid ja vaprust, millest enamaks on üksnes Jumalal väge. Seetõttu ütleb Paulus erilise rõhuasetusega: „[K]una see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi /…/“. Kristus lepitas inimkonna suurima lõhe, sest jättis üleastumised arvestusest välja. Haaramatu, aga tõsi, et vaatamata inimese suurimale umbusule, õpetab apostel kõige jõulisemalt ning selgemalt tegeliku lepituse, lunastuse ja rahu võimalikkusest inimeste heaks. Miks nii?

Jumal armastas seda maailma, kuigi seesama maailm eemaldus temast, eemaldus mässu ja isekuse tõttu. Jumal armastas inimesi sedavõrd palju, et saatis oma ainusündinud Poja lepitajaks ja sillaehitajaks. Jumal võttis ise initsiatiivi ja ühendas patuse inimkonna ning iseennast Jeesuse isiku ja tegevuse kaudu.

Ükskõik millistes kuristikes või lünkades inimene praegu vaevleb, on Jumala sõna selge sõnum, et selle taga on inimese mäss Jumala vastu ja lahusolek temast inimese enda patu tõttu.

Otsesõnu öeldes: meie kiuslikkus ja patt lõikavad meid endid Jumalast ära. See ületamatu lõhe (paranematu haav), mis on patu infektsiooniga, see vihavaen, sõgeusklikkus, kiivus ja kadedus vajavad inimkonna suurimaks sildamistööks enamat kui poliitiline tahe ja asjaajamise kavalus. Too lõhe paikneb meie isiklike, sotsiaalsete ja poliitiliste erinevuste piiridest väljaspool. Tegelik lahuselu Jumalast pesitseb meie südameis koos elu, hinge ja igavikku mõjutavate järeldustega. Lihtsalt tuleb vaadata enda ümber ning veenduda kirjutatu vastavuses tegelikkusele. Apostel õpetab õigesti. Lahusolek Jumalast ning patt on meie maailma suurim probleem.

Eesti elu esitlemine Euroopa turismiturul loodususu viljelemise omanäolise kooslusena on Jumalast lahusoleku ühe tahu selge eksponeerimine. Tuntud lugu räägib ühest evangelistist, kes järelejätmatult otsis täiuslikumaid meetodeid inimestele Jumala sõna selgitamiseks. Kuni ta ükskord võttis nõuks ühte osariigi linna sel eesmärgil pikemaks peatuma jääda. Hea tulemuse nimel saatis ta esmalt kirja linnapeale, kellelt palus linna nende asukate nimesid, kellel linnapea arvates võisid olla vaimsed probleemid, mille lahendamiseks sai abi Jumala nimel loetud palveist. Evangelist oli äärmiselt üllatunud, kui sai linna kantseleist telefoniraamatu koopia, milles kõikide linna asukate nimed.

Piibel õpetab, et patu suurus ja levik on üldine, infektsioon ulatub sügavale ning tagajärjed võivad olla rasked. Seal, kus on patt sügaval, on Kristus Päästja lähedal. Seal, kus on põhjatu vaimusegadus, on lepitaja lähedal. Seal, kus on ühendamatu ja igavene lõhe, kuristik või lahusolek, astub Jumal lihas ja veres inimeste juurde. Jumal sildab vastaskaldad ja parandab lõhe.

Apostel õpetab, et Jumal „on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“. Niisugune lõhe on tasandatud ja kuristik ületatud, kuid mitte intensiivsete läbirääkimiste, vaid ühe isiku poolt tehtud lepituse tõttu. See on ainus ohver, mis lõi ühtsuse, samasuse ja terviklikkuse ja mis ei murdu, kuna sellega koos saabunud rahu haarab igaviku järele, sest ületab kõik mõistmise ja meeled.

Nagu too nobe õpipoiss, kes napsas 1936. a kuninga sõnumi edastamiseks juhtme eri otsad südikalt oma peapesadesse, ületab Jeesuse ohvrisurm ainukordselt ja üheselt seni taastumatu lõhena püsinud lahusoleku inimeste ja Jumala vahel.

Nagu pea igaüks meist teab, peab metroos alati hoolikalt käituma ja olema tähelepanelik. Eriti suur oht valitseb suurtel kiirustel peatusse vuhisevate rongide puhul, et mitte ehmatusest ja suurest õhuvoolust tekkida võivast tasakaalutusest rööbasteele libastuda. Kõige suurem oht sel puhul ei ole liikuva rongiga kokku juhtuda, vaid kahe rööpa vahel paiknevalt relsilt, mis juhib rongide liikumiseks vajalikku ülitugevat voolu, surmavat elektrilööki saada. Puutu ja sured!

Karl Reits ja Johannes Kaarep olid Eesti suurimad Jumala prohvetid, kes kutsusid rahvast ja Eesti valitsust meeleparandusele. Kui Karl Reits enne oma mahalaskmist 1941 läks hoiatama ja julgustama oma naise sugulasi kinni hoidma Jumalast ja vastu seisma kuradile, seisis ta silmitsi teda vahistama tulnud relvastatud salgaga. Relvakandjad lubasid Reitsile vabadust, kui ta Jumalast lahti ütleb. Ja sõnagi vene keelt oskamata, hakkas ta oma vangistajatele selles keeles Jumala kohut kuulutama, mille lõpetas Piiblit pea kohale tõstes sõnadega: „Minu väärtusetu ihuga võite te teha, mida te tahate, aga mu hing läheb Jumala juurde igavesse rõõmusse!“

Reitsi ja Kaarepi hoiatused eesti rahvale kõlasid karmisõnaliselt:

* Armuaeg astub viimaseid samme, karistused seisavad ukse ees.

* Rahvas, pane tähele ja paranda meelt. Häda tuleb rahvaste peale, kel pole Jumala kaitset! Põgenege oma pattudest.

* Sellepärast ma palun sind, Eesti rahvas, andke endid Jumalaga lepitada! Tule täna Kristuse risti alla ja ära lahku sealt enne, kui oled tunnistuse saanud, et Jumal on sulle igavese elu andnud.

5Mo 30:18–20: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada.“

Jh 3:36: „Kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.“

1Jh 1:10 „Kui me ütleme, et „meie ei ole patustanud“, siis me teeme tema valetajaks ja tema Sõna ei ole meis.“

Aastad on kulgenud omasoodu. Teinekord tahaks kaasaegse Reitsiga tänaval kokku saada ja küsida, mis oleks tema sõnum Eesti eest seisjatele?

Küll aga on selge, et Kristuse apostlite kuulutus saab jätkuvalt olla üks: „Laske endid lepitada Jumalaga.“

Paar tundi hiljem ilmus krõbekeelse saksa jalgpallifänni seisukoha kõrvale kreeklaste suhtes tolereeriv kommentaar: „Nico, loodan, et sa ei pea öeldut ümber sõnastades tõdema – „Kõigepealt võtsite oma raha meie pankadest välja ja nüüd heitsite meid välja ka turniirilt.“ Mäletan siiani hästi EM-i Portugalis 2004, kus Kreeka võitis kuldsed medalid, mis olid turniiri alguses siiski ühele teisele võistkonnale tallele pandud.“

 

Algur Kaerma (1962) on EELK Paide Püha Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English