Arhiiv

Avalik Jumal (nr 25/ 1.6.2012)

 

Foto: Evelyn Nõmmik

 

Seisame kolmainupüha lävel, mil teemaks rõõmusõnum inimesele avalikuks saanud armastuse ja armu Jumalast. Nii on see omamoodi kõrg- ja pöördepunktiks kirikuaastas. Sel pühal tunnistavad kristlased kõikjal maailmas usku Jumalasse, kes oma suurte tegude kaudu on end ilmutanud. Ilmutusloo põhimomentidele mõeldakse kirikuaasta esimese poole usupühadel. Viimati oli nelipüha, kui tähistati Püha Vaimu väljavalamist, usu ja kiriku algust. Nii on kristlaste jaoks Jumala eneseilmutamise lugu ühtaegu lugu sellest, kuidas saab alguse usk ehk elu koos Jumalaga. Usk ei ole meie saavutus, vaid on ise arm! Hindamatu aare ja kingitus!

Kolmainupühal tunnistatakse usku Jumalasse, kes on saanud Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu avalikuks. Seda taipamist sõnastab tabavalt 2 Kr 4:6. Sel pühapäeval on usku pidulikult tunnistatud ka iidsete Nikaia ja Athanasiuse usutunnistuse sõnadega või nn usutunnistuselauludes (vt KLPR laulud nr 138-141). Usku tunnistades tunnistatakse Jumala avalikkust ja toimimist siin ja praegu! Kolmainupühale järgnevad kirikuaastas pühapäevad, mis käsitlevad inimese elu usus, elu koos Jumalaga.

Ühe kolmainupüha piibliteksti põhjal tõstab EELK Järva-Jaani koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder esile, kuidas patt ja väär meel varjutavad Jumala nii, et Jumal tekitab hirmu ja ebakindlust, muutub kohutavaks. Kurjuse ja kannatuse kogemine maailmas ja iseendas on inimesele ikka ja jälle suureks katsumuseks ja mõistatuseks – eriti teravalt just neile, kes on kogenud Jumala armu ja tõde. Kuidas seda mõista? Millest või kellest võiks sellises olukorras olla abi?

Põhjalikumalt arutleb kannatuse ja kurja üle koos Carl Gustav Jungiga Muhu kirikuõpetaja ja teoloog Aare Luup. Ajakirjal Kirik & Teoloogia on hea meel avaldada artikkel, mille taustaks on silmapaistev EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud magistritöö. Kurjas ja kannatuses mingit mõtet leida on püütud väga mitmesugustel viisidel. Ka kristlikust usust lähtudes on seda katsetatud erineval moel. Lõplik lahendus puudub. Viimselt jääb see mõistetamatuks. Religioosses tõlgenduses langeb see eluprobleem kokku Jumala täieliku ja kohutava varjatusega. Mis teha? Kuidas sellises kogemuses püsima jääda? Küllap mitte teisiti, kui pöördudes sinna, kus on – vähemalt kristliku tunnistuse kohaselt – leitav avalikuna Jumala tõeline kolmainus pale,  pöördumine evangeeliumi juurde kuulutuses ja sakramendis.

Kiriku jumalateenistus toimub alati kolmainu Jumala nimel, ent on alati ka muutumises. Tõdemus, et kirik ja kiriku jumalateenistus on pidevas muutumises, osutab ühtlasi võimalusele ja kohustusele küsida muutumise ja muutmise teoloogilise asjakohasuse ehk evangeeliumile vastavuse kohta. Tõukudes Kirik & Teoloogias ilmunud tekstidest, millest üks kirjeldab kiriku jumalateenistuselu muutusi ning teine annab neist mõningaile teoloogilise hinnangu, meenutab Viljandi praostkonna praost ja EELK liturgiakomisjoni liige Marko Tiitus Eesti luterliku kiriku liturgialugu ning mõtiskleb uuesti selle hindamise üle.

Nagu suurte usupühade puhul tavaks, on tänaseski ajakirjanumbris teine jutlus, mille on kirjutanud Thomas-Andreas Põder, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Hüva lugemist ja imeilusa kevade jätku!

 

Tänases numbris:

Aare Luup, Miks on maailmas nii palju kurja? Mõtisklusi Carl Gustav Jungi põhjal.

Marko Tiitus, Eesti luterliku liturgia kroonlinna nullist.

Katrin-Helena Melder, Jumala poole pöördudes (Js 6:1-13).

Thomas-Andreas Põder, Kristlik elu: Kolmainu Jumala kiitus (Ef 1:3-14).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Print Friendly, PDF & Email
English