Esiletõstetud lood

Rahvad ja keeled (1Ms 10:1–11:9)

„Ja need on Noa poegade Seemi, Haami ja Jaafeti järeltulijad; pärast veeuputust sündisid neile pojad. Jaafeti pojad olid Gomer, Maagoog, Maadai, Kreeka, Tubal, Mesek ja Tiiras. Ja Gomeri pojad olid Askenas, Riifat ja Toogarma. /…/ Ja Haami pojad olid Nuubia, Egiptus, Somaalia ja Kaanan. Ja Nuubia pojad olid Seba, Havila, Sabta, Raema ja Sabteka; ja Raema pojad olid Seeba ja Dedan. Ja Nuubiale sündis Nimrod, kes oli esimene vägev mees maa peal. /…/ Ja tema kuningriigi alguseks olid Paabel, Erek, Akad ja Kalne Sinearimaal. Sellelt maalt läks ta Assurisse ja ehitas Niineve, Rehobot-Iiri ja Kelahi, ja Reseni Niineve ja Kelahi vahele – see on see suur linn. Ja Egiptusele sündisid luudlased, anamlased, lehablased, naftuhlased, patruuslased ja kasluhlased, kellest vilistid on lähtunud, ja küproslased. Ja Kaananile sündisid Siidon, tema esmasündinu, ja Heet, jebuuslased, emorlased, girgaaslased, hiivlased, arklased, siinlased, arvadlased, semarlased ja hamatlased; hiljem harunesid kaananlaste suguvõsad. Ja kaananlaste maa-ala oli Siidonist Gerari suunas Assani, Soodoma, Gomorra, Adma ja Seboimi suunas Lesani. /…/ Ja Seemile sündisid ka pojad; tema oli kõigi Eeberi poegade esiisa, Jaafeti vanem vend. Seemi pojad olid Eelam, Assur, Arpaksad, Luud ja Aram. Ja Arami pojad olid Uuts, Huul, Geter ja Maas. Ja Arpaksadile sündis Selah, Selahile sündis Eeber. Ja Eeberile sündis kaks poega: ühe nimi oli Peleg, sest tema päevil jagunes maa; ja tema venna nimi oli Joktan. /…/ Need olid Noa poegade suguvõsad nende põlvnemiste ja rahvaste järgi; neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust. Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad. Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama. Nad ütlesid üksteisele: „Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.“ Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli sideaineks. Ja nad ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!“
Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid. Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!“ Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.“ (1Ms 10:1–11:9)

Selles pikas lõigus kirjeldab Piibel meile inimelu. Nimelt tähendab meie elu meie oma rahva elu kõrvuti teiste rahvastega. Kui suurrahvad võivad kujutleda, et kõikjal räägitakse just nende keelt, siis väikerahvad elavad teadmises, et peale nende keelte on keeli veel palju.

I

Küsisin kord ühelt mustanahaliselt naiselt, mis on tema emakeel. Ta ütles, et kui ta oma neli emakeelt nimetaks, ei jääks mulle need meelde. Aafrika külades elatakse teadlikkuses, et vaja on osata ka naaberkülade keeli. Olgu kirjaoskaja või kirjaoskamatu, kõik on polüglotid. Kuid üle ookeani, Ameerikas, esineb juhuseid, kus inimene pole kunagi kuulnud kõneldavat mingit teist keelt. Nii arvasid kord keeltega rääkimist harrastanud Ühendriikide kristlased, et nende ekstaatilised hääled ongi Euroopa või Aafrika keeled ning nad võivad sel kombel minna välismaale kuulutama.

1Ms loetleb siin kirjakohas palju erinevaid rahvaid, kes on hargnenud ja täidavad maa. Loetelu võib olla meie jaoks pikk ja igav, kuid pidagem meeles: siin püüeldakse täielikkuse ja täiuslikkuse poole. Piibel kirjeldab pea kogu tuntud maailma, ja erinevalt meist, kes me mõtleme eelkõige Atlandi randadele kui kultuuri levialale, vaadatakse siin laia ala Eufrati ja Tigrise valgaladel, mereranda Vahemere ning Punase mere ümber, teisisõnu: maailma kultuuri hälli.

Rahvaste loetelus pannakse rahvad ka rühmadesse, nagu tänapäeva teaduseski, kuid antud loetelus pannakse rahvad mõnikord kokku meelevaldselt. Nii ei ole näiteks Kaanan Egiptuse keelesugulane, tegelikult on Kaanan just semi rahvaste, ka juutide sugulane. Kuid Kaananimaa hõivanud Iisrael tunnetab Kaananit võõrana, ehkki kõrgekultuurilisena, pidades meeles Egiptuse-Kaanani vanu poliitilisi suhteid. Nende keele ülevõtmine on paratamatu, kirjutavad ju aramealasedki teinekord foiniikia keeles (nagu Hurda-eelsed ja ka tema -aegsed eestlased kirjutasid saksa keeles), sest foiniiklastel on kiri. Kuid foiniiklased on meile võõrad, ütleb Piibel.

Samuti ei ole Eelam, üks Iraani rahvas, Seemi laps ning Assuri ja Arami vend. Kuid tegevus kolmnurgas Eelam-Paabel-Assur paneb teinekord nii kujutlema. Seosed tekivad peale teaduse ka poliitika põhjal. Kui Eestis tuli käibele Euro, kiitis üks Saksa ajaleht Eesti majandusedu ning pildil oli Eesti rahandusminister seismas Neeva Aleksandri Peakiriku taustal. Siit edasi küsimus, eesti keel meenutab vene keelt, eks ole?

II

Loetelus puudub Iisrael. Iisrael pole mitte ainus, puudu on ka üks suurimaid rahvaid, kaldealased, kes olid Babüloonia suurim rahvusrühm. Iisrael puudub ehk seepärast, et selle ajaloo kirjeldamisele ju põhiliselt keskendutakse ning on tuletatav täpsemast genealoogiast Noast Aabrahamini. Iisraeli esiisa Aabram kutsutakse Kaldeamaalt. Iisraeli kutsumine on Piiblis suuremaks teemaks, siin loendatakse aga lakooniliselt maailma rahvaid Iisraeli ümber.

Loetelu kajastab pühakirjasõna esimeste lugejate jaoks minevikku ja tänapäeva. Piibel on Iisraeli-keskne. Piibel räägib, et Iisrael on Jumala pärand. Iisrael on rahvas, kelle Jumal on valinud, et anda sellele rahvale õige jumalateenistus, et hoida seda rahvast. Iisraelil üksi on usklikud esiisad, Jumala käsud, prohvetid, ohvrid. Selle kõige aluseks on Jumala leping Iisraeliga, mida on uuendatud ja täiustatud, sedamööda, kuidas rahvas arenes rahvaks saamise poole. Leping oli Aabrahamiga, kes nägi rahvast oma järglaskonnana oma unistustes, leping oli Moosesega, kes nägi rahvast suure ja arvukana. Muud rahvad on uskmatud, paganad, kes kummardavad valejumalaid. Muud rahvad ei tunne Jumala tahet, mis on kõlbluskäskudes. Kuid siiski vaatab Vana Testament sageli ka nende rahvaste sisse, nähes muulastes inimesi.

Nii näiteks räägitakse liigutavat perekonnalugu headest Moabi naistest Rutist ja Noomist, kes Iisraeli meeste miniatena võtavad kõiges osa Iisraeli rahva kui oma meeste rahva elust. Joona raamatus kirjeldatakse võõral, kauge maa laeval jumalakartlikke ja palvemeeles meremehi, palumas Jumalat või kõikvõimalikke jumalaid, et torm lakkaks, kui samas Jumala kutse saanud iisraellane norutab ja lepib kõigi inimeste surmaga. Ja Jesaja kuulutab ette aega, mil rahvad tulevad Jeruusalemma, otsima Jumalat, kes on kõigi rahvaste valgus.

III

Piibel ei ütle siin sagedast väljendit „rahvad, hõimud ja keeled“, selle asemel üksnes „suguvõsad ja rahvad“. Põhjuseks ilmselt see, et keeled alles pidid lahku kasvama, seni veel oli kõigil üks keel. Ja kohe seletatakse, et keeled segati Paabelis. Õieti ei segatud, hoopis lahutati, eraldati. Selline on inimkonna olukord, inimesed ei ole võimelised mõistma teineteist, inimesed ei ole võimelised harima koos Eedeni aeda, mida nad harima on pandud.

Ka teaduses on ilmselt suurimaks probleemiks, kuidas panna teadlased kõnelema ühist keelt, et teadlase mõte ja sõna oleks otsekui kraadiklaas tema käes, mitte teise teadlase ületrumpamise vahend. Ja ennast uurides tunneb teadlane samuti, et pole tema käes mõõdupuud, mis vastaks tegelikkusele, on vaid tema tahe oma teooriat edendada.

Meie rikutus, mida tunneme eneses lapsest peale, on ka meie olemises sellisena, nagu oleme. Meie keel juba väljendab seda, et oleme lahus inimesest, lahus Jumalast. Vana Testamendi alglood tunduvad ebarealistlikud. Pole võimalik loomine kuue päevaga, pole võimalik maailma kattev veeuputus, pole võimalik rahvuste teke keelte segamise teel. Teisest küljest on need väga realistlikud, kirjeldades inimest, kes kogu aeg läheb kaduma, ning Jumalat, kes sedasama inimest otsib, ustavalt ja pidevalt.

Vana Testament paneb alglugude lõppu keelte segamise ja rahvaste tekke kirjelduse. Uus Testament paneb alglugude, Jeesuse Kristuse evangeeliumi lõppu ja kiriku loo algusesse nelipüha ime. Rahvad tulevad Jeruusalemma kokku. Keeled, mis on neid eristanud, ühendatakse taas. See pole enam Korintose glossolaalia, mis on ekstaatiline ja arusaamatu; see on kuulutus Kristusest kui Ülestõusnust, mis on just nimelt kõigile arusaadav.

Vana Testament näitab meile, kes me oleme. Uus Testament näitab meile, kelleks Jumal tahab meid teha, ongi juba teinud – oma Pojas. Meid ühendatakse Jumala Pojaga. Uus Testament kordab seega Vana Testamenti, kuid pakub üle. Uus Testament näitab, et Jumal ise parandab meie vead. Ka selle, et meie keeled on üksteisele arusaamatud. Aamen.

 

Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi teaduse ja EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.

Print Friendly, PDF & Email
English