Uudised ja oikumeenia

Uurimus: inimesel automaatne kalduvus omakasule?

Kas inimesel on „automaatne kalduvus“ omakasule? Selle küsimuse selgitamiseks viis Amsterdami ülikooli psühholoogia teadur Shaul Shalvi läbi uurimuse, mille meetodit ja tulemusi avab tema peatselt ajakirjas Psychological Science ilmuv artikkel „Honesty requires time (and lack of justifications)“. Koos kolleegidega Iisraeli Ben-Gurioni ülikoolist uurisid nad, kas soov petta on midagi sellist, mis kasvab või kahaneb, kui potentsiaalsele petjale antakse aega reflekteerida oma tegude üle. Teisisõnu, kas petmine on automaatne tendents või kalkuleeritud?

Eksperimendis osales 76 vabatahtlikku, kellele anti täring ning ülesandeks veeretada seda kolm korda järjest, seejärel teatada katse läbiviijatele, millise punktiarvu nad esimesel korral said. Sellega kaasnes ka tasu: veeretades 1 punkti sai katses osaleja 10 seeklit (ca 2,50 $), 2 punkti 20 seeklit jne. Pooltele eksperimendis osalejatele öeldi, et nad peavad täringu veeretamise tulemuse esitama 20 sekundi jooksul, teisele rühmale ajalist piirangut ei seatud.

Kui osalejad vastaksid ausalt, siis oleks keskmine punktisumma 3,5. See oli uurijatele aluseks, kuidas selgitada välja eksperimendis osalejate ausust, sest otseselt täringu veeretamise tulemust ei olnud neil võimalik kontrollida. Selle rühma keskmine tulemus, kes pidid vastuse andma 20 sekundi jooksul, oli 4,6 punkti, samas kui rühmal, kellel vastamisel ajalist survet ei olnud, oli tulemuseks 3,9. Seega valetasid mõlemad rühmad, kuid need, kellel oli rohkem aega järelemõtlemiseks, tegid seda vähem.

Teine eksperiment kinnitas saadud tulemust. Järgmisele vabatahtlike rühmale anti ülesandeks veeretada üks kord täringut. Rühm jagati samuti kahte ossa. Esimesele rühmale anti otsustamiseks 8 sekundit, teisele rühmale taas vastamiseks ajalist piirangut ei seatud. Selle katse puhul oli esimese rühma keskmiseks tulemuseks 4,4 ja teisel rühmal 3,4. Seega rääkis teine rühm tõtt.

Uurimuse tulemused näitavad Shalvi sõnul, et kui inimesele ei anta aega järele mõelda, siis kaldub ta vastava kiusatuse olemasolul pigem petma. Petmine olevat seega inimese „automaatne tendents“. Kui anda talle aga piisavalt aega, siis käitub ta sagedamini ausalt. Uurimusest järelduvat, et inimene käitub enamasti ebaausalt, kui tal selleks võimalus on ja kui puudub oht vahele jääda. Kui aga inimesele anda piisavalt aega ja kui ta ei leia ebaaususe jaoks õigustust, siis kaldub ta tõtt rääkima.

Ajakiri The Economist nendib oma uurimust käsitlevas uudises, et vähemalt täringuviskamise puhul võib inimese käitumist silmas pidades tõesti rääkida „pärispatust“. Samas on tõepoolest uurimusi, kus püütakse kristlikku arusaama patust ja empiirilisi uurimusi inimese negatiivsetest kalduvustest omavahel siduda ja dialoogi asetada. Üheks heaks näiteks on  Marie Vejrup Nielseni (Aarhusi ülikool) töö Sin and Selfish Genes. Christian and Biological Narratives (Studies in Philosophical Theology, Peeters Publishers 2010), mis asetab dialoogi kristliku teoloogia ja evolutsioonibioloogia ning püüab avada patu mõistet suhestudes tänapäevaste empiiriliste teadustega.

 

Allikas: The Economist, 31.03.2012 ja Shalvi, Honesty requires time (and lack of justifications).

Print Friendly, PDF & Email
English