Arvamused

Sektantlus ja usk

Saksa reisigrupp peatub vaimustunult ja haarab fotokaamerate järele. Nende ees liigub, lauldes ja trummi lüües nagu ikka, rühm krišnaiite. Üks sakslastest lausub: „Kui tore, et eestlased oma pärimuskultuurist siiani lugu peavad…“

„Huvitav, mis noormehed need küll sellised on – välja näevad nagu korrektsed ärimehed, aga keset päeva lihtsalt niisama bussiga ringi sõita ja teiste reisijatega lobiseda…“, mõtlevad paljud kaasreisijad, kuni märkavad nende rinnas nimesilte. „Aa, need ongi need mormoonid… Aga eesti keele on vähemalt korralikult ära õppinud! Mõni elab siin aastakümneid ja ikka ei midagi…“

Terve hulk uususundite järgijaid on leidnud tee ka Eestisse. Erineva tausta, erinevate mõjutuste ja erineva intensiivsusega misjoneerimissooviga. Rahvasuu kutsub neid „sektideks“. Ma eelistan küll mõistet „uususundid või uusreligioossed grupid“, kuna mõiste „sekt“ raskendab argumenteeritud arutelu nende gruppidega. Mõiste „sekt“ on pärit ladinakeelsest sõnast „secare“ – ‘lahutama’, ‘ära lõikama’. Sekt on niisiis grupp, kes on  mingil ajahetkel suuremast grupist lahku löönud, eraldunud. Kui me näeks selles sekti ainsat tunnusjoont, on raske leida usuvoolu või religioosset liikumist (aga ka poliitilist või ühiskondlikku gruppi), mis ei oleks sekt: protestantismi eri vooludest eraldunud grupid ja kirikud (karismaatikud, baptistid, metodistid jt) oleks luterlike, anglikaani ja reformeeritud kirikute vaatevinklist nähtuna sektid. Luterlased ja reformeeritud on rooma-katoliku kiriku vaatevinklist tänini sektid. Mõistet „kirik“ ei taheta kuidagi nendega jagada. Õigeusu kirik jällegi käsitleb rooma-katoliku kirikut 1054.a. skisma ja sellele järgnenud dogmaatilise arengu tõttu  teatud mõttes sektilaadsena, õigest alusest eraldununa. Rooma-katoliikluse sees heidavad Vatikani II kirikukogu pooldajad (mh nt vabastusteoloogid) ja vastased (nt Opus Dei, Piuse vennaskond jt) teineteisele vastastikku ette sektantlust. Vaid tänu paavstiametile ja selle (sugugi mitte alati probleemitule) püüdele kõiki iga hinna eest kaasata pole tsentrifugaalsed jõud veel rooma kirikut lõhestanud. Ka teistes konfessioonides, sh evangeelsetes kirikutes, käib intensiivne arutelu teemal, millises suunas kirik peaks liikuma ja kas me kõik ikka saame seda teed koos edasi käia. Jätkates aga võimalike sektide loetelu – juutide ja ka paljude religioossete liikumiste vastu huvi tundvate ateistide vaatevinklist peaks  kõik kristlased paistma pelgalt juutluse ühe sektina jne.

Kui me seega tahame ühe grupi „sektantlust“, „sektiks olemist“ kirjeldada, ei jõua me „sekti“ pelgalt mingist tervikust (ja sel juhul millisest?) eraldunud või (kas tervenisti või osaliselt?) lahutatud grupina defineerides kuigi kaugele.

Selleks, et mõista, mis on sekt, tuleb küsida mitte religiooniloolises, vaid religioonifenomenoloogilises tähenduses: mis on sekti tunnusjooned? Publitsist ja kirjanik Carl Christian Bry loetles oma 1924.a ilmunud teoses „Maskeeritud religioonid. Kollektiivse hulluse kriitika“ (sks k Verkappte Religionen. Eine Kritik des kollektiven Wahns) üles terve rea fenomene, mis on iseloomulikud sekti õpetusele, sõltumata selle sünniloost ning maailmavaatelisest või religioossest taustast. Nende omaduste hulka kuulub nt monomaania. See tähendab probleemide lihtsustamist ja taandamist üheleainsale keskseks kuulutatud probleemile. Teatud süsteem, inimgrupp või vaimne jõud on kõiges kurjas süüdi. Maailma suurus ja mitmetasandilisus taandatakse ühele probleemile. Bry ise toob maskeeritud religiooni ühe näitena antisemitismi, mis eelmise sajandi kahekümnendatel üha enam pead tõstis. Ta kirjeldab, kuidas antisemiit ei saa soola tarvitada soolana, vaid peab selle juures kohe mõtlema: „Soolakaubanduses on juudid meil juba ammustest aegadest naha üle kõrvade tõmmanud.“ Monomaanselt mõtlev inimene pole võimeline nägema soola sellena, mis ta on või olema lihtsalt tänulik selle eest, et tal üldse on soola. Näiteid kõigi probleemide redutseerimisest ühele põhjusele, kurja juurele, võib Bry väitel leida küllalt: kurja arvatakse peituvat küll vales toitumises, küll valesti läbiviidud jumalateenistuses või mõnes ideoloogias. Kõik see ei ole monomaani jaoks mitte suurema ja komplitseerituma probleemidekompleksi üheks avalduseks, see pole arusaam ega eksiarvamus,  mille vastu on võimalik  argumenteerides astuda, vaid see ongi kuri ise. Monomaani jaoks eksisteerib seega punane rätik, mille pelk nimetaminegi ta marru ajab.  Niisama väike, nagu on monomaani maailm, niisama lihtne on ka lahendus. Headuse jõude aga vannutatakse küll nõiduse, inglite vahenduse, teatud eriliste palvete ja meditatsioonide või teatud kindla moraalikoodeksi järgimise kaudu. Monomaansel ühiskonnal või kogukonnal pole mitte üksnes vastust küsimusele, mis on kogu kurja juur, vaid tal on niisama lihtne ja ühene vastus, kuidas seda kurja ära võita.

See arusaam on monomaansele religioossele kogukonnale kõige kallim. Selle kaitsmine ja ettenähtud viisil jagamine on monomaanse tõe äratundmisele jõudnute ülesandeks. Monomaani ei häiri seejuures põrmugi, et ta on alati vähemuses; et suur osa maailmast on nende arusaamist mööda kurja meelevallas. Oluline on, et iseenda hingeõndsuse saavutamiseks oleks kõik vajalik tehtud.

Usklikule inimesele on maailm seevastu suur: Jumala suurus ületab kogu mõtlemise. Usklik teab Pühakirja põhjal, kuidas Jumal on maailmaga suhelnud. Kuid ta ei välista kunagi, et Jumalal on ka teisi võimalusi maailmaga suhtlemiseks, mis ületavad meie arusaamise. Uskliku inimese jaoks on olemas küsimusi, millele tal vastuseid pole. See on seotud Jumala suurusega ja sellega, et Jumal on elav. Kristlikus kontekstis on nt märkimisväärne, kuidas isegi Jeesus Kristus vastab küsimusele maailmalõpu kohta: „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi“ (Mk 13:32); teisal kõneleb ta tunnustähtedest, mis võivad inimesi eksitada (Mt 24:24) ning kolmandas kohas räägib ta hoopis sellest, et Jumala riik on lähedal (Mk 1:15). Uskliku inimese jaoks pole see kõik aga sugugi vastuoluline: maailm ja ajalugu, inimkond ja loodus on suured ning inimese sisemus on vaatamata teaduse kõigile edusammudele siiani viimse sopini läbiuurimatu. Üle kõige on aga Jumal: usaldusväärne selles, kuidas ta inimest kõnetab, ta omaks võtab, kuid oma tegevuses on Jumal ometi nii mitmekesine, nagu inimesedki on mitmekesised.

See on aga monomaanile pinnuks silmas. Tema jaoks muutub maailm väikseks, kuivades kokku tema enda toa suuruseks, kus teine, päästev reaalsus algab Bry sõnul „otse tapeedi tagant“; tarvis on vaid teada tapeedieemaldamise valemit. Seda valemit aga monomaan teab või siis tunneb ta kedagi, kes seda teab. Seepärast ei tohi pühades raamatutes olla mingeid vastuolusid. Üks vastuolulisus seaks ju kogu pääsemise kontseptsiooni küsimärgi alla. Monomaan vihkab ebaselgust või mitmetähenduslikkust, kõik peab olema ühemõtteline ja omavahel kooskõlas. Nii headuse kui kurjuse printsiip muutuks muidu hägusaks, õndsustee ebaselgeks. Monomaan teeb Jumalast omaenda hingeõndsuse käepikenduse. Jumal on olemas vaid selleks, et tagada minu hingeõndsus ja seda igasugu vastuoludest vaba õndsustee õigsust tagades. Monomaanile jäävad maailm, ajalugu, isegi Jumal liiga väikseks. Kõik viib viimaks  üheksainsaks ja õigeks tunnistatud põhimõtte kinnitamiseni.

Millised hävitavad tagajärjed võivad niisugusel monomaansel mõtlemisel olla kristluses, sellele viitab Kurt Hutten oma teoses „Sektandi usumaailm“ (Die Glaubenswelt des Sektierers, Hamburg 1965). Ta kirjeldab, mis saab kristliku usu kesksest sündmusest paljudes kristliku taustaga uusreligioossetes kogukondades.

Kristuse ristilöömist ja ülestõusmist kirjeldatakse õigupoolest alati kui möödanikus asetleidnud olulist sündmust, mis avas ühe pääsemise võimaluse. Kuid sellest veelgi olulisem sündmus on see, mis seisab uue religioosse liikumise sünniloo alguses. Jaa, rist on küll tähtis, kuid Püha Vaim on ju veelgi tähtsam, nagu ka tema kohalolu koguduseliikmete annetes, talentides. Olulisem on ju reeglite täpne järgimine, mis toob kaasa eduka pääsemise ja paranemise. Olulisem on ju võimalikult kõvahäälselt kuulutada Jeesuse vastuvõtmist isiklikku ellu. Olulisem on ju anda kogu sündmusele teatud ratsionaalne raamistik, et seda teistele vahendatavaks muuta. Olulisem on armu „omandamine“, kasutades selleks erinevaid vahendeid sakraalsetest liturgiliste, eetiliste ja ratsionaalseteni.

Kristusest, kes on ometi usklikele kristlastele Jumala ammendamatu tarkus, Jumala ja Inimese Poeg, saab seeläbi armu tagatis, mis „realiseeritakse“ religioossete ametikandjate, õige riituse, teatud reeglite järgimise, kristlike väärtuste kaitsmise või keeltega rääkimise kaudu.

Seal, kus toimub monomaanne misjon, ei sünni ta mitte inimeste pärast, kelleni tuleks jõuda, ega ka Jumala tahtmise pärast, kes tahab, et kõiki inimesi aidataks, vaid tõestamaks seda, et konkreetsel monomaansel süsteemil on alati õigus  ja et see kehtib ilma igasuguste vasturääkivusteta. See, et mitteusklikud inimesed sellise lähenemise eest põgenevad, ei tõstata mõistagi monomaani jaoks küsimust konkreetse metoodika või koguni iseenda veendumuste aluste kohta, vaid see on tõendiks maailma jumalatusest, kust niikuinii vaid väike grupp inimesi, iseendaga eesotsas, päästetakse.

Kuna selline mõtlemine on ülimalt inimlik, pole ime, et see on peidus peaaegu igas ideoloogias, olgu siis tegu iganenud, varjatud või vägagi kaasaegsete ideoloogiatega, paremas või vasakus nurgas olevatega. Seni, kuni monomaania pole võimule pääsenud, kritiseerib ta teravalt suuremat süsteemi, milles ta elab, ehk siis „maailma“,  diskrediteerides selle lodeva ja ekslikuna ning kiites seejuures enda selgust ja lihtsust.  Enda tõrjutust käsitleb monomaanne mõtlemine kord martüüriumi sarnasena, mis aga seeläbi iseenda vaimset võitu veelgi suurendab; kord jälle astub monomaania enda tõrjumisele vastu kibeda irooniaga, osutades mõnuga enda vastasleeri kuulujate professionaalsetele või isiklikele vigadele. Kui monomaania kord võimule pääseb, pole lihtsate usklike põli enam kaugeltki lihtne. Suure kiirusega kujundatakse süsteem ümber selliselt, et see oleks kooskõlas monomaansete ettekujutustega. Ja häda sellele hereetikule, kes pole valmis kõigi muudatustega kaasa minema! Lõpule viidud ideoloogiates – nagu teada – kõrvaldatakse pealiinist kõrvalekaldujad.

Mitte vaid kristlike motiividega mängivad ideoloogiad, vaid ka uued religioossed liikumised nii kiriku sees kui väljaspool seda koguvad endale praegu poolehoidjaid, ka Eestis. Põhjuseid selleks on vähemalt kaks: esiteks kasvab küll maailmas igapäevaselt teadmine ja selle usaldusväärsus, teisalt pole me tegelikult juba ammu enam võimelised seda teavet korrastama ja analüüsima. Seepärast eelistatakse üha enam lihtsaid sõnumeid ja argumente. Lihtsam on lugeda Õhtulehte kui Sirpi. Koolis õpetajana töötavad inimesed võivad kinnitada, et interneti kasutamine vähendab analüütilise mõtlemise võimet järk-järgult. Üha enam töötatakse copy-paste põhimõttel. Erinevaid allikaid üksteisega kõrvutada ja analüüsida on juba kõrgem kunst, mida valdavad vähesed.

Teiseks on kirik(ud) kõikjal maailmas praegu ametis kas iseenda vastandamisega teistega või siis vastupidi – iga hinna eest teiste tunnustuse taotlemisega. Ja mõlemal juhul pühitseb eesmärk sageli abinõu. Isegi suurema teadlikkuse korral sillutatakse teatud strateegilistel kaalutlustel teed lihtsustatud maailmapildile.

Iga uus religioosne liikumine on vastuseks mõnele kirikusisesele ebakõlale või puudujäägile. Midagi puudub. Nii pole kirik kas piisavalt sakramentaalne, piisavalt püha, piisavalt kutsuv, pole eetilistes küsimustes piisavalt rigoroosne, ei suuda piisavalt vaimustuma panna, on liiga ratsionaalne vms. Monomaania on pettunute religioon, ja pole harvad juhused, kus sellest pettumusest on juba saanud kibestumus. Küll sedalaadi kibestumus, mis elab lootuses, et ta kunagi ikkagi võidab. Nii kaitse- kui ründepositsioonil olles iseloomustab monomaansele mõtlemisele omast argumenteerimislaadi teravus ja lepitamatus.

Mida saab kirik selle vastu ette võtta? Jääda selle juurde, kes on ta aluseks ja peaks. Kristus pole objekt, mõistusega tuletatud printsiip, vaid kristliku usu Issand, kes elab.  Ja ta on Issand erilisel moel: ristilöödud ja ülestõusnud Issandana, patuse inimese surmast päästjana. Rajada enda elu vahetult temale, otsida ja leida teda tema Sõnas; võtta vastu ja anda edasi tema armastust, ka monomaanselt mõtlevatele inimestele, näidates seeläbi ühtlasi, et Kristus on suurem: see ongi see, millest kirik eksimatult kinni peab hoidma. Meie Issand on ristilöödud Kristus, kes on üles tõusnud. Ja teda ei tohi me lasta väikseks teha.

 

Saksa keelest tõlkinud Anne Burghardt.

 

Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English