Arvamused

Kus on ülestõusmispühade „õngekonks“?

Jumala inimesekssaamine Jeesuses ning tema elu ja surm esitavad tõsise väljakutse traditsioonilisele arusaamale Jumalast. See oli skandaaliks siis ja on seda jätkuvalt. Mis Jumal see on, kes loobub olemast Jumal? Mis Jumal see on, kes ei kasuta oma jumalikku väge? Ja viimaks, mis vahet on siis juba usul jõuetusse ja nähtamatusse Jumalasse ning usul, et Jumalat ei olegi? Lõpptulemus oleks sama. Või kuidas?

Jumal ei toimi ootuspäraselt. Kas see mitte ei kuulugi Jumala olemise juurde, et tema teed ei ole meie teed ja tema mõtted ei ole inimese mõtted? Kui Jumal on kõikvõimas, siis poleks meie arust tal vaja olnud kannatust ja surma enda peale üldse võtta. Oleks saanud ka lihtsamalt! Lihtsate lahendustega võib olla ka nii nagu hiina vanasõnas „kui tahad näljast aidata, ära anna talle mitte kala, vaid õng“. Me oskame Jumalalt paluda ainult „kala“, et kuidagi selleks üheks päevakski kõht täis saada, see konkreetne probleem teelt kõrvaldada. Aga Jumal tahab meile anda „õnge“, mille abil me suudaks end iga päev ära toita. Kus siis on see õngekonks, milleks ülestõusmispühade dramaatilisi sündmusi vaja oli?

Kristlikus teoloogias räägitakse risti ja ülestõusmise tähendusest mitmel viisil: et see oli mõeldud Jumala viha lepitamiseks ja inimese süü hüvitamiseks, et taastada algne olukord, kus Looja ja loodu on omavahel harmoonias. Küll räägitakse Jeesuse Kristuse asendavast surmast: ta võttis meie patud enda kanda ja suri, et meil oleks elu; räägitakse Jumala armastusest, kes sai inimeseks ja elas ning kannatas kui inimene, et näidata oma armastust inimkonna vastu. Ükski neist ja paljudest teistest seletustest ei ole ammendav. Me ei näe Jumala tegude taga seletavaid märkusi, milleks üks või teine asi viimselt hea on.

Selle sama Jeesuse kuulutuse järgi teame aga, et Jumal ei saada oma poega siia mitte sellepärast, et poeg talle inimeste asemel meelehead teeks, vaid sellepärast, et ta armastas temast ära pöördunud inimkonda nii väga ja ei osanud nendega muul viisil kontakti leida, kui seeläbi et ta meid inimesena kõnetab. Mitte Jumala viha, vaid Jumala armastus sunnib teda sellele kannatuste teele asuma.

1990. aastate keskel patenteerisid Harvardi ülikooli uurijad geneetiliselt muundatud hiire, kes on teadusringkondades ning loomakaitsjate keskel tekitanud palju vastakaid reaktsioone. Teda hakati peagi kutsuma onkohiireks. „Onko“ nagu onkoloogia ehk teadusharu, mis tegeleb vähiuuringutega. See ei ole tavaline hiir, vaid selle hiire DNA-sse on viidud üks inimese geen, mis tekitab vähkkasvajat. Seetõttu areneb selles hiires varem või hiljem välja vähktõbi. Teadlased kasutavad hiirt katseloomana vähiuuringutes, selleks et inimeste jaoks vähiravi välja töötada. Ükski neist hiirtest ei sure vanadussurma, nende elu on ette määratud ohverduseks teiste (loe: meiesuguste) eest. Mõjus pilt ennastohverdavast elust, mida muidugi ei saa 100% kõrvutada Jeesuse elu ja ohverdusega, kuid inimeseks saades süstib Jumal endasse justkui ka inimgeeni koos kõige sellega kaasnevaga. Jumala poeg võttis selle koorma vabatahtlikult, et näidata inimkonnale, mida Jumal on valmis nende heaks tegema, kuidas ennast ohverdama, et päästa neid, kes ennast ise päästa ei suutnud.

Fakt on aga see, et meil on nüüd väga „inimlik“ Jumal. Jumal, kes teab, mida tähendab olla inimene; kes teab, mida tähendab kannatus ja kes teab, mida tähendab surmahirm ning viimselt surm ise; kes teab, mis tunne on kõndida ilma turvavõrguta kõrgel köiel. Kui me Jumala peale mõtleme ja Jumala järele küsime, siis ei saa me enam mõelda ainult mingile transtsendentsele või teispoolsele väele, vaid konkreetsele inimeseks saanud ja inimesega lahutamatult ja jagamatult ühendatud Jumalale. Või nagu Luther ütleb: „Jumal ei võta oma inimloomust endalt ära, nagu sulane Hans võtab õhtul kuue seljast ja riputab toolile“. Jumal ongi nüüd alati koos inimesega, mitte kunagi enam temast lahus!

Jumal ei taha inimese arvel Jumalat mängida, vaid tema kõrval kõndida. Usk ei vii küll muredest mööda, kuid kannab neist läbi. Usk ei paku võrku, millele pehmelt kukkuda, kui sõrmed kaljuservalt libisevad, kuid annab sõrmedele jõudu veel kaljuservast kinni hoida. Ja mis ka ei juhtuks, ei saa me kukkuda sügavamale kui tema käte vahele. Ka siis, kui seisame silmitsi surmaga. Kristus on meile ette näidanud, et hirmule ja surmale ei jää viimane sõna. Ta on näidanud, et surmast saab läbi minna ja tema käe kõrval on see tee meile avatud: „Sest mina elan ja ka teie peate elama!“ (Jh 14:19).

Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English