Esiletõstetud lood

Kristuse ohver: elu lepituses ja lootuses (Hb 9:15, 26b–28)

Armas Suure Reede kogudus! Igal kevadel leiab meedias kajastusi sellest, kuidas Eesti inimesed käituvad nn kevadpühade ajal. Arvata võib, et päevade poolest langevad kevadpühad enam-vähem kokku ülestõusmispühadega. Samas on riiklik püha ka Suur Reede. Sellel päeval ei ole aga nii rõõmsat iseloomu ning sellega ei ole seotud vahvaid tavasid ja kombeid, mis kütkestaksid ka neid, kes ei ole teadlikud tavade ja kommete päritolust ning motiividest või ei omista neile tähtsust. Oma tõsiduses on Suur Reede kannatusaja kulminatsioonina olnud kirikuloos ülimalt tähtis. Aga kas õigusega? Ega sellele ei ole niisama lihtne vastata. Küsimus ajab kimbatusse.

Tuleb möönda, et Suurt Reedet on rõhutatud tihtipeale kombel, mis on varjutanud Ülestõusmispüha. Kas nii on õige? Samas on aga ka vastupidiseid tendentse, mis rõhutavad Ülestõusmispüha nõnda, et tahaplaanile jääb Suur Reede. Tagajärjeks on kirikuaastas Suure Reede kaalu vähenemine. Suure Reede kui kirikupüha tähtsuse vähenemise üle võidakse isegi rõõmustada, sest Suure Reede sündmused oma tõsiduses, dramaatilisuses, brutaalsuses eksitavat kõrvale kristliku usu tõelisest sisust, milleks on Jumala armastus. Suure Reede sündmused võivad tekitada meis piinlikkust, et kristlased mõistavad Jumalat nii primitiivselt ja tsiviliseerimatult. Niisiis, tore on, et üldises teadvuses on tegemist „kevadpühade“ tähistamisega. Ülestõumise rõhutamine võib tunduda seda õigem ja loomulikum, et sõnumil armastuse võidust surma üle on kindlasti ju tõemoment sees.

Kas Suure Reede eraldi tähistamine on seega üldse vajalik? Ehk võiks piirduda Jeesuse surma vaikse mälestamisega, et siis koos ja häälekalt tunda rõõmu ülestõusmises toimuvast elu võidust surma üle? Kas ei oleks pigem kohane väike küünal aknalaual, selle asemel et muusikas, kunstis, laulus jne keskenduda Suure Reede sündmustele, nagu seda ajaloos on tehtud? Miks siis ikkagi Suur Reede? Miks on Suurt Reedet, Jeesuse elu viimast päeva, mõistetud isegi kõige tähtsama pühana? Kas kristliku usu keskmes on ristisurm või ülestõusmine?

Heebrea kiri tervikuna ja jutluse aluseks olevad salmid 9. peatükist annavad meile just sellega ühenduses mõistmiseks midagi kaalukat: Suur Reede on tõsine päev, mis viib meid kristliku usu sügavaima tuumani. Lugegem, mis selles kirjakohas seisab:

„Seepärast ongi [Kristus] uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse. … Aga nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu. Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdanud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.“

1. Heebrea kiri kõneleb „Kristuse ohvrist“. Milleks üldse ohver ning mida Kristus ohverdas? Kuuldud kirjakohale vahetult eelnevas salmis on kirjutatud: „Kristus puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat“ (s 14). Niisiis, ohver on südametunnistuse puhastamiseks, teiste sõnadega: selleks, et teha südametunnistus „täiuslikuks“ (s 9)!

Mis teha, kui südametunnistus pole puhas? Kas keerata äkki televiisor valjemaks? Kas sukelduda veelgi enam töösse? Või seltskonda ja meelelahutusse? Niisiis, selle asemel, et meelteselguseni jõuda, hoopis lahutada meelt? Oleme harjunud mõtlema „elutempo pidevast kasvamisest“. Kas ei ole seejuures oma roll asjaolul, et pelgame mõtteid, mis võivad tekkida, kui aeg maha võtta – mitte meelelahutuseks, vaid selleks, et kuulatada? Puhastamist vajav, must südametunnistus on selline, mida määrib kurja tegemine, õiglasest ja heast „üleastumine“, selle vastu „eksimine“ ja sellega kaasnev „süü“. Südametunnistus on instants, mis tõstab häält ja annab endast märku, kui meie mõtted, sõnad ja teod on ebakõlas või vastuolus meie olemise keskme või süvamõõtmega. Me tajume, et ei ole olnud truud oma põhimõtetele või arusaamadele. Kui inimene läheb iseendaga vastuollu, siis sellest annab südametunnistus märku. Kui südametunnistus ei ole puhas, on süda rahutu.

Piibelliku arusaama kohaselt on rahutu südame, musta südametunnistuse kõige sügavamaks põhjuseks see, kui meie elu (süda = elu kese) on selline, et suhe maailmaga – ümbritsevaga ja iseendaga – domineerib ja valitseb meie suhte üle Jumalaga. Patt on olukord, kus inimese suhe looduga valitseb suhte üle Loojaga. See on pea peale pööratud olukord. Patust koormatud südametunnistus – see on viimselt loodu südametunnistus, kes on oma Loojast võõrdunud, kes eitab või vihkab või põlgab või ignoreerib Jumalat. „Puhas südametunnistus“ seevastu seisneb „elava Jumala teenimises“. See on elu, mis on suunatud tänus ja kiituses Jumalale – elu, mis on avatud Jumalale ning seepärast ka kõigile inimestele.

Kristuse ohver, millest Heebrea kiri kõneleb, tähendab, et Jeesus on meiega solidaarne. Tema solidaarsus on armastuse ja kaastunde solidaarsus. Juba sai viidatud millelegi, milles me oleme üksteisega solidaarsed. See on patu solidaarsus. Patu solidaarsus on midagi, mis tahab ennast kehtestada inimlikuna. Patt kehtestab oma võimu, pakkudes ja reklaamides ennast inimlikkuse sildi all. Patu solidaarsuses mugandumine – see on inimesele patu näo andmine: imago Dei asemele imago Diaboli. Küllap ei ole meile teatud olukordadest võõras õhkamine: ta on ju ka inimene! Mis olukorrad need on? Näiteks nn kollane ajakirjandus, mis surub ennast pea kõigis väljaannetes peale, edastab sõnumit, et ka nn kuulsused, tähed ja tähekesed on ikkagi ka inimesed – seejuures ei iseloomusta neid asjad, mis hinge ilustavad. Nad ei ole teistsugused kui „meie“. Võib-olla kraadike ekstreemsemad – aga see on ju erinevus kvantiteedis. Samas oleme valmis jaatama, et meil valitseb moraalikriis. Üks rahvaesindaja kuulutas kord telesaates presidendi ameti rahva institutsionaliseeritud südametunnistuseks. Muidugi, eks me taha seda südametunnistust ise valida – ja teha seda võib-olla otsesemalt kui praegu. Aga kindel on, et ega me nüüd päris pühakut ka Eesti rahvale südametunnistuseks ei valiks. Parem olgu ikka väikeste vigadega. Olgem siiski solidaarsed!

Ka Jeesus on meiega solidaarne, aga mitte selles mõttes. Kristuse ohver on selleks, et „puhastada südametunnistus“. Ja mida ta selleks ohverdab? Iseenda. Jeesus kannatab ja sureb, et „kõrvaldada pattu“ ehk siis: ta ohverdab end meie eest (s 26). Kristuse ohver lõikab läbi sideme, mis seob meid süüga, st patusideme. Nõnda lõikab ta läbi sideme, mille tagajärjeks on surm Jumalast lõpliku lahutatuse tähenduses. Ta lõikab patusideme läbi sellega, et võtab meie patu ja süü enda peale ning sureb ise nende pärast. Nõnda vabastab Kristuse ohver ühelt poolt tehtud üleastumistest – need ei otsusta enam meie üle. Teiselt poolt vabastab Kristuse ohver ühtlasi uueks sidemeks – see seob meid „igavese pärandi tõotusega“. Niisiis, Kristuse ohver tähendab seda, et meie olevikku, meie „tänast päeva“ ei määra mitte patuside, mis viib Jumalast eemale, vaid side Jumalaga, mis viib „igavese pärandini“.

See on oluline moment. Ei kehti, et „aeg parandab haavad“, ei kehti, et „unustamine leevendab mure“. Ei kehti, et „surm toob rahu“. Need on ülimalt metafüüsilised väited – ja viletsa metafüüsika väited. Ebainimlikkuse, ebaõigluse teod ja süü ei kao, kui me sureme. Jumala eest ei saa põgeneda. Ei saa põgeneda niinimetatud ei-miskisse. Kõik, mis me teeme, ulatub Jumala ette – on Jumala ees (s 23j). Meie süü on Jumala ees. See on Jumala viha ja hukkamõistev otsus patuse inimese suhtes. „Süü“ ei ole taandatav „süüteadvusele“. See ei ole inimese hirmu projektsioon tähenduses: kui saame hirmust üle, oleme ka süüst lahti. Just taolise pettekujutlusega on ilmselt seotud märksõna „kompleksivaba“! Kurb ja kaastunnet vääriv on olukord, milles inimene on vaimselt invaliidistunud – kurdistunud südametunnistuse suhtes, kaotanud vahetegemise ja hindamise võime. Kui sõpra taga rääkida ning see ise unustada, kas siis tõsiasi muutub olematuks? Miski, mis on tehtud, ei muutu niisiis olematuks – see on tehtud, see on Jumala ees. Meie süü on igavene – meie igavene süüdistamine Jumala ees. Sellest puhastab Kristuse ohver. Salm 23 kõneleb „taevaste asjade puhastamisest“. Nõnda, puhastades taevaseid asju ja südametunnistust, muudab Kristuse ohver kõige vahetumalt ja põhjalikumalt Jumala ja inimkonna vahekorra iseloomu.

Heebrea kiri selgitab Kristuse ohvri tähendust, näidates, kuidas see erineb Moosese Seaduse järgi teostatud preestriametist ja ohvriteenistusest ning ületab selle. „Täiuslikku südametunnistust“, südametunnistuse puhastamist, üleastumistest lunastamist too „vana lepingu“ preestriamet ja ohvritoomine teostada ei suutnud. Senine ohverdamisteenistus on Kristuse ohvriga võrreldes „kujutis“, sümbol lepitusest, mitte asi ise. See vajas kordamist ega muutnud südametunnistust täiuslikuks.

2. Me oleme keskendunud sellele, milleks ja mida Kristus ohverdas. Et Kristuse eneseohverdus tõesti puhastab südametunnistuse ja muudab selle täiuslikuks, ei ole aga mõistetud ega mõistetav, kui me ei peatu lühidalt sellel, mida ütleb meie kirjakoht ja Heebrea kiri tervikuna selle kohta, kes ikkagi ja kus ohverdab?

Südametunnistuse puhastamine ja nõnda meie elu keskme puhastamine – veel enam: täiuslikuks tegemine – ei ole inimese enda käes. Ka mitte teiste abivalmis inimeste käes. Psühholoog ja psühhoterapeut võivad teatud olukordades kahtlemata olla abiks, aga nemad saavad orienteeruda üksnes tegelikkusele, et juhtida inimest selle jaatamiseni. Aga see on n-ö lokaalravi või ka lokaaltuimestus. Võib ju olla isegi üldnarkoos, aga heal juhul see ikkagi üksnes „parandab“ mõningal määral meie suhet enda või ümbritsevaga. Aga suhet Jumalaga? Selle suhtes on psühholoog võimetu – nagu iga inimene. Kristus teeb osaliseks „igavese pärandi tõotusest“. Kes teeb osaliseks igavesest, st ühendab Jumalaga, on ainuüksi Jumal ise. Heebrea kiri algab sõnadega (1:1–2): „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kellel läbi ta on ka maailmad teinud.“ Kristust kirjeldatakse sellena, kes „esindab meid Jumala palge ees“ (9:24), „ülempreestrina, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas“ (8:1). Kõik need vormelid viitavad sellele, et see, mis Jeesusega toimub ja mida ta teeb, puudutab otseselt Jumalat ennast, toimub tema initsiatiivil. See, et Kristus on uue lepingu vahemees, kusjuures uus leping ise sisaldab igavese pärandi tõotust, tähendab niisiis, et Jumal ise on Kristuse ohvris vahetult osaline ja kohal. Kogu Jeesuse elus – ka tema kannatuses ja ristisurmas – on Jumal vahetult kohal ja tegutsev. Seepärast tuleb ka küsida, kas me oleme „uue lepingu“ kontekstist aru saanud, kui jätkuvalt väidame, et Jumalast kõnelemiseks ei ole ükski sõna kohane, et Jumal on ikkagi hoopis teistsugune ja suurem, et miski ei küüni temani. Kas ei ole see liiga tagasihoidlikult sõnastatud ja nõnda taas liialt iseteadlikult? Kas Jeesuse Kristuse ilmumine (s 26) ja ohver ei tähenda siin muutust? Kristuses on ajalik ja ajatu, piiratud ja piiramatu, nõrk ja kõikväeline, surm ja elu, patt ja arm ühendatud. Sellest saab alguse uus perspektiiv. Uus lootus. Jumal saab avalikuks kui Jumal „meie eest“. Seepärast kehtib loosung: „Läbi risti valguse kätte“. Seepärast oleme „võitlejad, kes on juba kuulnud võidusignaali.“ Kristuse ohvriga on saanud alguse usul rajanev lootus, mille sisu ja sügavaim tuum on armastus: see armastus, mis patu ja surma võitmiseks patu ja surma enda kanda võtab ja ära kannab, pattu ja surma talub – ära talub. Jumal on see, kes meie eest kirglikult, kannatavalt, kannatlikult, võitlevalt välja astub!

See ulatub südametunnistuse põhjani ja viimase sopini ning annab südametunnistusele läbinisti ja põhjalikult uue iseloomu ja sisu: Jumal on „meie eest“ ja see, kes nõnda meie eest välja astub. See, mis on „ühekordne“, on ühtlasi igavene, sest see on Jumalas endas. See, mis toimub Jeesusega, ei ole midagi sekundaarset. Miski ei ole tema juures sekundaarne. Kõik puudutab vahetult ja otseselt Jumalat ennast. See, mis toimub maa peal, toimub taevas! Kristuses on ajalik ja igavene ühendatud! Seepärast rõhutab meie kirjakoht Kristuse ohvri „ainukordsust ja lõplikkust“. See, mis Jeesus on teinud, kehtib Jumala kohta ja Jumala ees: igavesest ajast igavesti. Ta on surnud patu kõrvaldamiseks, st selle pärast, mis lahutab Jumalast. Ja Jumalast lahutatuse tagajärg on surm. Sellega võtab ta patu tagajärje enda peale: kannab ja talub selle ära. Kristus on oma ohvriga sidunud meid Jumalaga nõnda, et me oleme osalised igavese pärandi tõotusest. Niisiis, ta võidab surma kui selle, mis lahutab Jumalast –  surm ei lahuta enam Jumalast. Ehkki me sureme, me elame, st Jumala juures. Seega, Kristuse ohver muudab seda, kuidas Jumal suhtub meisse – ja seetõttu ka seda, kuidas meie tohime ja saame suhtuda Jumalasse: Looja on Lepitaja!

3. Lõpetuseks iseloomustagem kolme momendi kaudu lühidalt seda elu, milleks Kristuse ohver on vabastanud, st elu „puhastatud või täiusliku südametunnistusega“. See on elu, mida määrab „igavese pärandi tõotus“. Nõnda on kristlik elu teeloleminerändamine, millel on väga kindel siht. See on rändamine kindlas lootuses, et „igavene pärandi“ tõotus saab täidetud. See on elu „uue lepingu“ kontekstis, elu lepituse perspektiivis, elu igavese pärandi lootuses.

Ülesastumistel ja pattudel ei ole uue lepingu kontekstis see iseloom, mis neil oli vana lepingu ajal. Need on Kristuse ainukordse ja lõpliku ohvri kaudu vahendatud. Tema ohvri kehtivust ei tühista miski. Ta on meie eest surnud ja asetanud meid uue lepingu mõjusfääri. Seda, et me oleme igavese pärandi tõotuse osalised, ei suuda miski ega keegi kehtetuks muuta. Meie ülesastumised ja eksimused tähendavad meie astumist Kristuse piinajate poolele, tema pilkajate ja talle näkku sülitajate poolele, tema ristilööjate poolele. Tema on ja jääb aga selleks, kes ta on ja mida ta on teinud, st selleks, kes ka “sinu eest” ja „minu eest“ on surnud.

Kristlik elu ei ole niisiis elu, milles puuduksid eksimused ja süüteod, küll aga elu, mis Kristusele orienteerudes, temast ja tema teost juhindudes ei karda kahetseda ja oma eksimusi tunnistada, julgeb sõnast ja sakramendist jõudu ammutades ikka ja jälle võtta ette meeleparanduse valuliku tee. See on elu, mida ei iseloomusta hoiak „ma ei kahetse midagi ja kunagi“ ega seisukoht, et „eneseteadlikkus ja enesekindlus“ on ülimad voorused või veendumus, et „igaüks on oma õnne sepp“.

Kristlik elu kui rännak lepituse perspektiivis ja igavese pärandi lootuses kutsub ühinema – kõiki! Kristlikus elus saab kogetavaks, et selle alus ja kese on Kristus ja tema ohver, st kristlik elu on elu, milles on koht jumalateenistusel. Meie eest surnud Kristus, kes esindab meid igavesti Jumala palge ees (s 24), kingib end meile sõnas ja sakramendis, et meid teel kinnitada ja kasvatada. Suure Reede sõnum Kristuse ohvrist on julgustus, millega võib rahuliku südamega elada ja surra: see on sõnum Jumalast, kes ei ole mitte meie vastu, vaid meie poolt. Igavesti! Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja ja Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email
English