Arvamused

Koguduse vaimulik kui perearst ilma haiglata

Kunagi, kui õppisin teoloogiat, ei tahtnud ma kuidagi nõustuda Grundtvigi ütlemisega: „Esmalt tuleb saada inimeseks, siis kristlaseks“. Mõtlesin, et inimesed oleme me ju nii või teisiti – miks arvas siis Grundtvig, et keegi ei võiks kohe kristlaseks saada? Puutudes aga kokku hingehoidlikule vestlusele tulijatega, pean tõdema, et aasta-aastalt on nende seas üha rohkem neid, kes ei vaja üksnes või põhiliselt hingehoidu, vaid kelle inimlik elu on suuremal või vähemal määral sassi läinud. Esmalt vajab korrastamist nende igapäevane elu ehk siis Grundtvigi sõnadega öeldult peaks nad esmalt saama inimesteks, et võiks siis leida ka usu tee, millel Õnnistegija jälgedes käia.

Abivajajate seas on neid, kelle igapäevaelu on kõige elementaarsemal kombel igasugu rütmist väljas. Ärgates lõuna paiku ja olles aktiivseimad siis, kui jõuab kätte tavapärane magamamineku aeg, muutub nende pereelu disfunktsionaalseks. Olles jäänud töötuks, on paljud abivajajaist kaotanud meie tööturu osas reaalsustaju, jõudes seisukohale, et pole valmis tegema tööd, mille eest makstav palk on alla tuhande euro. Teised jälle on kaotanud igasuguse lootuse, leides, et nad ei kõlba kuhugi. Paljude jaoks on alkohoolsete jookide tarbimine kontrolli alt väljunud. Probleemikirjeldust võiks veel pikalt jätkata, kuid piirdun toodud näidetega.

Kõik need, kelle probleemid on kasvanud nii suureks, vajavad abi, et tekkinud probleemideringist välja tulla. Kuid abivajadus on tihti nii suur, et vaimulik ja kogudus ei tule sellega enam toime. Sageli saame parimal juhul pakkuda sellist abi, mis hoiab abivajajat täieliku allakäigu eest, kuid päris terveks meil teda ka ravida ei õnnestu, kuna piltlikult öeldes puudub meil haigla, kuhu selliseid abivajajaid ravile saata.

Kiriku ajaloos on vaimsete haiglate rolli täitnud kloostrid ja kui nad pärast usupuhastust siinmail kaduma hakkasid, suutis siinne väike ühiskond abivajajatele sedasama hoolitsust ja usulist tuge edasi pakkuda: kui külaühiskond ise abistamisega toime ei tulnud, pakuti abivajajatele nt taastustööd kirikumõisas või paluti seda tuttava mõisniku käest.

Tänapäeval on olukord muutunud. Pole enam klassikalist külaühiskonda, kirikuõpetajal pole enam oma kirikumõisa ega tuttavat mõisnikku, kes saaks inimest puhtast halastusest tööle vormistada. Puutudes kokku ülalkirjeldatud abivajajatega, tekib kohati väljapääsmatu tunne, kuna neid ei olegi justkui kusagile ravile saata. Ravimine piirdub vaid mõne vestluse, toiduabi ning palve ja lootusega olukorra paranemisele. Jumal teeb mõistagi ka meie ajal imesid ja igaüks, kes tuleb lootusetuna näivast olukorrast välja, saades, kui nii võib ülaltoodud pilti kasutades öelda, uuesti inimeseks, on tõeline ime. Kuid kõike ehitada ainult imedele on sama vale kui kunagise Rootsi riigiadmirali pakutud lahendus, kes raha kokkuhoiu huvides tahtis sõjalaevu alavarustada ning soovitas madrustel palvetada, et juhtuks leivaime.

Meie kohuseks on tegutseda mõistuspäraselt ning piltlikult öeldes otsida abivajajatele vaimset haiglat, mida nad vajaks ja kust nii neil kui meil endil oleks võimalik saada vaimset tuge. Vaevalt, et tugeva kristliku ja agraarse ühiskonna taastamine meie võimuses on, mistõttu jääb vaid üle otsida mõnda muud lahendust.

Ise kaldun iga aastaga üha enam nõustuma oma idakiriku sõpradega, kes ütlevad, et kirik ei saa olla ilma kloostrita või siis teisisõnu – ilma tugeva kindluseta ei saa loota turvalist ümbritsevat elu. Kloostrit pole küll kunagi olnud võimalik rajada pelgalt langetatud otsusele, vaid see on olnud Jumala kingitus, kes on inimesi sellisele elule kutsunud, näidates õige aja ja koha, kuhu ja millist kloostrit rajada.

Lahenduseks ei pea tingimata olema n-ö klassikaline klooster koos eluaegselt siduvate tõotustega; selleks võib olla ka kirikutugikeskus, mille eluga end piiratud ajaks seotakse.

Olulisim on see, et oleks kindel koht, kus palvetatakse ja elatakse kindlate reeglite järgi; et inimene, kes on kaotanud oma päevarütmi, saaks selle jälle tagasi; et need, kellel on ebareaalsed materiaalsed ootused, suudaks õppida nägema muid väärtusi; et need, kes on kaotanud kontrolli vägijookide tarbimise üle, suudaks ületada sõltuvuse.

Kui me kirikuna ei suuda aidata inimestel inimesteks saada, vaid piirdume sellega, et oleme olemas vaid nende jaoks, kelle elu on „korras“, siis arvan, et muutume paratamatult rohkem klubilaadseks ühenduseks kui elame tõelise kirikuna ning kaotajad oleme kõik, kes me ei suuda käia Jeesuse jälgedes, vaid valime endale mugavama tee.

Vaadates lääne poole, näeme, kuidas Rootsi kirikust kasvasid välja kloostrid, mis end praegu enam pidevalt uuenevas kirikus koduselt ei tunne. Varem toetati Rootsis ordude rajamist kiriku sees, kuid uute tuulte puhuma hakates ei ole Rootsi kirikuvalitsus seda enam oluliseks pidanud. Võimalik, et seegi on üheks põhjuseks, miks Rootsi kiriku liikmeskonna hulk on vabas languses – Jumal ei kutsu inimesi sinna, kus polda valmis kõike vastu võtma, tegelema ka nendega, kellega keegi tegeleda ei taha.

Vaadates ida poole, näeme Venemaad. Ametliku statistika järgi on Venemaa ainus Euroopa riik, kus kirikus käijate arv praegu kasvab ning kus taastatakse kloostreid ja kogudusi käsikäes. Koguduse vaimulikel on koht, kuhu abivajajaid taastuma saata ning kus ka ise vaimselt taastuda. Võib ehk öelda, et seal on olemas vaimsed haiglad, samas kui meie püüame hakkama saada perearstidega.

Need, kes näevad vajadust selliste kiriku(tugi)keskuste järele, kes näevad kirjeldatud probleemi olemasolu, peaks paluma, et Jumal näitaks meile praegu, siin ja meile sobivaid lahendusi, julgustades meid käima Jeesuse jälgedes ligimest teenides.

 

Patrik Göransson (1967) on EELK Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English