Arvamused

Kas kirik muutub?

Muidugi muutub, ja kuidas veel! Nõukogude ajal oli kõigi saavutuste (mitu tonni sütt kaevandatud, kui palju traktoreid rohkem toodetud jne) võrdluspunkt piltlikult Kroonlinna null – aasta 1913, st tsaari aeg enne Esimest maailmasõda. Kiriku puhul ei ole vaja nii kaugele minna, piisab oma mälupiltidest, et hoomata muutuste hoogu.

Et mitte laiali valguda, riivan vaid pühade, resp armulauapühade rolli. August Arumäe (1895–1976) meenutab: „Varasest lapsepõlvest mäletan ka Paistu kirikus armulaual käimist. Sel ajal käidi armulaual vakuste järgi: kolme-nelja küla rahvas tuli korraga lauale. Laualetulijad pani koguduse õpetaja nädala sees koolimajas kirja, samas pidas ta ka vastava vaimuliku talituse (võttis pihile). Lauakirikus käidi kaks korda aastas. Siis seati vankrid juba laupäeval korda. Pühapäeva hommikul enne kirikusse minekut võttis isa kapist palveraamatu ja luges laualiste jaoks määratud ettevalmistava palve. Enne armulauale minekut ei söödud. Kui vanaema elas, sõitis ka tema lauakirikusse. Vanaemale seoti sel puhul valge pearätt teise rätiku alla, ema aga pani tanu pähe.“

Üheks üldise armulaual käimise päevaks oli Suur Reede, ka veel pool sajandit tagasi, kui mina tulin kirikusse tööle. Muidugi ei olnud siis tung enam nii suur kui Arumäe nooruses: „Suure reede pärastlõunasele jumalateenistusele sõitsime sageli Viljandi kirikusse. Mäletan, kuidas ükskord tulid Kirikumäel meile inimesed vastu ja ütlesid, et kirik on nii täis, et nad pidid koju tagasi minema. Läksime siiski edasi, kuid ka meie ei saanud ühestki uksest sisse.“

Suur Reede on taastatud Eesti Vabariigis riigipüha, töövaba päev. Ka armulauavaba päev. Kirikukäsiraamat sätestab: Suure Neljapäeva „jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. [—] Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.“ Suurel Reedel „kirikukelli ei helistata, kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks. Suur Reede on ainulaadne püha aastas, mil vanakirikliku traditsiooni järgi ei pühitseta armulauda.“

Arumäe: „Jõuluringi pühadest tahaksin eriti ära märkida vana-aasta õhtut. Ka siis käidi varakult saunas ja mindi kirikusse. Tolleks kirikusõiduks pandi saani- või reeaiste külge kellad.“ Nii oli ka sõjajärgsetel aastatel. Praegu puhas nostalgia. Kellel neid hobuseid enam on, aisakelladest kõnelemata. Vana-aastaõhtu pole muidugi mingi kirikupüha, see oli lihtsalt üldrahvalik komme, traditsioon just sel õhtul käia kirikus, pihil ja armulaual, oma patud andeks saada ja nõnda aasta lõpetada. Praegu lahutab meelt TV.

Sarnaselt on läinud mõne teisegi pühaga. Surnutepüha on asendanud Igavikupühapäev ehk Kuningas Kristuse püha. Ei mingeid musti altarikatteid, liturgiline värv on valge! Sakstelt (õigemini preislastelt, nagu ka must õpetlasetalaar liturgilise rõivana: Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III andis 1816. aastal korralduse protestantlikele kirikutele kirikuaasta viimasel pühapäeval nn Totensonntag’i pidamiseks: zum „allgemeinen Kirchenfest zur Erinnerung an die Verstorbenen“) saadud ja eestlastele ülipopulaarseks kujunenud surnutepüha asendas taasiseseisvumisel hingedepäev. Loodi täiesti uus oma püha. Keskajast pärineb kõigi pühade päev 1. novembril, mis algas eelmise päeva õhtul (nagu jõuluõhtu või jaanilaupäev). Martin Luther naelutas tolleaegset kirikut rappinud vaidlusteesid pühakute teenetega äritsemise vastu kirikuuksele teadlikult just sel eelõhtul. Järgmine päev oli kõigi usus lahkunud hingede päev, mis lõppes päikese loojanguga. Praegune hingedepäev algab alles pärast seda, 2. novembri hämaruses, mil süüdatakse küünlad omaste haudadel. Kui süüdatakse.

Suhe surnutega on totaalselt teine kui paar sugupõlve tagasi. Rõuges oli kolm suurt surnuaeda ja 1950-ndatel olid kõigil nendel surnuaiapühad, kuhu kogunes oma viis-kuus tuhat osavõtjat, juba autolavkasid limpsi ja präänikute ning viina ja sakuska müümiseks oli surnuaia serval hulgi (Kagu-Eestis pidasid luterlasedki haudadel pominka’sid). Tallinna Pärnamäe kalmistupühal on praegu osavõtjaid kaks-kolmkümmend. Igal aastal maetakse sinna sajad kiriklikult, veel, aga mälestajaid ei ole. Juta Siirakul viskas selline ükskõiksus üle. Kirjeldades 1989. aasta tegemisi ja surnuaia korrastamist teatab ta oma memuaarides: „jäi aina vähemaks neid, kes sinna maetud omakseid mäletasid. Kuna isegi surnuaia asutamise 150-le aastapäevale pühendatud surnuaiapühale tuli peale laulukoori vaid paar inimest, jätsin surnuaiapühad Harju-Madise vanal surnuaial ära.“ Eks pastor loci otsustab, mida tasub elus pidada ja mida mitte.

Muutumisi ei ole tinginud vaid välised tegurid. Palju määravam on olnud kiriku enesemõistmise muutumine. Toimiva, kuid dogmaatiliselt sobimatu traditsiooni taotluslik katkestamine. Soov taastada algkristlik kombestik. Restauratsioon nõuab olemasoleva kõrvaldamist. Ja loomulikult saab iga vaimulik oma tegemiste puhul öelda, et „meie koguduses on selline traditsioon“, sest ka sõna „traditsioon“ ei tähista ega tähenda enam seda, mida ta tähendas traditsiooniliselt: ühelt põlvkonnalt teisele edasi/üle antut. Paari-kolme kordamise järel võib mille tahes tunnistada traditsiooniks.

Kirikus, kuhu mind aseõpetajaks ordineeriti, oli vaimulikul kohustus („Neid viimaseid, sõredalt trükitud sõnu peab iga pihikõne lõpus loetama“) lugeda Agendast ette nn pihimanitsus: „Enne kui teie nüüd Jumala ees oma patud üles tunnistate, mõtelge veel ja võtke südamesse, et üksnes neile pattude andeksandmine on tõotatud, kes südamest oma patud üles tunnistavad ja need maha jätta tahavad ja kes kõik oma lootuse ainuüksi Jumala armu ja halastuse peale panevad, mis Kristuses on ilmunud. Aga kes uskmata on ja meelt ei taha parandada, kes meelega Jumala püha tahtmise vastu teevad ja ka edaspidi oma patu sisse tahavad jääda, need teadku, et Jumal neile nende pattusid mitte andeks ei anna, vaid et nende patud neile kinnitatakse, kui nemad mitte ümber ei pööra ega meelt ei paranda, sest Jumal ei anna ennast mitte pilgata, vaid Tema saab oma rahva peale kohut mõistma.“ Millal me seda hoiatust viimati kirikus kuulsime? Et Issanda lauast osasaamine võiks olla ohtlik ja saada nuhtluseks (1Kr 11:27–30), on nüüdisajal absoluutselt mõeldamatu. Praegu ei tihka mõni preester koguduselt patutunnistuse lõpul isegi küsida, kas see „teie kõikide tõsine tunnistus ja palve on“, vaid kuulutab absolutsiooni ja õigeksmõistmist kõigile, kes kohal viibivad, soovivad nad seda siis või mitte.

Teoreetiliselt võib targutada, kas kirik muutub ajas või mitte, ent vaid teoreetiliselt. Pühade pidamine on lihtsalt indikaator, mis illustreerib süvateisenemisi. Rahvakirikus oli armulauale minek suursündmus, armulaua jagamine kestis tunde. Need olid „peajumalateenistused armulauaga“, rahvasuus „lauapühad“. Jah, linnades oli armulaud kaetud igal pühapäeval, aga tavalistel teenistustel oli osavõtjaid vähe – veerand sajandit tagasi näiteks Tallinna Jaanis nii paarikümne ringis. Praegu on normaalne igal pühapäeval missa – EELK-s  2011. aastal peetud 8993-st jumalateenistusest oli armulauaga 7236. 19 515 täisõiguslikku liiget (maksumaksjaid oli 32 653, ent 11 087 neist ei võtnud osa pühast õhtusöömaajast) ja samas 133 231 armulaualist näitab uut altarisakramenti suhtumist – 75 aastat tagasi, 1936. aastal, kui maksumaksjaid oli 261 319 ja hingi 857 600, käidi luteri kirikus armulaual kokku vaid 219 626 korda.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

 

(Foto eest täname Eesti Kiriku toimetust.)

Print Friendly, PDF & Email
English